Читать книгу Teadvuse anatoomia - Ishwar Puri - Страница 4

Enne veel, kui asume uurima inimteadvuse olemust ja struktuuri, tahaksin ma defineerida mõned mõisted, mida hakkan edaspidises jutus kasutama. Neid on tarvitatud väga ebatäpselt ja erinevates tähendustes ning see võib tekitada kergesti segadust. Neid on kasutatud erinevate tagamaade ja tingimuste korral, mille tagajärjel on tekkinud paratamatult erinevad tähendused. Isegi kui keegi tavalises vestluses midagi väidab, ütleb ta seda teatud tähenduses. Kui öeldu kuulajani jõuab, siis annab too sõnadele teistsuguse tähenduse. Kui mõistete vastuolulisus juba tavavestluses välja lööb, siis kujutlege vaid, mis veel toimuks, käsitledes niisugust vaevuhoomatavat teemat nagu käesolev seda on. Mõistetest arusaamine võimaldab meil hoiduda mitmetest probleemidest, mis tulenevad tähendusest ja lugejal on võimalus otsekohe ja selgesti aru saada täpselt sellest, mida ma selgitada tahan. Terminid, mida tahan selgitada, on järgmised: teadvus, teadlikkus, tähelepanu, alateadvus (ingl. k. subconsciousness), superteadvus (ingl. k. superconsciousness), teadvustamatus (ingl. k. unconsciousness) ja “psüühiline” energia. Need on mõisted, mida kasutan sageli. Seepärast on hea tunda nende täpset tähendust. See hõlbustab arvukate inimteadvuse anatoomiaga seonduvate teadmiste edasiandmist.

Mina kasutan sõna “teadvus” palju laiemas tähenduses, kui tavapäraselt kombeks. Teadvus on võimalus, potentsiaal, sund olla teadlik. See on lakkamatu võime olla teadvel. See ei vaja kütust ega puhkust, vaid on puhas energia… lõputu sisemine energia! See on kogu potentsiaalne teadlikkus… võime olla teadvusel. Teadvus pole lihtsalt võime olla teadlik antud hetkel, vaid see sisaldab potentsiaali ja võimalust teadvustada iga hetke terves aegruumi kontiinumis. Teadvus sisaldab potentsiaali olla teadlik minevikust ja ka tulevikust. See hõlmab endasse ka võime olla teadlik sellest, mis toimub VÄLJASPOOL aegruumi kontiinumit!

Öeldakse, et teadvus on meie tervikvõime omada teadlikke kogemusi iseenesest vaatamata sellele, kas me oleme sellest teadlikud või mitte! Teadvus hõlmab hetkekogemuse teadlikku teadvustatust ja samuti potentsiaalset suutlikkust olla teadlik mistahes kogemusest, mis toimub kas aegruumis või väljaspool seda. Teisalt esindab teadvustatus seda teadvuse ala, millest oleme teadlikud vahetult igal ajahetkel.

Teadlikkus on teadvuse “oleviku” ala – see, millest me oleme sel hetkel (vahetult ehk igal praegusel hetkel) teadlikud. See on meile “kättesaadav” teadvus. Tervikteadvusest voolab miski läbi aja vahetusse teadvusse… teadlikkusse. See ei sisalda vaid sensoorse süsteemi kaudu tajutavat… ehk kõike seda, mida sa just sel hetkel näed, kuuled, mille maitset sa tunned ja nii edasi. Siia kuulub ka kõik see, mida sa ei näe ega kuule, ent mille kuulmiseks ja nägemiseks sa omad potentsiaali. Kõik see, millest sa võiksid saada teadlikuks, millal iganes vaid soovid ja mis on “saadaval” samas ajavahemikus – kõik see kuulub “teadvustatuse” haardeulatusse ja mõjusfääri.

