Читать книгу Kuidas peatada autismiepideemia - J. B. Handley - Страница 4

2015. aastal avaldas Steve Silberman raamatu „NeuroTribes: The Legacy of Autism and the Future of Neurodiversity” („Neurohõimud: autismi pärand ja neurodiversiteedi tulevik”). Silberman on endine plaadiprodutsent, restoranikriitik ning poeedi Allen Ginsbergi abiõpetaja. Oma raamatuga vallandas ta autismimaailmas paraja tormi ning tõi avalikku debatti tagasi idee, et autismi on läbi aegade esinenud ühepalju. Oma kirjelduses käsitles ta autismi kui „loomulikku kognitiivse erisuse vormi, mis sarnaneb geniaalsuse mõnede vormidega“. Silicon Valley nohikud? Nikola Tesla? Kõik autismiga „õnnistatud”. „Mis iganes see autism on, ei ole selle näol tegemist moodsa tsivilisatsiooni unikaalse nähtusega. See on üks veider miljonite aastate tagune evolutsiooniline pärandus,” kirjutas hr Silberman, püüdes ühe suletõmbega terve epideemia vaiba alla pühkida.7

Termin „neurodiversiteet” ilmus esmakordselt päevavalgele hiliseil 1990ndail ning selle loojaks oli sotsioloog Judy Singer. Ta võrdsustas neuroloogilise varieeruvusega inimesed kõigi teistega, nii nagu seda tegid muud sotsiaalse aktsepteerimisega seotud liikumised, mis parajasti olid välja kujunemas. Nii lootis ta teha „neuroloogiliste erinevustega inimeste jaoks sama, mida feminism ja geide õiguste eest võitlejad olid teinud nende vähemusrühmade jaoks“.8 Pealtnäha on tegemist õilsa eesmärgiga – mis võiks olla valesti sallivuse ja aktsepteerimise eest seismisel? Ajakirjas Wired avaldas hr Silberman oma mõtteid tema arvates välja kujuneva sotsiaalse revolutsiooni kohta, kus autistide toetajad ja „teisitimõtlejad lehvitavad vikerkaarevärvilist neurodiversiteedi loosungit, et kutsuda ühiskonda üles tolereerima ja austama kognitiivseid erinevusi, nõudes samal ajal mõistlikke tingimusi nii koolidesse, kodudesse kui ka töökohtadele“.9

Hr Silbermani sõnum ühtis meedia sotsiaalmeetmete kava eesmärgiga kujutada autismi normaalse nähtusena ja resoneeris nii eliidi kui ka vaktsiinikahjustuste eitajatega. Tema nimi märgiti ära mitmes prominentses väljaandes (nende seas Forbes, Washington Post, New York Times, The Economist ja New Yorker) ja 2015. aastal pärjati ta Samuel Johnsoni nimelise dokumentaalkirjanduse auhinnaga. Ajakirjas The Atlantic ilmunud hiilgavas arvustuses kiideti hr Silbermani raamatut ja märgiti, et autismi eestkõnelejad „teevad ruumi kõigile neile, kes end päris normaalsena ei tunne”.10 Hr Silberman astus isegi sammu kaugemale ning seostas meie liigi püsimajäämist võimega aktsepteerida neuroloogilisi erisusi ning selgitas, et „bioloogilise mitmekesisuse väärtus seisneb vastupidavuses: me võime taluda muutuvaid olusid ning seista vastu kiskjate rünnakule. Enneolematu kiirusega muutuvas maailmas on neurodiversiteedi austamine ning sellesse panustamine tsivilisatsiooni parim võimalus ebakindla tulevikuga hakkama saamiseks.”11

Joonis 1.1. Autismi esinemissageduse muutused alates 1970. aastast (277kordne tõus). Allikas: Treffert et al., 1970, Centers for Disease Control and Prevention.

