Читать книгу Vallimäe neitsi - Jaak Järv - Страница 3

Kõik ilm hingas vaikses unerahus, ükski silm ei valvanud väikses Viljandi linnakeses, aga Hilda – tema silmale ei saanud sel ööl uneviirastustki. Tema oli õnnelik – ta süda tuksus õnnetundel nii kuldavalt, et ta ise seda peaaegu kartma hakkas – ja ta ei saanud aru, mispärast ta magada ei tahtnudki, kuna ta ennast üsna väsinud teadis ja tundis olevat.

Öö oli möödas. Hilda talitas jälle oma majatöös nagu ennegi, kuid vaiksem oli ta kui enne ja tööd tikkusid tal käes segi minema. Varsti oli ka majasõber Albert Gamla sääl, misläbi Hilda küll elavamaks ja rõõmsaks muutus, talitustega aga mitte kindlamale joonele ei saanud.

Kui elatanud köstriisand noore kaupmehe kindlat nõu äkiliste pulmade ja ärareisimiste pärast kuulis, kohkus ta esiti küll ära ja püüdis temale pühakirja järele mõne manitsemise ja järelemõtlemise sõna ütelda, aga Alberti kindel ja südi olek ning ka tema enese pikem meelisklemine avatlesid teda aegapidi teistele mõtetele. Päälegi oli tema teatus käes. Et rikas väimees teda ka vanaduses kõiksuguste eluraskuste ja puuduste vastu kaitseb, ja au ning tähtsus nii rikka ja kuulsa, nii hää ja ilusa mehe äiataadiks saada kohe näpupäält, oli veel päälekauba. Oli ju Albert Gamla sel ajal Viljandi linnakeses üsna esimene mees ja sellele pidi tema oma tütart keelata tahtma! Ei iial! Et laulatus ja kaugele rändamine kohe järsku tulid, see oli kõrvaline asi. Päälegi oli tütar ise ka kahel käel valmis, seda teadis isa juba mitu aega, ja ema tundis ennast veel kõige enam austatud olevat. Tal oli nüüd kui kõige tähtsama tütre ema üle maa, sest kõikide teiste neidude ja preilide hulgast oli tema tütar see ainuke, kelle rikas ja ilus kaupmees ja mõisnik omaks oli valinud. Köster õnnistas siis oma lapsi rõõmusilmaveel ja soovis neile kõige rohkemat Jumala õnnistust. Ka lubas õpetajaga rääkida, et see laulatamisega takistust ei teeks.

Kaks päeva hiljem oli ühe suurema Viljandi linna maja ümber rohkesti rahvast koos. Maja aknad ja uksed olid noortest lehtedest punutud vanikutega kenasti ehitud ja kõik nähtav tunnistas pidulikku olekut. Pidurahvast polnud aga palju kuskil näha ja kedagi tähtsamatest inimestest ei nähtud ka linna sõitvat. Alles õhtul, kui tuled juba akende pääl särasid, tulid mõned alampoolsed pidulised ja viimaks sõitis ka kohalik kirikuõpetaja ukse ette. Majast tuli köster õpetajale vastu ja läks temaga sisse. Varsti tõusis õpetaja laua tagant üles, seepääle astusid kaks noort inimest, üks meeste-, teine naisterahvas – Albert ja Hilda – käsikäes teisele poole lauda õpetaja vastu. Mõlemad olid oma aja moodulistes nägusates ehetes. Kõik oli peenike ja kena, kuid üleliigset ilu ja kalliskivide sära ei olnud näha. Pääle peenikese valge siidkleidi ei olnud Hilda juures palju muud suuremat ehet näha kui aga ilusaist lehtedest pärg tema valkjaspruunikate juuste pääl.