Tähelepanu on sond, teadvustatuse koondatud kiir, mis on fokuseeritud konkreetsele piirkonnale meile kättesaadavate vahetute teadlike kogemuste valdkonnas. Tähelepanu on see osa teadvustatusest, mille piires me liigume ringi võimalike kogemuste hulgas eesmärgiga saada “rohkem” teadlikuks selle teatud osast, anda sellele teadvuses suurem tähendus, “teadvustada” seda teadlikult. Seega, tähelepanu on lihtsalt see teadvustatuse osa, mida me kasutame teadvuse fokuseerimiseks. Näiteks ruum, milles viibid, on osa sinu teadvustatusest – praegusel hetkel.

Aga sinu “tähelepanu” on raamatul, sellel konkreetsel leheküljel ja kirjareal… sellel üksikul sõnal! Järelikult valib sinu tähelepanu välja ainult mingi osa teadvustatud “saadaolevast” koguhulgast selles ruumis, kus sa viibid. Sa võid valida ka mingid teised osad, pöörates oma tähelepanu ühelt asjalt teisele. Iga kord, kui tähelepanu nihkub ühelt objektilt teisele, valid sa teatud osad oma vahetu teadvustatuse piires selleks, et neid lähemalt vaadelda. Inimtähelepanu on teadvuses olev võime, mis aitab meil saada sügavama kogemuse teadvustatava piirkonna mistahes osast. Tähelepanu täidab inimteadvuses veel üht ülesannet. See võimaldab meil saada ka VÄHEM teadlikuks meie kogemuse teatud osast! See on kahe teraga mõõk, mis lõikab kahes suunas. See võib suurendada teadlikkust ja samas võimaldab sul end ära lõigata selle osa teadvustamisest, mida sa ei soovi kogeda! Hiljem näete, kuidas see teine tähelepanu omadus on isegi veel olulisem kui esimene.

Alateadvus on ladustamise ala. Tegemist on teadvuse osaga, kuhu on salvestatud meie mälestused. See on teadvuse ala, mis asub vahetu teadvustatuse piirest väljas. Alateadvus on teadvuse osa, millest me pole teadlikud tänu “unustamisele”, tänu mäletamise protsessi väljalülitamisele või pärssimisele. Aga seda on võimalik taastada ja tagasi tuua vahetu teadvustamise sfääri mäletamise protsessi sisselülitamise teel.

Teadvustamatus (ingl. k. unconsciousness) on lihtsalt alateadvuse teine nimi. See on kaasaegsem termin ja seda kasutatakse sagedamini kui alateadvuse (ingl. k. subconsciousness) mõistet, sest alateadvus pole tegelikult teadvustamise “osa” – see on unustuse piirkond. Seepärast eelistatakse sõna “teadvustamatus” ja nende vahel pole tegelikult erinevust.

Superteadvus on võime tuua läbi teadvustamise “laiendamise” protsessi meie teadlikkusse see teadvuse tasand, mis asub väljaspool vahetu teadvustamise ala. Erinevus alateadvuse ja superteadvuse või teadvustamatuse ja superteadvuse vahel on selles, et alateadvus tuuakse teadvustatusse MÄLU kaudu, ent superteadvus tuuakse teadvustatusse teadlikkuse laiendamise tehnika abil, mida tihti nimetatakse meditatsiooniks.

“Psüühiline” (toim. mõnikord tõlgitud ka “ekstrasensoorne”) energiajõud on teadvuse “vool”, mis läbib füüsilise keha keskuseid ilma, et seda teadvustataks. “Psüühiline” energiavool on see osa teadvusest, mis toimib inimkehas läbi energiakeskuste, võimaldades suunata kogemust endast väljapoole ja samuti ka sissepoole. See lubab kogeda “objektiivsust” või “subjektiivsust”… või mõlemaid. Läbi füüsilise keha kõikide osade kulgeb lakkamatu teadvuse vool! See energia voolab kehast meie kogemusse, mis asub teadvustatuse piirkonnas. See voolab läbi meeleorganite, säilitab nende füüsilised kogemused ja teeb neist suletud ringi. See energia voolab läbi inimkeha fikseeritud keskuste, mis toimivad meie füüsilises kehas teadvuse voolu koondamispunktidena!

