Читать книгу Kuidas peatada autismiepideemia - J. B. Handley - Страница 3

Kui olime värskelt abiellunud, teadsime abikaasa Lisaga, et tahame kolme või nelja last. Plaanisime iga kahe aasta järel lapse saada ning siis edasi vaadata, kuidas me end pärast igat uut ilmakodanikku tunneme. Meie esimene poeg Sam sündis 1999. aastal Berkeleys Californias ning 2001. aasta esimeses pooles hakkas perekondlik elu tasapisi rutiini vajuma. Mõistsime, mida lapsevanemaks olemine tegelikult tähendab. Unetud ööd olid tavapärane nähtus. Meie isiklikud hobid taandusid uute prioriteetide ees. Kohtingud ja romantika jäid haruldaseks. Kuid kaosest hoolimata ja kõiki takistusi trotsides leidsime, et on aeg pereliikmete arvu suurendada.

Jamisoni ilmaletulek võttis oodatust kauem aega. Kui ta lõpuks 2002. aasta augustis sündis, oli ta oma vanemast vennast pisut üle 33 kuu noorem ning „graafikust” umbes aastakese maas. Mind valdas uskumatult suur õnnetunne. Kaks poissi, kes on teineteise jaoks alati olemas! Ees ootasid maadlusmaratonid, jagatud spordirõõmud ja eluaegne kamraadlus. Ma ei jõudnud ära oodata, millal saan nendega seda rõõmu jagada. See oli eufooriline aeg.

Kuid ööl pärast Jamisoni teise elukuu rutiinset arstivisiiti, mil talle manustati kuus erinevat vaktsiini, hakkas poisi tervis järsult halvenema ega taastunud enam kunagi. Üle tema keha lõi välja ekseem. Ta ei maganud korraga rohkem kui 20 minutit. Pärast paari unetut ööd olin sunnitud magamistoast välja kolima ning magama Sami juures, et olla hommikul võimeline tööle minema. Lisa kannatas kõik need hullud ööd üksi ära, ärgates iga kord koos Jamisoniga ja püüdes teda uuesti magama uinutada.

Aja möödudes tekkisid Jamisoni silmade alla tumedad ringid. Tema kõht läks paiste, kuigi ta ise oli kõhn ning nägi suisa haiglane välja. Ta higistas öösiti hullupööra. Ekseem püsis tema nahal taandumise märke ilmutamata. Jamison nõjatus pidevalt mööbliesemetele (me taipasime alles hiljem, et see komme oli tal tekkinud kõhuvalust, mida ta sel viisil püüdis leevendada) ning tal olid sagedased kõrvapõletikud. Väike poiss sai pidevalt antibiootikume. Meie elu ja perekond hakkas kokku varisema.

2003. aasta lõpupoole halvenes Jamisoni tervis veelgi. Sain ärireisidel olles Lisalt Jamisoni tervise kohta masendavaid teateid. Pärast üht reisi naasin koju Californiasse ning leidsin köögist sedeli sellele kritseldatud teatega: „Anna andeks, me läksime Portlandi.” Lisa oli põgenenud koos lastega oma vanemate juurde Oregoni. Mäletan hetke, mil me lapsehoidjal lipsas üle huulte üks märkus. Ta oli närvis. Ta oli kõigest 21aastane üliõpilane. „Ma olen Jamisoni pärast mures,” ütles ta mulle. „Ta ei mängi enam oma mänguasjadega nii nagu vanasti.” Ma ei võtnud tema sõnu südamesse, kuigi need tulid inimeselt, kes veetis minu pojaga palju tunde päevas. Ma ei olnud veel valmis leppima mõttega, et midagi on tõesti korrast ära.

2004. aasta esimestel kuudel tabas meie perekonda täielik madalseis. Jamison oli sel ajal 18kuune suure tähelepanuvajadusega poiss ning tema käitumine muutus järjest hullemaks. Poiss jooksis piki seinaääri edasi-tagasi, pilk kõrvale pööratud. Ta keerutas end ringi, mängis veidralt oma mängurongidega, õgis süsivesikurikast toitu. Tema kõht oli vaheldumisi lahti ja kinni ning ta nägi välja haigem kui kunagi varem. Ta oli hakanud varakult rääkima, kuid nüüd olid need vähesed sõnad ununenud. Miks ta ei öelnud enam „mahl”, „pall” või „kutsu”?

