Читать книгу Uno Naissoo. Põgene, vaba laps! - Jaak Ojakäär - Страница 4

Hakates kirjutama Uno Naissoo postuumset elulooraamatut, tuleb kõigepealt öelda, kes ta oli, mida ta endast kujutas ja miks on vaja temast kirjutada.

Raimond Valgre puhul oli asi lihtne. Ta on juba rohkem sümbol kui lihtsalt helilooja. Tema puhul oli tegemist aksioomiga, tõestust mittevajava väitega: Valgre oli eesti levimuusika silmapaistvaim meloodiameister, kes astus esimesena rahvaliku laululoomingu radadelt moodsamasse helisfääri, ammutades inspiratsiooni Saksa ja Ameerika lööklauludest, kuni leidis omaenese ütlemisviisi.

Mõningase lihtsustamisega võib öelda, et Valgre suunda esindas ka tema kaasaeglane Boris Kõrver, kelle varane väärtuslik laululooming jäi tundmatuks läände pagenud sõnadelooja tõttu, nooremaist aga Arne Oit, Kustas Kikerpuu, Arved Haug, Horre Zeiger jt. Polnud Valgre süü, et tema laululooming jäi kuni sõja-aastateni praktiliselt tundmatuks. Sama võib öelda Kõrveri kohta, sest neil kummalgi polnud laule heliplaatidel, mis nende loomingut oleksid kodudes või raadios tutvustanud.

Uno Naissoo oli, nagu kõik eespool mainitud, võlutud ameerika džässist, kuid ta asetas oma loomingu raskuspunkti mitte sedavõrd meloodiale kui harmooniale ja vormikujundusele. Tehes loomingus esimesi samme, kujunes temast üheaegselt helilooja ja teoreetik. Tema laulud pole alati kergelt omandatavad, tema siht polnud kirjutada igal nurgal kõlavat lööklaulu, tema ideaal oli muusikaliselt kõigiti täiuslik vokaalteos.

Nii näeme temas eesti levilaulu ja instrumentaalmuusika teise tiiva alusepanijat, kellest on mõjusid saanud Olav Ehala, Lembit Veevo, Rein Rannap ja paljud rokipõlvkonna noored.

See, et Uno Naissoo on eesti tänapäevase džässi isa, leiab tagapool rohket tõestust, siinkohal mainigem vaid, et Nõukogude Liidus oli ta tuntuim eesti džässimuusik. Teda mainis Aleksei Batašov oma raamatus „Советский джаз” (1972) seoses tema algatatud festivalidega Tallinnas, mis said eeskujuks teistele linnadele NSV Liidus, kaasa arvatud Moskva ja Leningrad. Aleksandr Medvedjevi koostatud kogumikus „Советский джаз” (1987) on talle ainsana eestlastest pühendatud eraldi peatükk.

Tema „Improvisatsioonid eesti teemal” kõlas Moskva raadio noortesaadete signatuurina ja seda mängis BBC saates Bruce Turneri orkester, tema džässipalu plaadistas – esimesena välismaal – soomlase Olli Häme orkester. Kaheksa tema instrumentaalpala (partituur ja hääled) avaldas kirjastus Muzõka (1965). Seegi oli toona lausa erakordne nähtus.

Võime küsida: kas Uno Naissoo oleks pidanud keskenduma üksnes laululoomingule, killustamata end saja muu tegevusega?

Kahtlemata oleks suurenenud tema niigi mahukas vokaalpank paljude uute lauludega. Ent olles oma loominguga tavakuulaja maitsest ja ka vastuvõtuvõimest sammukese ees, poleks ta jäänud peatuma valitud teel, et kuulajat järele oodata. Idealistina keeldus ta tunnistamast, et mööda oli saanud Cole Porteri peene harmooniaga laulude aeg. Realistina leppis ta paratamatusega, et maailmas ja peagi ka Eestis võidutsesid biitlid, ja et üsna pea tulid ka disko- ja masinamuusika klišeed, mis üha uusi nimesid võttes on põhimõtteliselt samaks jäänud. Nii lõi ta muusikat, mis esmajoones teda ennast rahuldas ja – tänu taevale – koondas tema ümber ikkagi küllalt suure tunnustajate ringi.

Kõigest sellest pikemalt tagapool, nüüd aga küsigem lauliku sõnul: „Kust see laps need laulud leidis?”, peatudes kõigepealt tema põlvnemisel. Ühtlasi märkigem, et tekstis esinevate nimedega seotud eludaatumid on toodud raamatu lõpus registris.