Читать книгу Uno Naissoo. Põgene, vaba laps! - Jaak Ojakäär - Страница 5

Koonga vallas on Naissoo-nimeline küla. Et käesoleva raamatu peamise kirjutaja Valter Ojakääru vend Heinrich oli sealkandis Koonga vallas Lõpe kooperatiivkaupluse juhataja, tundis ta hästi sealse ümbruse paiku ja see ärgitas teda kunagi Unolt küsima, mis seos on tema perel sellenimelise külaga. „Pole mingit seost,” oli lühike vastus. On teada, et isaliinis oli Uno perekonnanimi algselt Naisson. Kolmekümnendate aastate nimede eestistamise puhang viis kaduvikku tuhandeid võõrapäraseid nimesid, ja Naissonist sai Naissoo. Siingi pole põhjust otsida inspiratsiooniallikat sellenimelisest külast, sest enamasti sai -sonlõpulisest nimest -soo, nagu -mann-lõpulisest -maa.

Et saatus sundis Uno Naissoo ema tiiva alla kauemaks kui isa hoolde, alustagemgi emaliinist.

Raamatus „Tee muusikasse” (1984) maalib Heino Rannap 19 tuntud muusikainimese portreed. Uno Naissoo teed muusikasse alustab ta nõnda.

„On teada, et Uno Naissoo emapoolne vanavanaisa oli külas tuntud viiulimees. Vanaisa Mihkel Pops sai juba rohkem haridust – lõpetas Haapsalus kooli ja sai Hiiumaale kooliõpetaja koha. Küllap mõjus kohasaamisel ka see, et noormees mängis viiulit ja harmooniumi. Et ka vanaema oli laululembene, koguneti õhtuti koduharmooniumi juurde ja lauldi neljakesi – isa, ema, tütar ja poeg – isa akordilisel saatel Karl August Hermanni noodiväljaannetest segakoori repertuaari. Vanaisa organiseeris nii Hiiumaal kui ka hiljem Läänemaal ja Pärnumaal elades koorid, kus oma pere liikmed olid juhtlauljad.” Eeltoodust näeme, et Unol oli võimalik juba üsna varakult proovida kätt ja kõrva ka harmooniumil. Hiljem osteti koju klaver, mis viis poisi ka klaveritundidesse.

Vanaisa Mihkel Pops oli saanud Haapsalu linnakoolist kooliõpetaja õigused. See oli auväärse ajalooga õppeasutus, praegune Wiedemanni gümnaasium, mis on olnud ka Läänemaa ühisgümnaasium ning Haapsalu I ja II keskkool. 1903. aastal võeti Mihkel Pops Hiiumaale Pühalepa valda Kuri kirikusse köstriks, samas ka kihelkonnakooli õpetajaks. Pärast kümmet aastat saarel jätkus tema teenistus mandril mitme kiriku juures. I maailmasõja tegi ta kaasa velskrina. 1921. aastal pühitses metropoliit Aleksander ta preestriks Pärnumaale Kaisma valda Kergu kirikusse. Kirik on praeguseni heas korras ristikujuline maakivihoone, mis valmimisjärgselt pühitseti usukannataja Sinaida auks ja oli Püha Suurkannataja Sinaida koguduse templiks.

Vahepeal või selle kõrval oli Mihkel Pops preester ka Pärnumaal Tõstamaa vallas Seliste (enne 1926. aastat Seli) õigeusukiriku juures. Sealses külakoolis oli ta ka õpetaja.

Kümne aasta pärast viis uus kohavahetus Mihkel Popsi Läänemaale, Hanila (enne 1950. aastat Karuse) valda Kõmsile preestriks ja koolmeistriks. 1935. aasta suvel kutsus ta seal ellu Hanila Rahvahariduse Seltsi orkestri, olles niisiis mitte üksnes koori-, vaid ka orkestrijuht. Mäletatakse, et lauljatele häält andes ei kasutanud ta heliharki. Löönud ühe käe kahe sõrmega vastu teise käe sõrmi – sellest talle piisas. Sellest võib järeldada, et tal oli nn absoluutne kuulmine.

Valter Ojakäärule on Kõmsi nimi tuttav vend Heinrichi kaudu. Venna sealne parim sõber oli lõbus talumees Kõmsi Ants, kelle tegelikku perekonnanime ei mäletata. Tegemist võis olla Hanila valla Kõmsi küla või samanimelise talu nimega. Meeles on üks sügisene rukkilõikus Kõmsi Antsu talus, kus vikatite ja sirbiga töötasid teiste seas ka sinna kanti suvitama tulnud lauljatar Elsa Maasik ja ER sümfooniaorkestri pianist Valter Roots. Tööriistadele andsid niitjad ka kohapeal leiutatud nimed: nüri vikat, rootsi vikat, surmavikat, sitavikat ja vasarata sirp.

Olgu veel lisatud, et Risti-Virtsu maantee ääres asuv Kõmsi küla on Hanila valla keskus ja et Kõmsi kirik (EAÕK Uue-Virtsu kirik) on internetti paigutatud fotodel üsna kurvas seisus. Säilinud on Mihkel Popsi eluase Kõmsil, see on kirikule kuuluv maja, kus asub kiriku kantselei.

Lisagem siin toodud andmeile mõned mälestuskillud vanaisast Uno Naissoo vanemalt õelt Viia Elsteinilt.

„Pole enam kedagi, kes mäletaks Pussat sellisena. Kirjutan „Pussa” – sedasi me teda, Mihkel Popsi, kutsusime. Ema ja kõik lähemad sugulased kutsusid nii, vanaisa oli Pussa, vanaema Muti.

Pussa oli saksa ajal ka ERÜ Karuse valla piirkonnajuht. ERÜ – Eesti Rahva Ühisabi – oli organisatsioon, mis korraldas loteriisid ja kogus annetusi, nii ma seda mäletan. Mina olin Pussa „sekretär”, registreerisin kirju. No see amet oli vist rohkem lapsele rõõmu valmistamiseks, aga igatahes sain viis riigimarka töötasuks.

Pussa oli kirglik suitsetaja. Eesti ajal oli ta lemmikmark paberossid Eva Ekstra, saksa ajal paberosse oli kas raske saada või olid kallid, müüdi hoopis tubakat ja paberossihülsse, torukesi, kuhu spetsiaalse riistaga ühte otsa tubakas sisse pandi. Kui hülsse oli vähe saada, siis läksid ärasuitsetatud paberossikestad „korduvkasutusele”, õhuke pealmine kest libistati väljapoole ja tubakas suruti sisse. Kui ka tubakas muutus defitsiitseks, kasvatas Pussa ise tubakat. Kuigi see tegevus oli keelatud, oli meie keldritagune küllalt turvaline koht.