Laulatus oli möödas ja õpetaja kohe ära sõitnud. Ta tundis ja teadis enesel põhjust olevat mitte kauaks sinna jääda. Ja pulmamaja oli üsna vaikne, ei muusikakõla ega tantsimismüha, kuid noorpaar oli õnnelikum kui sagedasti muusikahääle helinal ja rõõmsate tantsijate kahinal. Paar tundi hiljem oli pulmamaja pidulistest tühigi, köster ja ta emand läksid ka ainult kahekesi koju ja Hilda ei tulnud enam neile järele. Vanakesed olid küll õnnelikud oma laste õnne üle, aga siiski tikkus ka igavus ja peaaegu kurbus neile vaeva tegema: nemad ei leidnud enam oma majatalituse kallal noort Hilda nobedat kätt, ei näinud tema lahket, viisakat olemist, ei maitsnud tema puhast lapselikku armastust. Nagu inglikene oli Hilda elatanud vanemaid, rõõmustanud ja aidanud, oli nende meelt lahutanud ja neile nende elu õnnelikuks ja armsaks teinud. Aga nüüd oli igavus ja tühjus tema asemel ja väikene koerakene ulis igal õhtul haledasti, kui ta nägi, et hää Hilda koju ei tulnud.

Ligi paar nädalat läks veel mööda, enne kui Albert Viljandis oma poe ja maja müümisega valmis sai. Ka oma mõisa Pilistvere kihelkonnas oli ta rendi pääle andnud, kuna see seniajani ühe ustava valitseja ülevaatuse all oli seisnud. Siis tahtis ta veel enne päris ärareisimist Tartusse sõita, kus tema kaubatoimetusel rahaasju õiendada oli. Ta jättis Hilda südamest jumalaga, palus teda ettevaatuste pärast mitte ilma teenri ega vanemate seltsita üksi olla, lubas mõne päeva pärast tagasi tulla, et siis jäädavalt ära reisida. Hilda lahkus raske südamega oma palavasti armastatud mehest, soovis temale kõigest hingest õnnelikku teekäiku ja rutulist tagasisaamist. Albert ihaldas enesele edasisaamiseks tuuletiibu, ta tahtis nii kiiresti kui iganes võimalik on, jälle tagasi saada. Pikasillal tuli talle üks neljahobusetõld vastu; tõllaaknast nägi ta üht tundmatut inimest välja vaatavat ja kedagi teist, keda Albert mitte ei näinud, kuuldi tõlla sees rääkivat: „Väga mõnus! Õnn tahab tõesti hää olla.“ Albert lõi kahtlema, kas ehk see sõna tema külge ei puutu, ja seepärast küsis ta kutsarilt, kuhupoole nad sõitvat. „Pärnusse, ikka Pärnusse, härrakene.“ Ta sõitis rutuga edasi ja, kui ta Tartusse sai, siis hakkas ta kohe oma asju toimetama, aga vanemate juurde ei tahtnudki ta sisse minna, arvates, et sellest ei temale ega neile hääd ei või tulla.

Kaks päeva oli Alberti ärasõitmisest möödas. Hilda hakkas teda juba tagasi ootama, ta kartis, et ehk pahandatud vanemate lähedal temale midagi paha võiks sündida. Ja Hilda istus sügavates mõtetes oma toas. Korraga helises uksekell ja üks kutsari moodi mees astus sisse, kummardas aupaklikult. Siis võttis ta põuest kirja ja ulatas pakkudes Hilda poole: „Aulikule prouale üks kiri tema härra käest!“

Hilda võttis kirja vastu, tegi lahti. Võõras mees pööras tagasi eestuppa. Kirjas seisis:

„Kallis Hilda! Kui Tartusse sain, kuulsin siin kohe midagi, mis mulle asja annab karta, et mõned meie abieluvastased Sind Viljandisse varitsema saavad minema. Keski on Viljandist siia minu vanematele kõik teada andnud. Mina ise aga ei või praegu mitte kohe ümber pöörata, et Sinu juurde sõita, seepärast saadan ustava mehe tõllaga ja soovin, et Sa sellega kohe Pilistveresse meie mõisasse sõidaksid. Sinna ei teata sulle kohe järele minna. Kui arvad, võta üks tüdruk seltsiks ka kaasa. Paari päeva pärast saan ma siin oma asjadega valmis, siis sõidan Põltsamaa kaudu ka Sinu juurde. Säält võime siis veel kord seltsis Viljandisse tagasi sõita, et Sinu vanemaid jumalaga jätta, ja siis tuleb päris reis. Parem oleks, kui sa öösel välja sõidaksid, päeval võidakse seda tähele panna ja vaenlased võivad Sinule järele minna. Ole rahulik ja ela hästi õnnelikult!

