Читать книгу Vallimäe neitsi - Jaak Järv - Страница 2

Õhtune vaikus laotas oma rahutiibasid tasaselt üle maade ja metsade välja, tegi päevakärale lõpetuse, uinutas hingama mis väsinud. Ka väikene Viljandi linnake oli vaikseks jäänud, ainult mõni üksik inimene kõndis uulitsa pääl ja sääl ja tääl nähti majaaknaid lahti olevat, et karastav kevadeõhk keelamata sisse võiks tungida. Õhtueha ilus paiste kumetas kõrge sügavsinise taevavõlvi serval üliarmsasti ja linnatornid ning kantsimägede varemete harjad punasid kenasti selles paistuses.

Mägede pääl varemetes oli üsna vaikne. Hommikul oli taevaisa hää hoo vihma andnud, see oli mägedesse mineku teeraja natuke mudaseks ja märjaks teinud, mispärast siis täna õhtul kellegi jalg enam ilma tähtsama tarviduseta pärast päeva seda märga teed ei armastanud käia. Kosutav soe vihm oli aga puude pungadelt selle üheainsa päevaga pisikesed noored lehekesed välja meelitanud, nii et mets mägede külgedel ja all orgudes juba kaunis rohelises ehtes seisis, kuna eile seda mitte veel ei olnud. Metsa rõõmuline lehitsemine ja värske, ergutav õhk, mida noored lehed ja hiljuti tõusnud taimed enesest rohkesti välja hingasid, oli täna ka metsa laulukuninga ööbiku keele vabastanud: ta laksutas mäe all sügavas orus toominga otsas nii kõlaval, vaimustaval häälel, nagu peaks kõik ilm temaga ühes rõõmustama ja teda kuulama tulema, et kaunist laulukunstist pikal talvel midagi ei ole unustatud. Üleval mägede otsas kõrgete varemete vahel oli üks inimesekogu liikumas: täis kasvuga, sirge kehaga mees käis rahutul sammul mäeturja mööda edasi-tagasi. Peenemad riided tema seljas ja kõigipidine korralik olek tema väljanägemises tunnustasid selgesti, et ta oma aja kõrgema hariduse osaline oli, kes ka varanduse poolest vististi märksamate meeste hulgas võis seista. Ka looduse poolest nähti ta kaunisti ehitatud olevat. Oma pikka-laadi näoga, kõrge otsaesise, ilusate ja tõsiste sinakate silmadega oli ta tõesti ilus mees. Aastate poolest ei võinud ta mitte veel vana olla, sest peenike säbarjas must habe suu ümber nähti alles noor olevat, silmist säras nooruseelavus ja laia kaapkübara alt õlgade pääle lõkendavate, mustade käharjate juuste hulgas ei olnud ühtegi halli karva. Tema väljanägemine avaldas igapidi mehelikku tõsidust ja südamehäädust, tema vaade ja liikumine kindlust, enesetundlikku julgust ja teovõimu. Praegu oli ta nägu õige tõsine ja mõttes ning tihti vaatas ta linna poole alla orgu, nagu ootaks ta säält kedagi tulevat. Aga ometigi ei olnud sääl näha ega kuulda midagi.

Mägedepäälne hallide varemete vahel muutus vaiksemaks ja vaiksemaks, ehapaiste vähenes taevaservalt, täiskuu kerkis kõrge kummi all kõrgemale ja heitis hella hõbeläiget vaikse järve pinnale rohkesti maha, mis siis oma kõrgete lehtpuuliste kallaste vahelt nagu määratu peegel ilustades raamides varemete vahel kõndijale kõrge mäe pääle vastu paistis. Ka ööbik mõtles vist õhtule jääda, sest tema laulu vaheajad jäid pikemaks, mille ajal varemetel valvaja muud ei kuulnud kui ainult Valuoja vee salahäälelist sulisemist, mis mäe külje all sügavas orus hommikuse vihma läbi suuremaks oli paisunud ja sel põhjusel siis kuuldavamalt kohisemist sünnitas kui muidu.

Mäel olija ei läinudki ära, ta istus murdunud müürivareme nurga pääle maha, sest käimine läks jalgadele juba igavaks. Varsti aga oli mäeküljel puhmaste taga kerget riidekahinat kuulda. Istuja tõusis püsti, vaatas. Üks pikas, tumedas riides naisterahvakogu, nägu rätikuga varjatud, tuli mäest ülespoole, lähenes müüri najal seisatajale. Niipea kui ta seisatajat silmas, keeras ta kohe ümber, libises kergel sammul äkilist mäekülge mööda alla tagasi.

