Читать книгу Küti kirjad - Ivan Sergeevich Turgenev - Страница 4

Seda, kes on juhtunud Bolhovi maakonnast kolima Žizdra maakonda, on kindlasti üllatanud terav erinevus Orjoli kubermangu inimeste ja Kaluuga tõu vahel. Orjoli talumees on kasvult väike, vimmakas, sünge, vaatab altkulmu, elab viletsais haavapuust hurtsikuis, on teoorjuses; ta ei kaubitse, sööb halvasti ja kannab viiskusid; Kaluuga renditalumees elutseb avarais pedakastes taredes, on kasvult pikk, vaatab rõõmsalt ja julgelt, näolt puhas ja valge; kaubitseb või ning tökatiga ja kannab pühapäeviti säärikuid. Orjoli küla (me räägime Orjoli kubermangu idaosast) asetseb harilikult keset ülesharitud välju, mõne nõo läheduses, mis mingi algelise veetõkkega on muudetud poriseks tiigiks. Peale üksikute alati teenistusvalmis remmelgate ja paari-kolme armetu kase ei ole ümberringi terve versta ulatuses puukasvukestki näha; onn kleepub onni külge; katused on kaetud pehkinud õlgedega... Kaluuga küla seevastu on enamasti metsaga ümbritsetud; tared on sindelkatusega, seisavad üksteisest kaugemal ja õgvemini; väravad annavad hästi käima, majatagune varbtara pole laokil ega väljapoole maha vajunud, ei ahvatle niiviisi iga möödaminevat siga võõrsile tulema... Ja kütilgi on Kaluuga kubermangus parem. Viimased metsad ja võsastikud on Orjoli kubermangus aasta viie pärast kindlasti kadunud, soodest pole ammu enam jälgegi; Kaluuga kubermangus seevastu ulatuvad metsad sadadele, sood kümnetele verstadele; siin pesitseb heasüdamlik rohukurvits, suursugune tedrelind pole veel välja surnud ja vilgas püü oma tormaka lennuga lõbustab ning ehmatab nii kütti kui ta koeragi.

Külastades jahimehena Žizdra maakonda, kohtusin ja tutvusin ma kord jahiretkel Polutõkiniga, ühe Kaluuga väikemõisniku, kirgliku küti ja järelikult ka hea inimesega. Tal oli, tõsi küll, mõningaid nõrkusi: ta käis näiteks kosjas kubermangu kõikidel rikastel pruutidel, ja saanud korvi nii käelt kui väelt, usaldas südameahastuses oma häda kõikidele sõpradele ja tuttavatele, kuid jätkas hapude virsikute ja muude oma aia toorsaaduste saatmist kingituseks pruutide vanematele; armastas alati ühte ja sedasama anekdooti rääkida, mis vaatamata härra Polutõkini lugupidamisele selle väärtuse vastu mitte kunagi ega kedagi naerma ei ajanud; kiitis Akim Nahhimovi teoseid ja jutustust «Pinna»; kokutas, hüüdis oma koera Astronoomiks, ometi asemel ütles omiti ja pidas prantsuse kööki, mille saladus ta koka arusaamade järgi iga toidu loomuliku maitse täielikus moonutamises seisis: liha muutus selle kunstimehe käes kalamaitseliseks, kalad omandasid seente maitse, makaronidel oli püssirohu maitse man; see-eest aga ei sattunud ükski porgand supi sisse, ilma et oleks rombi või trapetsi kuju võtnud. Kuid välja arvatud need mõningad ja vähetähtsad puudused, oli härra Polutõkin, nagu juba öeldud, hea inimene.

Juba meie tutvuse esimesel päeval kutsus härra Polutõkin mind ööseks enese poole.

«Minu juurde saab siit versta viis.» lisas ta, «jalgsi on kauge minna: astugem esmalt Hori poole sisse.» (Lugeja vahest lubab, et ma ta kokutamist edasi ei anna.)

«Kes see Hor on?»

«Minu talumees... Ta elab siin päris lähedal.»

