Читать книгу Rikkaks saamise õpik III - Jaak Roosaare - Страница 5

1992. aasta suvi. Eestis oli kasutusele võetud oma raha ja lõpuks ometi oli poest võimalik osta kõike, mida hing ihaldas – kui Sul oli vaid piisavalt raha. Minu vanematel igal juhul ei olnud. Mäletan, kuidas me olime perega Pärnus vanaisa juures puhkamas ja meil ei jätkunud raha, et osta toiduõli kartulite praadimiseks. Kasutasime margariini. Mäletan, kuidas vaatasin rannas jäätisemüüjat ja imestasin, et kas keegi raatsib endale tõesti osta 5 krooni maksvat välismaist jäätist. Mina sain nädalaseks puhkuseks taskuraha 5 krooni ja sellest 2 krooni kulutasin uuest rannaliuväljast alla laskmiseks. Ingmani jäätiseks enam ei jätkunud. Minule kui lapsele (olin siis 10-aastane) oli suvi ikka lõbus ja ilmselt poleks ma tollast rahakitsikust märganud, kui mu vanemad poleks sellepärast pidevalt nägelenud ja tülitsenud. Igal päeval oli ema ja isa peamiseks jututeemaks, kui kallis kõik on ja kuidas saaks raha kokku hoida. Aga pingutustest hoolimata kulus ema ja isa teenistus ikkagi alati kõik ära. Ema lemmiklause oli: „Ükskord, kui me rikkad oleme, siis ostame ...”

Mõned kuud hiljem, kui olime tagasi Tartus, kuulsin köögis ema ja isa vaidlemist. Läksin vaatama ja hing jäi ehmatusest kinni – läbi klaasukse nägin, kuidas keset kööki seisis isa, verine nuga käes. Tuli välja, et isa oli üritanud ketšupipudelit puruks lõigata, et sellest viimast võtta.

Nendes näidetes pole midagi ainulaadset, kogu Eesti ägas tollal vaesuses. Aga ilmselt tänu raskele ajale hakkas minus kasvama soov saada rikkaks. Saada nii rikkaks, et ma ei peaks poest ostma allahinnatud kaupa, vaid seda, mida tahan. Saada nii rikkaks, et saaksin lubada endale ja oma perele sellist puhkust, kus me ei peaks pidevalt sente lugema ja raha pärast tülitsema. Nii rikkaks, et ma saaksin valida restorani, ilma et peaks esimese asjana hinnakirja vaatama. Nii rikkaks, et ei peaks pidevalt raha pärast muretsema. Kas Sa oled kunagi tundnud samamoodi? Kas oled tundnud, et elul peaks olema Sulle rohkem pakkuda kui see, mida saad endale praegu lubada? Kui jah, siis oled õiges kohas.

Sündisin 1982. aastal ja ma olen sellest põlvkonnast, kes veel ähmaselt mäletab rublaaega, selgelt mäletab krooniaega ja hetkel elab euroajas. Olen selle üle väga õnnelik, sest pole vist palju põlvkondi, kes enne kolmekümneseks saamist on näinud kolme erinevat käiberaha!

Niikaua kui ma mäletan, on mind alati huvitanud kõik, mis seotud raha, panganduse ja investeerimisega. Ilmselt olin nii 10–11-aastane, kui isa kinkis mulle raamatu nimega „Majanduse õpik”, millest kujunes minu lemmikraamat. Teadsin juba põhikoolis, et ülikoolis tahan kindlasti majandust õppida ja tahan töötada pangas. Veelgi parem, panka omada! Minu lemmikmäng väiksema vennaga oli kas pood või pank – ma tegin isegi oma pangakaardi, millega minust viis aastat noorem vennas sai minu kätte raha hoiustada või välja võtta. Me kujundasime koos pinginaabriga Monopoli mängu, mille ruutudeks olid kõik meile teada olevad ettevõtted – kleepisime mängualuse kokku kaheksast A3 paberist ja selle valmis meisterdamine võttis mitu kuud – lõpuks oli mäng nii suur, et seda mängida enam väga ei viitsinudki. Mulle meeldis kujundada oma mänguraha ja hiljem tegin ma oma pangamängude jaoks ka paberist aktsiad ja võlakirjad. Nii et olin omamoodi investeerimisfanaatik juba väiksest peale.