„Kas tema oli? Ta põgeneb minu eest!“ küsis müüri najal seisja kohkudes iseeneselt. „Ei – tema ei olnud, ta oleks mind ka eemalt tundnud.“

All orus oli tasast kõnehäält kuulda ja mäel olija nägi kuupaistel ja ehavalgel, et valge naisterahvakogu kõrval ka üks mees pikuti orgu edasi sammus. „Las nad minna,“ mõtles üleval olija ,“ega nemad minusse puutu, ma ootan veel, kaua ometi mind enam oodata ei lase.“

Ta toetas jälle lahtimurdunud müürikünka pääle maha ja jäi mõttesse. Paar minutit oli mööda läinud, kui jälle järsult mäeküljelt puhmastiku tagant inimese sammude kahin ja riidekahin kuuldavale tekkis. „Ta tuleb!“ rõõmustas ootaja ja kargas püsti.

Üks naisterahvakogu ilmus jällegi puhmaste vahelt nähtavale, ei pööranud enam tagasi, kui ta müürimurde juures seisatajat nägi. Kergel, kärmel sammul nagu vaimutiivul kantud, ruttas ta üles, langes hellal armul ootajale kaela.

„Albert, sa ootad juba!“ rääkis tulija õnnelikult. „Tahtsin küll ennemalt tulla, aga ei võinud, meile tulid külalised; pean varsti jälle tagasi minema. Aga mis sa räägid siis nüüd mulle? Kas kirjaviija tuli Tartust juba tagasi?.“

„Tagasi küll, armas Hilda,“ kostis noormees tõsisel häälel, „isa on vastukirja ka saatnud.“ Ta heitis käe neiule ümber piha – huuled vajusid palavasti huulte vastu ja süda tuksus tormiliselt südamele õnne.

Albert ohkas.

„Mis sul on! Mis see tähendab,“ küsis Hilda kahtlaselt. „Sinu süda näikse nagu rusutud ja kartlik olevat. Kas sina võid karta ja ohata?“

Noormees katsus oma tundmusi varjata ja pidada. „Ei, Hilda, ei ole midagi,“ rääkis ta. „Mina ei karda midagi; ma sain sinu läbi liialt liigutatud ja mõte selle õnne pääle, mis on siis, kui kõik kiusatused võidetud, - see pani mind vaimustusest ohkama. Mehe südamele ei kõlba kartus. Aga lähme siit ära, siin all orus nägin ma inimesi puhmaste taga käivat, need võivad meid kuulda, - lähme järve poole mäenõlvale, sääl ei ole puhmaid, mille varjust meid varitseda võidaks – sääl räägin kõigest.“

Nad läksid. Neiu toetas ennast hellalt noormehe najale. Ta oli õnnetuse aimamisel ehmatanud, võim põlvis vähenenud, muidu juba õrnvalge punapõskne pale muutus veel palju valgemaks, peelased purpurpunased huuled liikusid tõmblikult, kuid ilusatest sügavsinistest silmadest paistis kindel kannatamise võim ja noor tuline vaimujõud puhtas selguses nähtavale.

„Kallis arm,“ algas Albert, kui nad soovitud kohale olid saanud. „Sina tead, et iga minu sõna, mis sinu südamele kurvastust võiks teha, minu enese hinge nagu kivikoorem raskesti rusub, aga siiski pean praegust pilku just niisuguste sõnade rääkimiseks tarvitama. Täna on aasta möödas, mil sind siinsamas looduse pühas vabaduses esimest korda nägin ja tundma sain, täna olen ma ka sunnitud selle sõpruse ja armastuse kohta, mis läinud aastal meie südametes vastastikku elule on ärganud, viimast otsust avalikuks tegema. Elusaatus on sügav ja sala; ta toonib meile rõõmusid ja valusid, mida meie ette aimatagi ei tea. Aasta läbi on ta meid rõõmu- ja õnnetiivul hellasti edasi kandnud, elu ja ilm on meile nagu parasiidiks olnud ja meie oleme selle õnne kõik lahkel käel omaks võtnud; praeguse pilgu on aga elusaatus valu tarvis valmistanud ja meie peame siis suutma ka selle vastu võtta, peame meile päälelangenud koorma kohkumatu ja kõikumatu meelega ära kannatama, et siis õnnepäikese ilu paiste, mis pärast tõesti jälle särama hakkab, meile seda taevalikumalt võiks maitsta.“