„Seal ta läheb – meie autistlik poeg,” poetas Lisa naljaga pooleks, püüdes poja käitumisele mingitki ratsionaalset selgitust leida. Ta ei teadnud isegi, mida autism tähendab. Mina samuti mitte. Kas see polnud mitte too tegelane filmist „Vihmamees”? Aga Lisa adus, et midagi on korrast ära ja minugi südames hakkas idanema mure. Jamisoni käitumine ei olnud normaalne. Meie kodu kohal lasus a-tähega sõna vari.

Jamisonile autismiuuringuks aja saamine oli paras katsumus. California ülikooli meditsiiniosakonnas San Franciscos (UCSF) ja igal pool mujal olid kuudepikkused ootejärjekorrad. Kui UCSFis vabanes ootamatult üks aeg, tormasime kohale ja saime vastuse: autism, raske vorm. Uuringu läbiviinud arst, kes on oma valdkonnas tuntud nimi, ütles, et tõenäoliselt tuleb meil poeg varsti hooldusasutusse paigutada. Ilmselt ei ole loota ka kõnelemisoskust. Edu teile, teil on ees okkaline rada. Me pärisime toitumise ja muude asjade kohta, millest olime eelnevalt lugenud, kuid saime vastuseks, et see kõik on vanemate lohutamiseks mõeldud platseebo. Minu viisakas, intelligentne ja sotsiaalselt taibukas naine saatis seda kuuldes tuntud arsti pikalt. See oli avalöögiks meie paljudele tulevastele protestidele meditsiinisüsteemi vastu.

Mõnda aega ei kõssanud me sellest mitte kellelegi. Neelasime oma pisarad alla, püüdes nüüdseks nelja-aastasele Samile jätta muljet, et kõik on hästi. Kui ta magas, nutsime nii kaua, kuni pisarad otsa said. Igal hommikul ärkasin lootusega, et see kõik on lihtsalt halb unenägu. Ma käisin poolsõgedana ringi, sest ma ei näinud sellel mingit loogilist põhjust. Miks pidi see minu pojaga juhtuma? Nii paljud tema elu ja tulevikku puudutavad unistused purunesid korraga kildudeks ja maad võttis lein. Jamison oli meil käest libisemas. Ta ei tundnud meid enam ära, ei teinud välja meie minemistest ega tulemistest. See kõik oli väljakannatamatu. Helistasin oma Virginias elavatele vanematele ja ütlesin, et ma vajan neid. Nad saabusid juba järgmisel päeval. Hotellis kohtudes vajusin ema ja isa käte vahele ning puhkesin nutma. Mu vanemad hoolitsesid sel ajal Sami eest, kui me Lisaga plaanisime, mida Jamisoniga ette võtta. Autism oli pärale jõudnud.

Dr Lynne Mielke tervitas meid oma kabineti ooteruumis. Ta heitis mureliku pilgu end kõhuli üle tumba vinnanud Jamisonile, kes püüdis nii talle omasel viisil kõhule survet avaldada. „Vaene laps,” sõnas ta kaastundlikult. „Kõht teeb talle nähtavasti päris tugevat valu.” Vahetasime Lisaga segaduses pilgu. See lihtne seletus polnud meil kunagi pähe tulnud. See oli esimene neist paljudest asjadest, mida dr Mielke meile juhtunu kohta õpetas.

Samal ajal kui mina jätkuvalt meeltesegaduses marineerisin, istus Lisa arvuti taha ning hakkas lugema. „Sa pead ka seda lugema: lapsed taastuvad!” karjus ta mulle. Viimaks ühinesin temaga. Taastuvad? See kõlas igal juhul palju paremini kui UCSFi antud prognoos.

Seadsime oma kitsas kodukontoris kaks arvutit kõrvuti üles ning külg-külje kõrval istudes alustasime uurimist. Kaks nohikut Stanfordist said jälle rakendada oma lihvitud uurimisoskusi. Seal me siis istusime – vahel hiliste öötundideni, vahel hommikuni, nügisime teineteist küünarnukiga ning võrdlesime märkmeid. Niisugune nägi välja meie elu mitu nädalat järjest.

