Читать книгу Juhtum Rostrogordos - Jaak Kasesoo - Страница 3

Infrapunaalarmi hoiatustuli hakkas vilkuma. Süsteemi paigaldanud firma oli tõotanud, et seda ei käivita lind ega minu koerad, see töötab ka siis, kui välissoojus on ligilähedane inimese kehatemperatuurile, ning murdvaraste soositud raadiosegaja seda ka ei takista. Keegi oli roninud üle õuetara. Ma olen kogenud üht koma teist ega löö kergelt araks, aga muidugi läks pulss sagedamaks. Kui on keegi, kes uksekella ei anna, vaid roomab su juurde salaja ööpimeduses, siis see midagi head ei tähenda.

Uus-Meremaa on erakordselt turvaline riik, aga ennäe, mingi pasatski proovib ikka õnne ja veel Aucklandi superrikaste elamurajoonis, kus igaühel on alarmid, videokaamerad, koerad ja jahipüssid.

Lülitasin sisse kõik kaamerad, et näha, missugune inimene on liikvel. Ta oli sale lühike noormees, jalas teksad ja ketsid ning seljas must nahkjope. Mind ajas ärevile see, et ausal murdvargal oleks käes olnud sõrgkang ja teises kott, aga sellel poisil oli ainult püstol, mis paistis olevat suure kaliibriga. Ta käis aknalt aknale ning otsis ilmaasjata sellist, mille peal ei oleks alarmseade nähtaval. Küllap oli ta pearahakütt. Ei taha ülbitseda, aga mu paljukannatanud ajunatukese sodiks laskmise eest on lubatud kaks miljonit eurot.

Kohe kui olin soetanud maja Herne Bay asulas, võtsin ühendust kenneliga, kus kasvatati dobermannpinšereid. Ostsin kolm, kaks isast ja ühe emase. Kasvataja seletas, et koerad tuleb koolitada hästi välja, sest koolitamata dobermann võib võõra inimese suhtes käituda kui kiskja, koguni tappa. Mõtlesin, et mulle sobib see küll, aitab sellest, et nad mind ei hammusta. Mind jahtivate inimeste auks andsin isastele nimed Meka ja Moka, emasest sai Mediina.

Olin ehitanud maja vundamendi alla koertele oma korteri, sest öösiti õues olles haukusid nad liiga palju. Ja mu elukaaslane ei tahtnud näha koeri elutoas. Lülitasin käima mugava elektrimootori, mis avas ja sulges luugi vundamendis. Pinšerid ründasid kohe ja kiiresti.

Väljas oli juba kottpime. Võtsin taskulambi, et minna vaatama, kuidas sissetungija hakkama saab. Ta tundus karjuvat nii kõvasti, et seda oli kuulda üle koerte möirgamise. Pilt oli ilus. Mees lamas maas ja Meka rebis lihatükke tema kõrist. Moka pures jalgade vahel ning kindlustas, et kui pätt ellu jääb, siis ta vähemalt ei paljune. Mediina oli kinni ta paremas käes. Siis käis pauk ja Mediina hakkas valust ulguma. Ta oli olnud hooletu; randme asemel rippus ta õlavarres, mis võimaldas kaabakal teha lasu. Sellest saigi mehikese viimane tegu. Mediina hädakisast ärritunud Meka tõmbas sissetungija kõri täitsa lahti. Mehe kopsud veel töötasid, ta ahmis õhku läbi lahtise hingetoru, aga ta oli verejooksu tõttu kiiresti suremas.

Lõin tema püstoli igaks juhuks jalaga põõsa alla. Esmaabi ei hakanud ma kaabakale pakkuma, rohkem huvitas mind, kuidas Mediinal läheb. Kehvasti läks. Üheksane kuul oli läbistanud puusa ning halvanud tagajalad. Mediina heaks polnud midagi teha. Tõin relvakapist pumppüssi ja lasin koera maha. Mu Glock oleks muidugi olnud selle jaoks parem, aga sellele polnud mul relvaluba. Uus-Meremaal võib eraisikul olla püstol ainult siis, kui ta on spordilaskur, ning relva tohib kasutada vaid lasketiirus.

