Читать книгу Tarvis on vaid üht - Isa Pedro Cervio - Страница 7

Jumal kutsub meid pühadusele. Jumal tahab, et me oleksime pühad. Ja pühadus tähendab põhiliselt kogu oma südamega Jumalat ning oma ligimesi armastada. Aga nagu ütleb Johannes, peame armastama mitte ainult sõnaga ja keelega, vaid teoga ja tõega.¹⁹ Jeesus on meile eeskujuks. Oma elu ja oma surmaga näitab Ta meile, et käitume nagu head Jumala lapsed, kui me püüame avastada Jumala tahtmist ja üritame seda täita. See on armastamine tegudega – teha seda, mida Jumal meilt ootab. Ja isegi kui see võib mõnikord raske olla, on Jumala tahte täitmine alati vaeva väärt, sest Jumal soovib ainult meie rõõmu. Ta tahab, et me oleksime õndsad. Aga see tähendab, et on väga tähtis õppida Jumala häält ära tundma. Ent kuidas me saaksime Jumalat rõõmustada, kui me ei tea, mida Ta meilt palub?

Jumal pöördub meie poole mitmel viisil, aga eriti selgelt palve ajal. Võib-olla mõtleme, et palvetamine on raske ja keeruline toiming, mida ainult pühakud suudavad hästi teha. Aga tegelikult on palvetamine väga lihtne – see on Jumalaga rääkimine, temaga vestlemine. Väga ilusasti kirjeldab palvet püha Jeesuslapse-Thérèse, kui ta ütleb: „Minu jaoks on palve hinge ülendamine, lihtne pilk taeva poole, tänu ja armastuse hüüd keset katsumusi ja rõõmu.”²⁰ Palvetamine ei ole üldse raske tegevus. Tegelikult, kui me oskame rääkida, siis oskame ka palvetada. „Sa ei oska palvetada? Astu Jumala palge ette ja niipea kui ütled: „Issand, ma ei oska palvetada”, võid kindel olla, et sa juba teedki seda,”²¹ ütleb püha Josemaría.

Kristlikus elus on palve väga oluline. Paavst Benedictus XVI ütles, et „palve on elu ja surma küsimus”.²² Seni, kuni me ei palveta, ei saa me öelda, et oleme hakanud tõsiselt jumalikku elu elama. Kui me ei palveta, nagu Jumal meilt ootab, siis oleme üleloomulikust seisukohast vaadates veel surnud. Ávila püha Teresa kinnitab, et „sellel, kes ei palveta, pole kiusatuseks vaja saatanat; samas see, kes palvetab, isegi kui ainult veerand tundi päevas, saab tingimata päästetud”.²³

Aga miks on palve nii tähtis? Sellepärast, et ainult palvetades avastame, kes on Jumal ja kes oleme meie. Kui püha Augustinus viitab palve eesmärgile, ütleb ta, et see ongi „noverim me, noverim te”²⁴ – teada, kes olen mina; teada, kes on Jumal. Tuleb teada, kes on Jumal ja kes oleme meie, sest kuni me ei ole veel seda saavutanud, on meie elu mõttetu. Ainult siis, kui me palvetame, saame aru, et Jumal on Isa, armuline Isa. Isa, kes on alati meie juures, kes armastab meid, kes lohutab meid, kes andestab meile, kes halastab meie peale. Isa, kes tahab, et me oleksime rõõmsad. Ainult siis, kui me palvetame, ei karda me enam Jumalat ja õpime Teda usaldama. Palves kogeme, et Issand ei ole kaugel säravate tähtede juures, vaid et Ta on alati meie kõrval meid aidates, innustades, õnnistades ja meile andestades.²⁵

Samas, kui me palvetame, siis avastame, kes me oleme. Palve ajal pole raske alandlikult tunnistada, et me oleme patused, et me ei käitu alati korralikult. Aga saame ka aru, et me oleme Jumala lapsed – võib-olla mitte alati head lapsed, aga kindlasti lapsed. Selles mõttes ütleb püha Josemaría: „Veritas liberabit vos – tõde vabastab teid. Kui suur on see tõde, millega algab ja lõpeb vabadustee meie elus! Ma jutustan teile sellest rõõmu ja kindlusega, mille annab Jumala ja tema loodu vaheline side, teadmine, et oleme pärit Jumala käte vahelt, et meile kuulub pühima Kolmainsuse eriline armastus, et oleme nii suure Isa lapsed. […] Ärge unustage, et see, kes ei tea, et ta on Jumala laps, ei tunne kõige sügavamat tõde enda kohta ja tema käitumises puudub väärikus ja enesevalitsus, mis on omased neile, kes armastavad üle kõige Issandat.”²⁶ See on põhjus, miks vastas Jeesus oma jüngritele, kui need Teda palusid: „Issand, õpeta meidki palvetama” […] „Kui te palvetate, siis ütelge: Isa!” Palvetades õpime praktiliselt, mida see tähendab: et Jumal on meie Isa.²⁷

Kuid palvetamisest rääkides on üks asi, mida me ei tohi mitte kunagi unustada. Me ei palveta sellepärast, et tunneme ennast Jumalaga rääkides väga hästi. Me ei palveta sellepärast, et me vajame midagi ja tahame Jumalat veenda, et see, mida me palume, on väga vajalik. Me ei palveta ka sellepärast, et see on kasulik. Kui see oleks nii, siis tähendaks see, et palve ei ole rohkem kui meie kapriiside või soovide tagajärg. Aga palve ei ole see. Tuleb palvetada, sest Jumal tahab, et me palvetaksime. See on väga oluline: palvetamine ei ole eeskätt inimlik vajadus – mida see küll ka kindlasti on – vaid Jumala tahtmine. Jeesus ise ütleb seda korduvalt evangeeliumis, et peame ikka palvetama ega tohi tüdida.²⁸