Mis me selle ajaga õppisime, oli täielikus vastuolus meie seniste uskumustega. Saime teada, et autismimaailmas valitseb kaks erinevat lähenemist. Esimese veendumuse kohaselt on autism geneetiline haigus, nagu näiteks Downi sündroom. Teisisõnu – kui sul on autism, siis elad sellega elu lõpuni. Vanemaid valmistatakse ette oma autistliku lapse saatusega leppima ning soovitatakse vähestest õnnehetkedest võtta nii palju kui võimalik. Teine versioon räägib sootuks vastupidist. Selle järgi on autism keskkonnast tingitud haigus, mida enamasti (aga mitte alati) põhjustab suur hulk lastesse süstitavaid vaktsiine. Autism oli esialgu vaid üldnimetus sümptomitele, mille hulka kuulusid mitmed komorbiidsed ehk kaasuvad seisundid, nagu näiteks allergiad, soolestikuprobleemid, halb uni ja toitainete puudus. Kui ravida neid füüsilisi sümptomeid, võivad mõned või lausa kõik autismiks nimetatavad nähtused sootuks ära kaduda. Selle versiooni kohaselt oli autismist taastumine võimalik ja leidus arste, kes väitsid, et just seda nad teevadki: aitavad autismidiagnoosiga lastel paraneda.

See informatsioon oli vastuoluline ja segadusse ajav. Naiivselt läksime tagasi oma lastearsti juurde UCSFis, kaasas vastavastatud uurimistulemused. Seal väideti, et kõik, mida me vaktsiinide ja eridieetide kohta lugenud olime, on üks hobuse unenägu. Olime segaduses, sest kahel vastaspoolel ei saa ju korraga õigus olla. Kuidas saavad eksperdid väita midagi, mis ei vasta tõele? Pagana päralt, mis ometi toimub?

Pärast kõike seda, mida olime Lisaga lugenud, uurinud, kuulnud ja arutanud, ning pärast erinevate argumentide ja infotulva läbikaalumist jõudsime me ühisele järeldusele: teooria, mis paigutab autismi geneetilise haiguse alla, ei ole loogiline. Pole olemas „autismi geeni” ning läbiviidud geneetilised uuringud ei andnud meile mingeid vastuseid ega anna tänase päevani. Enamgi veel, autism oli saavutanud epideemia mõõtmed, kuid pole olemas sellist nähtust nagu „geneetiline epideemia”. Autistliku lapse isa Mark Blaxill ütles tabavalt: „Me ei saa kõike seda selgitada aegade algusest pärit geneetilise häirena.”1 Selleks pidi olema mingi vallandaja.

Teine seisukoht, mille kohaselt on autism põhijoontes keskkonnast tulenev haigus, tundus meie jaoks kordades loogilisem. Jamie oli kogu aeg haige! Me nägime kõrvalt tema regressiooni, mis pärast igat vaktsineerimist süvenes. Võtsime üksipulgi läbi tema arstilkäigud ning kõrvutasime neid sümptomite ilmnemisega – need langesid täielikult kokku. Vanemate kirjutatud lood, mida me internetist lugesime, vastasid üksüheselt meie Jamie omale. Paljud lapsevanemad kirjutasid oma laste paranemisest pärast seda, kui nad olid leidnud õige arsti, kelleks oli tavaliselt autismivastase ühenduse Defeat Autism Now! (ehk DAN!) arst. Meiegi otsustasime minna oma California kodule lähima DAN!-i arsti, Pleasantonis tegutseva dr Lynne Mielke vastuvõtule.

Ameerika lastearstide ühing (The American Academy of Pediatrics, AAP) ei ole kunagi tunnistanud, et lapsed võivad autismist paraneda. 2004. aastal olid DAN!i arstid meditsiinivaldkonnas paaria staatuses ning peavoolumeditsiini kogukonnast välja heidetud. See teadmine muutis meid skeptiliseks. Me läksime küll dr Mielke vastuvõtule, kuid tegutsesime pärast seda ülima ettevaatlikkusega, kartes Jamisoni terviseprobleeme süvendada. Mis siis, kui UCSFi arstidel ja meie lastearstil oli õigus? Mis siis, kui see kõik oligi üks hobuse unenägu?

Dr Mielke ei sobitunud kuidagi peavooluarstide poolt maalitud pildile. Ta oli õppinud Indiana ülikoolis meditsiini ning läbinud UCLAs psühhiaatria residentuuri. Psühhiaatrina töötas ta hetkeni, mil autism pärast vaktsineerimisi tema noorema poja üle võimust võttis. Ta võitles meeleheitlikult poja paranemise eest ning diplomeeritud arstina jõudis ta oma uurimistöö tulemusel DAN!-i liikumiseni, mis oli levimas üle terve riigi. Kui tema poja sümptomid taanduma hakkasid, otsustas ta avada kliiniku ning aidata ka teisi lapsi.

