Читать книгу Miss Edison. Meie geniaalne pöörane õpetaja - Irene Zimmermann - Страница 5

2. peatükk

Alles siis, kui Oskar mõni aeg hiljem täiesti hingetuna üle silla käsipuu kummardus ja hetke Waldachi jõe vulisevat vett vaatas, torkas talle pähe, et kogu see aeg polnud ta enam Gnacki-gängi pärast muretsenud. Nüüd muutus olukord aga järsult, kuna Waldachi kant oli Gnacki-gängi ala. Arvatavasti Tobias ja teised juba luurasid teda kuskil. Seda oli Oskar sageli kogenud.

Pika tee läbi metsa oli ta jooksnud, justkui oleks elu kaalul, ja veel maanteelgi oli ta kiirustanud. Kuid nüüd pidi ta võimalikult tähelepandamatult käituma, ikka tõmbus ta aeg-ajalt mõne maja ukseauku ja niipea, kui kuulis lähenevaid samme, näis ta hallide majaseintega kokku sulavat. Ainult viimased meetrid enne Oja tänavat tahtis ta sprintida, sest juba mitu korda olid teised ta seal kohas avastanud, kahel korral isegi kätte saanud. Pargitud autode vahelt kiikas ta, kas tihedas liikluses tuleb mõni paus. Häda korral tormaks ta põiki üle tänava maa-alusesse garaaži, kuhu ta oli end kord juba peitnud – ja olekski nüüd ka peaaegu sinna jõudnud.

„Sa oled neetult kiire,” ähkis keegi ta selja taga.

Oskar pööras kärmelt ringi, kuid lasi siis juba rusikasse surutud käel langeda. Ta oli ilmselt eksinud, ei lähedal ega kaugel polnud kedagi näha. See oli hea märk, vähemasti esmapilgul. Aga kes teab, mille Gnacki-gäng sedapuhku on välja mõelnud.

„Jessas, ma peaaegu polekski sulle järele jõudnud.”

Oskar vahtis jahmunult ringi ja lajatas siis endale käega pähe. Muidugi mõista mitte nii kõvasti, nagu Gunnar alati lõi, kui ta polnud koduseid ülesandeid piisavalt kiiresti ära teinud, aga siiski nii, et oli tunda. Võib-olla et Gunnaril oli erandkorras õigus ja see tõepoolest aitas mõtlemisele kaasa.

„Kas me võiksime nüüd edasi minna?”

Oskar põrnitses sinnapoole, kust hääl tuli. See oli tüdruku hääl, mis tundus tuttav. Kiiruga ei meenunud küll, kus kohast. Teiselt poolt oli see aga ükspuha, sest siin ei olnud täiesti kindlalt ühtki hingelist. Ent kuidas võis siis olla, et ta kuulis kedagi? Kõvasti ja selgelt! Ja mitte ainult korra, ei – lausa kolm korda! Ta polnud seda ju ometi endale ette kujutanud? Ta laskus põlvili, kontrollis, ega kuskil pargitud autode all lama Tobias või keegi gängist, näol napakas irve, mida ta liigagi hästi tundis. Aga seal polnud kedagi. Oskar ajas end uuesti püsti.

„Anna andeks, seda kõike on praegu tsipa keeruline seletada.”

„Mis jama see on?” hüüatas Oskar vihaselt. „Kus sa end peidad? Ära arva, et ma pean seda naljakaks. Kes sa üldse oled?” Aga mingit vastust ei tulnud. „Hallo?” hõikas ta. „Hallo? Mis siis nüüd on?”

Talle tundus, nagu oleks kostnud köhatus, kuid ta ei teinud teist nägugi. „Ah-ah-haa,” ütles ta ainult. Seekord ta liimile ei lähe. Ta silmitses tänavat ja keskendus sellele, et jooksu pista, kui korraga tundis, et keegi võttis tal käsivarrest kinni. Ainult et ... seal polnud kedagi!

„Sa oleksid praegu otsejoones auto ette tormanud!”

Oskar tundis peapööritust ja oleks parema meelega hetkeks lihtsalt kõnniteele maha istunud. Mul on ilmselt palavik, mõtles ta. Muidugi, see on kindlasti palavikuviirastus. Ükskord aastate eest oli tal see olnud. Alles hiljuti oli Marlen sellest jutustanud, kuidas Oskar oli ilmunud kööki ja väitnud, et tema voodis lamab krokodill, suu pärani aetud, ja vahib teda kurikavalalt. Ja miski polevat suutnud teda vastupidises veenda.