Läksime selle talumehe juurde. Puhastatud ja ülesharitud lagendikul keset metsa kerkis üksikuna Hori talund. See koosnes mitmest männipalkidest ehitatud hoonest, mis olid ühendatud plankaiaga; peahoone ees oli peenikestele sammastele tuginev varikatus. Me läksime sisse. Meid võttis vastu noor poiss, pikk ja ilus. aastat kakskümmend vana.

«Ahaa, Fedja! Kas Hor on kodus?» küsis talt härra Polutõkin.

«Ei, Hor sõitis linna,» vastas poiss naeratades ja lumivalgeid hambaid paljastades. «Kas käsite vankri ette rakendada?»

«Jah, vankri, vennas. Kuid mine too meile kalja.»

Me astusime tarre. Puhtaid palkseinu ei katnud ükski Suzdali pilt. Nurgas raske hõbekattes ikooni ees põles lambike; niinepuust laud oli hiljuti puhtaks kaabitud ja pestud; palgivahedes ja aknapiitadel ei hulkunud vilkaid prussakaid ega peitunud mõtlikke tarakane. Varsti ilmus noormees tagasi suure valge kruusiga, mis oli täis head kalja; ta tõi veel määratu nisuleiva-viilaku ja tosina soolakurke puust kausis. Ta asetas kogu selle moona lauale, nõjatus vastu ust ja hakkas naeratades meid vaatama. Ei jõudnud meie oma einet lõpetadagi, kui vanker mürinal treppi sõitis. Me väljusime. Kutsariks oli viieteistkümne-aastane punapõskne ja käharpäine poiss, kes rammusat pugalat täkku suuri vaevu kinni pidas. Vankri ümber seisid kuus üksteise ja Fedjaga väga sarnast noort hiiglast.

«Kõik Hori lapsed,» tähendas Polutõkin.

«Kõik noored Horid,» ütles õhinal Fedja, kes meie järel trepile oli tulnud, «ja ega need pole veel kõik; Potap on metsas, Sidor aga sõitis vana Horiga linna... Vaata siis, Vasja,» jätkas ta kutsari poole pöördudes, «et sa härrale head sõitu teed. Ainult viidaste kohal ole aeglasem, muidu lõhud veel vankri ära ja raputad härraste sisikonna segamini.» Teised Horid muhelesid Fedja julge nalja puhul. «Astronoom peale panna!» hõiskas härra Polutõkin pidulikult. Teatud mõnuga tõstis Fedja sunnitult naeratleva koera õhku ja pani ta siis vankri põhja istuma. Vasja laskis ohjad vabaks. Me hakkasime sõitma. «Näete, see siin on minu kontor,» lausus mulle äkki härra Polutõkin, osutades väikesele madalale majakesele, «kas tahate sisse astuda?» - «Pole vastu.» - «See on praegu küll tühi,» tähendas ta maha ronides, «kuid vaadata siiski maksab.» Kontor koosnes kahest tühjast toast. Valvur, ühe silmaga vanamees, jooksis tagaõuest meie juurde. «Tere, Minjaitš,» ütles härra Polutõkin, «aga kus on siis vesi?» Ühe silmaga vanamees kadus kähku ja tuli sedamaid veepudeli ja kahe klaasiga tagasi. «Maitske,» ütles mulle Polutõkin, «see on hea allikavesi.» Meie jõime kumbki klaasitäie, kusjuures vanamees meile sügavasti kummardas. «Noh, nüüd näib, et võime sõita,» tähendas mu uus sõber. «Selles kontoris müüsin ma kaupmees Allilujevile hea hinnaga neli tiinu metsa.» Me istusime vankrisse ja poole tunni pärast sõitsime juba härrastemaja õue.

«Palun, öelge,» küsisin ma Polutõkinilt õhtusöögi ajal, «miks Hor elab teil teistest talupoegadest lahus?»