Dr Mielke oli erudeeritud, professionaalne ja abivalmis. Olime esimesest kohtumisest täitsa pahviks löödud. Erinevalt lastearstidest ja UCSFi diagnoosispetsialistidest, kes ignoreerisid täielikult meie küsimusi vaktsiinide ja autismi seose ning uurimistöö käigus leitud ravidieetide kohta, kinnitas dr Mielke kohe meie kahtlusi. „Jah, need on vaktsiinid, mis enamikule lastest saavad viimaseks piisaks karikas,” sõnas ta stoilise rahuga. Missugustele tõenditele ta toetus? Need olid sajad patsiendid, kellel oli samasugune taustalugu nagu Jamisonil. Lisaks meditsiinilised testid, mis toetasid teooriat, et vaktsiinikahjustuse – mitte geneetilise häire – tagajärjel kasvab põlvkond, kelle seas on rohkem autismihaigeid kui kunagi varem.

Veelgi olulisem oli asjaolu, et dr Mielke oli paljude oma patsientide paranemislugude otsene tunnistaja; osa nendest taastus pärast DAN!-i protokolli läbimist täielikult. See San Diegos asuva autismiuuringute instituudi Autism Research Institute protokoll on kombinatsioon eridieedist, toitainetest ja organismi puhastamisest. Dr Mielke soovis Jamisonilt võtta proove, mida teised arstid polnud isegi mitte kaalunud, ja keskendus eelkõige tema soolestiku ravimisele. Miks ei olnud peavooluarstid seda isegi maininud? Igal juhul otsustasime soovitusi kuulda võtta ja tema ravimeetodit proovida. Dr Mielke poja taustalugu oli meie poisi omaga sarnane. Me tegime ainult selliseid muudatusi, mis ei olnud Jamisoni tervisele ohtlikud. Gluteeni ja piimatoodete menüüst välja jätmine ei kujutanud endast mingit riski. Kahe nädala jooksul, mil me dr Mielke vastuvõttudel käisime, kadus tänu õigele dieedile ja toidulisanditele (tursamaksaõli ja probiootikumid) Jamisoni kõhu paistetus ning poiss ei viskunud enam kõhule surve avaldamiseks üle mööbliesemete. Silmside hakkas taastuma ja tumedad rõngad tema silmade ümber taandusid. Ta hakkas pikkamööda uuesti tajuma ümbritsevat maailma.

Enesekindlate ja lootusrikaste lapsevanematena õppisime tundma autismi biomeditsiinilist ravi. See tähendab, et ravitakse autistlikul lapsel esinevaid sümptomeid, näiteks unehäireid, ärritunud soolestikku, toiduallergiaid või korduvaid kõrvapõletikke. Istusime külg külje kõrval oma arvutite taga ja uurisime Lisaga kõike, mis võiks aidata meie Jamisoni päästa. Meie noorem poeg oli saanud kaheaastaseks ja lootus tema paranemisele ei olnud meis veel täielikult kustunud. Tal läks järjest paremini. Võiks ju arvata, et Jamisoni tervise paranemine tekitas meis ekstaasi ning teatud mõttes see nii oligi, kuid meid vallanud tunded olid palju keerulisemad. Nägime, kuidas kõik dr Mielke ennustused täide läksid ja Jamisoni tervis paranes. Korraga hakkas kaduma usk sellesse maailma, mida me arvasime end tundvat. Kuidas said autismiekspertide arvamused üksteisele nii vasturääkivad olla? Kuidas sai UCSFi arstidel olla täiesti ükskõik, et kõigest 30 miili kaugusel tegutsev arst aitas lastel autismist taastuda? Miks need arstid omavahel ei suhelnud, ei jaganud ideid, kogemusi, informatsiooni?