Sinu südamest armastaja

Albert.“

Hilda kohkus. „Siis ei ole enam hääd,“ mõtles ta. „Kiri on ometi õige – Alberti käsi.“ Imestusepuna lendas üle ta valge näo. „Nad tahavad siis juba käsitsi mulle midagi paha tegema hakata. Aga põgeneda nende eest ei tahaks ma mitte. Üksnes Alberti soovi pärast pean ma küll oma nõrkust varjama ja nende, inimese õnne rikkujate eest põgenema.“

Ta käis ägedal sammul ja kahtlasel näol edasi-tagasi, siis kutsus ta kirjatooja eestoast sisse: „Kelle käest saite selle kirja?“

„Kas ta ei pea siis teie kätte tulema?“ küsis kutsar. „Siis ma olen eksinud ja võõrasse majasse tulnud.“

„Ta tuleb küll mulle,“ kostis Hilda, „ja mina sain ta teie käest, aga kelle käest saite teie ta?“

„Noh, siis on asi selge ja kiri peab ise teile ütlema, kelle käest ma ta sain. Sääl ikka vist nimi ka peab olema, kes kirjutanud. Mina sain ta Gamla-härra poja käest ja mina olen kuulnud, et kirjal iga kord kirjutaja nimi pääl on, sellel on vististi ka ja küllap siis see tunnistab preilidele või prouadele selgemini kui mina, rumal inimene, rääkida mõistan, ehk tean. Mina ei tea muud kui seda, et Gamla-härra poeg selle kirja mulle andis, ja käskis, et ma ta siia majasse selle kätte ära pidin andma, kelle nimi kirja pääl ja siis olevat mul veel pääle selle üks noor naisterahvas siit Kabala mõisasse viia. Eks preilid või prouad – ega mina rumal inimene ei tea, mis te olete –, eks te ise tea, kes Gamla-härra poeg on. Ta on ometi ju mitu aastat siin Viljandis elanud ja see on tema maja, mina olen temaga mitu korda siia sõitnud ja mitu korda temaga ka Kabala vahet sõitnud, kui tal omal veel hobuseid ei olnud. Tal oli ju hakatuses hoidja mees nagu vanahärra isegi. Aga teid, austatud prouad või preilid, ei mäleta ma mitte enne siin näinud olevat. See on kõik, mis ma tean, ja kirja olen ma teile ka ära andnud ja nüüd lubate mind vist minna.“

Hilda näolt oli kahtlus kadunud. „Siis on ikka õige asi,“ rääkis ta iseeneses, „ja ma pean sõitma. Kes võib teada, mida nad teha tahavad.“

Ta pööras kirjatooja poole: „Täna öösel peate siit Kabalasse sõitma,“ rääkis ta, „ja ühe naisterahva saate kaasa. Söötke siis hobused ära, õhtu on ju lähedal ja öösel kell üksteist sõitke siinse kiriku köstri maja ette, säält algab sõit pääle.“ Ta juhatas ja arutas võõrale mehele ette, kus köstrimaja on.

„Tänan, tänan, aulikud preilid või prouad,“ rääkis tundmatu kutsar omalt poolt, „saab kõik tehtud, punktipääl.“ Ta läks rõõmsal näol uksest välja.

Hilda hakkas ennast kohe reisi vastu valmis seadma. Ja oli kodus kõik korras, siis läks ta vanemate juurde, et neile ka kahtlasest asjast ja oma ärareisimsest teatust anda ja siis nende juurest öösel ära sõita. Kodust, Alberti majast, ei tahtnud ta sõita, sest see oleks võinud, kui mõni vastaline nägema juhtuks, kuidagi kahjulik olla. Teist tüdrukut mõtles ta küll esiti seltsiks endale kaasa võtta, aga et need mõlemad tema vastu nagu salalikud ja tumedad näisid olevat, siis oli viimane nõu – üksi sõita. Tee on ju lühike ja valitseja Kabalas on ju kõigiti hää mees, mõtles ta, mis seltsi mulle vaja on.

