Читать книгу Juhtum Rostrogordos - Jaak Kasesoo - Страница 4

Mu nimi on Jaak Kasesoo ja ma olen eestlane, kui see kedagi huvitab. Võiks küsida muidugi, et miks on mul vaja end varjata ja veel maakera teisel poolel. See on pikk lugu, aga püüan teha võimalikult lühidalt.

Koolis käisin ma Tallinnas ja olin ausalt öeldes vilets õpilane. Ma olin suurt kasvu ja tugev. Arenesin lõpuks 189 sentimeetrit pikaks ja mõtlesin tihti, et kuhu see üks sentimeeter jäi. Meeter üheksakümmend oleks olnud parem. Mind eriti ei huvitanud muu kui korvpall ja see oligi ainuke ala, kus ma olin edukas. Kuidagi püüdsin rahmeldada läbi selliste tüütute ainete nagu matemaatika või emakeel, aga jah – suvetööd jätkus igaks aastaks.

Seega oli normaalne, et minust ülikoolipoissi ei saanud. Selle asemel hakkas mulle käima pinda Nõukogude armee. Mind paluti Maneeži tänavale ning seal oli Mererajooni sõjakomissariaat seda meelt, et minutaoline suur ja tugev noormees on sünnipärane nekrut. Tol ajal vingerdas suurem jagu poistest ühel või teisel viisil nendest kohustustest eemale, aga mul polnud raha ega tuttavaid arste ja lollpea olin niikuinii. Varsti leidsin end Pihkvast 76. õhudessantdiviisist.

Koolitus oli rängapoolne, aga sportlasena sain hakkama paremini, kui nõrgemad poisid, kellest üks poos end üles. Muidugi katsusid ”vanad” kimbutada noorsõdureid, aga mina ei andnud järele. Kui oli koht, kus keegi ei näinud, sain avaldada oma arvamust. Paremal sirgel esimesed hambad dembeli suust välja, vasakul haagil nina laiali mööda põski, kerest tanksaabastega viis roiet katki. Mõni ei saa aru muust kui toorest vägivallast. See vennike läks minust kaarega mööda, kui oli saanud velskripunktist välja. Kahju muidugi kakelda omavahel, aga mis sa teed? Ülemuste lubatud imperialiste ei tulnud ega tulnud.

Mingil määral vedas. Kõik rääkisid, et varsti on minek Afganistani mudžahiidide märklauaks. Enne kui see jõudis juhtuda, hakkas NSVLi armee sealt taganema.

Kui ma Pihkvast ära tulin, oli aeg mõelda, mida ette võtta. Mu oskused olid kesised. Noorest peast olin õppinud mängima seda kuradi korvpalli. Pihkvas oli tehtud selgeks, et kui korralikult sapöörilabidat teritada, saab sellega võtta vastase pea õlgadelt ühe hoobiga. Kõik viitas, et minust võiks saada hea politseinik.

Nendel aegadel möllas Nõukogude Liidus Gorbatšovi perestroika. Kuidas seda tõlkida, uuestiehitamine või uuesti läbiehitamine? Ei oska öelda, aga ega seal just suurt midagi uuesti ehitatud, mõte oli kuidagi päästa Vene deržaava, mis jäi aga hiljaks.

Nüüdsel ajal loetakse iseseisvuse taastamise tähtpäevaks 20. augustit 1991. Muidugi on see tähtpäev, aga esitööd oli tehtud juba palju. Näiteks Paikuse politseikool, kuhu ma sisse sain, oli asutatud suvel 1990, nii siis üle aasta enne taasiseseisvuse kuulutamist. Pealegi oli see politseikool, mitte mõni miilitsaakadeemia. Seda haldas küll tolleaegne Eesti NSV siseministeerium, aga seesamune ministeerium oli juba lahti öelnud Nõukogude Liidu siseministeeriumist, nii palju kui see midagi tähendas. KGB toimetas edasi keset Tallinna linna Pagari tänaval, olgugi et laisavõitu. Riiklikud nuhid olid olukorrast riigis kõige paremini informeeritud. Juba tollal oli neile saanud selgeks, et Nõukogude Liidust enam eluslooma ei saa. Parem hakata ringi vaatama – kui tulevad segased ajad, võib äkki midagi endale kahmata.

Politseikooli hea külg oli see, et ENSV tollasel juhtkonnal oli kiire vahetada Nõukogude miilits Eesti politseiks. Ainult pooleaastane koolitus ja olidki riigi palgal. Mul õnnestus saada tööle Kriminaalpolitsei Büroosse, mis paar aastat hiljem muudeti Keskkriminaalpolitseiks. Töö oli huvitav, aga töökaaslastega oli vahel raske. Isamaaline innustus oli suur, loosungiks oli ”plats puhtaks” ning oli verinoori kolleege, kes meeleldi oleksid pühkinud ka mind minema. Pärast teenimist kurikuulsas Pihkva dessantüksuses olin nimelt kooliajal kuulunud komsomoli. Vanemate meeste ehk endiste miilitsatega oli selles mõttes kergem. Ka need oleks noorem põlvkond hea meelega välja puksinud, aga siis poleks jäänud enam kedagi, kes taipab raasugi kriminaaljälitusest.