Mõttest, et dr Mielke ning sajad teised DAN!-i arstid võisid eksida, oli isegi raskem taluda teadmist, et tegelikult on neil õigus. Kas vaktsiinid olid põhilised katalüsaatorid autismiepideemia käivitamisel? Kas me tõesti ise tegime seda? Tehtud kahju tegelikud mõõtmed on hoomamatud. See teema kerkis üles korduvalt. Kohtasime väga intelligentseid lapsevanemaid, arste ja teadlasi, kes kinnitasid, et nii see on. Tundus, nagu eksisteeriks kaks erinevat reaalsust. Peavoolumeedia on maalinud meile pildi, kus sõgedad ja meeleheitel lapsevanemad otsivad, kelle poole näpuga näidata ning keda oma lapse probleemides süüdistada. See aga pole ei õige ega aus ning veelgi vähem aitab see meie lapsi. 15 aasta jooksul olen kogenud üllatust ja hämmingut väidete üle, mida prominentsed teadlased, arstid, poliitikud ja lapsevanemad on öelnud vaktsiinide ja autismi vahelise seose kohta. Inimeste arv, kes tõde teavad, on Jamisoni diagnoosimisest saadik tohutult kasvanud. Paljud pidid nende teadmiste puudumise pärast valusat hinda maksma ja oma lapse vaktsineerimisjärgset regressiooni pealt vaatama. Paljud neist kõrgelt haritud ja intelligentsetest inimestest on mulle öelnud: „Ma ei oleks seda kunagi uskunud, kui see poleks minuga juhtunud.”

Tagasi vaadates mõistan, et olin jätnud unarusse oma kohustuse vaktsiine korralikult uurida. Me ei mõtle vaktsineerimisele kui meditsiinilisele protseduurile, aga seda see paraku on. Enne oma laste vaktsineerimist ei teinud ma vähimatki pingutust selleks, et vaktsiinide kohta midagi eelnevalt uurida. Mind ju vaktsineeriti lapsena ja ma mäletan oma mõtteid: „Mina olen vaktsineeritud ja minuga on kõik korras.” Uskusin ametnikke ja usaldasin „asjatundjaid”, kes pasundasid nagu ühest suust, et kõik vaktsiinid on ohutud ja efektiivsed.

Mul polnud aimugi, et 1986. aastal oli USA kongress vabastanud vaktsiinitootjad vastutusest vaktsiinikahjustuste eest. Ma ei teadnud, et tänaseks on Ameerika Ühendriikide vaktsineerimiskava pikkus võrreldes 80ndate keskpaigaga kolmekordistunud või et USA valitsus on vaktsiinikahjustuste eest välja maksnud 3,6 miljardit dollarit. Ma ei teadnud sedagi, et teistes arenenud riikides süstitakse palju vähem vaktsiine ning seal on ka kordades vähem autismi. Alles hiljem õppisin, et B-hepatiidi vaktsiin, mida veel hiljuti manustati imikutele esimesel elupäeval, annab kaitse vaid neljaks aastaks. Või et autismi, aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), astma ja allergiate esinemissageduse hüppeline tõus toimus üheaegselt vaktsineerimiskava täiendamisega. Ma ei võinud teada, et bioloogilised uuringud kinnitavad vaktsiini võimalikku kahjulikku mõju imiku ajule – seda infot ei olnud veel avaldatud. Ja loomulikult polnud ma lugenud ka rohkeid teaduslikke uuringuid sellest, kuidas vaktsiinid võivad esile kutsuda autoimmuunreaktsioone ja neuroloogilisi kahjustusi.

Kõige kurvem on aga see, et jäin uskuma narratiive, mis rõhusid emotsioonidele ning autoriteetide usaldamise vajalikkusele. Näiteks karjaimmuunsus: kes tahaks olla see vastutustundetu lapsevanem, kes seab ohtu kõik ümbritsevad inimesed? Vaktsineerimine on tähtis mitte ainult sinu lapsele, vaid tervele kogukonnale, eriti selle kõige haavatavamale osale, eks ole? Noh, ausalt öeldes ei saa seda keegi kindlalt väita, kuna me pole kunagi jõudnud ligilähedalegi karjaimmuunsuse saavutamisele vaktsineerimise kaudu. Mitte kunagi! Nüüdseks juba pensionile läinud neuroloog dr Russell Blaylock selgitab asja nii:

