Читать книгу Teadvuse anatoomia - Ishwar Puri - Страница 3

Miks soovitas Sokrates iseennast tunda? Keegi pole seda soovitust enese aadressile suunanud, vaid kogu teadasaamine on tavaliselt seotud millegagi väljaspool iseennast! Inimene võib teada mitmeid miljoneid tarkusi, ta võib kursis olla terves maailmas toimuvaga, aga kui ta pole teadlik “teadjast”, on ta siiski võhik! Ta võib omandada laialdased teadmised, aga ometi ei saa ta “targaks”. Ta võib koguda hulgaliselt infot ja teadmisi, aga algne tingimus, mis temast “teadja” teeb, on ometi puudu – ta ei tunne iseennast! See tundub veidi kummaline, et seda küsimust üldse küsitakse. Sokratese moodi inimesed suunavad teid järjekindlalt “iseennast tundma õppima”… aga teie ei taha ennast tunda – te olete otsustanud, et te “TUNNETE” seda, keda te peate oma minaks. Aga kas te tõesti teate, kes on “mina”? Isegi kõrgeid filosoofe või teadusliku kraadi omanikke ajab see küsimus segadusse. Mina on mina, mida veel peaks selle kohta teadma? Koguni liigne ja imelik tundub sellise küsimuse jätkuv esitamine juba kaks tuhat aastat. Aga seda küsimust ikkagi püstitatakse ja seni pole veel täielikku vastust! Kõige tähtsam küsimus, mis inimkonna ees eales seisnud, on: “Kes ma olen?” Kuid sellele ei saa anda vastust keegi teine peale sinu enda. Vastuse leidmiseks pead sa vaatama iseenda minasse. Pead otsima; sinust peab saama otsija. See on väga isiklik küsimus ja vaid sina ise tead vastust. Vastuse leiad oma olemuse tuuma sügavuti uurides.

Tänapäeval on tuhandeid filosoofe, poeete, joogisid ja teisi sarnaseid, kes kõik tegelevad “iseenda tundmaõppimise” probleemiga. India õpetuses on lugu mehest, kes läks kord joogi juurde ja koputas ta uksele. Joogi küsis: “Kes seal on?” Vastust ei tulnud. Kostus teine koputus ja joogi päris uuesti: “Kes seal on?” Vaikus. Joogi tõstis häält: “Miks sa ei ütle, kes sa oled?” Kuid endiselt ei tulnud vastust! Kõlas kolmas koputus ja joogi kisendas: “Ma küsin, kes sa oled… ja mida sa tahad?” Mees vastas: “Kui ma seda teaksin, siis ma ei koputaks sinu uksele! Ma tulen nimelt sellele küsimusele vastust saama.” See on meie kõigi lugu. Oma sisimas sa tead, et mingis mõttes on su MINA kadunud… Sa oled küll olemas, aga ei tea, miks; sa ei tea, kuidas; sa isegi ei tea, KES sinu sees eksisteerib! Mingis mõttes oled sa puudu… Sa ei ole kohal. Sa “eksisteerid”, teadmata, kes on see “sina”. Sa ei “tunne ennast”! Inimene pole suuteline selgitama, mis tähendab “mina” ning see “mina-tunnetuse” puudumine on põhjustanud oma mina samastamise sellega, mida me omame, selle asemel, et tunda seda, kes kõike seda omab. Mis kuulub “mulle”, pole veel “mina”! See on väär samastumine sellega, mis “mulle” kuulub, aga ei saa olla “mina” ning siit tulenevadki kõik meie probleemid.

Mistahes mulle kuuluv ei ole mina! Kui väidan, et mingi asi on minu, siis see ei ole mina! Kui ütlen, et kuub, mida kannan, on minu, siis tean täiesti kindlalt, et see kuub pole mina! Kui ma kinnitan, et kuub kuulub mulle, siis olen ma teadlik faktist, et minu “mina” on midagi muud kui seda on kuub! Sellepärast ma väidan, et see on “minu”, aga mitte “mina”. Oman ja kasutan seda, kannan seda.

See on asi, mis kuulub mulle ja mida kannan endaga kaasas, aga see pole mina. Minu ja mina vahel vahet tegemine peab olema selgesti mõistetav, et hoomata ekslikkuse ulatust oma mina küsimuses. Me ütleme, et see keha on minu, ometi ei saa see olla mina! Me ütleme, et need on meie silmad, aga kumbki neist silmadest pole “mina”! Me ütleme, et see on minu mõistus, aga ka see ei saa olla “mina”! “Minu” hing, “minu” emotsioonid, “minu” see ja “minu” too – ükski neist ei saa tegelikult olla “mina”, kui me vaatleme nende kahe sõna vahelist erinevust. Aga kes on siis “mina”? Kõik, millega me oleme samastanud oma mina, kuulub meile, aga pole tegelikult mina. Kui oleks, siis ei peaks me kutsuma seda “minu”, vaid me ütleksime “mina” – me ütleksime, et see on “mina”! Me pole ikkagi suutnud öelda, kes on “mina”. Sa pole kunagi oma mina kohanud. Sa pole minaga seisnud vastakuti – kokkusaamist pole toimunud. Sa vaid “usud”, et oled see või teine… Et oled need asjad, millega oled ennast samastama hakanud.