Juba tollal oli mingil määral koostööd Interpoliga ja mulle koitis, et kui tahad tõusta redelil aste või kaks kõrgemale, siis ainult eesti ja vene keelest ei piisa. Läksin inglise keele kursustele. Üks koolitajatest oli Maria, äsja ülikooli lõpetanud inglise filoloog, pikakoivaline blondiin. Tissid ei olnud tal suurem asi, aga tagumik oli kui otse Pariisist. Mingi aja pärast oli ta kolinud mu korterisse. Abielluma me ei hakanud, see polnud enam moes.

Elu veeres edasi. Töö kõrvalt püüdsin osaleda igasuguses täiendusõppes, millest ehk parim oli Rahvusvahelise Korrakaitseakadeemia kursus kriminaalpolitsei tööst. Aegamööda sai minust organiseeritud kuritegevuse tõkestamise osakonna ühe grupi vaneminspektor. Kõrgemale ronimiseks ei olnud mul šanssi, sest puudus kõrgharidus.

Ka Eesti läks edasi. Hakkas avanema võimalusi leida huvitavat rahvusvahelist tööd Interpolis ja Europolis, eriti pärast seda, kui Eestist sai Euroopa Liidu täisliige. Ma saingi ametikoha Haagis Hollandis, kus Europol töötas imelikus vanas telliskasarmus, mille armetut välimust oli katsutud peita viinamarjaväätidega.

Ma ei oleks võib-olla tahtnud üldse välismaale kolida, kui poleks juhtunud lahutust Mariaga. Ühel õhtul, kui ma hilja koju tulin, Mariat ei olnudki. Ta ilmus pärast poolt ööd lehkades viina ja maha pesemata keppimise järele. Ta ehk ise seda haisu ei taibanud, sest erinevalt minust oli ta agar suitsetaja. Ma ei jõudnud hakata teda küsitlema enne, kui ta juba ütles:

”Tundub, et meie kooselust ei saa enam asja. Vist on parem erru minna.”

Mu ettevalmistatud plaan läks nihu. Ma olin mõelnud kõigepealt teda süüdistada ja sõimata, siis andestada ning pärast ühist pisaratevalamist temaga seksida.

”Mis meie elul viga on?” küsisin ma.

”On viga küll. Kas mäletad aega, kui sa ülistasid mu tagumikku, et see on tõeline mersuperse. No kuhu see Mersu jäi?”

Jäi kuhu jäi. Politseiniku palga varal Mercedest ei soeta. Väike Nissan on, seegi vana ja roostes. Pealegi oli Maria palk inglise keele õpetajana veel väiksem kui minu oma.

”Ma olen tutvunud ühe ärimehega. Ta lubas muretseda mulle Mersu jalamaid. Täitsa normaalne tüüp, ainult et rikas.”

Asi läks halvemuse poole. Ma püüdsin teda veel peatada:

”Aga meie suurepärased ööd, sinu võimsad orgasmid…”

”Jäta nüüd, mees, tule maa peale. Naistel pole mingeid orgasme. See on ainult mäng, et mees võiks tunda end suure isasena ja rahul olla.”

Alati kui Maria võttis viina, läks ta natuke vulgaarseks.

”Ma tean neid ärimehi. Hööveldab sind paar aastat ja siis annab liisingumersu võtmed kellelegi nooremale.”

”Mis siis. Seegi parem kui igavene kitsikus.”

Järgmisel päeval pakkis ta enda asjad ja läks.

Haagis on pool miljonit elanikku ehk Lääne-Euroopa mõõtudes on see väikelinn. Hollandis on see kummalisus, et ametlik pealinn on Amsterdam, aga valitsus, parlament ja kuningakoda asuvad Haagis. Haagis ei ole vanalinna, on vaid mõni vana tänav või ehitis. Linna asukoht Põhjamere rannikul Inglismaa ligidal viis Teises ilmasõjas selleni, et Haag sai raskelt kahjustada. Sakslased lasid oma V-2 raketid Londoni peale Haagi lähistelt ja britid muidugi katsusid neid peatada massiivse pommitamisega. Oma osa said loomulikult ka ehitised, millel polnud midagi tegemist rakettidega.

Mind hakati koolitama Europoli struktuuri ja tegevuse vallas. Algul paistis kõik hea välja, sest Vene kuritegevus tungis Euroopasse ja vene keele oskajaid oli Europolis vaja nende plaanide väljaselgitamiseks. Ega ma mingi Tšehhovi lugeja olnud, aga blatnoide keel ja armee keel on sugulaskeeled. Ülekuulamiste jaoks võõrkeeli ei olnud vaja, sest Europolil ei ole õigust kedagi kinni võtta või arreteerida. Need tegevused on iga riigi enda politsei käes.