Vaktsineerimisest tulenev karjaimmuunsus on müüt, mida on üpris lihtne kummutada. Meditsiinikoolis õpetati meile, et kõik lapsepõlves saadud vaktsiinid kaitsevad sind eluaeg. Selline mõtteviis valitses üle 70 aasta. Alles mõni aeg tagasi avastati, et enamik vaktsiinidest kaotab oma efektiivsuse 2– 10 aasta jooksul pärast manustamist. See aga tähendab, et vähemalt poolel kogu beebibuumi populatsioonist puudub kaitse nende haiguste vastu, mille vastu neid lapsepõlves vaktsineeriti. Kokkuvõttes võib öelda, et vähemalt 50% või rohkemgi kogu populatsioonist käis aastakümneid ringi täiesti kaitsetuna.2

Tänapäeval on teadlased jõudnud konsensusele, et vaktsiinid kaotavad oma toime nelja kuni kümne aastaga.3 Populatsioonis, kus alla poolte täiskasvanutest on revaktsineeritud, ei ole me praegu ega ole kunagi varem olnud karjaimmuunsuse saavutamisele ligilähedal. Karjaimmuunsus on kaval suhtekorraldustrikk, mida kasutatakse lapsevanematega manipuleerimiseks ja nende emotsionaalseks survestamiseks, et mõjutada neid oma lapsi vaktsineerima.

2004. aasta sügisel naasin ma tööle, kuid sageli sukeldusin oma kabinetis ülepeakaela autismi, biomeditsiinilist ravi ja vaktsiine puudutavasse uurimistöösse. Tundsin, et selles valdkonnas on meeletult palju õppida, et Jamisoni tulevik on meie kätes ning käimas on võidujooks ajaga. Enese vaoshoidmine ja viha talitsemine oli paras katsumus. Mida rohkem ma õppisin ja teada sain, seda enam kujunes minus arusaam, et ahnus, ignorantsus ja hoolimatu bürokraatia olid mu poja ilma jätnud võimalusest normaalseks eluks ja panustanud tema vigastusse. Süvenedes selle hävingu mõõtmetesse ja mõistes, et võimupositsioonil olevad inimesed on sellest teadlikud, aga keelduvad reageerimast, tundub kõik väljakannatamatu. Iga kord, kui tunnistasime Jamisoni tervise järjekordset paranemist, meenutas see meile, et tema haigus oleks olnud välditav. See tekitas isegi rohkem viha.

Kaheksa kuud pärast Jamisoni diagnoosimist suunasime Lisaga oma energia organisatsiooni ja veebilehe Generation Rescue („Põlvkonna päästmine”) loomisele. See võimaldas värske autismidiagnoosiga laste vanematel saada kiirelt infot biomeditsiinilise ravi ja muu vajaliku kohta, kontakteeruda teiste lapsevanematega ning leida oma osariigist sobiv arst. Kuna meil kulus selle info leidmiseks mitu nädalat tööd arvuti taga, siis soovisime selle protsessi teistele peredele lihtsamaks teha ning vajaliku info ühte kohta koondada.

Meie organisatsioon alustas tegevust 2005. aasta mais ja on sellest ajast saadik aidanud kümnetel tuhandetel peredel paranemisteed alustada. Praeguseks on meie veebilehe leidnud pered jaganud tuhandeid edulugusid. Nende seas on jutte nii paranemisest kui ka täielikust taastumisest. Mõned aastad pärast organisatsiooni tegevuse algust sattus Generation Rescue veebilehele Jenny McCarthy, kes sealt leitud juhiste abil aitas oma pojal täielikult terveneda. Tänutundest ja soovist aidata otsis ta meid üles ning sellest ajast peale on ta tegutsenud organisatsiooni eesotsas. Jenny ja juhatuse esimees Candace McDonald on andnud hoo sisse programmile Rescue Grant, millega toetatakse kehvemas majanduslikus olukorras olevaid perekondi ja aidatakse biomeditsiinilise ravi alustamisega. Nende eestvedamisel toimub ka iga-aastane autismiteemaline tippkohtumine Autism Education Summit, kus arstid ja teadlased räägivad innovatiivsetest uuringutest ja arengutest biomeditsiini valdkonnas.

Vaktsiini- ja autismiteemaline arutelu ei ole pelgalt plahvatusohtlik kõneaine, pigem on see võrreldav tuumaplahvatusega. Kumbki vaidluspool tunneb, et kaalul on meie laste tervis ja heaolu. Paljud selle teema ümber lõkkele löönud kired on võrsunud meile korrutatud valede pinnalt. Need valelikud teooriad loovad omakasupüüdlikule osapoolele kaljukindla vundamendi tõe eitamiseks ja moonutamiseks ning varjavad seda, mis miljonite lastega tegelikult toimub. Nad ässitavad heasoovlikud lapsevanemad üksteise vastu üles. Kraabime maha kõik need valed ning alles jääb sügavalt murettekitav selgitus, miks nii paljudel lastel areneb pealtnäha ei kusagilt välja autism.