Ma lähenen viiekümnendale eluaastale ning lapsepõlves polnud ma kuulnud ühestki omavanusest autismidiagnoosiga lapsest. Küsige ükskõik milliselt õpetajalt, arstilt, õelt või treenerilt, kes on kolmkümmend aastat või rohkemgi oma ametis töötanud, ning te kuulete alati sama vastust: tänapäeva lastega on midagi teistsugust lahti. Minu teismelised lapsed tunnevad tosinate viisi autistlikke lapsi ja koolid hakkavad erivajadustega laste klasside rohkuse tõttu lõhki minema. Kui vaadata aja jooksul toimunud muutusi autismi esinemissageduses, on pilt masendav (vt joonist 1.1). Kui ma esimest korda kuulsin teadlasi, pressiesindajaid ja eksperte väitvat, et autistlike laste arvu tõus on kõik üks suur illusioon ning sellised lapsed on alati olemas olnud, ei suutnud ma seda tõsiselt võtta. Selle väite saab ümber lükata ühe lihtsa küsimusega: kus on siis kõik autistlikud täiskasvanud? Kui hr Silbermani ajalookäsitlus on vettpidav, peaks vähemalt 3%-l Ameerikas elavatest täiskasvanutest olema selgelt eristatavad autismi sümptomid. Teeme kiire arvutuse: 54% USA rahvastikust on üle 35 aasta vana. See teeb ligikaudu 174 miljonit inimest. Kui nendest täiskasvanutest ühel inimesel 36st on autism, peaks Ameerikas olema 4,8 miljonit probleemse seisundiga täiskasvanut. Neil kõigil, välja arvatud kergema seisundiga inimestel, peaks järelikult iseseisev elu olema raskendatud.

Robert F. Kennedy jr on keskkonnaaktivist ja jurist, kes on sageli osutanud tähelepanu autistlike täiskasvanute vähesusele, viidates oma perekonna aastakümnetepikkusele seosele eriolümpiaga. Tema kinnitusel pole sellel võistlusel kunagi olnud autistlikke osalejaid. 2017. aastal, kui autismi esines ühel inimesel 45st, esitas ta küsimuse: miks ei ole ühel igast 45 täiskasvanust, kes kaubanduskeskustes ringi jalutavad, jalas mähkmed ja peas kiiver? Miks me ei näe neid pead tagumas, krambihoogude käes ega sundkäitumise küüsis vaevlemas?”12

Pole olemas andmeid, mis kinnitaksid, et 4,8 miljonit täiskasvanut põeb autismi. Nii suure hulga inimeste majutamiseks oleks vaja hooldeja rühmakodusid; vaimuhaiglad peaksid olema autistlikest täiskasvanutest pungil. Kõige täpsema statistika erivajadusega täiskasvanute majutamise kohta leidsin Kanadast, kus föderaalne tervishoiusüsteem on teinud arvude otsimise ja jälgimise veidi lihtsamaks. Kanada suurimas provintsis Ontarios on 13,6 miljonit inimest, kellest 7,34 miljonit on üle 35 aasta vanad. Võttes aluseks, et autism on ühel inimesel 36st, tähendaks see 204 000 autistlikku täiskasvanut. Mitu voodikohta pakub Ontario erinevate arenguliste häiretega täiskasvanutele? 18 000.13 Pidage meeles, et autism on arenguliste häirete üks vormidest ning moodustab julgelt alla poole juhtumitest. Ontarios ei ole rohkem voodikohti, sest nende järgi pole (veel) vajadust – seal pole kaugeltki nii palju autistlikke täiskasvanuid. Ontarios saavad hooldusteenust 42 000 erineva häirega täiskasvanut ning umbkaudne arvutus näitab, et isegi kui pooled neist oleksid autistlikud, on Ontarios „kaduma läinud” umbes 90% kõigist hr Silbermani mainitud inimestest (20 000 tegelikult eksisteerivat vs 200 000). Põhjus on selles, et neid lihtsalt ei ole olemas.