Iga kord, kui me püüame kirjeldada oma “mina”, oleme suutelised määratlema vaid seda, mis kuulub meile. Seepärast, tahtes mõista, mis on “mina”, peame kõigepealt tuvastama, kes on see, kes ütleb: “See on minu”. Kes seda väidab? Kes on see väidetav omaja, kes ütleb, et keha on “minu”, mõistus on “minu”, hing on “minu”… Kes selle kõik omaks tunnistab? Kui suudame väitja tuvastada, oleme suutelised lõpuks vastama küsimusele: “Kes on mina?” Uurigem, kes on see, kes neid erinevaid väiteid esitab – see maja on minu; see on minu perekond; need on minu lapsed; see on minu keha ja nii edasi. Nende ütluste väidetava autori avastamine ei võta palju aega – selleks on “inimteadvus”! Kui meil puuduks teadvus ja me poleks inimesed, siis neid väiteid poleks olemas! Kui sul puuduks teadvus, siis poleks sa kunagi neid väiteid esitanud. Seega inimese identiteet, mis tunnistab järjepidevalt, et see või teine on “minu”, on vahetus ühenduses tema teadvusega! Ilma selleta ei saa teha ühtki väidet.

Inimteadvus tundub andvat vastuse küsimusele, kes on mina. Teades seda, “tunned sa ennast”. Iseenda tundmaõppimise rännakul on meie ainus ülesanne avastada “iseenda” teadvuse anatoomia. Kuidas me teadlikud oleme? Mis meid teadlikuks teeb… Mis võimaldab meil olla teadvel? Enamik inimesi arvab, et inimteadlikkust kogeme seetõttu, kuna meil on aju; et teadlikkuse ja tajumise fenomeni genereerib inimese aju, tekitades teadvust meie eluajal. Aga see pole läbinisti tõsi.

Võib tuua mitmeid näiteid inimestest, kes, olles küll elus, ei koge teadvust hoolimata sellest, et aju ja füüsiline organism töötavad! Võtame sügava une seisundi. Kui oleme sügava une seisundis, siis on küll aju olemas, keha ning selle tugisüsteem on korras ja oleme elus, aga me pole TEADVUSEL! Me pole teadvel! Kui arvata, et teadvuse kogemine toetub üksnes inimkeha füüsilisele aparatuurile, siis teadvus ei lülita end välja füüsilise süsteemi töötades! Pealegi, kui teadvust genereeriks aju, on veel palju eri liiki teadlikke kogemusi, mida ei saa ajule omistada. Teatud juhud ekstrasensoorse tajumise vallast, näiteks eelmiste elude meenutamine (reinkarnatsioon), on selge näide selle kohta, et teadvus eksisteerib inimaju ja inimese füüsilise süsteemi andmebaasi haardeulatusest väljaspool.

Jättes kõrvale need teadvusele omased ekstrasensoorsed kogemused ja piirdudes lihtsalt “mitte” ärkvelolekuga, avastame, et meil on kõigele vaatamata olemas teadliku tajumise suutlikkus, mis pole füüsilise organismi osa. Näiteks puudutab see unenägusid. Mõned unenäod on sedavõrd fantastilised ja originaalsed, et neid ei saa kuidagi kõrvutada sellega, mida füüsiline aju inimese ärkvelolekul genereerib.

Füüsilise keha tajumisaparaat, mis kogub kogemusi läbi sensoorse süsteemi, saab meid ümbritsevast keskkonnast muljeid, mis omakorda liiguvad aistinguorganeist mööda närvisüsteemi ajju. Aga see toimub AINULT SIIS, KUI ME OLEME TEADLIKUD, ET AJU NEED MULJED KOKKU KOGUB! Palun pange see kõrva taha! Kui teadvust, mis peab olemas olema enne kogemust, seal poleks, siis ei registreeriks aju ühtki sõnumit, mis talle närvisüsteemi kaudu saabub! Kui me pole teadvusel, siis aju ei reageeriks ka juhul, kui ta on parasjagu aktiivne! Seepärast on teadvus, mitte füüsiline aju, tajumise aluseks! Mis teeb meid teadvuslikeks – see küsimus jääb siiani vastamata.