Olles defineerinud need terminid, saab nüüd selgeks, et rääkides teadvuse tasanditest, ei mõtle me selle all mitte lihtsalt teadlikkuse tasandeid, vaid me räägime “võimaliku” teadlikkuse tasanditest – potentsiaalse teadlikkuse tasanditest.

Kõrgem teadvuse tasand on kvalitatiivselt erinev kõrgemast teadlikkuse tasandist, see pole mitte ainult suuremate “teadmiste” omandamine meid ümbritsevast maailmast. Ma rõhutan, et väga sageli teevad teadlikkuse poole püüdlejad ja isegi meditatsioonikunsti praktikud vea, pidades teadlikkuse laiendamist teadvuse tasandil tõusmiseks. Sellest maailmast võib palju teada saada oma teadlikkuse suurendamise teel, ent see ei tähenda, et oleks saavutatud teadvuse kõrgem tasand. Näiteks oletame, et nüüd oled teadlik sellest ruumist, kus sa istud, aga sa pole teadlik sind ümbritsevast maailmast. Nüüd otsustad sa saada sellest teadlikuks, “tõstes” oma teadvuse tasandit mingi konkreetse tehnika või meditatsiooniharjutuse abil. Tegelikult jääb “saavutatud” teadvuse tasand samaks nagu varemgi. See on sama teadvuse tasand, milles sa olid algselt teadlik ainult sellest ruumist, ent hiljem lisandus sinu teadlikkusele veel üks osa maailmast. Teadlikkus suurenes ülejäänud maailma osas – see ongi kõik, mis toimus! Sedasorti teadlikkuse “avardamine” ei vii sugugi “kõrgemale” teadvuse tasandile. Nii avardub vaid “teadlikkus” SAMAL teadvuse tasandil! Ometi leidub sadu õpilasi ja meditatsioonikunsti praktiseerijaid, kes elavad arusaamas, et kui nende teadlikkuse vahetusse piirkonda on lisandunud midagi enamat, siis arvatakse olevat jõutud teadvuse kõrgemale tasandile. Siiski pole see tõsi. Missugused on siis teadvuse kõrgemad tasandid?

Teadvuse kõrgemad tasandid on seotud meie üldise ettekujutusega oma “minast” igal antud ajahetkel. Pidades oma füüsilist keha oma minaks, oleme teadvuse “füüsilisel” tasandil! Kogu teadlikkus, mis jõuab meieni füüsilisest maailmast; kõik see, mis toimub maa peal ja füüsilises universumis, moodustab teadlikkuse astmed inimteadvuse sellel tasandil, mida nimetatakse teadvuse “füüsiliseks” tasandiks. Teadvuse füüsiline tasand kujutab endast meie “ärkveloleku” seisundit: see on teadvuse seisund, milles sa praegu viibid. See on seisund, milles sa praegu seda raamatut loed. Seda seisundit nimetatakse füüsilise teadvuse “ärkveloleku” seisundiks ja peetakse üheks inimteadvuse madalaimaks tasandiks. Kui nimetatud teadvuse seisundis juhtub teil olema hulgaliselt veidraid ja isevärki kogemusi, siis ei muuda see teie teadvuse tasandit. Need on lihtsalt erinevad kogemused. Need võivad olla erinevad teadlikkuse astmed, aga teadvuse tasand on sama – see on füüsiline “ärkveloleku” tasand.

Kui te heidate magama ja näete und, siis see “uneseisund” on seesama madalama teadvuse tasand. Miks madalam? Miks mitte mingi muu? Sest uneseisundis ei kasuta te üldse füüsilist keha! Te kasutate “une” keha, mis on teistsugune, rohkem eeterlik ja mis on loodud ainult selle unenäo jaoks. Unekeha üksi tunnetab ja kogeb unenägude maailma. Seepärast on “uneseisund” madalam teadvuse tasand. Seda hoiab üleval unekeha, “kujuteldav” keha, mille oled ise loonud unenägemise mentaalse protsessi teel. Teine põhjus, miks me peame teadvuse unenäotasandit madalamaks teadvuse tasandiks, on selles, et unenäotasand on alati “kihiks” kahe ärkveloleku seisundi vahel. Olles “ärkvel”, võime sulgeda teadvuse ärkveloleku seisundi, minnes magama ja seekaudu lihtsalt muutudes oma füüsilisest kehast “mitteteadlikuks”! Lõdvestudes ja sulgedes teadvustatuse oma füüsilisest kehast eemale, liigume automaatselt uneseisundisse. Aga see on väga lühiajalise kestvusega kogemus, millele järgneb tunduvalt pikema kestvusega ärkveloleku seisund.