«Sellepärast, et ta on mul tark mees. Aastat kakskümmend viis tagasi põles ta onn maha; siis ta tuligi mu õndsa isa juurde ja ütles: «Võib-olla lubate mul, Nikolai Kuzmitš, asuda metsasohu. Hakkan teile head renti maksma.» - «Miks sa tahad siis sohu kolida?» - «Ah, niisama, ainult teie, isake Nikolai Kuzmitš, ärge suvatsege mind enam töö juures tarvitada, kuid rent määrake oma äranägemise järgi.» «Viiskümmend rubla aastas!» - «Olge lahke.» - «Aga vaata sa mul, et ilma võlgadeta...» - «Teadagi, et ilma võlgadeta.» Nii ta siis asuski sohu. Ja sellest ajast peale teda Horiks hüütaksegi!»

«Noh, ja läks jõukaks?» küsisin ma.

«Läks jõukaks. Nüüd ta maksab mulle juba sada rubla renti, võib-olla tõstan veelgi. Ma olen talle tihti rääkinud: osta end vabaks, Hor, jumala eest, osta end vabaks. Aga tema põrguline kinnitab, et pole millegagi osta; raha ei olevat. Küllap ma teda juba usun!»

Teisel päeval läksime otsekohe pärast teejoomist uuesti jahile. Läbi küla sõites käskis härra Polutõkin kutsaril peatuda madala onnikese luures ja hüüdis kõlavalt: «Kalinõtš!» - «Kohe, isake, kohe,» kostis hääl hoovist, «seon juba viiskusid.» Me sõitsime sammu; küla taga jõudis meile järele umbes neljakümne-aastane pikk ja kõhetu. väikese tahapainutatud peaga mees. See oli Kalinõtš. Ta heasüdamlik, tõmmu ja kohati rõugearmiline nägu meeldis mulle esimesest pilgust. Kalinõtš käis (nagu hiljem teada sain) härraga iga päev jahil, kandis ta kotti, vahel püssigi. jälgis lindude laskumist, hankis vett, korjas maasikaid, ehitas telke ja jooksis troska järel; ilma temata ei saanud Polutõkin sammugi astutud. Kalinõtš oli üks rõõmsamaid ja tagasihoidlikumaid inimesi, ta ümises vahetpidamata lauluviise, vaatas muretult ringi, kõneles pisut läbi nina, vidutas naeratades oma helesiniseid silmi ja katsus sageli oma hõredat kikkhabet. Ta kõndis aeglaselt, kuid suurte sammudega, toetudes kergelt pikale peenikesele kepile. Päeva kestel kõnetas ta mind nii mõnigi kord, osutas mulle teeneid ilma orjalikkuseta, oma isandat aga pidas silmas nagu last. Kui keskpäevane väljakannatamatu leitsak sundis varju otsima. viis ta meid metsa sügavikku oma mesilasse. Kalinõtš avas meile ukse onnikesesse, kus ripnes kuivanud rohu lõhnavaid kimpe, viis meid puhkama värskeile heintele, ise aga tõmbas pähe võrguga koti, võttis noa, poti ning tungla ja läks meile kärgesid lõikama. Olles maitsnud sooja läbipaistvat mett, kustutasime janu allikaveega ja uinusime mesilaste ühetoonilise sumina ja lehtede lobiseva sahina saatel. Kerge tuulehoog äratas mu... Ma avasin silmad ja nägin Kalinõtšit: ta istus poolavatud ukse künnisel ja voolis noaga puulusikat. Ma imetlesin kaua aega ta mahedat ja selget nägu. mis meenutas õhtutaevast. Siis ärkas ka härra Polutõkin. Me ei tõusnud kohe. On nii meeldiv pärast pikka käimist ja sügavat und liikumatult heintel lamada: rammestunud keha mõnuleb, nägu õhetab kergest kuumusest. magus laiskus suleb silmad. Viimaks me tõusime ja läksime kuni õhtuni hulkuma. Õhtusöögi aial hakkasin jälle Horist ja Kalinõtšist rääkima. «Kalinõtš on hea mees,» ütles mulle härra Polutõkin, «hoolas ja teenimislahke, kuid majapidamist omiti korras hoida ei saa: mina kisun ta eemale. Iga päev käib ta minuga jahil. Arvake ise, mis majapidamist siin olla saab.» Ma nõustusin temaga ja me heitsime magama.