Kogudusemaja vastas oli väike majake, kus elasid Braksid. Bernhard Braks^[1.] oli vist rätsep, tema naine Helmi õmbleja, vend Arno aga Pussa suur sõber, kuigi ta oli Pussast paarkümmend aastat noorem. Mis ametimees ta oli, ei tea, tegeles spordiga. Pussa ja Arno tegid sageli koos süüa, Arno koostas ka nädalase menüü. Mäletan, et kord oli esmaspäevaks „üht ja teist”. Nad mängisid koos tihti kaarte, lemmikmänguks oli „OmaTrump”. Me Unoga olime ka kõvad mängurid. Kord õhtul mängisime neljakesi, meid lasti kahekesi lahti, ise aga mängisid peaaegu hommikuni. Ükskord Pussa andis meile raha, et tooksime naabritalust söögikraami. Me pakkusime raha küll, aga seda ei võetud vastu. Siis Uno rääkis, et käisime kerjamas. Seda meenutas ta hiljemgi.

Vanaemast mälestusi on pisut, sest ta suri, kui olin üsna noor. Mäletan, kui olin suvel seal ja mul olid särk seljas ja püksid jalas, ema tuli linnast ja võttis mul need ära, et ihu päikest saaks. Olin hirmus vihane ja ütlesin emale: „Sina mine ära oma koju!” Ema meelitas, et saad rongiga sõita, vastasin – „Mina olen rongiga sõitnud.””

Need napid read avavad laiemale üldsusele varjatud külje vaimuliku inimlikust palgest. Tütrepoeg Unole võis olla pärandatud peale muusikaande mõnigi iseloomujoon, ent kindlasti mitte sõprus tubakaga. Olgu siinkohal meenutatud ka õdede mälestus, et peres valitses kaunis range kord. Kui ema oli, nagu emad ikka, leebem, siis isa käsk tuli täita vastu puiklemata. Kord oli Uno isa lõunauinaku ajal klaverit mänginud ja keelu kuulmata jätnud. See ei jäänud karistamata. Küllap ongi kodusest kasvatusest pärit Uno kindel enesedistsipliin, mida kõik sõbrad imetlesid.

Et käesoleva raamatu nimitegelane saaks lugejale juba algusest peale tuttavamaks, olgu siiasamasse põimitud lugusid Uno Naissoo lapsepõlvest.

Tänu vanaisa orkestrile kuulis Uno juba varakult pillimängu. Teatri- ja Muusikamuuseumis on olemas foto 1930. aastaist, kus Mihkel Popsi tütrepoeg Uno, siis vaid mõneaastane, on pildil koos Seli kirjandusringi pasunakooriga suure trummi ees. Mihkel Pops istub meeste hulgas keskel, ja pasunakooris on 16 mängijat, tolle aja kohta kõva sõna. Võib arvata, et vanaisa kaudu kasvas Unos huvi puhkpillide vastu, mida ta ka ise mängima õppis, rääkimata huvist džässja estraadiorkestri vastu.

Samas kasvatas perekonna laululembus temast spetsialisti ka vokaalmuusikas – tema eestvõttel sündisid ER meeskvartett ja Tallinna kammerkoor.

Seliste orkester u 1932/33. Suure trummi ees Uno Naissoo, vasakult viies Uno vanaisa Mihkel Pops.

Heino Rannap on eespool mainitud raamatusse kirjutanud ka järgmised read: „Kaheaastane poiss teadis peast paljusid täiskasvanute laule, kolmeaastaselt oskas ta juba nii esimest kui ka teist häält. Nii oli mõnus laulda vaheldumisi viisi ja saatehäält. Üks esimesi koorilaule, mida Uno kodus õppis, oli M. Körberi „Karjase laul”. [---] Salmi lõppu – „sest laulan kui üks lõoke ja rõõmus minu meel” – lisas Uno alati ühe sõna juurde. Nähtavasti oli laulmisel ta meel nii hea, et tekst sai veidi pikemaks ja lause lõppes nii: „… minu hea meel.””

Suviti oli Uno Selistel ja Kõmsil vanaisa juures, kus muidugi täienesid tema muusikakogemused, ent tuli ka jõukohast tööd teha. Sõja ajal ärkas temas ootamatult ärivaim, millega ta hilisemas elus kuidagi silma ei paistnud. Ilmselt kannustas teda soov saada omaenese pilli omanikuks. Ta tellis Saksamaalt igasugust pudi-padi ning müüs seda edasi, et koguda raha akordioni ostmiseks. Kui vajalik summa koos, oli ta saatnud tellimuse Saksamaale, kuid vastuseks tulnud, et peale raha on vaja ka provianti. Ema hankiski võid ja pekki. Punaarmee oli juba Võru all, kui 1944. aasta augustis tuli Kõmsile Herr Naissoole Saksamaalt pakk, sees akordion. Postkontoris küsitud: „Kes see Herr Naissoo on?” Kohalik taluperemees Pääbo Mihkel visanud üle õla: „See ju meie karjapoiss!” Uno äritegevusest loeme pisut tagapool üksikasjalisemalt.

Kahjuks ei mäleta õed üksikasju selle esimese akordioni kohta ega isegi selle saamise lugu, kuid kahtlemata võis see olla odav, 12 või 24 bassiga pill firmalt Hohner või Weltmeister, mis ei sobinud nõudliku muusika mängimiseks. Sõja ajal läks see pill kaduma. Uus ja nõuetele vastav pill pidas vastu Uno Naissoo surmani. Kalju Terasmaa mäletab, et Uno kattis vahel akordioni villase salliga, et saavutada pehmemat kõla. Ju siis puudus pillil vajalik tämbriregister. Selle akordioni andis noorem õde Ksenia seoses Uno Naissoo 80. sünniaastapäeva üritustega 2008. aasta aprillis üle Teatri- ja Muusikamuuseumile. Fotod ja põhjalikud tehnilised andmed andis käesoleva raamatu kirjutajale muuseumi töötaja Risto Lehiste, märkides et hoolimata mõningatest puudustest on pill rahuldavas seisukorras. Bassinuppe on 120, klaviatuuri all kaks registrivahetamise klappi. Miskipärast puudub pillil firma või mudeli nimi, ehkki heliulatuselt ja teostuselt (esikülg pärlmutterkaunistusega) pole sellele midagi ette heita.

Muuseumis talletatud materjalide seas on tähtis koht andmeil, mida perekonnakroonikasse on kogunud Uno Naissoo õed Viia ja Ksenia, kelle teiseks eesnimeks on jäänud juba lapsena saadud hellitusnimi Kanni. Esimene sündis neli, teine kaksteist aastat pärast venda. Suures osas tänu neile saame kujutluse Uno vanaisast ja vanavanaisastki, rääkimata emast ja isast, kes mõlemad olid tähelepanuväärsed isiksused. Huvipakkuvad on Viia mälestused Unoga koos veedetud lapsepõlveaastaist, kuhu siinkohal väike kõrvalepõige.