Kui see lihtne matemaatika ei ole teie veenmiseks piisav, siis 2017. aastal ilmus raamat, mis oli epideemia eitajate jaoks niisama hävituslik nagu Rachel Carsoni „Silent Spring” („Hääletu kevad“) DDT-le (diklorodifenüültrikloroetaanile). USA uudisteagentuuri UPI (United Press International) uuriv ajakirjanik Dan Olmsted ja Harvardi ülikooli ärijuhtimise magister, autistliku lapse isa Mark Blaxill andsid koos välja raamatu „Denial: How Refusing to Face the Facts about Our Autism Epidemic Hurts Children, Families, and Our Future” („Eitamine: kuidas autismiepideemia faktide eitamine kahjustab lapsi, perekondi ja meie tulevikku“). Tuli välja, et mõlemat autorit valdasid kahtlused ja hirm kirjutada raamat teemal, mida enamik inimesi peaks jaburuseks. Nad märkisid, et „osa meie isiklikust väljakutsest autistliku lapse isa ja terviseajakirjanikuna on võtta ideed [et mingit autismiepideemiat pole olemas] piisavalt tõsiselt, et see põhjalikult ümber lükata, mitte lihtsalt oodata, kuni ajalugu sellest ajuvabadusest üle sõidab.“14 Olmstedi ja Blaxilli raamat on nii terav ja selgesõnaline ning teeb Silbermani teooria täielikult maatasa (nad pühendasid mitu peatükki raamatu „NeuroTribes” ümberlükkamisele), et mul jääb selle ülistamiseks ühest peatükist väheks. Ma pakun teile lugemiseks mõned lõigud sellest raamatust, mis käsitlevad epideemia eitamist ärateenitult absurdses võtmes.

Epideemia eitamine on lihtsalt mõttetu. Võtame 1931. aasta ja USA 124 miljoni elanikuga rahvastiku; sellel aastal sündis autismi puudutava raporti kohaselt esimene autistlik laps. Jagame selle arvu autismi praeguse esinemissagedusega, mis on üks juhtum iga 68 lapse kohta (märkus: praegu on see üks 36 kohta). Siis oleks 1931. aastal pidanud olema 1,8 miljonit autistlikku ameeriklast. Aga ei olnud. Me oleme läbi kamminud meditsiinilise kirjanduse, et leida sellest varasemaid juhtumeid, aga neid pole – mitte ainsatki.15

Nad toovad välja ka arvutused „aegade algusest peale”, mis muudavad Silbermani ja teiste väited veelgi vähem usutavaks.

Mingem tagasi veidi kaugemasse minevikku: kui palju inimesi on üldse Maal elanud? 1931. aastaks oli see arv ligikaudu 100 miljardit. Lihtne arvutus annab tulemuseks pooleteise miljardi autistliku inimese olemasolu enne 1930. aastat. Nüüd hakkab selguma, et epideemia eitajate sõnade taga on tühjus. Mõningaid autismidiagnoosi jaoks piisavate tunnustega inimesi võis tõesti olemas olla, kuid 1,5 miljardit oleks olnud päris keeruline märkamata jätta. Keegi oleks midagi maininud. Autistlike laste selgesti eristuvat profiili arvestades ei ole võimalik, et ükski arst või sotsiaalne vaatleja poleks nende ilmselgelt teistmoodi käitumist tähele pannud.16

Laastava puude romantiseerimine

Autistliku lapse vanemana süvenen hr Silbermani väljamõeldud autismi versiooni ja ajalukku piisavalt põhjalikult ning ühel hetkel hakkab see tunduma üsna normaalse ja veidi toredanagi. Autism on lihtsalt üks teistmoodi mõtlemise viis. See on alati olemas olnud. Autistlikud inimesed on andekad ja neil on maailmale nii palju pakkuda. ABC kanalil jooksev telesari „The Good Doctor” („Hea arst“) toob autismi peavoolumeedia tähelepanu alla, kuna sarja keskne tegelane on imelise tervendamisvõimega autistlik arst.

Kahjuks on „hea arst” nagu kergelt lonkav kepiga tüüp, kes demonstreerib maailmale alakeha halvatuse juhtumit. Tema taustalugu on paeluv ning mõjuv, kuid temal endal on vähe sarnasust autismiga, millega enamik lapsevanemaid, mina ise nende seas, iga päev silmitsi seisab. Mind isiklikult pahandab see, kuidas hr Silberman, „hea arst” ja paljud teised neuroloogilise mitmekesisuse toetajad seda halvavat puuet romantiseerivad. Kui sa avastad alles keskkoolis, et sul on autism, ei ole sul seesama autism, mille käes kannatavad enam kui pool miljonit Ameerika last, minu poeg sealhulgas.