Kell lõi üksteist ja suur kinnine neljahobusetõld veeres Viljandi köstrimaja ukse ette. Hilda langes palavas armastuses oma vanematele kaela, andis neile nuttes suud ja astus tõlda. Ka vanemate süda oli raske. Isa soovis rusutud häälel talle Jumala õnnistust ja andis veel tõlda talle korraks suud.

„Ära kurvasta, isa,“ trööstis Hilda tõllast, „veel tulen korra tagasi, siis läheme ära kauaks ajaks, ja kui Jumal tahab, siis võime ka veel ühe katuse all elama saada. Teie võite ju meile järele ehk ka meie teie juurde tagasi tulla. Jumalaga! Elage rahuga!“

Köster lõi tõllaukse kinni ja silmapilgul seisis ta üksinda oma abikaasaga enese majaukse ees. Tõld oli ööpimedusse majade taha kadunud. Kui enam sõidumürinat kuulda ei olnud, siis läksid kurvaks jäänud vanemad tuppa: mõlemad kahetsesid, et nad oma last mitte ei keelanud kahtlasel ajal vastu südaööd välja sõita. Ja isa langes põlvede pääle maha ja palvetas: „Kõigi vägede issand! Saada oma inglid, kaitse ja hoia teda kõige kahju ja kurja eest! Ära lase vaenlaste pahal nõul tema kohta korda minna! Tee häbiks kiusajate kurjad mõtted ja saada rahus neile, kes sind kardavad. Sina ise oled nende südamed kokku juhatanud, sest sina juhatad südameid kui veeojasid, juhata ja aita siis ka nüüd, et nad kiusatuse eest pääseksid ja sinu rahu osaks saaksid.“

Paluja süda sai palves kergitust. Nad heitsid kauni rahuliku meelega magama ja unes nägi isa oma armast last suure ingliteleeri saatel edasi ruttavat – hoitud kõige häda ja õnnetuse eest.

Ja Hilda oli ka hoitud õnnetuste eest. Ta istus üksinda tugevas, kindlas tõllas, neli tugevat hobust ees, julge ja vapper kutsar pukis – sõit läks nagu lennates edasi. Kutsari piits vingus – kõlas vile – hobuste jalad laksusid vahel neljajooksul, vahel rutulises traavis – raske tõld huugas aga taga. Kutsarile näis sõit iseärnis suurt rõõmu ja lusti sünnitavat; ta oli nii häämeelne ja õnneline, et enam istuda ei läbenud – püsti seisis ta paku pääl, nagu rõõmus, ohjad põnevasti pihus, piits keerlemas õhus: „Hee! Uih!...“

Hilda ei märganudki sõidu kiiru, ei olnud ta ka toredast sõidust rõõmus, ta oli sügavas mõttes taha tõllanurka vajunud – ta oli mõtetest väsinud.

Ta mõtted lendasid ilusasse, armsasse, õnnelikku lapsepõlve, kus ta ei tundnud ühtegi elusaatuse raskust, kus elu temale ainult õnnelikult ja lahkesti vastu naeratas – lendasid koju vanemate juurde, lendasid Viljandi varemetesse ja mägedesse, armastuse avaldamise kohtadesse, kus Albert tema ja tema Alberti oli tihti leidnud... Ta mõtles Alberti pääle, keda ta palaval hingel praegu enesele toetajaks ihaldas, siiski aga temast kaugel ära pidi olema – ta mõtles oma tuleviku pääle, mis nagu sügav, tume kuristik tema vastu paistis, selgust ei kuskil... Ta nägi vaimusilma ees oma vanemaid kurval palgel kahetsevat, nägi neid armastusega tema järele käsi välja sirutavat, nägi Albertit oma abielu keelajatega võitlevat, nägi enese varitsejaid Viljandisse jõudvat ja ennast tühjas majas otsivat, seda, kes omateada ei olnud tahtnud mitte rohukõrrelegi kahju ega häda teha. Ja ometi pidi ta nüüd põgenema! Kas seda oli temale tarvis? Ta oli õnnelik olnud isamajas, õnnelikum kui keegi linnukene puuoksal lauldes – miks ei olnud ta seda enam? Kes sundis teda isakodust, õnnelikust põlvest nii varmalt ja nii järsku lahkuma? Ta oli ju alles noor, ei olnud täit kahtekümmend aastatki vana ja armastavaist silmadest ei olnud temal ka puudu ega üksinda jäämiseks kartust; mitmed jõukad mehed olid juba oma õnge tema südame järele välja heita püüdnud. Mispärast pidi ta siis nüüd niisugusel viisil oma kodust põgenema? –