Teisel päeval oli härra Polutõkin sunnitud linna sõitma tüli piirast naaber Pitšukoviga. Naaber Pitšukov oli lasknud temale kuuluva maalapi üles künda ja hiljem seal ühe tema külanaistest läbi peksta. Ma sõitsin jahile üksinda ja pöörasin õhtu eel Hori poole sisse. Tare künnisel võttis mind vastu madalat kasvu vanamees, tüse ja tüüakas paljaspea - Hor ise. Ma vaatasin seda Hori uudistades. Ta näo laad meenutas Sokratest: niisamasugune kõrge muhklik laup, niisamasugused väikesed silmad, niisamasugune tömp nina. Me läksime seltsis tarre. Kohe tõi Fedja mulle piima ja rukkileiba. Hor istus pingile ja asus minuga vestlema, silitades rahulikult oma käharat habet. Näis, et ta tundis oma väärtust, sest ta kõneles ja liikus aeglaselt, vahetevahel oma pikkade vurrude alt muheldes.

Me rääkisime temaga külvist, lõikusest ja talupoja elu-olust... Ta nagu ikka nõustus minuga; kuid pärast hakkas mul piinlik ja ma tundsin, et ei räägi seda, mis tarvis... Kuidagi pentsikult tuli see kõik välja. Küllap ettevaatusest väljendas Hor end vahel targutlevalt. Siin teile väike näide meie jutuajamisest.

«Kuule, Hor,» ütlesin ma talle, «miks sa end isandast vabaks ei osta?»

«Mispärast ma peaksin enese vabaks ostma. Nüüd ma tunnen oma isandat ja tean ka oma renti... meil on hea isand.»

«Vabaduses on siiski parem,» tähendasin ma. Hor heitis mulle kõõrdpilgu.

«Teadagi,» lausus ta.

«Noh, ja miks sa ennast siis vabaks ei osta?»

«Millega, isake, käsid vabaks osta?»

«Noh, aitab, vana...»

«Kui Hor satub vaba rahva hulka,» jätkas ta tasahääli, otsekui endamisi, «siis on igaüks, kes habet ei kanna, Horile ülemuseks.»

«Aja siis ise ka habe ära.»

«Habe või? Habe on rohi: see laseb end maha niita.»

«Noh, mis siis?»

«Teadagi, Hor satub otse kaupmeeste kilda; kaupmeestel on hea elu küll, aga nemadki kannavad habet. »

«Aga mis siis, sinagi ju vist tegeled kaubitsemisega?» küsisin ma.

«Kaubitseme tasapisi või ja tökatiga... Noh, kas käsid, isake, vankri ette rakendada?»

«Sul pole arust puudu ja suu peale pole sa ka kukkunud,» mõtlesin ma. «Ei,» ütlesin siis kuuldavalt, «ma ei vaja vankrit, sest mõtlesin homme sinu talu lähedal veidi hulkuda ja kui lubad, jään sinu heinaküüni ööbima.»

«Olge nii lahke. Aga kas sul on ka küünis hea? Ma käsin naistel sulle heinte peale aseme teha. Hei, naised,» hüüdis ta üles tõustes. «Naised siia!... Sina, Fedja, mine nendega kaasa. Naised on ju rumalad.»

Veerand tundi hiljem saatis Fedja mind, laternaga teed näidates, küüni. Ma viskusin lõhnavaile heintele; koer tõmbas end mu jalgade juures kerasse; Fedja soovis mulle head ööd, uks kääksus ja paukus kinni. Ma ei saanud hulgal ajal uinuda. Lehm tuli ukse juurde ja tõmbas paar korda valjusti hinge; koer ragistas talle väärikalt vastu; siga möödus mõtlikult ruiates; kuskil läheduses hakkas hobune heina krõmpsutama ja norsatama .. viimaks ma uinusin.