Pikas ärkveloleku seisundis möödub elu ja surma vahel hulk eluaastaid ja me kogeme palju lühikesi unetsükleid, mis on madalam teadvuse tasand. Magades muutume oma kehast mitteteadlikuks ning siis algab meie uneseeria. Ärgates me mitte ainult ei tule tagasi kehateadvusse, vaid mõistame, et viibime kogu aeg ikka selles samas maailmas, seda ka magades. Mõistmine, et olime kogu aeg selles maailmas, muudab unenäo madalama tasandi osaks. Teadmine, et keha, milles me magasime ja mis lamas voodis enne magama jäämist ning on seal ka ärgates, veenab meid selles, et me magasime. Me ei pea selleks silmi avama, me ei pea ennast näpistama, et veenduda ärkvelolekus. Vaja on üksnes mäletada seda, et me läksime magama. Tõsiasi, et me säilitame uneseisundile eelnenud füüsilise kogemuse järjepidevuse, tõestab, et “ärkveloleku” seisund on suurema reaalsusastmega.

Füüsilise ärkveloleku seisundi meenutamine kohe pärast ärkamist annab meile piisava tõestuse, et uneseisund oli ajutine ja mitte “tõeline”. Alati, mil meile saab osaks kõrgema teadvuse tasandi kogemus võrreldes füüsilise ärkvelolekuga, peab toimuma samasugune muutus. See on justkui “ärkamine” teistsuguses kehas – mitte selles, milles harjumuspäraselt “ärkvel” oleme, vaid kehas, mille olemasolust me ajutiselt teadlikud pole. Siis ja ainult siis saame öelda, et oleme tõstnud oma teadvuse kõrgemale tasandile!

Uurides erinevaid ilminguid, mida superteadvuse kogemusteks peetakse, selgub, et paljud neist kogemustest on unenäolised. Leitakse, et inimesel peaksid olema kummalised või fantastilised läbielamised, mida ta ekslikult “kõrgemaks” teadvuse tasandiks peab. Te võite olla väga elutargad ja õppinud unistajad; võite olla väga intelligentsed, aga unistaja jääb unistajaks. Te võite kujutleda ülimalt kauneid vaateid ja stseene kuldsetest templitest ning ilusast muusikast… isegi taevast; kuid ükski kujutelm, vaatamata selle imelisusele ei saa iial olla kõrgem teadvuse tasand, välja arvatud siis, kui see toob kaasa “kõrgema” ärkveloleku seisundi. Kui see meid ei varusta kehaga, milles meie teadvus säiliks pikema ajaperioodi jooksul kui praeguses füüsilises kehas, siis pole tegemist kõrgema teadvuse seisundiga. Tõeliselt kõrgema teadvuse tasandile tõustes ärkate te teistsuguses kehas, mis eksisteerib sellel uuel teadvuse tasandil ja on olnud teile kättesaadav kogu aeg! See oli olemas isegi tol ajal, mil olite oma eelmises füüsilises kehas. Seega on tegemist väga lihtsa testiga. Paljud joogi seisundid, mida on ekslikult peetud kõrgemaks teadvuse tasandiks, on vaid erinevad teadlikkuse tasandid, mis asuvad “samal” teadvuse tasandil, nimelt ärkveloleku tasandil. Tihtipeale on need transid, mille joogid suudavad saavutada, tingitud teatud tüüpi “une” reguleerimisest. Aga kujutelm on kujutelm, ükskõik kui reguleeritud see on. See on “maya”, illusioon ehk “aine”, millest on unelm tehtud. Niisugused niinimetatud “sisemised” kogemused võivad olla ebatavalised ja vahel ka ilusad, aga nende nimetamine superteadvuse, kõrgema teadvuse kogemusteks on ekslik.