Kõik need mõtted ja tundmused kihasid Hilda südames ja pääs läbisegamini; ta tundis ennast õnnetu olevat, kui seda silmaga näha oli. Ja tõld lendas ikka omasoodu kiiresti edasi, ilma vähema peatamiseta. Mitu kõrtsi oli põgenejatele juba selja taha jäänud, tükk teed oli vististi juba ära käidud, veel ei tulnud sõidule lõppu. Korraga kuuldi tõlla taga käredat vilistamist ja kutsar pidas hobused kinni. Kesköö oli juba möödas ja väike koiduvalgus punetas heledasti kaugelt metsade tagant. Väsimus oli Hilda silmad kerge uneviirastusega kinni vajutanud, ja kui ta tõlla seismajäämisel ärkas, küsis ta kutsarilt kohe: „Kas Kabala?“

„Nii ruttu veel mitte,“ kostis kutsar pukist. „Nüüd sõidame pulmasõitu ja teie pulmasõit peab olema hästi pikk ja hästi rõõmus.“

„See on mõnus, hästi pikk pulmasõit,“ täiendas üks käre meesterahvahääl tõlla kõrval.

Tõllauks tehti lahti ja kaks täiskasvuga meest astusid sisse. „Soo,“ ütles esimene rahulikult. „Teie taga oleme küllalt sõitnud, nüüd tahame ometi ka teie seltsis sõita.“

„Jaa, muidugi,“ lisas teine omalt poolt juurde. „Üksi sõitmine on teil kui ka meil igav, seltsis sõit on hästi mõnus.“

Hilda ehmatas valgeks nagu surnu. Mehed tõmbasid tõllaukse kinni, istusid maha ja sõit läks jälle omasoodu edasi. Küüdimees aga, kes Hilda juurde tulijate meestega seniajani tõlla taga oli sõitnud, pööras ümber ja läks tühjalt tagasi.

Hilda aimas, kuidas lugu oli, aimas, et teda oli petetud... Ta hing kargas selles tundmises nagu tuleleeki täis, ta oleks iseenese puruks tõmmanud, aga ta liikmed olid nagu halvatud, ta ei suutnud kättki tõsta. Hirmus ehmatus, valu, ahastus, viha ja kõige sügavama õnnetuse aimamine olid kõik ta keha nagu raskete ahelatega kinni nöörinud. Ta tahtis kisendada, aga – hääl ei pääsenud lahti... Ta püüdis tõllaakent puruks lüüa ja välja hüpata, aga kahe mehe tugevad käed tõrjusid nõrkenud naisterahva tagasi...

Seejärel kadus surnuvalge kahvatus Hilda näolt ära ja asemele tuli kuum puna. Ta rind tõusis ja vajus... tuline hiilge tuli silmadesse, võitmatu vahvus ja julgus paistis ta palgelt. „Inimeseröövlid,“ küsis ta validal, lõhkeval häälel, „kuhu tahate mind viia?! Häbenege, nurjatud! Inimese – ilma süüta inimese – mehenaise varastate teie kõige õelamal, kõige kelmilikumal pettuse teel ära ja ise teie julgete veel minu juurde tulla nii õiglasel, häbematul viisil!“

Ta vajus tõllanurka tagasi, ei jõudnud enam nii hirmsa õeluse vastu oma sõna tarvitada.

„Ärge pahandage nii palju, hää lapsuke,“ pilkas teine mees. „Teil on ju meeste vastu hästi hell ja soe süda.“

Uuesti täitis tuline ägedus ja ramm Hilda vere. Plaks-plaks käis ta käsi vastu lobiseja suud, nii et punased veresooned sõrmede asemeid avaldasid.