Hoolimata sellest, mida te olete lugenud, on autismi definitsioon püsinud läbi aegade küllaltki muutumatuna. Põhjuseks on asjaolu, et autismi ei saa diagnoosida vereproovi, vaid vaatluse alusel, ning kõik, kellel on piisavalt palju sellele diagnoosile vastavaid omadusi, on autistid. Autismi iseloomulikeks joonteks on sümptomite varajane avaldumine (harilikult enne 30. elukuud), piiratud empaatiavõime ja võimetus sotsiaalseks suhtlemiseks (nn vastastikuse sotsiaalse mõjutamise häire), olulised puudujäägid keelelises arengus, omapärased kõnemustrid ning ebatavaline suhe väliskeskkonnaga (kiindumus elututesse objektidesse, jäikus jne).

Nagu kirjutavad Olmsted ja Blaxill, „ei käi enamik autistlikke inimesi kunagi tööl, maksa makse, armu, abiellu, saa lapsi ega vastuta ise oma tervise ja heaolu eest“.17 Muide, California haridusministeeriumi andmeil on üle 50% autismidiagnoosiga lapsi kõnevõimetud.18 Autismi ja arenguhäireid käsitlev ajakiri Journal of Autism and Developmental Disorders avaldas uuringu, mis näitas, et 28 protsenti 8aastastest autismispektrihäirega (ASH) lastest käituvad ennast kahjustaval viisil ehk teisisõnu teevad endale füüsiliselt haiget.19 Ema ja lapse tervise ajakirjas Maternal and Child Health Journal avaldatud uuringus märgiti, et autistlikud lapsed on kaks korda suurema tõenäosusega ülekaalulised.20 Lastearstide ajakirjas Pediatrics avaldati uuring, mille kohaselt 35% autismidiagnoosiga noorukitest ei jätkanud pärast keskkooli lõpetamist õpinguid ega läinud kunagi tööle.21 Autistliku inimese keskmised ülalpidamiskulud tema elu jooksul ulatuvad 2,4 miljoni dollarini.22

Kui need arvud ei ole veel piisavalt kõnekad, siis toon arenguhäirete uuringute ajakirjas Research in Developmental Disabilities avaldatud andmed, mis näitavad, et autistlikud lapsed on kordades haigemad kui nende mitteautistlikud eakaaslased.23 Astma, nahalööbed, toiduallergiad, kõrvapõletikud, tugevad peavalud, kõhulahtisus või koliit ehk jämesoolepõletik esinevad palju tõenäolisemalt just autistlikel lastel. Võrreldes teiste lastega on nendel seedekulglaga seotud probleemid nii palju tõsisemad, et uuringut läbiviinud teadlaste arvates vajaks see teema eraldi tähelepanu. Nad kirjutasid: „Kui me võrdlesime omavahel arenguhäiretega gruppe, paistis üks avastus teiste seas eriti silma: autistidel esines viimase aasta jooksul kaks korda sagedamini kõhulahtisust või koliiti kui aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH), õpiraskuste või mõne muu arenguhäirega lastel. Nendel esines seitse korda suurema tõenäosusega seedekulglaga seotud probleeme kui arenguhäireteta lastel.” Hiljuti raporteeris raadiokanal National Public Radio, et arenguhäiretega inimestel on ka seitse korda suurem tõenäosus langeda seksuaalse rünnaku ohvriks ning need rünnakud toimuvad tavaliselt „turvalistes kohtades, kus inimesed peaksid olema kaitstud” – õudusunenäost pärit stsenaarium iga autistliku lapse vanema jaoks.24

Viimaks tuleb traagilise alatooniga tõdeda, et organisatsiooni Autism Speaks („Autism kõneleb”) hinnangul on tervelt ühel kolmandikul autistlikest lastest ka epilepsia ehk „ajuhäire, mida iseloomustavad korduvad krambihood”.25 Euroopas 2016. aastal läbiviidud uuring tõestas, et autismispektrisse kuuluvad inimesed elavad keskmisest 12 kuni 30 aastat vähem ning varase surma peamiseks põhjuseks on epilepsia.26 Kas see ongi too hr Silbermani kirjeldatud õnnelik maailm? Kindlasti mitte meie ega nende eluajal.