Enamikku neist ei peeta kõrgema teadvuse kogemusteks või sama teadvuse tasandi erinevateks teadvustatuse seisunditeks. Kõrgema teadvuse seisundi kogemisega kaasneb unest ärkamise tunne. Te mäletate ühe hetkega, millal te “uinusite” sellesse madalamasse ärkveloleku teadvuse seisundisse. Kui see mälestus ei meenu, siis pole kindel, et tegemist on kõrgema teadvuse seisundiga.

Ärgates unest me ei näpista ennast ega esita endale küsimusi. Tõestust pole ju tarvis! Igal hommikul me ärkame, igal õhtul heidame magama. Aga kunagi ei küsi te teistelt, kas te olete ärkvel või magate edasi. Te ei tee seda kunagi. Te olete lihtsalt KINDEL, et olete ärkvel. Mis teid selles veenab? See on mälestus tõsiasjast, et te läksite magama. Kui te ei mäleta, et oleksite magama läinud, siis ei saa te ka kunagi kindlad olla, et vahepealne seisund oli uni. Teiste sõnadega: selleks, et näha und, peate te kõigepealt olema ärkvel! Samamoodi – selleks, et saada kõrgem kogemus, kui on seda ärkveloleku tasandi teadvus, peab teile meenuma kõrgema teadvuse tasand, millest te olete varem alla laskunud (unenäo taolisest) sellesse praegusesse ärkveloleku teadvusse! Kui me tõuseme tagasi kõrgemale teadvuse tasandile, siis peaks kogemus olema identne unest ärkamisele. Me peame olema suutelised mäletama, millal me laskusime sellele madalamasse füüsilise ärkveloleku teadvusse. See on nimelt selline tõestus, mis saab osaks neile, kes suudavad tõeliselt liikuda teadvuse tasandis aste ülespoole füüsilise teadvuse tasandist, nimelt sellelt tasandilt, mida me nimetame “astraalseks” teadvuse tasandiks.

Mis juhtub siis, kui te liigute teadvuses ühe astme võrra ülespoole astraalsele tasandile? Kui see toimub, siis juhtub vastupidine protsess kui unenäotasandile minnes. Kui te lähete unenäo seisundisse, siis võtate te mõned ärkveloleku seisundi aistingud, paiskate need segamini mitte nii järjekindlate reeglite ning struktuuride raamidesse ja saate kogemuse selles olukorras. Praeguses ärkveloleku teadvuses me kogeme kõike korrastatud ajaraamistikus. Tänased päevad järgnevad eilsetele ja homsed järgnevad tänastele. Unes see ei tööta. Tänasele võib seal vabalt järgneda eile ja nii edasi; unes see teid ei häiri. Aeg läheb segamini, liigub vastupidiselt, katkendlikult. Ent kunagi pole need unenäokogemused ebatavalised. Ärkveloleku teadvuse seisundis tunduvad need kummaliste ja veidratena, ometi peame unes neid sündmusi TÕELISTEKS! Unes teeme sageli kõige pentsikumaid asju. Võime eirata kõiki loodusseadusi, mis kogemuste kaudu tungivad meie ärkveloleku seisundisse ning mis unenägemise ajal on siiski täiesti loomulikud ja tegelikud. Ärkveloleku seisundis me allume gravitatsiooniseadusele. Seevastu unenäos võime kõndida laes ja see isegi ei häiri meid! Me võtame ärkveloleku seisundist kaasa inimesed ja unenäos keerame peapeale nii enda suhted nendega kui ka nende omavahelised suhted ja rollid. Su naine võib olla unenäos su tütar või su bossist saab su poeg ja unenäo seisundis näivad need sassiaetud rollid meile vägagi usutavad.