„Meie mänguasjad olid loomad, enamuses koerad. Küll mitte elusad, vaid riidest. Neil olid tänu Uno fantaasiale küllaltki omapärased nimed. [---] Esimesi koeri oli Kutu-Tünn, üsna muserdatud ja nätsutatud istuvas asendis loom. Edasi: Kodu-Kutu, umbes samast tõust, kuid väheke kobedam. Siis: Palli-Raiu-Peedu, see oli neljal jalal seisev helerohelist värvi koer. [---] Üks punast värvi koer oli Kiunu, hiljem Kiinu. Eriti tark koer oli Prilli, kelle nimi hiljem oli Ukando-Merilo-Prilli. Tema sai koolis häid hindeid. Kõige hiljem tekkis suuremat kasvu koer Muki. See nimi asendati loomulikult soliidsemaga: Akut, mille mina täiendasin Akut-Taku’ks.”

Lisaks koertele oli lastel kaks mängukassi, neli kana-kukke, kaelkirjak, jänes ja metallist hiir. Kõigile anti samas stiilis nimed, kõigil oli oma saatus. Hiir Kambulatas läks kaduma, kui ema sõitis kirikukooriga Viljandist Pärnusse, kaasas Uno ja Viia. Hiireke „lasti korraks välja ja sinna ta jäigi”, meenutab Viia. Ühel kanal oli tibu nimega Gereb, see tuli Ferenc Molnári populaarsest noorsooraamatust „Pål tänava poisid”, mida Uno parajasti luges.

Et tegemist oli vaimuliku lastelastega, näitab Viia jutustatud seik: „... mina lugesin siis „Piiblilugusid” ja nende mõjul viisin ühe neist lindudest sirelipõõsasse, tahtsin teda Jumalale ohverdada ja ootasin, et Püha vaim tuleks ja viiks mu ohvri ära. Muidugi tuli Koki mõne päeva pärast tagasi tuppa viia.”

Jänesele lõi Uno kui tulevane helilooja laulu: „Kodu-Inku puuris, Kodu-Inku puuris ...”

Kui algas sõda, oli Uno juba kümneaastane poisijõmpsikas ja nukkudega mängimiseks liiga vana. Tulid uued, juba mehisemad mängud, millest Viia meenutab „makarone”. Tegemist oli tõenäoliselt haubitsate ja miinipildujate juures kasutatavate lisalaengutega, kottidesse või bakeliidist karpidesse pakitud nõrga lõhkeainega, mis lahtises olekus ja väikeses koguses hoogsalt põles, suletuna aga plahvatas. Neid mänge kirjeldab Viia nõnda: „„Makaronidega” sai paberist laevu pommitada ja sõda mängida: tükike kahurirohtu keerata paberisse, tuli otsa ja vägev pomm oli valmis. Seda mängu mängisime köögi põrandal, ema ilmselt ei näinud ... Õues oli pomm veel võimsam: tikutops topiti „makarone” täis, süüdati põlema ja lennutati üle maja katuse (oli soe suvi ja meil sindlikatus ...). Aga põlema ei läinud midagi.”

Hiljem olid poisid valmistanud juba päris korraliku pommi – suurtüki mürsukest täideti „makaronidega” ja süüdati süütenööriga. See olnud juba korralik ilmkärakas, aga jäänud ka viimaseks.

Jah, tagantjärele võib õnne tänada! Paari aasta pärast mängis Uno Endla tantsupundis, kus kitarristiks oli plahvatuses parema labakäe kaotanud muusik – mängis akorde köndiga keeli riivates, ja mitte sugugi halvasti.

Iga vallatus ei lõppenud aga õnnelikult, nagu Viia on taas meenutanud: „Kui sakslaste tuleku järel oli kõikjal sõjamoona, juhtus ka traagilisi sündmusi. Nii mõnigi poiss sattus haiglasse. Meie korteris Põltsamaal Uno ja kaks tema sõpra Karell Enn ja Rämma Jaak tegelesid revolvriga, kuni Jaagule sattus kuul kopsu. Õnneks jäi poiss elama.” Samasugune juhus oli Ojakäärude peres, kus poisid peaaegu oleks naabripoisi tapnud. Enne jõudis aga vanem vendadest lasta puruks seinal rippuva peegli, ja poiste mängulust asendus hirmuga vältimatu karistuse ees.

Ent vastukaaluks poisikeselikele vallatustele leiame Põltsamaa kooliajast 6. klassis kirjutatud kirjandi pealkirjaga „Hallo, siin Põltsamaa! Raadioreportaaž kodulinnast”. Selle saatis toonane eesti keele õpetaja 1963. aastal Unole mälestuseks. See on unikaalne tõend Uno Naissoo sõnaseadmise oskusest, milles polnud põhjust kahelda, olles lugenud tema sõnavõtte ajakirjanduses.

Kirjand (22 vihikulehekülge paks!) on raadioreportaažina antud ülevaade kodulinnast, selle vaatamisväärsustest (loss ja kirik, pargid, puiesteed) ning elust (koolid, tehased jm.). On näha, et kirjutaja on hästi tuttav raadiosaadetega ja tunneb uhkust Põltsamaa kui kodulinna üle. Möödaminnes peatutakse keskkooli poiste kaheksa- kuni kümneliikmelisel orkestril, samuti algkooli üsna suurel mandoliiniorkestril. Et tegemist on esimese nõukogude võimu aastaga, ei pääseta mööda ka komnoorte, pioneeride ja seinalehtede mainimisest. Torkab silma, et Kesk-Eesti ja Lõuna-Eesti asemel on kirjutatud nimme kohmakad Kesk-N-Eesti ja Lõuna-N-Eesti. Raske uskuda, et koolis säherdusi nimetusi nõuti, need võivad olla vihjed Uno Naissoo kibedale huumorile.

Näiteke vestlusest ühe kohaliku vanamehega: „„Karvaajajaid on siin ka palju. Iga nuka taga mõni.” [---] „Tidrikud on siin koa kenad kui roosinupud,” ütleb mees tasakesi. „Ha, ha, haa!” naeran ma, „mis nüüd sellest!”” Mainitakse ka rahvamaja, kui „Põltsamaa pidude ja kino pidamise kohta”. Vestlusest keskkooli direktoriga paelub pilku lõik: „„Õpetajaid tuli muidugi sügisel uusi juurde?” küsib mu kaaslane. – „Jah, suur vahetus oli,” vastab direktor.””

Siin on antud mõista, et uus võim ajas „vana korra” aegsed õpetajad minema ja tõi uued asemele. Polnud kooli, kus see valusat reaktsiooni ei tekitanud.

Omaette väärtus on Uno Naissoo joonistusoskus. Maitsekalt on kujundatud kirjandi esilehekülg (vaade linnale, Türi raadiomast, raadioaparaat püüdmas antennist tulevaid signaale). Ka teksti vahel on kenad väikesed joonistused.

Kirjandi kaanepilt.

Viimase lehekülje all on hinne: Väga hää. Tubli.

Viia on kirjeldanud ka mänge paberist inimestega.