Need sõnad olid noore neiu haavatud südamele nagu kinnitav trööstimise evangeelium tõsiduse templist; hädapilved lõid ta palgelt vähe lahku ja silmadest hakkas endine elusüdidus jälle selgemalt särama. „See on õige, Albert, mis sa heitliku elusaatuse kohta tähendasid,“ ütles ta rahulikumal häälel, „ära karda siin minu pärast, mina olen inimene elusaatuste ja elukohustuste tarvis. Ütle kohe, mis asi nõuab.“

Noormees võttis põuest paberilehekese välja, ehapaiste ja kuuvalgus lubasid vaevalt silmil seletada, mis sääl pääl seisis. Ta luges:

„Armastatud poeg! Sina oled sügavasti eksinud ja meid rohkesti kurvastanud. Kui sa enne sellest köstritütrest meile rääkisid ja kui meie lihavõttepühil teda Sinu juures pidul nägime ja tundma saime, siis ei võinud meie veel uskuda, et Sinul temaga tõemõtted on. Meie pidasime teda ainult Sinu ilusaks majasõbrakeseks ja lootsime, et Sa ka abikaasa valimisel niisama mõistlik ja aus mees oled nagu muuski elus. Et Sa aga nüüd ometi seda ilma seisuseauta naisterahvast, üht köstritütart, kes päälegi mitte püha katoliku kiriku liige ei ole, oma abikaasaks tahad võtta ja meie sugukonna liikmeks teha, siis on see koguni kõlbmatu ja mõistmatu tegu, mida Sinu vanemad lubada ei tohi. Meie keelame Sulle selle mõistmatu teo kindlasti ära; ja kui Sa omas mõttes nii kindlaks tahad jääda, nagu kirjas ütled, siis muretseme oma kiriku vägevate seaduste poolt abi ja tunnistame Sind oma pojaõigustest lahti.

Sinu vanemad

Siegfried ja Hirlanda Gamla

Tartus 1691. aastal, aprilli 17. päeval.“

Tumedad valupilved varjasid uuesti Hilda ilusat palet. Ta püüdis häda- ja ahastusetundmusi hingesaladusse ära peita ja rääkis siis võimalikult kindlal häälel: „Kallis arm, Albert, ära räägi enam õnnepäikese paistma hakkamisest, ära looda sa enam. Sa teed pattu, kui oma vanemate kindlast keelust hoolimata veel meie elu ühinemise pääle tahad mõelda, teed pattu oma vanemate, oma kiriku, oma sugukonna vastu. Olgu kõik lõpetatud! Käse mind, et ma sinust pean lahkuma, ja ma kuulen seda selsamal silmapilgul, maksku see mulle kas või mu noore elu. Üksainus märkus sinu poolt ja iialgi ei kahetse ma neid petlikke, heitlikke õnnepilte, kus vaene köstritütar Hilda rikka kaupmehe ja mõisaomaniku Albert Gamla palavaid armastustõotusi kuulas, ei kahetse oma lapselikku süüta usaldust, mille sees mina taevani õnnelik olin, nüüd aga olen valmis kõige sügavama õnnetuse kuristikku ennast kukutama. Elusaatus, vanemate tahtmine, usu- ja sugukonnaseadus nõuab nõnda, kes olen siis mina, et selle mitmekordse kange nõudmise vastu oma tahtmisega võidelda võiksin. Ei, Albert, ära vaata kahtlaselt minu pääle, ma räägin, mis ma rääkima pean. Siin, nende pühalike mälestustega vanade varemete vahel, sellessamas paigas, kus minu esivanemad õnne tundsid ja kus nad enese ja oma isamaa õnne eest võideldes raskes valus langesid, siin pühalikus paigas hakkas ka mulle elu õnnepäike särama ja siin paigas läheb see päike nüüd ka valuga looja. Pime hädaöö ruttab ta asemele! - Kallis Albert, ei olnud enne sind minu südamele ühtegi hinge, kellega ta oma tundmusi nooruse palavuses jagada oleks võinud. Sinuga on mul seda olnud – taevalik, paradiislik oli minule see aasta sinu selges, ilusas armastuses. Minu elukevade lõi särama, lehkama ja õnnetsema. Sinu silmavaatel hõiskas mu noore elu terve tulevik sinu armastuse paistes lõpmata rõõmude ja õnnedega minule vastu. - Ma olen õnnelik olnud sinu hinge ühtsuses aasta aega, Albert, õnnelikum olen ma olnud selle lühikese ajaga, kui keegi teine surelik terve eluaja vältusel õnnelik olla võib. Iga vaatepilt sinu truudest, õiglasest, elurõõmsatest silmadest minu poole, iga üksik mõttevilguke minu südamest sinu pääle oli minu hingele palju-palju kallim ja õnnerikkam, palju magusam ja enam väärt kui kõik ilm ilma sinuta. Peab aga see kõige kaunim ilmsüüta õnn ja see puhas armastus paha ja keelatud olema, nagu praegu loetud kirjas seda seletatakse, siis olgu. Mina olen armastanud ja armastuse õnne tundnud, millele ma oma vaesuses ja alatuses mitte kohaline ei olnud, mina mõistan siis ka seda tunda – ma tahan elurõõmu ja -õnnega juba tasa saanud olla, ehk ma küll selle aastaga alles elusse astuma hakkasin, ehk küll minu päris elu alles ees pidi olema. Mina ei ole sind mitte keelanud, kui sa mind enesele kohaliseks hakkasid pidama, olgu see mulle süüks, ja selle süü lepitamiseks olen ma valmis praegusel pilgul sinust igavesti lahkuma, olen valmis ei ühtegi elurõõmu ega ühegi mehe armupilku enam sallima, vaid ainult leinamises ja kurbuses elama ja leinates sind südames kandma. Anna veel mulle siis käsi, Albert, aga – viimast korda – viimaseks jumalagajätmiseks... Ilm on lai, mulle on sääl kadumiseks ruumi küllalt, kui ma siin, oma ilusamas õnnepaigas rasket valukoormat kanda ei peaks suutma...“