Oma teekonnal rikkuse juurde proovisin ma läbi mitmeid erinevaid meetodeid. Minu esimene rikkusekogemus seondub varase lapsepõlvega, kui elasin suviti vanaisa juures, kes töötas autokaupluse juhina. Hommikuti, kui olin juba üles tõusnud, saabus vanaisa meie tänava peatusesse. Tormasin autosse ja võtsin endale paar moosisaia ja korpi. Mitte kunagi ei pidanud ma nende eest maksma ja nii otsustasingi ma ühel päeval võtta neid ka meie tänava teiste poiste jaoks. Ma jagasin saiad laiali ja olin kohe tänava kuulsaim poiss. Aga õhtul tuli tõsine jutuajamine vanaisaga, kes seletas, et saiad on tasuta ainult mulle ja tegelikult ei saa neid ka mina tasuta, vaid et nende eest peab maksma vanaisa. Õppetund – ei ole hea üle oma võimete tarbida või võõrast vara laiali jagada!

Teise kogemuse sain mõned aastad hiljem, kui Eesti oli juba muutumas turumajanduslikuks riigiks. Vanaisa avastas, et autokaupluses pakutav valik on päris kesine ja hakkas lisaks omal käel müüma alkoholi ja maiustusi. Vanaisa tegeles alkoholiga, minu hooleks jäid maiustused. Praktikas toimus see nii, et sõitsin rattaga linna suurde poodi ja ostsin vanaisalt saadud rahaga 10 kilo komme. Siiani on meeles see uhke tunne, kui müüja pärani silmil üle küsis, et kas ma tõesti soovin 10 KILO šokolaadikomme?! Kodus kallasin kommid vanaisa voodi peale ja jagasin kümnesse võrdsesse hunnikusse. Kui kommid täpselt ei jagunud, siis sõin ülejäägi sealsamas ära. Kuna vanaisa müüs komme 200-grammistes kottides, siis jagasin kümme hunnikut omakorda viieks – tavaliselt sai selle käigus taas maiustada! Järgmisel päeval võttis vanaisa kommikotid kaasa ja müüs maha ja õhtul sain mina 25 rubla kasumit pluss raha uute kommide ostmiseks. Elu oli ilus ja tundus, et ma olen avastanud ideaalse rikkuse allika. Mõned päevad hiljem tuli aga vanaisa juba enne õhtut koju, andis mulle 25 rubla ja ütles, et see äri on nüüd läbi. Hiljem sain teada, et meie äri oli pahandustega lõppenud... Nii jäi ka see rikkusekogemus üürikeseks. Õppetund – pettusega kaugele ei jõua.

Minu kolmas kogemus oli ilmselt kõige kasulikum. Tegelikult sai see alguse 1992. aastal – olin siis kümnene –, kui isa õpetas mulle arveraamatu pidamist. Senini olin saanud vanematelt raha siis, kui küsisin, kuid ühel päeval kutsus isa mind oma tuppa ja ütles, et nüüdsest hakkan taskuraha saama 5 krooni nädalas. Kuid seda vaid juhul, kui ma isale igal reedel – oma palgapäeval – eelmise nädala kohta täidetud arveraamatu esitan. Kuna minu jaoks oli tegemist uue põneva asjaga, siis olin loomulikult õhinal nõus. Tegin kommikarbist endale pangaseifi ja panin kõik oma kulutused üksikasjalikult kirja. Isa õpetas mulle, mis on deebet, mis kreedit ja kuidas oma kulusid kirja panna. Esimesel paaril aastal oli minu peamiseks eesmärgiks koguda piisavalt raha, et endale Lego mänguasju osta. Teine suurim väljaminek (tagantjärele võiks lausa öelda, et investeering) oli laenude andmine emale. See oli koht, kus ma esmakordselt kohtusin passiivse tuluga (ema maksis mulle alati ka intressi) ja otsustasin, et mulle meeldib rohkem laenu anda kui ise laenu võtta.

