Читать книгу Küti kirjad - Ivan Sergeevich Turgenev - Страница 5

Õhtul läksin ma koos kütt Jermolaiga «paikjahile»... Kuid vahest kõik mu lugejad ei tea, mis see «paikjaht» on. Kuulake siis, härrased.

Kevadel, veerand tundi enne päikeseloojangut te lähete metsasallu püssiga, ilma koerata. Te otsite kuhugi väluservale endale koha, heidate pilgu ümberringi, vaatate pistongi üle ja pilgutate seltsimehega vastastikku silma. Möödub veerand tundi. Päike on loojunud, kuid metsas on veel valge; õhk on puhas ja läbipaistev; linnud vidistavad, vadistavad; noor rohi helgib smaragdi rõõmsa helgiga... teie ootate. Aegamisi pimeneb metsa sisemus; eha helepunane valgus liugub aeglaselt puude juurikail ja tüvedel, tõuseb ikka kõrgemale ja kõrgemale, läheb alumistelt, peaaegu veel paljastelt okstelt liikumatute ning uinuvate latvade juurde... Nüüd on ka kõige ülemised ladvatipud tumenenud; punane taevas hakkab sinendama. Metsa lõhn tugevneb, on tunda kerget sooja niiskust; sallu tunginud tuul raugeb teie ligidal. Linnud suiguvad unne, mitte kõik korraga, vaid liikide järgi: juba on metsvindid vaikinud, mõne hetke pärast vaikivad käosulased, nende järel talvikesed. Mets muutub järjest pimedamaks. Puud liituvad suureks mustavaks massiks; sinisele taevale ilmuvad areldi esimesed tähekesed. Kõik linnud magavad. Üksnes lepalinnud ja väikesed rähnid vilistavad veel vahetevahel uniselt... Nüüd on ka nemad vait jäänud. Veel korraks helises teie kohal lehelinnukese hele hääl, kuskil kisendas peoleo, ööbik laksutas esimest korda. Te süda piinleb ootusest ja äkki - ent üksnes kütid mõistavad mind - äkki kajab sügavas vaikuses isesugune krongutamine ja sisin, kostab väledate tiibade ühetasast lööki ning kaunilt oma nokka kallutades lendab metskurvits tumeda kase tagant teie lasule sujuvalt vastu.

Vaat mis tähendab «paikjahil seista».

Niisiis läksime Jermolaiga paikjahile; kuid vabandage, härrased: esmalt pean teid Jermolaiga tutvustama.

Kujutlege pikka ja kõhna neljakümneviie-aastast meest pika ning terava nina, kitsa lauba, väikeste hallide silmade, sakris juuste ja laiade pilklike huultega. See mees käis nii suvel kui talvel kollakas puuvillases kaftanis, mis oli õmmeldud saksa lõike järgi, kuid rihmaga vöötatud; ta kandis siniseid kottpükse ja tallenahkset mütsi; selle mütsi oli talle kord lõbusal hetkel kinkinud keegi vaesunud mõisnik. Rihma külge oli seotud kaks kotti, üks osavasti kaheks pooleks käänatuna ette, püssirohu ja haavlite tarvis, teine jahisaagi jaoks taha; topid võttis Jermolai aga oma isiklikust, nähtavasti tühjaksammutamatust mütsist. Raha eest, mis ta ulukite müügist sai, oleks võinud ta hõlpsasti endale padrunitasku ja kaelakoti osta, kuid ta isegi ei mõtelnud kordagi säärasele ostule ning jätkas oma püssi laadimist endiselt, äratades vaatlejais imetlust kunstiga, kuis ta vältis ohtu maha pillata või segada haavleid ja püssirohtu. Püss oli tal üheraudne, räniga; pealegi oli see õnnistatud halva harjumusega julmalt «tagasi lüüa», mistõttu Jermolai parem põsk alati oli vasakust pondunum. Kuidas ta sellest püssist märki tabas, seda ei oska ka kõige kavalam inimene arvata, kuid märki ta tabas. Tal oli linnukoergi, päris imeolevus teine, nimega Valetka. Jermolai ei söötnud teda iialgi. «Hakkan ma veel koera söötma!...» arutles ta, «koer on tark loom, leiab ise endale peatoidust.» Ja tõepoolest, ehkki Valetka oma ülemäärase kõhnusega ka kõige ükskõiksemat möödakäijat rabas, ta elas ometi, ja elas kaua; vaatamata oma viletsale seisukorrale ei läinud ta mitte ainsat korda kaduma ega avaldanud soovigi oma peremeest maha jätta. Kunagi noores eas oli tal, kaasakistuna armastusest, paar päeva vajaka olnud, kuid see rumal tuju lahkus tast pea. Valetka tähelepandavaimaks omaduseks oli arusaamatu ükskõiksus kõige vastu maailmas... Kui jutt ei oleks koerast, siis ma tarvitaksin sõna hajameelsus. Harilikult ta istus, tölp saba enese alla keeratud, tusatses, võpatas aeg-ajalt ja ei naeratanud iialgi. (On teada, et koertel on omadus naeratada, ja isegi väga armsalt naeratada.) Ta oli äärmiselt inetu ja mitte ükski tegevuseta mõisainimene ei jätnud kasutamata juhust, et ta välimuse üle mürgiselt naerda, kuid Valetka talus kõik need irvitused ja koguni löögid imeteldava külmaverelisusega. Erilist lõbu pakkus ta kokkadele, kes sedamaid, kui koer iseloomu nõrkusest, mis pole omane üksnes koertele, oma näljase koonu ahvatlevalt sooja ja lõhnava köögi paokil ukse vahelt sisse poetas, pottide juurest ära kargasid ja teda kära ning riiuga taga ajama pistsid. Jahil ta paistis silma väsimatusega ning tal oli üsna kenake haistmine, ent kui ta juhuslikult sai kätte haavatud jänese, siis sõi selle naudinguga juba viimse kondikeseni ära kuskil jahedas varjus, roheliste põõsaste all ning aupaklikus kauguses Jermolaist, kes vandus kõigis tuntud ja tundmatuis murrakuis.