„Esimesed paberist inimesed oli Uno teinud juba Viljandis käsitöötunnis: volditud paberist lõigati inimese kujutis välja, paberit lahti harutades moodustus rivi üksteise käest kinni hoidvaid mehi. [---] Hiljem, kui Uno käis Põltsamaal koolis, hakkas ta [---] koos sõpradega ka tõsisemaid mänge mängima. Paberinimestele joonistati tindiga nägu ja riiete kontuurid peale. Äärmine lihtsus oli tingitud sellest, et mängiti sõda – Uno oli USA, teised Inglismaa ja vist Saksamaa ... ja kahuriliha oli palju tarvis. Meie riidekapi otsas oli üks peakorter. Paberist olid ka söögid ja joogid, joogiks alkohol, kuigi Uno nende marke ei teadnud, oli ju alles 13–14-aastane. Sõjameestel pidi ka raha olema, ja tip-top. Poisid olid väga tegusad, telliti Tartust trükikojast kummist tempel, mis pidi kujutama dollarisarnast raha ...

Aja möödudes jäi see mäng tahaplaanile ja poistes lõi välja ärivaim. Uno tellis jälle Tartust templid, kuid juba hoopis tõsisemad. Ei mäleta teksti, kuid sisu oli järgmine: „Firma Uno Naissoo, Estland, Oberpahlen-Põltsamaa” palub saata hinnakirju ja katalooge oma toodangu kohta. Muidugi saksa keeles. Tempel paberile ja kiri läkitati Saksamaale igasugustesse firmadesse. Nimed ja aadressid saadi suurest kataloogist. Mäletan, et ta saatis kirja ka lennukitööstusesse, kuid sealt tulid ainult pildid, kaupa ei tulnud. Mujalt tuli küll igasugust kraami.

Põltsamaa koolipoiste hulgas oli kirja- ja kaubavahetus Saksamaaga väga populaarne. Unole tuli mitmesuguseid pakke: limonaadi- ja kunstmeepulbrid, piibud, lõhnaõlid, piltpostkaardid, jiu-jitsu õpik, väikeseformaadiline atlas, okariinod ... Kõike seda kraami müüsid Uno ja sõbrad teistele, kes polnud nii hakkajad. Kui palju Uno äritsemiseks emalt raha sai, ei tea. Alguses kindlasti midagi, aga hiljem tasus äriplaan end kenasti ära. Raha eest tuli Saksamaalt juba vägevamaid asju: muusikariistad „Singende Säge” („laulev saag”, mida hiljem kasutasime päris saena) ja tsitter – väga ilus pill, mis jäi kahjuks kuhugi sõja jalgu. Lõpuks kõige krooniks akordion. [---]

Kuidas tekkis aga idee kasutada kummitemplit kirja kirjutamisel? Unole oli kunagi kingitud lastele mõeldud komplekt „Gutenbergi trükikoda”. See oli kõigepealt templialus, s.t puust väikeste vahedega plaat, lisaks komplekt väikesi kummist tähti; neid sai puust alusele laduda, sõnu tekitada ja trükkida templivärviga paberile. Sealt edasi tuli juba idee päris kirju trükkida. Olid alles ärksa vaimuga poisid!

Uno Naissoo poisipõlves.

Sõja lõppedes sai otsa ka meie lapsepõlv koos mängudega ...” Mingem nüüd aga Uno ema juurde, kellele saatus oli määranud jääda kolmekümne kolme aastaselt kolme lapsega leseks.

Ksenia Pops oli pärit Hiiumaalt Suuremõisa (pärast 1938. aastat Pühalepa) vallast. Musikaalne, hiidlaslikult elurõõmus neiu lõpetas 1926. aastal Pärnu ühisgümnaasiumis reaalharu. Kool oli vahepeal Pärnu poeglaste gümnaasium ja Pärnu I keskkool, nüüd taas Pärnu ühisgümnaasium. Üks tema klassivendi oli tulevane kirjanik ja ENSV riigitegelane August Jakobson, aasta varem lõpetas helilooja Villem Reimann.

Aasta pärast gümnaasiumi lõpetamist abiellus ta Jaan Naissoniga, kellel peatume tagapool pikemalt. Tütred on kuulnud, et suguvõsa olevat suhtunud kõheldes Ksenia abiellu politseinikuga. Vist seepärast ei peetud ka pidulikke pulmi, mis Mulgimaal kestsid muidu mitu päeva, piirduti registreerimisega. Võib arvata, et vaimulikust isa seda heaks ei kiitnud, ent see näitab ka, et noored ei lasknud endale midagi ette kirjutada Esiklast, poega Unot, ei tulnud kaua oodata, ta sündis juba aasta pärast. Tema sünnilinnaks sai Viljandi, sest pere elas tollal isa ametikoha tõttu Mulgimaa pealinnas. Osa mulke omistab pealinna au küll pigem Abja-Paluojale või Tarvastule, ent Uno Naissoo pole end kunagi mulgiks pidanud. Jätkem siis igale mulgile oma arvamus – John Pori pani igatahes eesti rahva laulma: „Väike Viljandi – mulgi päälinn ...”

Viljandis oli ema kodune, nagu see oli tavaks majanduslikult kindlustatud peredes. Eluase oli üürikorteris Jakobsoni 23b. Õde Viia mäletab, et maja oli tänavaga põiki, mitte rööbiti. Aknasse paistnud päike ning õhuakent avades ja liigutades juhtinud Uno päikesevalgust tänaval liikujatele näkku. Iseenesest süütu temp, kuid õel on meeles ka tõsisemaid krutskeid, millest näeme, et Uno oli ikka üks rahutu hing – see iseloomujoon püsis temas surmani.

Tavaliselt on säärased Tootsi-tüüpi jõnglased rohkem teo- kui mõistuseinimesed, kuid Uno oli terava peaga poiss – kaheksa-aastaselt kooliteed alustades läks ta kohe II klassi.

Uno Naissoo ema-isaga, aasta võis olla 1930 või 1931.

Energiat sai kulutada ka organiseeritult: Viljandis kuulus Uno hundipoegade ridadesse. See oli skautide noorem aste, kuid skaudiks Uno ei saanudki. Enne saatis nõukogude võim skaudid kui eestiaegse organisatsiooni laiali. Ent Saksa okupatsiooni ajal kuulus ta organisatsiooni Eesti Noored, ja hiljem, Põltsamaa koolis, sunniti ta koos kogu klassiga pioneeriks astuma. Mõistagi oli see talle vastumeelt, samuti vanemaile, kuid targem oli kuuletuda, et mitte juhtida liigset tähelepanu endise politseiniku perele. Ent need probleemid kerkisid esile pisut hiljem, ja mitte ainult Naissoode peres.