Isegi USA kongress arvab, et seisame silmitsi epideemiaga

USA esindajatekoja järelevalve- ja reformikomitee korraldas 2012. aastal autismiteemalise istungi, mis kandis nime „1 laps 88st [tolleaegne autismi statistika]: vaade föderaalsele reageeringule seoses autismi kasvava määraga“ („1 in 88 children: A Look into the Federal Response to Rising Autism Rates”). Komitee eesistuja Darrell Issa ütles istungi avalauses: „Kui praegused statistilised näitajad, mille kohaselt ASH mõjutab 1 inimest 88st, on tõesed ja jätkavad edaspidigi tõusutrendi, on meil tõesti tegemist epideemiaga. Ei ole välistatud, et eelmise sajandi näitaja 1 inimene 150st oli liiga madal, sest inimesi ei diagnoositud. Kuid seda usuvad vähesed.” Indiana kongresmen Dan Burton lisas: „Me oleme jõudnud olukorrast, kus autism mõjutas 1 last 10 000st, praeguse näitajani, mis on 1 laps 88st. See on hullem kui epideemia – tegemist on tõelise katastroofiga.”27

New Yorgi kongresmen Carolyn Maloney oli veelgi emotsionaalsem:

Autism on USAs võtmas epideemilisi mõõtmeid ja vajab kindlasti tähelepanu. Nende arvude valguses, mis eelnevalt välja toodi – kus autism oli 1 lapsel 10 000st ning nüüd 1 lapsel 88st –, sooviksin küsida dr Boyle’ilt [CDC töötajalt]: miks see nii on? Ma ei taha kuulda vastuseks, et nüüd on diagnoosimine parem. Diagnoosimine on paranenud, aga tegemist on hüppelise tõusuga. Mis võiksid olla teised põhjused peale selle, et nüüd osatakse autismile paremini jälile saada? Võtame selle variandi üldse laualt maha. Ma nõustun, et see peab paika, aga see ei selgita neid arve.

Meie endi valitud esindajad näivad tõde teadvat, kuid ometi eksponeerib meedia Silbermani-taolisi inimesi.

Pole epideemiat, pole vastutust

Robert F. Kennedy jr esitas 2015. aastal hr Silbermani raamatu kohta kirjutatud teravas essees kaaluka arvamuse selle kohta, miks tema meelest epideemia mahasalgamine avalikus arutelus nii kiivalt püsib.

Aastakümneid nihverdanud ravimitööstus, haiguste kontrolli- ja tõrjekeskus (CDC) ning kõik nende liitlased võitlevad teaduslike tõendite vastu, mis kinnitavad, et hiljuti esile kerkinud autismiepideemia on inimtekkeline, ning tahavad väita, et seda ei eksisteeri. Tervishoiuorganisatsioonid keelduvad resoluutselt tunnistamast, et haiguse plahvatuslik kasv on epideemia või kriis ning eitavad järjekindlalt keskkonnast tulenevate tekkepõhjuste teaduslikke uuringuid. „Te ei kuule kunagi, et CDC nimetab autismi plahvatuslikku tõusu kriisiks või epideemiaks,” sõnas Simpsoni ülikooli epidemioloog dr Brian Hooker. „Kuni pole epideemiat, ei pea keegi nägema vaeva selle nimel, et otsida tekkepõhjusi keskkonnast.” Kõik see seletab peadpööritavat erutust, mis valitseb farmaatsiatööstuse rahastatud meediaväljaannetes Steve Silbermani raamatudebüüdi „NeuroTribes: The Legacy of Autism and the Future of Neurodiversity” ümber. Ravimifirmade vanu propagandistlikke valesid kuulutades väidab Silberman, et autism on täielikult geneetilistest teguritest tingitud psühholoogiline tervisehäire, mida on meie seas läbi aegade esinenud täpselt samas mahus nagu tänapäeval. Silbermani väitel pole me lihtsalt varem autismi tähele pannud, sest vanasti olid sellised inimesed pagendatud vaimuhaiglatesse või siis lihtsalt vale diagnoosiga.28

Hr Kennedy teeb järelduse: „Silbermani ülepaisutatud sõnum on see, et me peaksime lõpetama keskkonnast tingitud põhjuste ja ka võimaliku ravi otsimise ning lihtsalt austama inimkonna neuroloogilise mitmekesisuse mosaiiki. See kõik on muidugi hullumeelne jutt.”