Üheks minu kohustuseks oli käia koos väiksema vennaga poes toidukraami ostmas. Mingil hetkel tekkis meil selline kirjutamata reegel, et poest tagasi saadud sendid võisin ma endale jätta. Olin avastanud enda jaoks uue sissetulekuallika! Loomulikult tuli nüüd valida kaupa selliselt, et tagasi antud sente oleks võimalikult palju. Ühel hetkel hakkasin ma aga mõtlema, et mis oleks siis, kui me teeks sisseoste hoopis hulgilaost – kaup oleks ju sama ja seega saaksin ma endale nõutada suurema osa kui arvest tagasi antud sendid. Nii läksimegi perega ükskord autoga hulgilattu ja ostsime korraga terve nädala kauba. Vanematele ei meeldinud aga see, et toidu alla oli vaja panna küllaltki suur summa raha. Lisaks tahtis isa ilmselt minu „kaupmeheannet” edasi treenida ja soovitas mul panna toidu ostmiseks mängu oma kogutud taskuraha. Minu kodukaubamaja oligi sündinud! Isa tõi töö juurest mulle ühe vana Apple’i lauaarvuti, kuhu ma hakkasin tekitama oma raamatupidamist. Riidekapist sai minu ladu ja spordikotist transpordiauto. Tekitasin igale pereliikmele oma „kliendikaardi”, milleks oli nimeline paberileht. Iga klient võis tasuta kaupa võtta, tarvis oli vaid see kirja panna. Kuu lõpus nõudsin ma raha emalt, isalt ja vennalt sisse ja tõin laost uut kaupa. Arvutis pidasin laoarvestust ja bilanssi. Minu kodukaubamaja tipphetk oli siis, kui ühel õhtul kella poole kaheksa paiku kõlas uksekell ja uksel seisis meie naabripoiss, viiekroonine näpus. „Ema palus paki makarone osta!”. Tuli hakata mõtlema laienemise peale!

Laienemine saigi teoks, aga veidi teises suunas, kui esmalt plaanitud. Kõigepealt pidin proovima palgatöötaja rasket elu. Ema oli mures, et ma suved niisama rannas vedelesin ja tahtis, et teeksin midagi kasulikku. Nii leidis ta mulle marjakorjamise töö. Minu ametinimeks oli mustade sõstarde järelkorjaja. Töö käis nii, et kõigepealt käis kombain mustasõstrapõõsastest üle ja siis saadeti peale suur kamp minusuguseid nagasid eesmärgiga leida ja ära korjata need marjad, mida kombain polnud kätte saanud. Tööpäev algas kell 7 hommikul ja kestis pärastlõunani. Peatselt avastasin, et kombain töötab päris efektiivselt ja enamik põõsaid olid marjadest peaaegu tühjad. Et meile maksti korjatud kilode pealt, tekkis mul täielik masendus, sest marju lihtsalt ei olnud. Keskpäeval hiilisime sõpradega kombainist ette ja tegime kiiruga „eelkorjet”. Tänu sellele sain lõpuks siiski mõned kilod marju kokku ja tööpäeva lõpus maksti mulle palgaks 4 krooni. Ostsin 2 krooni eest jäätise, vaatasin mõtlikult oma vermetes käsi ja jalgu (vastupidiselt minu ootustele oli järelkorjet ootavatel mustasõstrapõõsastel rohkem ogasid kui marju) ja otsustasin, et enam ma palgatööd teha ei taha. Sealt sai alguse minu ettevõtja karjäär...