Ema tegeles majapidamise ning laste, Uno ja Viiaga. Ta osales kohalikus seltsielus, lauldes kirikukooris ja segakooris Koit. Viimast juhatasid hinnatud muusikamehed Joosep Saar (1927–34) ja Augustin Pung (1935–40). Märkigem, et laulu- ja mänguselts Koit oli asutatud üheaegselt meie esimese üldlaulupeoga (1869) ja et koori lipulaul, Mihkel Lüdigi „Koit”, on jäänud laulupidude avalauluks.

1938. aastal Põltsamaa koolis. Uno pildi keskel, „nullisoenguga”.

1938. aastal saadeti isa Jaan Naissoo Viljandist pidulikult uude töökohta Põltsamaale. Seal hakkas ema juhatama naiskodukaitse ja kaitseliidu segakoori. Ta astus ka vabatahtlikku tuletõrjesse ja on ühel fotol näha tuletõrje vormirõivastuses. Koos abikaasaga oli ta kohaliku seltsielu hingeks ka näitemängude ja pidude korraldajana.

Et koju oli muretsetud klaver, pakkus see lisaks laulmisele veelgi meeldivat muusikalist ajaviidet. Eks sealt oli pärit ka Uno silmapaistev oskus klahvpillidel.

Harmoonilisse perekonnaellu lõi nagu pikne sisse nõukogude võim. Paugupealt saadeti laiali kõik eestiaegsed organisatsioonid kuni kurttummade seltsideni, esmajärjekorras läks löögi alla politsei. Esimese tuhinaga loodi Rahva Omakaitse, mille liikmed olid osalt mundri ja relvaga varustatud, osalt kandsid vaid käesidet tähtedega RO. Sel moodustisel polnud küll pikka iga, kuid sellegi lühikese ajaga jõudis rahvas anda talle hüüdnime Röövlid Omavahel. On selge, et Eesti politsei oli uue võimu silmas üheks esimeseks pinnuks, nii jäi Naissoode pereisa oma töökohast ilma, mis ei tähendanud, et ta – nagu kõik politseis töötanud – oleks jäänud välja jälitusorganiste edaspidise tähelepanu alt.

Pärast mehe traagilist kaotust, juba Saksa okupatsiooni aastail, oli ema Ksenia algkooliõpetaja Põltsamaa vallas Umbusi külas (1941–42), teinud enne seda läbi vastavad kursused Viljandis. Ema juures õppis ka vanem tütar Viia, kes mäletab, et kahte klassituppa mahtus kokku kuus klassi ja kaks õpetajat. Ühes toas olid I–III, teises IV–VI klass. Umbusis oli ka alles aastane Kanni, Uno jäi aga elama Naissoode korterisse Põltsamaal Jaama tn 3, jätkates gümnaasiumis haridusteed. Mainitud korteris elas hiljem Põltsamaa muusikaelu juhiks saanud trompetist, orkestri- ja koorijuht Voldemar Lemmik, eesti esimese naispuhkpilliorkestri asutaja aastal 1955.

Umbusis elati üksnes aasta, järgmised kaks aastat (1942–44) oli ema õpetajaks Põltsamaa linna algkoolis.

Lesestunud ema lastega Põltsamaa perioodil: kõige väiksem Kanni (Ksenia), Viia ja Uno.

Edasi oli emal ohtlik jääda Põltsamaale, kus teati, et tema mees oli langenud võitluses hävituspataljoni vastu – olles nõukogude mõistes „bandiit”, kelle pere kuulus väljasaatmisele Siberi kaugetesse paikadesse. Et Unol õnnestus edaspidi täita laitmatult kõik võimalikud ankeedid, kirjutada usutavad elulookirjeldused, lõpetada konservatoorium ja tegutseda armastatud erialal, on ühest küljest peaaegu ime, ent on samuti seletatav sellega, et tal polnud tõepoolest ühtki vaenlast, kes oleks tema peale „koputanud”. Ta oli kõigile lihtsalt armas inimene. Ärgem küsigem, mis sundis teda kirjutama „Laulu parteist” (Heldur Karmo), mis vist esiettekandest kaugemale ei jõudnudki (kui sedagi). Säherdusi „lunastuslaule” pole vaja teisteltki tolleaegseilt heliloojailt tikutulega otsida, ent nende arvel võis kirjutada endale ja kuulajale meelepärast muusikat.

Nii siirdus Ksenia Naissoo kunagisest kooliajast armsaks saanud Pärnusse, kus ta töötas algklasside õpetajana Pärnu I mittetäielikus keskkoolis (1944–46). Seal moodustas ta õpilastest meesansambli. Oma kõrget sopranihäält oli ta saanud koolitada hääleseadja juhendamisel, klaverit mängis enamgi kui oli vaja lauljaile häälte õpetamiseks ja laulude saatmiseks.

„Algul elasime ühe kuu Suur-Jõe tänaval, siis kolisime Kooli tänavale,” meenutab Viia. „Meie kodu asus Kooli tänaval number 21, mansardkorrusega kahekordse maja ülemisel korrusel, maja on samas paigas ka praegu, aga ümber ehitatud. Kolimine Pärnusse toimus suure ringiga. Ema õmbles meile kõigile riidest reisikotid, kuhu igaüks sai oma „varanduse” sisse panna. Kui sakslased olid Põltsamaalt just läinud, leppis ema kokku ühe autojuhiga, kes viis meid ja meie pisukese majakraami Viljandisse (üheainsa autoga!) raudteejaama. Sõitsime rongiga Raplasse, sealt Karusele, kuhu vanaisa meile vastu tuli. Kui venelane uuesti Eestisse jõudis, olime meie Kõmsil. Kõmsilt viidi kraam varsti Pärnusse. Pärnus tellis ema ühe sealse veoki, mina läksin ka kaasa ja toodi Põltsamaalt veel ära suuremad asjad, sealhulgas klaver.”

Kolimisel oli läinud kaduma Unole Saksamaalt saadetud tsitter. Vist läks sama teed ka Uno esimene akordion.

Nimetatud korter jäi Pärnusse alles ka siis, kui ema elas ja töötas mujal – Jõõpres ja Uduveres. Sealt käisid koolis Uno, Viia ja Kannigi.

1947. aastal abiellus Ksenia Naissoo Jaan Liiraga, kes – samuti lesena – tõi endaga kaasa kolm poega ja tütre. Nii sai emast Ksenia Liira, tema lapsed Uno, Viia ja Ksenia säilitasid aga isa perekonnanime, ehkki see kujutas endast nõukogude ajal teatud riski.

Toona oli Uno juba tallinlane, tütred jäid ema uude peresse. Esialgu elati Audru vallas Jõõpre külas Püha Georgiuse kiriku majas, ema oli kiriku köstriks. Jõõpres oli ta ka põllumajandusühistu raamatupidaja (kolhoosideni polnud veel jõutud). Samal ajal moodustas ta segakoori, millega käidi ka Tallinnas üldlaulupeol (1947). Peale selle juhatas ta naabruses, samas vallas asuvas Urustes, Issanda Taevaminemise kiriku koori.