Siis hakkas jukerdama. Soome politsei oli organiseerinud koostöös Eesti politseiga suurejoonelise narkoreidi varjunimega Juliett. See läks luhta ning hakati kahtlema, et Eesti Keskkriminaalpolitsei narkokuritegude talituse ülemkomissar Vallo Jäärats on lekitanud teate operatsioonist kurjategijatele.

Asi rändas mitu aastat läbi terve kohtusüsteemi kuni riigikohtuni välja. Tuvastati, et mees on võtnud altkäemaksu, ostnud ja müünud kokaiini, kuritarvitanud politseiandmebaase ja nii edasi. Soomlaste kirutud infoleke oli seega selge, aga riigikohtu kätte antud dokumendid olid puudulikud, võimalik, et sihilikult. Niisiis sai see ülemkomissariks maskeerunud petis juriidilise nõksu abil vaid väikese tingimisi karistuse.

Kohtuotsus ei meeldinud sommidele sugugi ning nad tegid selle minule ka teatavaks. Arvatavasti olid nad sellest häbiväärsusest rääkinud ka teistele Europoli töötajatele Grolschtoobi juures. Suhtlemises minuga oli tunda selget jahenemist. Kahjuks polnud see veel kõik.

Umbes samal ajal tuli välja, et endine kaitseministeeriumi kõrge ametnik Hermann Simm oli müünud venelastele kõik, mida müüa annab, enamasti materjali, mida NATO oli eestlastele usaldanud. Liitlasmaade politseinikud vaatasid minu peale viltu. Muidugi mõtlesid nad, et armust oli võetud kaasa väikeriik, kellel polnud veel isegi korralikku armeed ning selline oligi siis tulemus. Mind pandi vähemtähtsaid Europoli statistilisi andmeid korda ajama. Tänu Jumalale, et firmas oli frankeerimismasin. Ilma selleta oleks minust saanud postmarkide limpsija.

See ei tohtinud nii jätkuda. Otsustasin hakata eradetektiiviks ning täitsin asjakohase ankeedi Hollandi turvalisus- ja õigusministeeriumi jaoks. Enne seda oli vaja jätta töö Europolis, sest Hollandi seaduste järgi ei tohi politseiametnik detektiivibüroos olla isegi vaikiv osanik.

Üürisin väikese toa nurjatu hinna eest kontoriks. Tulin ots otsaga kokku tänu sellele, et mul oli referentsiks esitada Europoli töötõend. Olin siis justkui endine superpolitseinik. Hollandi keele oskus oleks olnud abiks, aga teisest küljest räägib Haagis peaaegu igaüks inglise keelt.

Kui oleksin olnud jurist, oleksin võinud stressi tagajärjel surra jõuka mehena. Kuskil Euroopas pole sellist õigusorganite hulka nagu Haagis. Seal paiknevad näiteks Rahvusvaheline Kohus, Rahvusvaheline Kriminaalkohus, Alaline Vahekohus majandustülide jaoks, endise Jugoslaavia ja Rwanda sõjaroimade tribunalid, uurimisorganid tähtsate kuritegude jaoks, näiteks Liibanoni peaministri Rafik Hariri mõrvamist uuriv komisjon, ja muidugi Hollandi enda Riigikohus. Juriste nende õigusorganite ümber on nagu kirjuid koeri, aga neid on ka palju umbes 150 tähtsas rahvusvahelises organisatsioonis, mis Haagis paiknevad.

Suur osa minu tööotstest oligi juristide käest saadud. Ühe või teise õigusprotsessi jaoks tuli hankida tõendid mingi detaili kinnitamiseks. Nii vaene ma ka ei olnud, et oleksin alandunud abielutülide uurijaks. Vahel tuli vastu ka midagi kentsakat, näiteks oli kliendiks üks rikkur, suure aktsiaseltsi direktor ja peaosanik. Talle oli avanenud hea võimalus varastada suur summa oma firmast ning jätta sellest rahast ilma aktsiaseltsi väikeosanikud ja maksuamet. Tuttav skeem kodu-Eestist. Abiliseks sai ta ustava raamatupidaja, kes oli töötanud ettevõttes rohkem kui kümme aastat. Raha liigutati netipanganduse abil ümber maakera ning suunati pesumasinasse, kust see pidi tulema tagasi Hollandisse pangaarvele. Tuligi, aga ilmselt raamatupidaja arvele, sest tema kadus jalamaid. Õnnetu direktor tahtis teada, kuhu haihtus nii raha kui ka raamatupidaja. Politsei poole ta pöörduda ei võinud.

Elamist Haagis ei saanud laita. Elukaaslast mul küll ei olnud, aga sellist ma ka ei otsinud, kui olin Mariaga näpud kõrvetanud. Kasutasin üksiknumbreid. Isegi rukkileiba leidub, kui õpib hääldama ”roggebrood” või ”pain de seigle”. See on küll tehtud mingi siirupiga ja imalam kui Eesti leib.

Saun tähendab siinmail enamasti, et kerist pole ja ilus pesijanna tuleb kaasa, välja arvatud geisaunas, kus tuleb meessoost pesija. Lõpuks leidsin asutuse, mis oli mõeldud enam-vähem saunas käimiseks.