Nimelt oli vanaisa leidnud uue töökoha – nüüd töötas ta spordibaasis valvurina. Kuna elasin suviti vanaisa pool, siis käisin tihti tal töö juures külas. Spordibaas asus kesklinnast paari kilomeetri kaugusel metsas, lisaks oli seal ka väike kämping. Ööbijate ja sportlaste jaoks oli avatud ka söögikoht nimega „Baar”. Kui ühel heal päeval aga baar järjekordselt maha põles ja spordibaasis polnud enam võimalik midagi söödavat saada, tekkiski mul mõte oma kodukaubamaja sinna kolida. Ostsin hulgilaost autotäie šokolaadi, Coca-Colat ja muud kraami ning panin baasi kämpingus oma putka püsti. Kuna suviti toimus seal suhteliselt sageli võistlusi, siis oli rahvast omajagu ja klientidest puudust ei olnud. Samas oli heaks õppetunniks see, et ise putkas müüjana töötades ei saanud ma samal ajal sõpradega rannas või palli mängimas olla. Üritasin küll palgata enda asemele oma teismelist venda, kuid tema eelistas rahale rannas lõbutsemist. Seetõttu panin oma äri kuu aega hiljem siiski kinni. Teenitud kasum – kui ma ei eksi, siis veidi üle 3000 krooni – aitas mind aga oma esimeste aktsiainvesteeringute tegemisel.

Sain järjekordsed õppetunnid:

 Ettevõte, kus ise pead 100% ajast kohal olema, Sind rahaliselt vabaks ei tee.

 Häid töötajaid madala palgaga on raske leida.

 Snickersit müüa on siiski lõbusam ja tulusam kui teha mustade sõstarde järelkorjet.

Järgmise sammuna otsisingi võimalust teenida raha samal ajal, kui ise klassiruumis istuma pean. Selleks tundus sobivat aktsiaturg. Nagu ka paljud teised minu põlvkonna Eesti investorid, alustasin oma karjääri Eesti Telekomi aktsiate esmapakkumisel osalemisega 1999. aasta veebruaris. Tegelikult aga võib minu kui investori stardipunktiks lugeda 1998. aasta juunikuud, kui leidsin Tartu Linnaraamatukogust Seppo Saario raamatu „100 igihaljast börsivihjet”. Laenutasin selle endale kogu suveks ja lugesin kolm korda järjest läbi. See oli kõige põnevam raamat, mida ma seni olin lugenud! Sellest hetkest alates üritasin läbi lugeda kõik investeerimisega seotud raamatud, millele ligi pääsesin. (Tartu Linnaraamatukogus polnud valik just suur!) Olin lummatud ideest, et igal firmal on mingi numbriline väärtus (aktsia hind), mis peaks justkui kirjeldama kogu ettevõtte, selle töötajate, sisekliima, mineviku, oleviku ja tuleviku väärtust. Üks number! Proovi oma parimat sõpra kirjeldada ühe numbriga, see on ju võimatu! Aga firmade puhul see toimib. Ja kes suudab selle numbri tulevikku kõige paremini ennustada, võib teenida palju raha! Otsustasin, et minust saab investor.

11. ja 12. klassis kirjutasin kaks uurimistööd Tallinna börsi buumist (1996–1997) ja krahhist (1998. aasta). 1999. aastal avasin pangas väärtpaberikonto ja ostsin oma esimesed aktsiad – 217 Eesti Telekomi aktsiat esmasest pakkumisest hinnaga 85 krooni tükk. Raha laenasin suures osas isalt ja olin ise oma suveärist kõrvale pannud. Müüsin need paari kuu jooksul kolmes osas keskmise hinnaga 110 krooni aktsia eest ja olin teeninud oma esimese börsikasumi! Olin kindel, et tean investeerimisest kõike ja minust on saamas uus börsijumal. Milleks rassida ja müüa Snickersit, kui börsilt tuleb raha justkui iseenesest! Laiendasin oma mängimist börsil ja ostsin, müüsin (ning kahetsesin) erinevaid aktsiaid (Hansapank, Eesti Näitused, Estiko, EMV, Viisnurk). Ka sõbrad hakkasid oma raha mulle usaldama...