1952. aastal kolis pere Pärnu-Jaagupist mõni kilomeeter itta jäävasse Uduverre, mis pärast liitmist aleviga kaotas oma nime. Veerand sajandit varem oli Uduvere ühiskaupluse juhataja-müüja olnud Mart Ojakäär, poeg Valter käis seal lasteaiaski.

Et Sulev Nõmmiku Uduvere-lood olid kogu Eestit naerutanud, on temalt küsitud, kus sellenimeline paik ikkagi asus, kas Saaremaal Kaarma vallas või Pärnumaal Halinga vallas. Nõmmik on esialgu kaldunud Saaremaale, rääkis tema Kärna Ärni ju saarlase kombel õ-d ö-tades, ent hiljem pole ta salanud ka Pärnumaad. Miks ta nõnda nende kahe Uduvere vahel kõikus, ei saa me vist kunagi teada.

Uno Naissoo ema sai Uduveres olla vaid aasta, ent jõudis sealgi juhatada koori apostel Jakobuse nimelises ühe lööviga kirikukeses.

Uno Naissoo oli kunagi jutustanud episoodi oma Swing Clubi ajast. Nad olid koos sõber Ustus Aguriga sõitnud Uduverre emale külla, too olnud aga parajasti kirikus jumalateenistusel, kus ta köstrina koraale saatis. Poisid laulnud vapralt kaasa, kuid Uno lisanud puhastesse kolmkõladesse omalt poolt „džassiliku” seksti (VI astme). Ema kortsutanud kulmu, kuid sellega see nali jäigi.

See meenutab omakorda Leo Tautsi, kes organistina Valga kirikus oli koraali eelmängu improviseerinud ühe tuntud lööklaulu („Dinah”) teemal ja teinud seda nii pikalt, et kogudus segadusse sattus. Mis teha, kui patune džäss ka kirikut ei säästnud. Praegu leiab küll kirikuist mida iganes ...

Uduverest viis Ksenia Liira tee tagasi kooliajast tuttavasse Pärnusse, kus ta sai Pärnu I mittetäielikus keskkoolis nooremate klasside laulmisõpetajaks. Ta oli end koorijuhtimises täiendanud Ants Kiilaspea ja Arvo Ratassepa suvekursustel. Kord laulnud kursuslased vemmalvärssi: „Ratassepp kui juhtis koori, laulsime kõik kuke moodi.”

Koolis olid tema õpilaste seas rahvaluuleteadlane Ingrid Ruus (Rüütel) ja ooperisolist Urve Tauts. Viimane mäletab teda II–IV klassist erakordselt armsa ja helge loomuga õpetajana, kelle ilu rõhutasid tüdrukutele kohe silma hakanud loomulikud lokid.

Muigega meenutab Urve Tauts üht esinemist kontserdil linnas, kus tal rahvaviisis „Veere, värten, vurinaga” läksid sõnad korraks segi. Kohustuslikku nõukogulikku repertuaari esindas Gustav Ernesaksa „Maa kutsub andmata rahu” (Mart Raua tekst).

Lauljanna mäletab ka Uno Naissood kooli pidudel mängimas.

Uno ema oli mittetäielikus keskkoolis õpetaja kuni 1946. aastani, mil Uno lõpetas Pärnu I keskkooli ja siirdus õppima Tallinna. Ent side noortega ei katkenud emal pärast ametlikku õpetajatöödki, ta õpetas oma kodus muusikahuvilistele meeskoori- ja ansamblilaule.

Pärnus töötas ta ka Apostelliku Õigeusu Issandamuutmise kiriku kooriga. Teda mäletatakse hea, täpse ja väljendusrikka koorijuhina.

Püsivalt asus ta Tallinna 1959. aastal. Pärnus oli ta viimati olnud Traktorsbõtinimelises töökohas laohoidjaks, kus tema uskumatu mälu igasuguste tehniliste üksikasjade, numbrite ja laoseisude peast mäletamises torkas niivõrd silma, et kui see -sbõt viidi Eesti Põllumajandustehnika alluvusse, pakuti talle töökoht Tallinnas.

Tänu töökohale anti talle 1960. aastal krunt Harju rajooni Laagri asulasse maja ehitamiseks. Enne maja valmimist elas pere Sauel, Unol oli oma elamine ühes korteris aga Nõmmel, kust ta käis sageli õhtuti ansamblites mängimas. Kaaslased heitsid nalja: rütmikuist elab Uno Naissoo Põhja, Arne Oit Lõuna tänavas, Valter Ojakäär pääses oma koju aga Ida tänava otsast.

Oma kätega ehitas pere aastaga maja Laagrisse üles ja 1961 koliti sisse. Siin elas tütar Kanni emaga koos kuni tema elu lõpuni ja elab seal praegugi. Ema lahkus kaks aastat pärast poja ootamatult varajast surma.

Meenutagem ka rahva omaaegset kalambuuri: Tallinn on ainuke linn Nõukogude Liidus, kust tee viib otse laagrisse. Alevik saigi oma nime tsaariaegsest Pääskülas asunud vangilaagrist.

1961. aastal, kui tähistati Pärnu I keskkooli sajandat aastapäeva, esines Ksenia Liira pidulikul kontserdil, klaveril saatis poeg. Samal kontserdil laulis Heljo Sepa klaverisaatel Tiit Kuusik, saksofoni mängis Valter Ojakäär. Seega sai kokku kaks põlve kooli vilistlasi.

Uno Naissoo isa Jaan sündis Pärnumaal Koonga vallas Rabavere külas Pärdisepa talus. Nii olid tema juured lähestikku tulevase äia kirikutega Pärnu- ja Läänemaal. Rabavere asub omaaegses Mihkli kihelkonnas. See oli ainuke kaksikkihelkond, mis kuulus kahe maakonna – Lääne- ja Pärnumaa – alla. Esimeses käisid ta piirid kokku tervelt viie läänepoolse kihelkonnaga Varblast Vigalani, Pärnumaal piirasid Mihklit Tõstamaa, Audru ja Pärnu-Jaagupi kihelkond. Maakaardilt Rabavere leidmine nõuab omajagu järjekindlust. Väiksematel kaartidel seda praegu umbes seitsmekümne elanikuga külakest pole, ent kroonik leidis üsna täpse „eestiaegse” – kahjuks aastaarvuta – kaardi, mille oli välja andnud ja kirjastanud Üldise Ajakirjanduse Kontor Tallinnas. Kaardilt näeme, et minnes Pärnust Lihula poole, jõuame 40 kilomeetri pärast Lõpele, edasi sõites aga olemegi varsti naaberkülas Rabaveres.