Ta ulatas käe väsinult Alberti poole. „Viimast korda!“ sõnas rusutud hääl ta värisevatelt huultelt...

Albert võttis käe vastu, aga mitte jumalagajätmiseks – ta oli sügavasti neiu kõne läbi liigutatud ja tahtis teda palavas armutules kaissu vajutada. Ta nägi ja tundis, kui väga valusasti see Hilda südant oli haavanud, et Alberti vanemad teda nii halvaks pidasid.

Tasaselt hoidis neiu noormeest tema püüdes oma teise käega tagasi. „Albert,“ ütles ta,

„sina lugesid praegu oma vanemate kirjast ja kuulsid seepääle minu suust, et minul õigust ei ole sind armastada ega sinu armastust sallida, miks sa ei seisa siis eemal. Miks sa püüad minu südant veel sügavamalt lõhki kiskuda, kuna see muidugi juba valusasti haavatud on? Ma ei tohi enam sinu kätt oma kaela pääl sallida, mis ka muud ei oleks kui valu kustutamine uue valuga... Ei tohi enam – unenägu on – möödas – algab elutõsidus...“

Ta vajutas valulise palge kätesse, ei jõudnud enam oma pisaraid pidada, ta nuttis – nuttis oma möödajõudnud õnnist unenägu, oma lapsikut usaldust, nuttis selle lapseliku usalduse õnnelikku eedenipõlve.

Paar silmapilku oli kõige sügavamas, kõige vaiksemas valus mööda läinud. Alberti põskede pääl veeresid ka pisarad ja jälle kuulis ta Hilda huultelt nutuste käte vahelt kõige valusamal häälel: „Ei või enam... unenägu on möödas... isa teadis ja uskus... ema ka... kuhu lähen ma nüüd!“

„Hilda, ära nuta!“ palus Albert ja püüdis kaebavat kaunist neidu kallistades kaissu võtta. Aga see tõrjus hellaheitelise püüde tasase käeheitega tagasi ja langes kummuli külma müürirünka pääle, mis kõrge vareme küljest lahti oli murdunud: „Ei või enam...“

„Hilda, ära nuta!“ palus noormees teist korda ja püüdis teda müürirünka päält kättpidi üles tõsta. Naisterahvas vajus rünka kõrvale põlvili. Ka Alberti põlved nõtkusid, nagu ilma oma teadmata vajus ka tema põlvili, võttis neiu käed palgelt hellasti oma pihku ja palus veel: „Hilda, ära nuta! Minu läbi sa ei pea mitte õnnetuks saama. Vaigista ennast!“

Segaselt vaatas neiu noormehele otsa. „Ei – ei – ega ma ei nutnud ju,“ rääkis ta rapakalt nagu palavikutujus. „Kas ma nutsin siis? Ei – ma ei nutnud mitte – see on rumal. Elutõsidustele vastuastumine tarvitab jõudu, mitte nõrkust – nõrkus on häbiks. Käse, Albert – kallis Albert, käse – ütle üks sõna ja mina lähen – ma – tahan kohe minna – tahan kaduda – maailm on suur küll...“

Alberti süda oli haledaks läinud. „Kas sa ei taha siis enam minu seltsis maailmast ja elust läbi käia?“ küsis ta kurvalt.