Olmsted ja Blaxill käivad vastusena miks-küsimusele välja oma vaatenurga ja püstitavad ise küsimuse: „Kes sellest võidab?”

Esimene küsimus, mille me peaksime esitama, on vältimatult seotud isiklike huvidega: cui bono? Kes saab kasu sellest häbitust võimetusest tunnistada lihtsat tõde ja võtta vastutus? Autismiprobleemi ulatust arvestades ei ole kuigi üllatav, et mõjuvõimsad asjaosalised otsivad viise, kuidas vältida süükoorma alla sattumist ning – veelgi hullem – hiilida kõrvale vastutusest, olgu siis finantsilisest või muust. Nagu eespool öeldud, on kaalul triljonid, sealhulgas miljardite väärtuses kasumit, aktsiaid, boonuseid ja kohustusi. Epideemiaga seotud summad on nii üüratud, et peamistel kahtlusalustel on kaalul miljardid, mille nimel vastutusest kõrvale hiilida.29

Epideemia eitamise allikad

Epideemia eitamise eesotsas seisab üks mees – dr Paul Offit. Pealtnäha ei peaks dr Offiti seisukohtadel autismi osas üldse mingit kaalu olema ega peavoolumeedia tema sellekohaseid ütlusi tsiteerima, kuna tema valdkonnaks on – vaktsiinid. Dr Offit on Philadelphia lastehaiglas vaktsinoloogiaprofessor ning on teeninud pärast seda, kui tema välja töötatud rotavaktsiin USA soovituslikku vaktsineerimiskavva võeti, oma leiutisega kümneid miljoneid dollareid.30 Dr Offitil puudub ametlik väljaõpe autismivaldkonnas, kuid see ei ole teda takistanud antud teemal raamatuid kirjutamast, näiteks „Autism’s False Prophets: Bad Science, Risky Medicine, and the Search for a Cure” („Autismi valeprohvetid: halb teadus, riskantne meditsiin ja ravi otsingud”). Ka meedia tsiteerib sageli tema autismiteemalisi väljaütlemisi. 2010. aastal hääletas autismiblogi „Age of Autism” („Autismiajastu”) dr Offiti 2000. aastate „kümnendi eitajaks”.31 Siin on temalt üks tüüpiline tsitaat, mis puudutab autismi esinemissagedust:

See ei ole tegelikult epideemia. 1990ndate keskpaigast alates on autismi definitsiooni laiendatud ning nüüd nimetatakse seda autismispektrihäireks. Spektri palju leebemad osad – sotsiaalse interaktsiooni ja kõneprobleemid – arvestatakse nüüd spektri sisse. Inimeste teadlikkus on tõusnud ja me märkame seda üha rohkem. On olemas ka finantsiline põhjus, miks laste seisundit selliselt defineeritakse – nii katab kindlustus nende ravikulud. Inimesed väidavad, et kui minna ajas 50 aastat tagasi, siis praeguste kriteeriumide järgi oleks tol ajal leidunud sama palju autistlikke lapsi.32

Dr Offit ei näe siin mingit probleemi. Asjad on täpselt nii, nagu need on alati olnud, lihtsalt me mõistame nüüd neid paremini. Pole olemas mingit epideemiat, pole olemas keskkonnast pärit tekitajaid – miks peakski olema, kui näitajad pole tegelikult kasvanud? Ehk teisisõnu tähendab selline autismiepideemia eitamine miljonite kannatavate laste ja nende perede ignoreerimist. See tähendab ka epideemia põhjuste uurimisest keeldumist ja selle võimaliku peatamise välistamist. Aga mis on dr Offiti motivatsiooniks? Ma arvan, et autismiepideemia juba üksi on praeguse vaktsineerimiskava suurim ohustaja. Kui vaktsiinid põhjustavad autismi ühel lapsel 36st, nagu ma varem mainisin, lendaks vaktsineerimiskava riski ja kasutegurite suhe uppi. Teisest küljest, kui autism on meie seas alati sellisel määral eksisteerinud, ei saa me vaktsiine kuidagi süüdistada.