Fedja äratas mind koidu ajal. See tragi ja lõbus poiss meeldis mulle väga ja niipalju kui ma võisin tähele panna, oli ta vana Hori lemmikuks. Nad nokkisid ‘teineteist üpris armastusväärselt. Vanamees tuli mulle vastu. Kas seetõttu, et ma öö tema katuse all olin veetnud, või mõnel muul põhjusel, kuid Hor käitus minuga eilsest hoopiski lahkemini.

«Samovar sinu jaoks on juba hakkamas,» ütles ta mulle naeratusega, «lähme teed jooma.»

Istusime lauda. Priske naine, üks tema miniatest, tõi lauale poti piimaga. Kõik ta pojad tulid üksteise järel tarre.

«On aga sul kasvukas pere!» tähendasin ma vanamehele.

«Jah, » lausus ta killukest suhkrut hammustades, «minu ja minu eide üle pole neil vaja nuriseda.»

«Kas nad kõik elavad sinu juures?»

«Kõik. Oma tahtmist mööda elavad siin.»

«Ja kas kõik on abielus’?»

«Näe, üks, võrukael, ei võta naist,» ütles ta, osutades Fedjale, kes endist viisi vastu ust nõjatus: «Vaska, see on alles noor, võib oodata.»

«Mis ma sest naisest võtan,» väitis Fedja. «Mul on niigi hea. Milleks mulle naine? Temaga nääklema või?»

«Noh, mine ikka... küll ma sind juba tunnen! Kannad hõbesõrmuseid... Sa aina laseksid mõisatüdrukutega ringi...«Jätke järele, häbematud!»» jätkas vanamees, osatades pilkavalt toatüdrukuid. «Küllap ma sind juba tunnen, nahavedaja sihuke.»

«Aga mis head naises üldse ongi?»

«Naine teeb tööd,» tähendas Hor tähtsalt. «Naine on mehe ori.»

«Milleks mulle tarvis töötegijat?»

«No-noh, teiste turjal armastad liugu lasta. Küll me sinusugust juba tunneme.»

«Noh, kui nõndamoodi, eks sa siis võta mulle naine. Mis?! Mis sa’s nüüd vaikid?»

«Noh, aitab, aitab, lobamokk. Näe, tüütame isanda ära. Ära karda, küll ma sulle naise võtan... Aga sina, isake, ära pahanda: näe, titake teine, varsa aru alles, peas.»

Fedja vangutas pead...

«Kas Hor on kodus?» kostis ukse tagant tuttav hääl, ja Kalinõtš astus sisse, käes kimbuke mestmaasikaid, mis ta sõber Hori jaoks oli korjanud. Vanamees tervitas teda rõõmsalt. Ma vaatasin Kalinõtšit üllatunult, sest pean tunnistama, et ma talumehelt selliseid «õrnusi» ei oodanud.