Koonga valda kutsub rahvas Junnumaaks. Mõni kipub seda nime andma kogu Pärnumaale, ent junlaste enamik sellega ei nõustu. Neil on isegi oma häälekandja, Koonga valla leht Junnumaa Kuukiri. Nimi on tulnud Mihkli kandi rahva sõnast junn (jonn), sellest ka junlane, junnikas ja junnima (junma.) Laiemas mõttes on tegemist enesekindluse, oma õiguste eest seismisega, mida junlastele omistatakse. Junnumaad ümbritsevad sood ja rabad – läänes Tuhu (Oidrema) soo, kirdes Kärje raba, idas Kõmsi raba, lõunas Urita raba. Nii on Junnumaa pidanud kuidagi omaette elades oma asja ajama. Soontagana maalinnus oli üks viimaseid, mis langes Muinas-Eestis võõrvõimu alla. See on tõend junlaste kuulsast kangusest.

Võimalik, et rootsi keele mõjul hääldatakse sealkandis o-häälikut peaaegu u-na (Kuunga). Kalli küla nimes on l palataliseerimata (lame) – nagu ka nimes Halinga – ja Kalli on kolmandas vältes. Eks samamoodi o-hääliku muundumine võis leida aset ka siis, kui sõnast jonn sai junn.

Võõrastes tekitab segadust junlaste liigitamine. Neid on seal vähemalt tosin eri liiki. Kõige kuulsamad on pussjunlased, kes juba ammustel Mihkli laatadel kaklusi üles kiskusid, ja tollane politseikroonika märkis seal igal aastal pussitamisi. Ju on sellest tulnudki Mihkli meeste nimi – pussjunlased. On veel kivijunlased (Pikavere), metsjunlased (Paadremaa), paejunlased (Kõima), kesajunlased (Nedrema), tuttjunlased (Tõstamaa), kollaste lõugadega junlased (Oidrema), ja lihtsalt junlased (Lõpe).

Neile lisaks – igaüks oma kodukandis – on veel vesi-, puu-, muda-, turba- ja käkijunlased.

Jaan Naissoo võinuks olla päritolult – kui vaadata Junnumaa kaarti – n-ö lihtsalt junlane (Rabavere, Lõpe), kuid iseloom, mis viis teda hävituspataljoni vastu võitlema ja võitluses elu ohverdama, oli eht pussjunlase oma – leppimatu võõraste sissetungiga. Meestevahelistes arveteklaarimistes olnud tema põhimõte: õndsam on anda kui võtta. Ja seda teades polnud just palju neid, kes temaga tüli norisid.

Jaan Naissonil oli viis õde ja kaks venda, pea kõik olid nad jäänud Koonga kanti paikseiks. Pere oli väga muusikalembene. Isa (Uno vanaisa) ja tema kolm venda olid kõik pillimehed, õed laulsid. Kui aastal 1900 peeti Pärnumaa I laulupidu, läks pereema jalgsi Rabaverest Pärnusse peole – maad oli sinna umbes 50 kilomeetrit. Võime kujutleda, kuidas ta astus paljajalu mööda tolmust maanteed, kingad näpus, et peole saaks puhaste jalanõudega.

Jaan Naissoni lapse- ja noorpõlvest on vähe teada, ent vaevalt erines see teiste Vabadussõja-eelsete maapoiste elust. Eespool mainitud raamatus „Tee muusikasse” kirjutab Heino Rannap, et Jaan Naisson armastas muusikat: „Jaan mängis kõiki pille – nii on iseloomustatud tema muusikahuvi. Huumorisoonega isa on öelnud, et ta olnud juba poisikesest peale pulmapillimeheks, kuigi osanud algul mängida klaveril vaid poolteist tantsulugu. Viljandis elades laulis ta Helikunsti Seltsi meeskooris tenorit.”

Sedagi koori juhatas segakoori Koit energiline juht Augustin Pung. Et Uno Naissoo ema laulis segakooris, kuulis poiss kodus niihästi sega- kui ka meeskoori lauluvara. Kui poleks tulnud kiindumust džässi, võinuks koorilooming Uno Naissoo loomingus olla mitu korda mahukam.

Vanema tütre Viia andmeil oli Jaan Naisson õppinud Tallinnas juriidilises koolis. Selle keskastme õppeasutuse kohta on teavet napilt, eriti sõjaeelseist aastaist. Teada on, et aastail 1952–53 oli tuntud advokaat Simon Levin Tallinna Juriidilise kooli lektor, ja säilinud on kooli III lennu lõpumärk. Et sellel ilutseb punane viisnurk, võib arvata, et kooli sõjaeelne tegevus oli maha vaikitud, alustati nõukogude ajast, nagu tollal kombeks. Toona oli TJK (nagu lõpumärgile graveeritud) praeguses riigikantselei hoones (Stenbocki majas) Rahukohtu 3. Toompeal võis asuda ka sõjaeelne juriidiline kool.

Veel kuuleme tütar Viia Elsteinilt: „1925. aasta lõpus oli isa Pioneerpataljonis kaitseväelane ja 31. detsembril 1925 anti talle sealt soovitus vastuvõtmiseks politseiteenistusse. 8. septembrist 1926 on isa saanud ametitunnistuse, kus on kirjas, et „Jaan Naisson on Pärnu prefektuuri politsei konstaabel”^[2.]. 1. oktoobril 1929 nimetati kriminaalpolitsei agent Viljandis Jaan Naisson kriminaalpolitsei assistendiks. Jaan Naisson võttis osa ka Kaitseliidu tegevusest. Viljandi Kaitseliidule osteti just 1929. aastal maja, mis oli [---] kuulunud omal ajal Vana-Võidu parunile von Stryckile. Sellessamas majas on asunud hiljem, oma algusest 1945. aastast peale Viljandi Lastemuusikakool ja on veel praegugi edasi Viljandi Muusikakool. Nõukogude okupatsioonivõimu poolt likvideeritud Kaitseliidust vabaks jäänud maja sai endale muusikakool kindlasti ka tänu sellele, et lühikest aega, just 1945–1946, oli Viljandi TSN täitevkomitee esimeheks olnud ei keegi muu kui ennesõjaaegse Viljandi muusikaelu hing, koorijuht ja muusikaõpetaja Augustin Pung.”

Jaan Naissoo osavõttu kooriliikumisest kirjeldab tütar Viia üsna üksikasjaliselt. Piirdugem siinkohal märksõnadega.

1929 – osavõtt Viljandi Helikunsti Seltsi meeskoori tegevusest tõenäoliselt koori loomisest peale.

23. II 1930 – koori esimene kontsert Viljandis Jaani kirikus.

1931 – pidulik kontsert ümberehitatud raekojahoone avamisel.

1932. aasta jaaniööl – lauldi raekoja uue tornikella esimeste kaheteistkümne löögi auks.

1933, 23.–25. VI – osavõtt 62-mehelise kooriga X üldlaulupeost Tallinnas.

1933 – Tallinnas Estonia kontserdisaalis toimunud meeskooride kontsert, kus esinesid Tallinna, Tartu ja Võru meestelaulu seltside ning Viljandi helikunsti seltsi meeskoor. See pani aluse meeskooride laulupäevade traditsioonile.