Küsimust nende põhjuste kohta, mis teeb meid teadvuslikeks, oleme esitanud endale tuhandeid aastaid, aga siiani pole sellele vastust leidnud. Meie teadlased on olnud suutelised ütlema vaid, missugune aju osa VÄLJENDAB seda või teist teadvuse aspekti. Mingil määral on nad suutelised ära tundma, missugune aju osa helide või visuaalse tajumise korral parasjagu töötab ja nii edasi; ent mis tõepoolest teadvuslikku tajumist põhjustab, selle kohta puudub neil vastus! Nad ei suuda seda avastada, vaatamata keerukale varustusele ja laboritele. Nad oskavad vaid öelda, et kui ummistub teatud piirkond aju keskosas, mis ulatub medulla oblongata´sse ja sealt selgroogu, siis lülitub välja enamik meie tajumiskogemustest… Aga mitte kõik. Säilib mõningane kontroll motoorsete tegevuste üle.

Meie teadlased ei oska öelda, kas teadvust kontrollib ja genereerib just see inimaju osa. Tegelikult on teadlastel väga piiratud informatsioon selle kohta, mis moodustab teadvuse. Nad ei tea siiani, mis teeb inimesest teadvusega olendi. Aga ometi on ilmne, eriti sel alal töötavatele teadlastele, et see, mis võimaldab meil teadvuslik olla, pole midagi materiaalset. Ent siiski tundub see end ilmutavat maisel tasandil, füüsilises ajus või kusagil füüsilises kehas. Ühel või teisel viisil oleme suutelised saama teadlikke kogemusi väljastpoolt füüsilise süsteemi kättesaadavuses olevat andmevälja, mille näiteks on teatud tüüpi unenäod.

Unenägudes on inimesed näinud end näiteks väikese linnuna aknast välja lendamas. Nad on isiklikult kogenud linnuks olemist! Ma toon sedasorti unenäo kui “mitte-ärkveloleku” teadvusliku kogemuse näite ilma mingi tagamõtteta. Ärge osutage sellele liiga palju tähtsust. Oletame, et sa lähed magama ja muutud unenäos lendavaks linnuks. Sinust saab aknast välja lendav lind. Nüüd on sul teadvustatud kogemus linnuks OLEMISEST… Justkui oleksid sa tõeliselt lind olnud! Ärgates avastad, et sa polegi lind, vaid inimene inimkehas. Sa saad aru, et sul pole sulgi, tiibu ja sa ei oska lennata! Sa ei sarnane linnuga. Sellele vaatamata ei ütle sa: “Oma unenäos “MA NÄGIN AKNAST VÄLJALENDAVAT LINDU!”.” Sa ütled: “Ma OLIN lind ja lendasin aknast välja!” Kogemuses säilis personaalne mina. See säilitab sinu enda teadvuse ja kui sa ütled oma sõbrale, et möödunud öösel sa nägid unes, et olid ringilendav lind, siis lausub sõber, et see on nonsenss! Sinu ja linnu vahel pole mingit sarnasust. Parem ütle, et “nägid” möödunud öösel lendamas lindu oma unenäos; vastasel korral võidakse sind pidada kas rumalaks või lausa hulluks. Sina aga ütled: “EI! Ma ei “näinud” lindu… Ma ei näinud lindu aknast välja lendamas. Ma “OLIN” LIND! Ma ei “näinud” seda! Ma lendasin!” Olles SEESAMA teadlik kogeja nii ärkvel olles kui ka linnuna lennates – see on identiteedi säilitamine, mis pani sind seda väidet tegema! See on teadlik kogemus väljaspool füüsilist keha.

Inimteadvusel on võime omada teadlikkust linnuna või kuidagi teistmoodi, samuti kogeda maailma enda ümber. Isegi “unenäo” kehad, mis erinevad inimkehast ja millega me end samastame, pärinevad inimteadvusest. Unenäos funktsioneerib teadvus füüsilisest kehast erinevas vormis. Me viibime kusagil mujal ja pöördume tagasi sellesse vormi siis, kui oleme ärkvel.

Teadvus, inimese võime evida teadlikkust ja kutsuda esile teadlikke kogemusi meid ümbritsevast maailmast, ei saa olla genereeritud füüsilise keha ega ka mitte ühegi selle osa, näiteks aju, poolt. Seepärast pole ime, kui me ütleme, et see on “minu” keha, aga see pole “mina”! Nii on õige öelda, sest “mina” on teadvus, mis väidab, et ta seda keha kasutab; et see kuulub minule – ma lihtsalt tegutsen selle kaudu! Mis on siis teadvus ilma füüsilise kehata, ilma unenäokehata ja nii edasi? Eneseteostuse kunsti praktikud, lähtudes oma isiklikust kogemusest, on visandanud ühe väga lihtsa inimteadvuse struktuuri ja anatoomia mudeli.