„Ei – ära räägi enam nõnda, Albert. Ma ei tohi, ei või... ma olen vaene, alatu, teist usku...“

Albert vajutas neiu käe tormiliselt vastu oma palavaid huuli. „Ära ahasta,“ vaigistas ta. „Mina tahan siiski oma ettevõttele ja iseenesele truuks jääda, tahan sind ja ennast õnnetuse eest kaitsta. Ütle, kas ma tohin sind oma tulevaseks abikaasaks pidada?“

„Sa ei tohi seda, ei suuda seda korda saata, mida sa mõtled. See on keelatud mitmekordselt, keelatud sinu vanemate, sinu usu, sinu sugukonna poolt.“

„Mina olen Rootsi riigi alam,“ kostis Albert, „ja selle riigi seadus ei keela mitte tere mõistusega kahekümne viie aastasel mehel ise oma tahtmise järele abielusse astumast. Minu vanemad on mind ka juba nelja aasta eest meheks tunnistanud, nad andsid mulle suure varanduse kätte. Päälegi teen ma siin ainult armastuse ja mõistuse järele ja armastus ei tunne ühtegi keeldu ega mõista kellegi käsku ning mõistus ei ole kellegi ori ega alam. Ma tahan siis ennast kohe sinuga laulatada lasta, tahan oma varanduse siin ära müüa, mis vanemad seaduse teel minu osaks kinnitasid, ja siis lähme siit maalt ära, läheme Rootsimaale ja sääl vastutan ma seaduse ees oma teo üle ja seadus kaitseb meid. Kosta, kas sa tahad minu järele tulla?“

Hilda nägu oli lahkemaks löönud. Ta naeratas väheselt ja vajutas õnnelikult Alberti kaissu. „Ma ei tea, mis ma pean kostma,“ rääkis ta viimaks. „Sina oled rääkinud, et katoliku kiriku võim väga suur olevat, ja oma venna ütlesid sa Tallinna katoliku kiriku ülempreester olevat, kes muidugi juba sind su ilmaliku meele pärast ei sallivat, kas ei või sinu isa oma armsa poja, Tallinna ülempreestri läbi asja niikaugele ajada, et Rootsi ilmalik seadus sinu tegu katoliku kiriku vaimuliku seaduse eest mitte enam kaitsta ei jõuaks?“

„Ei ole karta. Katoliku pääpiiskop elab siit kaugel, paast veel kaugemal ja neil kummalgi ei ole suurt himu vägeva Rootsi riigi seaduse vastu oma kätt välja sirutada.“

Nad tõusid püsti.

„Mul on külm,“ kaebas neiu, „lähme alla, siis saame käies sooja.“ Nad läksid.

Alla jõudes küsis Hilda: „Aga kas sa saad oma varandusele niipea kui tarvis ka ostja? Aeg on kallis ja kardetav.“

„Poe ostja ongi mul juba valmis,“ kostis Albert, „aga mõisa müümisega on lugu kahtlane. Nagu teada, andis Rootsi kuningas Karl XI kolme aasta eest, 1680, käsu, et kõik mõisad meie maal riigi – kroonu – kätte langevad, mis kord kroonu käes on olnud. Ka minu mõisa on mitmekümne aasta eest kroonu oma olnud ja võib siis nüüd kroonule tagasi saada. Maanõunikud – tähtsad härrad von Budberg ja Patkul – läksid küll kõigi mõisnikkude nimel Stockholmi riigivalitsust paluma, et antud käsk kuidagi muudetud saaks, aga juba on nende käest kiri tulnud, et asi nende palve läbi veel pahemaks muutunud.“