Huvitaval kombel ei ole autismi ja vaktsiinide vaheline seos nii vähetähtis teema, nagu peavoolumeedia seda püüab näidata. 2016. aasta valimistel osalenud 128 miljonist inimesest, kes andsid oma hääle kas Hillary Clintonile või Donald Trumpile, usub 24,3%, et vaktsiinid põhjustavad autismi. See teeb 31,3 miljonit inimest.4 Ma loodan, et suudan selle raamatuga, mis tugineb loogikale, kogutud faktidele ja teaduslikele uuringutele, teile näidata, et tegemist ei ole pelgalt vandenõuteooriaga.

Olge valmis selleks, et puutute kokku infoga, mis teie senised veendumused tõsiselt proovile paneb. See tunne ei ole mulle võõras. Minagi usaldasin arste ja kuulasin autoriteete. Raske oli tunnistada, et inimesed valetavad. Jah, ma olen kirjeldamatult vihane oma pojaga juhtunu pärast ja arvukate autismi käes vaevlevate laste pärast, aga minu viha ei otsi kedagi, kellele näpuga näidata. Olen vihane, kuna pärast 15 aastat ülepeakaela teaduslikesse uuringutesse sukeldumist, riigi tuntumate arstide ja teadlaste kabinettide ustest sisse murdmist, iga argumendi põhjalikku läbikaalumist ja nii paljude koos autismiga elanud, hinganud ja toitunud perekondade (minu oma kaasa arvatud ) kogemuste tunnistamist tean ma, et autism on ennetatav ja sellest on võimalik taastuda. Kuid me ei suuda iialgi seda epideemiat ohjeldada, kui aktsepteerimine jätkuvalt valesid ja hämamist, mis seda toidavad.

Esimese sammuna tuleb ausalt otsa vaadata põhjustele, mis sellise olukorra tekitasid, ning paljastada valed, mida tähelepanu kõrvale juhtimiseks ning hämamiseks meile pidevalt ette söödetakse. On aeg välja öelda inimeste ja asutuste nimed ja nad vastutusele võtta. Vaatame, mis on tavapäraste väidete ja põhjenduste taga (autisminäitajad ei ole tegelikult tõusuteel, teadus on muutumatu ja kivisse raiutud jne) ja läheneme neile intellektuaalselt loogika ja faktide abil. Uurime meedia, farmaatsiatööstuse ja selliste „usaldusväärsete” institutsioonide rolle nagu haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus (Centers for Disease Control and Prevention, CDC) ning Ameerika lastearstide ühing (American Academy of Pediatrics, AAP). Peame minema raha jälgedes. Kõigel sellel peatun pikemalt raamatu esimeses osas.

Teise sammuna peame uurima neid selgeid ja veenvaid teaduslikke tõendeid, mis kinnitavad vaktsiinide ja autismi vahelist seost. Kuna peavoolumeedia selle koha pealt vaikib, siis paljud inimesed ei tea, et alates 2004. aastast on autismi tekkepõhjuste mõistmises toimunud revolutsioon tänu kiirelt kasvanud bioloogiliste uuringute arvule. Need uuringud osutavad ajus aset leidvale immuunsüsteemi aktiveerimise nähtusele, mis muuseas ongi kogu vaktsineerimise mõte – kutsuda esile immuunreaktsioon. Kas see tähendab, et vaktsiinid on ainsad autismi põhjustajad? Ei tähenda. On ka teisi tegureid, mis võivad immuunsüsteemi aktiveerida; selgub lihtsalt, et vaktsiinid on selles osas kõige sagedasemad ja laastavama mõjuga.

Paljud inimesed ei ole kursis ka selle hiljutise kurioosse juhtumiga: mõned kõrgelt hinnatud teadlased, kes pidid vaktsiinikahjustuste kompensatsiooniprogrammi National Vaccine Injury Compensation Program all tegutseva vaktsiinikohtu ees andma lapsevanemate vastu tunnistusi, vahetasid poolt ning asusid toetama nii paljude vanemate seisukohta, et vaktsiinid võivad tõepoolest autismi põhjustada. Need eksperdid on hoidnud end kursis pidevalt areneva teadusega ja nende sõnal on üüratu jõud. Ma loodan, et see raamat aitab nende poolt välja öeldud, kuid mitmed seni veel avaldamata kommentaarid õigesse konteksti paigutada. Sellele keskendun raamatu teises pooles.

