Liigse inimese päevik

Оглавление

Ivan Sergeevich Turgenev. Liigse inimese päevik

LIIGSE INIMESE PÄEVIK

Отрывок из книги

Ovetšji Vodõ küla. 20. märts 18.. a.

Just praegu lahkus arst minu juurest. Viimaks ometi saavutasin ma selguse! Kuidas ta ka ei põigelnud, pidi ta lõpuks siiski kõik ära rääkima. Jah, ma suren varsti, väga varsti. Jõed lähevad lahti, ja koos viimase lumega ujun minema arvatavasti ka mina… kuhu? jumal seda teab! Samuti merre. Mis siis ikka, kui surra, siis surra kevadel! kuid kas pole naljakas alustada oma päevikut võib-olla paar nädalat enne surma? Tühja kah! Ja mille poolest on neliteist päeva vähem kui neliteist aastat, neliteist sajandit? Igaviku kõrval öeldakse kõik olevat tühine, kuid sel juhul on ka igavik ise tühine. Ma laskun vist abstraktsetesse arutlustesse: see on halb märk, – kas ei ole ma viimati hirmul? Hakkan parem midagi jutustama. Ilm on rõske, tuuline – välja ma ei tohi minna. Kuid millest ma jutustaksin? Oma haigustest viisakas inimene ei räägi; novelli kirjutamine ei ole minu amet; kõrgematel teemadel arutleda käib mul üle jõu; mind ümbritseva elu kirjeldamine ei huvita isegi mind; mitte midagi teha on igav; lugeda ei viitsi. Ahaa! ma õige jutustan iseendale kogu oma elu. Suurepärane mõte! Enne surma on see sünnis ja ei solva kedagi. Alustan.

.....

Mis siis sellest järgneb? Mitte midagi. Ta on terve ja temal on õigus siutsuda ning end turri ajada, aga mina olen haige ja pean surema – see on kõik. Rohkem ei maksa sellest rääkida. Aga nutused looduse poole pöördumised on kohutavalt koomilised. Tulgem tagasi oma jutustuse juurde.

Nagu ma juba ütlesin, möödus mu lapsepõlv viletsalt ja rõõmuta. Vendi ega õdesid mul ei olnud. Kasvatuse sain kodus. Ja millega olekski mu memm tegelnud, kui mind oleks kas pansioni või mõnda kroonuasutusse pandud? Eks lapsed selleks olegi, et vanematel igav ei hakkaks. Me elasime enamasti maal, vahel käisime Moskvas. Mul olid kasvatajad ja õpetajad, nagu on kombeks. Eriti hästi on mulle meelde jäänud kurtunud ja nutune sakslane Rickmann, haruldaselt õnnetu ja saatusest muserdatud olend, kes viljatult hääbus piinavast igatsusest kauge kodumaa järele. Mäletan, kuidas vahel kohutavalt umbses, vana kalja hapust lehast läbiimbunud kitsukeses eeskojas ahju kõrval istus minu kasvataja, ajamata habemega Vassili, keda hüüti Haneks, seljas oma tavaline sinisest lõuendist kasakiin, ja mängis omatrumpi kutsar Potapiga, kes oli just äsja uue lumivalge lambanahkse kasuka ja vägevad veesaapad kasutusele võtnud, – Rickmann aga laulis samal ajal vaheseina taga:

.....