Sel päeval läksin jahile tavalisest neli tundi hiljem ja veetsin järgnevad kolm päeva Hori juures. Mind ‘huvitasid mu uued tuttavad. Ma ei tea, millega ma pälvisin nende usalduse, kuid nad jutlesid minuga sundimatult. Ma kuulasin ja vaatlesin neid mõnuga. Kaks sõpra ei sarnanenud teineteisega põrmugi. Hor oli praktiline ja kindel inimene, administratiivne pea, ratsionalist; Kalinõtš seevastu kuulus idealistide ja romantikute kilda, kergesti vaimustuvate ning unistavate inimeste hulka. Hor mõistis tegelikkust, oli järjele jõudnud, korjas raha, sai mõisniku ja teiste võimudega hästi läbi; Kalinõtš käis viiskudes ja elas kuidagi peost-suhu. Hor sigitas suure üksmeelse ja sõnakuuleliku perekonna; Kalinõtšil oli kunagi olnud naine, kes oli talle hirmu sisendanud, lapsi aga polnud tal olnudki. Hor nägi härra Polutõkini läbi; Kalinõtš suhtus oma isandasse harda aukartusega. Hor armastas Kalinõtšit ja osutas talle kaitset; Kalinõtš armastas ja austas Hori. Hor rääkis vähe, muheles ja mõlgutles omaette; Kalinõtš oli kirglik jutumees, kuigi polnud selline kuldsuu nagu mõni terane vabrikutööline... Kuid Kalinõtš oli õnnistatud selliste eelistega, mida ka Hor tunnistas; ta ravis näiteks lausumisega verejooksu, ehmatust, marutaudi ja ajas välja usse; mesilastepidamine läks tal imehästi, tal oli õnnelik käsi. Minu juuresolekul palus kord Hor teda äsjaostetud hobune talli viia, ja Kalinõtš täitis vana skeptiku soovi heatahtliku tähtsusega. Kalinõtš seisis lähemal loodusele, Hor aga inimestele ja ühiskonnale; Kalinõtš ei armastanud targutada ja uskus kõigesse pimesi; Hor küündis elu vaatlema isegi irooniliselt vaatepunktilt. Ta oli palju näinud, teadis palju ja mina õppisin talt mõndagi; näiteks sain ma tema jutustuste kaudu teada, et igal suvel enne heinaaega ilmub küladesse väike isesugune vanker. Selles vankris istub kaftanis mees ja müütab vikateid. Sularahas võtab ta vikati eest rubla kakskümmend viis kopikat metallis ja poolteist rubla paberraha, võlgu müües kolm rubla paberraha ja rubla hõbedas. Endastmõistetavalt võtavad kõik talumehed talt võlgu. Kahe-kolme nädala pärast ilmub ta uuesti ja nõuab raha. Nüüd on talumehel kaer just lõigatud, ta saab millegagi maksta ning läheb kaupmehega kõrtsi ja õiendab seal oma arved. Mõned mõisnikud tegid katset ise sularaha eest vikateid osta, et neid siis talumeestele sama hinna eest võlgu jagada, kuid see ei rahuldanud mehi ja nad langesid isegi nördimusse: neid jäeti ilma mõnust vikatit laksutada, kuulatada, teda käes keerutada ja kelmilt linlasest kauplejalt paarkümmend korda küsida: «Kuule, poiss, see vikat ka mõni asi?» Needsamad vigurid toimuvad ka sirbi ostmisel, ainult selle vahega, et siin segavad endid naisedki asjasse ja viivad mõnikord kaupmehegi vajaduseni tuuseldada neid nende eneste huvides. Ent kõige rohkem saavad naised kannatada vaat missugustel juhtudel. Paberivabrikute toorainega varustajad teevad räbalate ostmise ülesandeks isesugust liiki inimestele, keda mõnedes maakondades nimetatakse kotkasteks. Säärane «kotkas» saab kokkuostjalt umbes kakssada rubla paberrahas ja läheb siis saaki jahtima. Ent vastuoksa suursugusele linnule, kelle nime ta kannab, ei ründa ta oma ohvrit avalikult ja julgelt, vaid vastupidi: «kotkas» võtab abiks kavaluse ja pettuse. Ta jätab oma vankri küla lähedal kuhugi põõsastesse ja läheb ise mööda majataguseid ja tagahoove otsekui mingi möödakäija või lihtsalt jõude hulkuja. Naised aimavad ta lähenemist juba õhust ja hiilivad talle vastu. Äritehing sooritatakse tõttamisi: naine annab «kotkale» mõningate vaskkrosside eest ära mitte ainult tarbetuid kaltse, vaid sageli ka mehe särgi ja omaenda seeliku. Viimasel ajal on naised leidnud kasuliku olevat iseendalt varastada ja turustavad sel kombel kanepit, eriti «takku», mis kujutab endast «kotkaste» kaubanduse tähtsat laienemist ja täienemist. Kuid selle tõttu on mehed omakorda valvsaks muutunud ja tõttavad iga vähimagi kahtluse ja iga kaugema kõmu puhul, mis laseb oletada «kotka» ilmumist, parandavaid ja ärahoidvaid abinõusid tarvitusele võtma. Ning tõepoolest, kas pole see haavav? Kanepimüümine on nende asi, ja nad müüvad tõesti seda - mitte linnas, sest sinna tuleb endal vedada, vaid möödasõitvaile kaubitsejatele, kes