Taas tundus Oskarile, et ta kuuleb köhatust. Siis hääl jätkas: „Kuule, kas sa võiksid vabalt võtta? Sa oled näost lubivalge. Ma tõesti ei tahtnud sind ehmatada, kuid ütlesin ju kohe, et seda on pisut keeruline seletada. Kas me võiksime kuhugi istuda? Bussipeatuse pingile näiteks? Mina olen muide Emma. Sinu klassiõde. Tegelikult peaksid sa mind ju tundma.”

Emma, mõtles Oskar, kui just nagu unes mööda tänavat bussipeatuse poole astus. Ootepaviljonis vajus ta pingile. Jah, hääl kõlas Emma moodi. Tüdruk istus alati teises reas, oma sõbranna Pinari kõrval, muusikas olid tal kõige paremad hinded ja teatriringi uues näidendis, mis pidi peagi esietenduma, mängis ta peaosa. See oli ka kõik, mida Oskar tüdrukust teadis. Aga miks ...

„Kõik selge?” uuris Emma. Ta oli ilmselt istunud pingile Oskarist paremat kätt, igatahes tuli hääl sealtpoolt.

„Kõik selge,” vastas Oskar. „Pole üldse mingit probleemi. Minu klassiõde Emma räägib minuga, teda pole küll mitte kuskil näha, aga muidu tunnen ma end suurepäraselt.” Ta turtsatas naerda, tõmmates mõlema käe sõrmedega läbi oma lühikeste pruunide juuste, mida oli hommikul Gunnari geeliga vaevaliselt vormi seadnud.

Tema kõrval naerdi samuti, küll hoopis rõõmsamalt. Oskar toetas selja vastu paviljoni seina, pani käed rinnal risti. Minupoolest võib gäng nüüd välja ilmuda, mõtles ta. See mind nüüd enam ei jahmata. Kui ainult pea võimalikult ruttu klaariks saaks. Talle meenus jopetaskusse pistetud seadeldis. Selle elektroonikapoe-värgi ajab ta homme korda. Praegu oli juba nagunii päris hiline aeg ja Gunnar ei salli seda, kui ta ei jõua õigeks ajaks õhtusöögile.

„Oskar, sa lihtsalt pead mind uskuma,” kuulis ta häält oma kõrval ütlemas. „Enamasti arvatakse, et miss Edison on päris tavaline õpetaja. Ja siis veel muidugi need nõmedad jutud nõiast ja nii. Tegelikult on ta aga geniaalne leiutaja. Ta on leiutanud helikopteri, telefoni ja DVD-mängija, küll mitte oma nime all, aga ...”

„Selge! Miss Edison on leiutanud helikopteri. Seda aimasin ma muide juba peaaegu isegi.” Oskar naeris pilkavalt. „Niinimetatud miss-Edisoni-helikopteri.” Ta tiirutas mõlema käega õhus. „Brumm-brumm-brumm!”

„Ah, minu poolest mõtle, mida tahad,” ütles Emma. See kõlas veidi solvunult. „Kuid see on tõesti nii. Tema uusim leiutis on NTS. See on nähtamatuks tegev skanner, mida me paari päeva eest proovisime. Seejuures läks kahjuks topelt-ventiil katki ja seepärast ...”

„... oled sa nähtamatu.”

„No lõpuks ometi said aru!”

Oskar ajas end sirgu. „Nähtamatu? Naera end või haigeks,” ütles ta ja koputas sõrmega vastu laupa. „See on ometi täielik lollus!”

Mõnda aega valitses ootepaviljonis vaikus ja Oskar uskus juba, et on palavikukummitusest lahti saanud. Nähtamatuks tegev skanner! Kust küll võib üldse säärase jaburuse peale tulla? Ainus, mis teda huvitas: miks oli ta ette kujutanud, et räägib just nimelt Emmaga? Tüdruk oli tulnud nende klassi ülemöödunud aastal, kui ta nüüd õigesti mäletas, ja õigupoolest ei tundnud Oskar teda üldse. Ta oli Oskariga umbes ühepikkune (ehk siis pigem lühike), tal olid pikad tumedad juuksed ja hammastereas tilluke vahe. Seda oli Oskar märganud, kui nad ühte töögruppi sattusid. Ühel hommikupoolikul olid nad pidanud ajalooprojekti jaoks Keisri tänaval jalakäijatelt küsima, kas ...

Mobiil ta püksitaskus vibreeris. Kärmelt tõmbas Oskar selle välja, et siis pärast pilguheitu ekraanile see sülle langetada. Sest Gunnari kõned olid harva rõõmustavad. Enamasti oli teemaks see, et rumalal kombel oli midagi halba juhtunud või oli Oskar midagi valesti teinud. Kusjuures Gunnari silmis saigi õigupoolest kõike ainult valesti teha.