Kamandasin Moka ja Meka kuuti ning lükkasin kaagi laiba jasmiinipõõsa alla. Lootsin, et jasmiini õite tugev lõhn peidab vere ja lahtisest söögitorust tõusva sitahaisu, sest politsei tuleb kindlasti varsti. Siin piirkonnas ei teha kaht pauku tulirelvast ilma tagajärgedeta. Avasin puldiga värava mentide jaoks. Viis minutit hiljem sõitsid nad kohale, kaks meest koos, nagu ikka. Esimeseks haarasid nad enda kätte mu püssi, mis oli veranda põrandal.

”Teie naabrid helistasid, et siin oli kuulda tulirelva häält, kaks pauku. Mis juhtus, söör?”

Samas tuli verandale mu elukaaslane Bashirah, kes oli olnud juba magamas. Ta kordas sama küsimust kui politseinikud. Hakkasin seletama.

”Liiklusõnnetus, koeral, mitte mul. Ma olin kogemata jätnud värava lahti ja koer jooksis tänavale. Keegi huligaan sõitis ta üle ning kihutas peatumata edasi. Läksin koerale appi. Auto oli sõitnud tema vaagnaluud puruks, ta tagumised jalad olid halvatud. Kandsin koera siia. Koeral oli suured valud ning kohe oli näha, et loomaarst enam aidata ei saa. Siis lasin ma koera maha.”

Tainapea nuusutas toru ning hakkas uurima mitu padrunit on salves. Selle olin ma juba ette näinud ja võtnud ühe nendest taskusse.

”Mul on selle püssi jaoks relvaluba olemas.”

Võtsin rahakotist loa, kus oli mu pilt peal.

Bashirah ei teadnud, mis aset oli leidnud, aga ta taipas, et on aeg segada korravalvurite tööd. Ta kükitas Mediina juurde ning hakkas nutma, nagu oleks olnud oma ema matustel:

”Ta oli nii armas koer ja nüüd on ta surnud. Leidke üles see liikluskorra rikkuja, ta on süüdi looma piinamises ja tapmises.”

Näitlejaannet on Bashirahil küll. Rohkem kui üks kord oli ta mulle käratanud:

”Käsi neid kuradi krantse vaikima, muidu lasen ma need maha!”

Tegelikult Bashirah vihkas koeri – mitte ainult minu dobermanne, vaid kõiki koeri. Bashirah polnud usklik, aga sünnipäralt oli ta moslem mis moslem. Nende usus on koer saastasem kui siga ning ükski moslem ei võta koera sisse oma majja. Islami usu järgi tuleb pesta seitse korda järjest näiteks riideese, mida koer on nuusutanud.

”Miks te kaks lasku tegite?” küsis politseinik.

”Ma olin muidugi šokis, käed värisesid. Hetkel, kui ma surusin päästikule, nõksatas koera pea kõrvale ja haavlid läksid mööda. Kui sellest aru sain, lasin uuesti ja lõpetasin niimoodi koera piinlemise.”

Minu Bashirah polnud mingi lollpea. Valjult nuuksudes võttis ta verandalt korvtooli pealt pleedi ning kattis sellega koera laiba ja samas ka selle osa murust, kus oleks pidanud olema selgelt nähtav jälg möödaläinud haavlilaengust, aga ei olnud. See vaip läheb vist prügimäele, vaevalt hakkab Bashirah seda seitse korda pesema.

Millegipärast olid politseinikud kahtlevad. Äkki oli nendele helistanud isik jahimees või muidu relvahuviline? Seesugune ehk oskab eraldada püstoli terava kõlaka jahipüssi veidi tuhmimast häälest. Oli veel seegi, et meie maja Haddington Roadil oli eelviimane, see on tupiktänav. Pööramiskoha taga oli väike metsatukk ja siis mererand. Siin on raske autoga kihutada.

”Me võtame teie püssi kaasa. Vabandage, söör, aga see on reegel, kui lask on tehtud alal, kus seda teha ei tohiks, nagu linna piiride sees. Meie eksperdid uurivad relva ja vaatavad, et selles ei ühtiks miski mõne haavlipüssiga seotud kuriteoga. Mitte et me nii arvaksime, see on lihtsalt rutiin. Teile helistatakse, kui võite tulla oma relva jaoskonnast tagasi tooma, söör. Vabandage tülitamise pärast.”