margapuu puudusel arvestavad puuda nelikümmend peotäit, aga küllap te teate, mihuke on vene inimese kämmal ja mihuke ta peotäis, eriti veel siis, kui ta «ihust ja hingest püüab». Sääraseid jutustusi kuulasin mina, vilumata ja külas vähe «elukogenud» (nagu meil Orjolis räägitakse) inimene, külluses. Kuid Hor ei piirdunud jutustamisega, ta küsitles mind ise väga palju. Kui ta teada sai, et olen välismaal viibinud, lõi ta uudishimu lõkkele... Kalinõtš ei jäänud tast maha, kuid Kalinõtšit liigutasid rohkem loodusekirjeldused, ta huvitus mägedest, koskedest, ebatavalistest ehitustest ja suurtest linnadest; Hori huvitasid administratiivsed ja riiklikud küsimused. Ta võttis korrast kõik läbi: «Noh, kas see nendel seal on samuti nagu meil, või on teisiti?... Noh, räägi, isake, kuidas siis?...» - «Ah! ah, sa issand, sinu vägi!» hüüatas Kalinõtš minu jutustuse ajal. Hor vaikis, kortsutas tihedaid kulme ja tähendas üksnes harva, et «nõnda see meil ei läheks, aga vaat see on hästi, see on kord». Ma ei saa teile edasi anda kõiki tema pärimisi, kuid meie jutuajamiste põhjal ma jõudsin veendumusele, mida lugeja kindlasti sugugi ei oota - veendumusele, et Peeter Suur oli eeskätt vene inimene, venelane nimelt oma uuendustes. Vene inimene on niivõrd kindel oma jõus ja tugevuses, et ta on valmis kas või ennastki lõhkuma; ta tegeleb vähe oma minevikuga ja vaatab julgelt ettepoole. Mis on hea, see talle meeldibki, mis mõistlik, seda anna temalegi, aga kust see tuleb, see on talle ükskõik. Tema terve aru pilkab meeleldi saksa kuiva mõistust; kuid Hori sõnade järgi on sakslased huvitav rahvake ja ta on valmis neilt õppima. Tänu oma seisukorra erandlikkusele, oma faktilisele sõltumatusele jutustas Hor ,mulle paljugi, mida teiselt hoovaga välja ei kanguta, veskikividega välja ei jahvata, nagu väljenduvad talumehed. Ta mõistis tõepoolest oma seisukorda. Horiga vesteldes kuulsin ma esmakordselt vene talumehe lihtsat ja tarka juttu. Hori teadmised olid omamoodi kaunis laialdased, kuid lugeda ta ei osanud. Kalinõtš oskas. «Jah, see logard sai kirjatarkusest jagu,» tähendas Hor, «tal pole ka mesilased kunagi ära lõppenud.» - «Aga kas sa oma lapsed ikka õpetasid kirja tundma?» Hor vaikis hetke. «Fedja tunneb.» - «Kuid teised?» - «Teised ei tunne.» - «Miks siis?» Vanamees ei vastanud ja tegi teist juttu. Nii tark, kui ta muidu ka oli, polnud ta ometi paljudest eelarvamustest ja kinnisveendumustest vaba. Naisi ta näiteks põlgas hingepõhjast ja lõbusas meeleolus pilkas neid ning heitis nende üle nalja. Ta vana ja irisev naine ei tulnud päev otsa ahjult alla ja torises ning riidles vahetpidamata; pojad ei pööranud sellele tähelepanu, kuid miniaid ta hoidis jumala hirmus. Sestap laulabki vene rahvalaulukeses ämm: «Mis poeg sa mul oled, mis perekonnapea - naist sa ei peksa, ei peksa noorukest...» Ma katsusin kord miniate eest seista, püüdes Horis äratada kaastunnet, kuid ta vastas mulle rahulikult, et «on aga teil ka tahtmine... jännata tühiste asjadega - las naised kaklevad... Kui lähed neid lahutama, siis on veelgi halvem, ei maksa käsi määrida.» Vahel ronis tige vanamoor ahjult maha, kutsus ulualt hoovikoera, rääkides ise: «Siia, siia, kutsuke!», ja virutas talle ahjuhargiga mööda kõhna selga, või jäi seisma varikatuse alla ja hakkas «haukuma», nagu Hor ütles. kõikide kallal, kes temast mööda läksid. Oma meest ta siiski kartis ja tema käsu peale koristas end jälle ahjule. Kuid eriti huvitav oli kuulata Kalinõtši tülitsemist Horiga, kui asi puutus härra Polutõkinisse. «Sina, Hor, ära tule teda juba puutuma,» ütles Kalinõtš. «Aga miks ta siis sulle saapaid jalga ei tee,» vastas see. «Saapaid! Katsu asja... mis ma nende saabastega peale hakkan? Ma olen mats...» - «Eks minagi ole mats, kuid ennäe...» Seda öeldes tõstis Hor oma jala kõrgele ja näitas Kalinõtšile saabast, nii tugevat, nagu oleks see mammutinahast tehtud. «Ega sind siis meiesugusega võrrelda saa,» vastas Kalinõtš. «Noh, annaks ta sulle siis viiskudegi jaoks; käid ju temaga jahil; päev - ja paar viiskusid läbi.» - «Ta annab mulle viiskude jaoks.» -«Jah, mullu kinkis sulle kümnekopikalise.» Kalinõtš pöördus tusaselt ära, kuid Hor hakkas laginal naerma, kusjuures ta väikesed silmad täiesti nähtamatuks muutusid.