1934, 15. VII – II meeskooride laulupäev Pärnus 15 000 lauljaga.

1936 – külalisreis Lätimaale sealse Cēsise meeskoori kutsel.

Jaan Naissoo sai kooris laulda kuni 1938. aasta kevadeni, mil ta vahetas töökohta ja asus perega Põltsamaale. Koori nüüdne nimi on Sakala.

Heino Rannap on raamatus „Tee muusikasse” märkinud möödaminnes, et Uno Naissoo on koos isaga mänginud pidudel tantsuks, ja mõnigi kord on vahetatud pille – klaverit ja bajaani.^[3.]

Tantsumuusika repertuaari rikastamiseks kombineerinud Uno ise valsse.

1938. aasta märtsis kolis pere Viljandist isa uude töökohta Põltsamaale. Elukohaks sai korter Jaama tänav nr 3, kus elas mitu Uno uut koolivenda ja -õde, kellega kiiresti sõbraks saadi.

21. veebruaril 1940 autasustas vabariigi president Jaan Naissood Kotkaristi kuldristiga. See oli väga kõrge tunnustus, ent peagi tuli see peita Kõmsi kiriku torni kui ohtlik tõend Eesti Vabariigi eeskujulikust teenimisest.

Juba sama aasta suvel kehtestati NSV Liidu survel ja otsesel sekkumisel Eestis nõukogude kord ja uue võimu esimeste löökide alla sattusid kõrgemad riigitegelased, sõjaväe juhtkond, kohtunikud, eestimeelsed haritlased ja politseiametnikud. Viimaste seas ka Jaan Naissoo.

Esialgu piirduti vallandamisega. Isa hakkas tegema mitmesuguseid töid: värvis punalippudele hõbedase värviga sirpe-vasaraid, tegi poodi laste mänguautosid ja muid mänguasju, hiljem sai raamatupidajaks ühe tuttava riidevärvimistöökojas. Peret oli ju vaja toita. Pealegi sündis septembris tütar Ksenia.

Ettenägeliku inimesena teadis Jaan Naissoo, et varem või hiljem jõuavad uue võimu rataste alla kõik endised politseinikud, esmajoones muidugi kõrgemad ametnikud. Ükshaaval oli neid ju otsekohe teelt koristama hakatud, kuid nädal enne sõja puhkemist Saksamaaga otsustas punavõim kõrvaldada kõik kahtlased isikud koos perekondadega – toime pandi küüditamine.

Tütar Viia, tollal alles kaheksa-aastane, mäletab seda nõnda.

„14. juuni 1941. a. hommikul äratas meid tagumine uksele, mingid mehed otsisid kedagi, kes elas vastasmajas. Need olid küüditajad. Aknast nägin, et Vahe ja Jaama tänava nurgal seisis veoauto paari konutava inimesega autokastis, püssimees nende juures. Isa põgenes köögiukse kaudu minema, ema saatis minu ja Uno tuttava advokaadi Reiali juurde Jõgeva maanteel. Seal nägime veoautosid inimestega Jõgeva poole sõitmas. Isa me enam ei näinud. Ema viis meid kolme last maale Mällikvere külla Paemurru tallu Käsnapuude juurde, kes olid head peretuttavad.”

Arvatakse, et tookord kuulus küüditamisele umbes 500 politseinikku.

Pole täpselt teada, kus varjas end Jaan Naissoo kuni sõja puhkemiseni kulunud nädala jooksul. Talle elada jäänud 14 päeva sündmused põhinevad peamiselt Herbert Lindmäe raamatul „Suvesõda Viljandimaal 1941” (2004, lk 248–264).

On teada, et Kaitseliidu käskudetäitja pealik, kriminaalpolitsei assistent Jaan Naissoo oli üks neist, kelle eestvõttel kutsuti 22. juuni hilisõhtul Põltsamaa Pudruaru kalmistule umbes 15-liikmeline grupp võitlusvalmis mehi, kes olid otsustanud jääda metsa. Laagrikohaks valiti Arukse küla Leegisaare talu mets Põltsamaa ja Lustivere valla piiril.

Hilisemad reformid on teinud Lustiverest küla Põltsamaa vallas, Arukse küla võib olla veel kuski Lustivere kandis, on aga raskesti leitav. Samuti pole Põltsamaa linn enam Viljandi-, vaid Jõgevamaal.

Mehi kogunes metsalaagrisse poolesaja ümber. Laagrijuhiks valiti Jaan Naissoo. Lühikese ajaga koguti esmajoones relvi – vint- ja jahipüsse, püstoleid ja isegi üks Vabadussõjast säilinud kergekuulipilduja Lewis. Kui 1940. aastal kaitseliidult relvad ära korjati, osati mõneski kogumipunktis püsse kõrvale panna ja peita.

Need kulusid nüüd marjaks ära. Veel oli metsavendadel raadioaparaat, neli autot, kaks mootorratast ja hulk jalgrattaid. Üks suur veoauto oli venelastelt ära võetud.

„Laagrivanem J. Naissoo oli energiline ja agar mees,” kirjutab Herbert Lindmäe, „ta ei püsinud paigal: küll käis mootorrattaga relvi hankimas, küll põikas punast ohtu kartmata Lustiverre, Kalanasse^[4.] ja mujale. [---] Laagrisse oli veetud laagri lähedalt telefoniliinist telefonijuhtmed. Seeläbi oli võimalik pealt kuulata enamlaste telefonikõnesid. [---] Leegisaare metsamehed otse põlesid tegutsemisinnust. Nii käidi maanteel meeste ütlemist mööda politrukke küttimas. Sageli osales nendes ettevõtmistes ka J. Naissoo ise. [---] 3. juulil käis J. Naissoo koos Libe ja veel kahe mehega Lustivere valla täitevkomiteelt võimu üle võtmas. Enamlased aeti ilma püssipauguta vallamajast välja ja asjaajamine anti üle eestimeelsele vallasekretär Karl Karbusele. Vallamaja katusel lehvis sinimustvalge lipp. Metsavennad said vallamajast saagiks kaks jahipüssi koos laskemoonaga, samuti sõiduauto ja mootorratta. Üks mees võeti vangina kaasa. Nii oli punane võim Lustiveres murtud. Sellest päevast peale täitevkomitee enam ei tegutsenud.”

3. juulil tungis grupp Kamari küla^[5.] metsavendi Põltsamaale ja kindlustas end linnaäärses tapamajas, oli aga sunnitud tagasi tõmbuma, kui tuli teade, et linna oodatakse kolme veoautot punaväelaste ja hävituspataljonlastega. Samas kuuldi, et kohalikud võimumehed valmistuvad põgenema, veokid on kohal ja asju pakitakse. Nii tungiti 4. juunil uuesti Põltsamaale, kus löödi lahing kohalike punastega ja vangistati neist mõned. Enamlased kindlustasid end täitevkomitee suures kahekorruselises kivihoones ja panid seal vihaselt vastu.