„Siis võid sa suurt kahju saada,“ rääkis Hilda, „ja Patkul ise saab vististi veel palju suuremat kahju; temal olevat palju mõisaid, minu isa oli enne köstriks saamist tema juures kutsariks, ta olnud isa ja ka teiste teenrite vastu hästi hää inimene, kuid talurahvas ei olevat küll temaga rahul olnud. Aga mis me neist asjust räägime, millal mõtleksid sa, kui mina sind kuulda tohin, laulatamist ette võtta ja kes peaks laulataja olema?“

„Laulatamine peab vähemalt lähema pühapäeva õhtul toimetatud saama ja laulatajaks on muidugi teie oma õpetaja, küllap ma temaga toime saan.“

Nad olid käies Valuoja äärde jõudnud, mis varememägede lõuna poolt küljest alla järve poole jookseb. Albert otsis niiske oja kalda päält kuu- ja ehavalguse kasinal paistel mõne lillekese, mis sääl lõunapäikese meelitusel oma nuppusid juba lahti oli ajanud, pistis siis toodud lilled Hildale rinda ja küsis: „Ütle nüüd, kallim, kas sa tahad elutee käimiseks minu käekõrvale astuda, nüüd, kus minu vanemad seda ära on keelanud – kas sa tahad oma vanematest ja kodumaast lahkuda ja võõrausulise mehega võõrale maale elama minna!“

Hilda oli vait. Viimaks kostis ta: „Mina olen juba ütelnud, et ma ei tohi seda, aga et sa enesel iseseisva seadusliku õiguse ütled olevat vanemate keelu vastu teha, siis kordan: ma tahan sinu seltsis minna ka kõige sügavamasse hädasse, sest sinu seltsis ei või ma häda tunda – sinu seltsis on ainult õnn.“

Nagu unes vajus ta Alberti rinna najale – õnnelikult naeratades, äraseletamatus õnnetundmuses vaatasid tema silmad üles Alberti silmadesse ja tasane, pehme hääl sõnas: „Minu tulevane mees...“

Ta tegi ennast kallima kaisust lahti ja astus oja äärde, pesi enda käsi ja rääkis: „Nüüd on tehtud, minu käed on puhtad, mina olen valmis üksinda maailma ära kaduma, aga sinu kindel tahtmine, Albert, hoidis mind tagasi, sidus mind sinu külge kinni. Sinule olen ma siin sõnakuulelik olnud, mitte oma lõhkevale südamele. Sina julgustasid mind seega: Rootsi riigi seadus ei keela. Ka mina olen Rootsi riigi alam, ma võisin siis sinu tahtmist tähele panna.“

Albert võttis ta uuesti käekõrvale. „Nüüd lähme koju ja homme valmistame kohe laulatuse vastu. Kolme päeva pärast oleme ühendatud.“

„Seda ei pea saama!“ hüüdis hääl puhmaste tagant. „Meie oleme kõike kuulnud!“

Albert ja Hilda nägid kaht inimesekogu eemal mäekülje pääl puude vahel ülespoole minevat, üks meeste-, teine naisterahvas.

„Needsamad, keda ma natukene aega enne sinu tulekut mägedes eemal nägin,“ rääkis Albert. „Aga las nad kuulda ja teha, mis tahavad, pole sellest viga. Ma tunnen juba teie kirikuõpetajat; muud ei ole meil vaja kui teda ja temaga saame vististi valmis. Esiti räägib ta ehk küll vastu, aga täiekäeline palve mõjub ka midagi. Ja kui tema tõesti mitte ei taha laulatada, siis võime ka ilma selleta siit lahkuda ja Rootsis endid ühendada lasta, kui aga sinu vanemad seega rahul on.“

„Vististi on nad rahul,“ kostis Hilda. „Nad on juba mitu korda meie nõu kohta ütelnud: üks Jumal ja üks jumalasõna olevat luteri kui ka katoliku usul, kuid inimene pidavat selle jumalasõna järele õigesti ja hästi elama.“

Nad läksid ümbert mäe koju, Hilda köstrimajasse vanemate juurde, Albert südalinna oma majasse. Jumalaga jättes tulid Hildale uuesti pisarad palgele. Mitmesugused ägedad tundmused kohasid tema noores, lapselikus südames, kuum rõõm ja õnn, äkiline elumuutus, äkiline lahkumine vanematest ja lapsepõlve kasvukohast, teadmata tulevik, Alberti vanemate kange keeld – see kõik tegi tema mõistuse nagu segaseks ja oma imelikus tundmustesegaduses kuulis ta ikka nagu Alberti trööstisõna oma kõrvus helisevat: „Hilda, ära nuta!“