Teist korda katsus Hilda aknast välja tormata, aga teist korda tõmmati ta tagasi. Välja tungides silmas ta tee ääres üht tuttavat kohta ja märkas sellest, et tõld mitte sugugi Tallinna Kabala poole, vaid koguni Riia teed lõuna poole veeres. See tõi ahastust veel ahastusele juurde. „Appi! Appi!“ kisendas õnnetu naisterahvas. „Inimeseröövlid!... Mind viivad nad ära!... Appi!...“

Ta valjus nõrgalt istmele, jäi nagu uimaseks. „Albert – Albert – isa – tulge aidake mind!“ hüüdis ta veel nagu läbi une, siis jäi minestusse...

„Seda parem,“ rääkisid mehed tema juures, „nõnda on rahulikum sõita. Ja kui ta kuni Riiani nii vagune seisaks, siis oleks veel kõige parem. Meie tarvitame rahu. Kui ta mõne kõrtsi juures inimeste kuuldes kisa peaks tegema, siis võiks asi halvaks minna.“

Tükk aega oli tõld edasi veerenud. Ilm oli valge, päike hakkas tõusma. Hilda tegi silmad jälle lahti ja vaatas väsinult enese ümber. Ta meeliskles natukene aega; arusaamine tuli tagasi.

„Ma, õnnetu inimene,“ õhkas ta raskes valus, „minu õnnetu Albert, õnnetu isa ja ema! Mis ütleb teie süda, kui teile avalikuks saab, et mina põrguröövlite küüsi olen langenud!... Peaks maa lõhki minema ja mind ära neelama!...“

„Jääge parem vagusi,“ keelasid õelad seltsilised. „Teie näete, pääsemist teil enam ei ole, ja mida enam kisa teete, seda pahem on teie lugu. Teie olete õigel ajal pulmasõidu ära unustanud, meie aitame nüüd seda puudust parandada ja – uskuge ehk mitte, meie teeme hästi pika pulmasõidu. Meie viime teid kuhugi kaugele varjupaika, sääl peetakse teid niikaua, kuni Albert Gamla, kelle südame teie ära olete nõidunud, teid ära on unustanud. Siis võite jälle vabaks saada. See on meie hää nõu ja see sünnib siis, kui teie meie seltsis mõistlik ja vagune olete. Tahate teie aga kära teha ja abi karjuda, siis peame teid vagusaks jääma sundima.“

Mõlemad mehed võtsid põuest püstoli ja näitasid neid oma vangile. „Vaadake, need tunnistavad teile küllalt selgesti, et meie mitte nalja tee. Loodame, et paremat valitsete!“

„Aga kes olete teie ja kuhu tahate mind viia?“ küsis Hilda julgel, valitseval ja valust segatud häälel.

„Kes meie oleme, see on meie asi ja meie ei toimeta teiega midagi oma nimel, vaid kõik püha katoliku kiriku valitsuse nimel. Teie olete katoliku kiriku vastu patustanud, olete ühe selle kiriku tähtsama liikme pahale teele eksitanud, vististi ära nõidunud ja nüüd nõuab kirik teilt lepitust. Mis teiega on sündinud ja veel sünnib, see on ka Alberti isa tahtmine. Tema on kiriku käest teie vastu seda abi palunud, mida ise nüüd tunnete ja maitsete. Teie olete tema käest poja ja kiriku käest truu ja tähtsa liikme ära kiskunud, kuna teie ometi oma seisukohast niisuguse mehe poole ei oleks pidanud vaadatagi tohtima – nüüd võite siis järele mõelda, kas teie parema palga olete teeninud kui selle, mis saate, – teie lähete katoliku kiriku kloostrisse vangi. See kõik, mis teile ütleme, ja seega on jutt aetud ja olge nüüd vagusi.

„Kloostrisse... vangi!“ karjatas Hilda surmavalulise häälega. „Issand Jumal... kas nad tõesti minuga seda teevad!...“

Ta langes veel raskemalt minestusse kui enne.