Politseinikud läksid minema. Võtsin garaažist kaks suurt prügikotti ning pakkisin nendesse sissetungija laiba. See oli kõhn, kaalus umbes 60 kilo, sest ma jõudsin ilma vaevata tassida selle garaaži. Ma olen alati naernud Ameerika kriminullide üle. Nääpsukesel proual on 120 kilo kaaluvast abikaasast kõrini, ta laseb mehe maha, rullib surnukeha vaiba sisse ning viskab terve kupatuse auto pagasnikusse nagu kaltsunuku. Tõesti head treeningusaalid on seal imedemaal.

Järgmiseks matsin Mediina samasse kohta, kus vaese ründaja korjus oli põõsa all lamanud. Inimese veri segunes koera verega, ilma DNA-analüüsita jälgedest sotti ei saa. Otsin lillepeenra seest ka mehikese püstoli. Jumala pärast, see tuli tuttav ette. Vana ”hea” vene Makarov. Kuidas küll see mõrvarõpilane sellise rauakolaka siia tassis? Lennujaamade turvakontrollist see kuidagi läbi ei lähe. Kas ta sõitis Uus-Meremaale meremehena laevaga või õnnestus tal osta Makarov kohapealt?

Makarov oli mulle tuttav ajast, kui teenisin Nõukogude Liidu õhudessantväes. Utšebkas ehk õppelaagris Rjazanis lasti mitmesugustest relvadest. Makarov kõlbab inimese tapmiseks viie meetri kauguselt. 25 meetri pealt tuleb olla olümpiaklassi sportlane, et saada pihta küüni uksele.

Minu neljanda generatsiooni Glock on teist masti. See kaalub 625 grammi Makarovi 810 grammiga võrreldes. Salves on 17 padrunit, Makarovis kaheksa. Aga mis teeb Glocki heaks, on see, et seda võib usaldada. Lase palju tahad, relv töötab. Makaroviga juhtub alati, et ei jõua salve tühjaks lasta, kui tuleb tõrge. Pardijahi jaoks on Makarov muidugi hea. Kui part saab pähe peaaegu kilogrammi kaaluva raudeseme, siis ta vähemalt minestab, kui kohe ei sure.

Läksin kutsumata külalist vaatama. Naksasin stileti lahti ning lõikasin tema lehkavatesse pükstesse ava. Ta oli surmahirmus need täis kusnud. Peenis oli väike ja kortsus, aga selle anatoomia mind ei huvitanud. Nagu ma olin juba arvanud, oli poisu kallal pärast sündi töötanud ihar nugavend. Selge ümberlõigatud semiit ja ilmselt moslem, sest minu arust ei pidanud juutidel mu vastu mitte midagi olema. Asi on muidugi minu tapmise eest välja pandud kahes miljonis euros.

Kuidas see tapjahakatis mind siiski leidis? Müsteerium. Mul oli parim uus identiteet, mida spetsialistid suudavad teha. Mu uued dokumendid ei olnud isegi võltsitud, vaid täitsa ehtsad, olgugi et valede andmetega. Ma olin elanud koos Bashirahiga siin juba kolm aastat ja arvanud, et mind on unustatud, et ma olen lõplikult pääsenud. Paistab, et nii ei ole. See on tõsine probleem.

On väiksem jamps, aga tülin ikkagi, et on vaja leida meede selle rübliku raibe kõrvaldamiseks maamuna pealt igaveseks. Kui matad maha, siis tuleb varsti samale kohale ekskavaator paigaldama uut toru või kaablit. Kui uputad merre, siis on ta juba järgmisel nädalal kaluri põhjatraali sees. No eks näis.

Ameerikas oleks asi lihtne. Sangarkoerad viidaks telestuudiosse, nendele antaks medalid. Minu käest küsitaks vaid, et miks sa sissetungijat ise maha ei lasknud. Uus-Meremaa aga ei ole Ameerika. Asjaolu selgitamine tooks palju pahandust nii mulle kui ka koertele.

Näib, et on aeg teha sääred. Kui mu kodukoht on selge terroristidele ja pearahaküttidele, tuleb tapjaid kindlasti juurde. Mõnest saab jagu, aga mis juhtub siis, kui tööle rakendab end professionaalne mõrvar?