Kolmanda sammuna autismiepideemia peatamisel tuleb koostada konstruktiivne plaan, kuidas kaitsta tulevasi põlvkondi laastava epideemia eest, mis Ameerikas mõjutab praegu ühte last 36st. Selleks on vaja kasutada kõiki olemasolevaid teadmisi ning kaasata edukat ravi osutanud arste ja lapsevanemaid. Sellele on pühendatud raamatu kolmas osa.

Autismiepideemia näitab kokkuvõttes tervishoiuametnike läbikukkumist. USA haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus CDC, mis kuulub tervishoiu- ja sotsiaalteenuste ministeeriumi alla, ei vastuta ainult riigi vaktsineerimiskava eest, vaid iroonilisel kombel hoiab silma peal ka autismidiagnoosiga laste arvul. Siia sobiks hästi kõnekäänd „kits kärneriks”. Kahjuks on CDC möödalaskmised pannud aluse sellele, et teadlased, arstid ja suur osa meediategelastest korrutavad nagu katkist plaati ühtesid ja samu ettesöödetud valesid, mis hägustavad autismiepideemia ning selle võimaliku peatamisega seotud asjaolusid.

Mõned inimesed on tembeldanud nii minu kui ka selle raamatu vaktsiinivastaseks. See on märksõna, mida kasutatakse edukalt igasuguse debati summutamiseks ning raiskab nii minu kui ka teie aega. Inimesed, kes soovivad ohutumaid autosid, ei ole autovastased. Keele’i ülikooli professor Christopher Exley, kes on üks esimesi autismi ja vaktsiinides sisalduva alumiiniumi vahelise bioloogilise seose avastajaid, küsib:

Kuidas saab ilmutada õigustatud huvi vaktsiinides abiainena kasutatava alumiiniumi mõju vastu, ilma et seda inimest vaktsiinivastaseks tembeldataks? Vastus näib olevat, et ei saagi.5

Meil ei ole aega tegeleda sääraste labaste rünnakute ja vastastikuse sildistamisega. Meie laste jaoks on ääretult oluline, et jõuaksime informeeritud, intellektuaalse ning faktipõhise debatini, mille käigus saaks analüüsida erinevate argumentide paikapidavust. Ma ei saa väita, et ma pole vihane. Te tajute tõenäoliselt ise seda raamatut läbivat vihanoolt, mis on suunatud meie laste pretsedenditu tervisekriisi eest vastutavate inimeste ja institutsioonide pihta. Vastaspoole vastu suunatud isiklikud rünnakud, mis õigustatud muredega inimese kohe vaktsiinivastaseks tembeldavad, ei vii meid pikas plaanis sammugi lähemale selle laastava epideemia ohjeldamisele. Ma usun siiralt, et igat vaktsiini peab vaatlema ja hindama eraldi. Ei saa eitada, et vaktsiinid toovad ühiskonnale teatud kasu, näiteks akuutsete haiguste puhul, kuid samal ajal põhjustavad ka mõnedel haavatavamatel lastel ajukahjustust. Lapsevanematel on õigus kogu neile vajamineva info kättesaadavusele, et kõiki riske ja kasutegureid arvestades teha oma laste nimel teadlik otsus. Selle riigi tervishoiuamet ei ole olnud meie teenistuses ja suhtluskanalid on jäänud suletuks. Nad võimendavad vaktsineerimise kasutegureid ning varjavad riske, tehes seda kas ebakorrektselt teostatud järelevalve ja testidega või häbematult valede tõlgendustega. Ning kuigi see on täiesti teostatav, ei hinda me enne vaktsineerimist seda, kas tegemist on rohkem või vähem haavatava lapsega. Ma arvan, et avalikkuse usaldus meie tervise eest vastutavate institutsioonide vastu on tõsiselt kõikuma löönud.

Ma tänan teid selle raamatu lugemise eest; tänan teid selle eest, et olete valmis kaaluma siin raamatus avaldatud info tõepärasust, ning olen tänulik, kui otsustate seda ka teistega jagada.