Offit on finantsiliselt seotud ühe konkreetse firmaga, kelle suuvoodrina ta avalikult esineb. See on maailma suurim vaktsiinitootja Merck. Dr Offit on muuseas vaktsinoloogiaprofessor Pennsylvania ülikooli juures asuva Perelmani meditsiinikooli Maurice R. Hillemani õppetoolis, mida toetab Merck. Nüüd on ehk selgem, miks tema on peamine meediakontakt, kelle väljaütlemisi kasutatakse epideemia eitamisel.

Dr Offit ei ole ainus, kes esitab sobivaid loosungeid, kommenteerib uuringuid ning teadustöid, selleks et alal hoida kahtlusi autismi sagenemisest. Dr Peter Hotez, dr Eric Fombonne ja dr Paul Shattuck on teised kolm meediasõbralikku suuvoodrit, kellel on tihedad sidemed vaktsiinitööstusega ning keda peavoolumeedia eksponeerib autismijuhtumite objektiivsete eksperttunnistajatena. Dr Hotez on ilmselt üks viimaste aastate enim tsiteeritud vaktsiini ja autismi „ekspert”, kelle nimel on mitmete eksperimentaalsete vaktsiinide patent.33 Dr Fombonne on läbi viinud ühe müstiliselt kehva uuringu leetrite, punetiste ja mumpsivaktsiini (MMR) kohta (sellest on juttu kolmandas peatükis) ning on olnud kohtus vaktsiinitootjate eksperttunnistaja vaktsiinikahjustustega laste vanemate vastu.34 Dr Shattuck oli Mercki teadur ning on CDC-lt saanud oma uuringute rahastamiseks kokku üle 500 000 dollari toetust.35 Objektiivsed eksperdid? Kaugel sellest. Kas nad lõikavad kasu epideemia eitamisest? Muidugi. Blaxill ja Olmsted selgitasid seda vägagi ilmekalt:

Inimesed, kes autismiepideemia eitamisest kõige suuremat kasu saavad on need, kes toodavad toksiine ja korraldavad nende kasutusele võtmist, mis, olgugi tahtmatult, on põhjustanud epideemia. Kõigepealt teenivad nad tulu ning seejärel väldivad õiguslikku, finantsilist ja võib-olla isegi kriminaalset vastutust.36

Ülemaailmne autismiautoriteet

Hr Silberman ülistas oma raamatus „NeuroTribes” dr Bernard Rimlandi tööd. Tegemist on teedrajava psühholoogiga, kelle 1964. aastal avaldatud raamat „Infantile Autism” („Varane lapseea autism”) kummutas igaveseks idee, et autism on emotsionaalselt hoolimatute vanemate süü. Silbermani otsus dr Rimlandi heroiseerida on viimase erialaseid saavutusi arvestades küll täiesti kohane, kuid samal ajal ka väga irooniline. Dr Rimland on nimelt üks esimesi, kes avalikult vaidlustas autismidebatis 1990ndate keskel pead tõstva trendi, milleks oli epideemia eitamine.

Dr Rimland, kes asutas nii Ameerika autismiühingu Autism Society of America kui ka autismiuuringute instituudi Autism Research Institute, oli selle valdkonna tähtsaimaks autoriteediks 1980.–1990. aastail kuni oma surmani 2006. aastal. Ta pani ka aluse biomeditsiinilisele sekkumisele, mida paljud lapsevanemad on kasutanud oma laste tervendamiseks. 1990ndate keskpaigaks oli ta näinud vaieldamatuid tõendeid autistlike laste arvu massilisest suurenemisest ning Rimland kirjutas juba 1995. aastal essee pealkirjaga „Is there an Autism Epidemic?” („Kas me seisame silmitsi autismiepideemiaga?”).37