Kalinõtš laulis üsna meeldivalt ja mängis balalaikat. Hor kuulas ja kuulas, kallutas korraga pea viltu ja hakkas kaeblikult kaasa laulma. Eriti armastas ta laulu «Saatus, sa minu saatus!» Fedja kasutas juhust, et isa pilgata. «Vana, mis sa kaebled?» Kuid Hor toetas põse käele, sulges silmad ja jätkas oma saatuse haletsemist. See-eest aga muul ajal ei olnud inimest, kes oleks olnud temast toimekam: ta askeldas igavesti millegi kallal - parandas vankrit, kohendas plankaeda ja vaatas üle hobuseriistu. Erilisest puhtusest ta siiski ei hoolinud ja minu märkustele vastas kord, et «tarel peab ikka elamise lõhna olema».

«Vaata ometi, kui puhas Kalinõtši mesilas on,» ütlesin ma talle.

«Mesilased ei elaks muidu, isake,» vastas ta ohkega.

«Kas sul oma mõis on?» küsis ta mult teinekord. - «On küll.» - «Kas kaugel siit?» - «Oma sada versta.» - «Aga kas sa, isake, oma mõisas ka elad?» - «Elan.» - «Aga teed vahest siiski rohkem püssiga tegemist?» - «Jah, peab tunnistama.» - «Ja teed hästi, isake; lase siis pealegi oma meeleheaks tetri, kuid külavanemaid vaheta hästi tihti.»

Neljanda päeva õhtul saatis härra Polutõkin mulle järele. Mul oli kahju vanamehest lahkuda. Ma istusin Kalinõtšiga vankrisse.

«Noh, jumalaga, Hor, jää terveks,» ütlesin ma... «Jumalaga Fedja.» - «Jumalaga, isake, jumalaga, ära unusta meid.» Me sõitsime. Eha oli parajasti just leegitsema löönud. «Homme tuleb tore ilm,» tähendasin ma selget taevast vaadeldes. «Ei, vihma tuleb,» väitis Kalinõtš, «näe, kuidas pardid pladistavad ja rohi lõhnab ka üpris tugevasti.» Tee viis meid puhmaste vahele. Kalinõtš hakkas pukis hüpeldes tasahääli laulma ja muudkui vaatas ning aina vaatas õhtueha...

Teisel päeval ma lahkusin härra Polutõkini külalislahke katuse alt.