Paraku polnud kõik siiski nii lihtne ja roosiline. Nagu algajad ikka, maksin ka mina päris korraliku kooliraha. Gümnaasiumiõpilasena tuli mul aktsiate ostmiseks kasutada vahetunde, mil kõik kooli arvutid olid hõivatud ja vahel ei õnnestunudki löögile pääseda. Sageli juhtus, et aega oli tehingu tegemiseks minimaalselt, sest tunni alguskell oli juba kõlanud. Ühe meeldejäävama juhtumina ostsin kogemata Hansapanga aktsia asemel EMV aktsiat, sest olin kiiruga valinud rippmenüüst vale ettevõtte ega vaadanud ka hiljem orderit üle. EMV osteti väikese kasumiga börsilt välja, Hansapanga aktsia hind aga mitmekordistus.

Uus kasulik õppetund tuli veidi aega hiljem. Investeerisin enda ja paari klassikaaslase raha Tallinna Farmaatsiatehase aktsiasse ja kaotasime paari kuuga ligi poole rahast. Sõbrad nüüd enam investeerida ei tahtnud. See lugu on mul hästi meeles – nimelt viis Tallinna Farmaatsiatehas 1999. aasta mai alguses läbi tagurpidi spliti: aktsiate arvu vähendati ja tänu sellele aktsia hind tõusis, kuigi ettevõtte väärtus tegelikult vähenes. Mina polnud kahjuks seda uudist lugenud ja ühel heal hommikul avastasin, et aktsia hind on 50% plussis. Loomulikult panin ma kõik aktsiad kiiruga müüki. Kontol näitas veel vana koguse aktsiaid, nii et tundus, justkui oleksime saanud suure kasumi. Minu klassivend, kes oli aktsiatesse paigutanud paar tuhat krooni – mis, nagu hiljem selgus, olid salaja isalt võetud –, hüppas rõõmust üles-alla ja tegi pärast kooli kõigile poes välja. Kui aga hakkasin asja lähemalt uurima, siis avastasin uudise ja sain aru, et tegelikult olime me hoopis umbes poolest rahast ilma jäänud. Mäletan siiamaani oma klassikaaslase nägu, kui ma julgesin talle öelda, et tegelikult me mitte ei võitnud, vaid kaotasime poole oma rahast. Sellega ka meie sõprus lõppes. Loo moraal: ära investeeri ei isalt varastatud ega sõprade raha. Tegelikult, ära üldse investeeri seda raha, mida Sa kaotada ei saa!

2000. aastal ülikooli õppima minnes olin kahevahel, kas valida Tartu Ülikooli majandusteaduskond või Tallinna Estonian Business School. Otsustavaks sai asjaolu, et tänu headele riigieksamite tulemustele sain EBSi 100%-lise stipendiumi. Mõtlesin, et Tartu Ülikooli võin ma alati hiljem ka riigi raha eest astuda, aga stipendiumit ei pruugi enam saada. Lisaks meeldis mulle idee, et saan minna vanematest eraldi teise linna elama. Kuna õppelaenu polnud õppemaksu jaoks vaja, siis panin selle Hansapanga aktsiasse ja keskendusin spekuleerimise asemel õppimisele. EBSi raamatukogus oli investeerimisteemalisi raamatuid oluliselt rohkem ja nende kõikide läbitöötamine võttis mul aega mitu aastat. I kursusel tegin kaastööd ajalehele Äripäev, kirjutades investeerimisteemalisi artikleid. Veidi hiljem töötasin projektipõhiselt LHVs, kus minu ülesandeks oli kirjutada, peamiselt siiski tõlkida, biotehnoloogiaga seotud uudiseid. Tagantjärele mõeldes tundub see väga naljakas, sest tegelikult ei jaganud ma sellest teemast suurt midagi. Olin mõnda aega seotud ka sellise ettevõtmisega nagu Investor.ee, kuhu kirjutasin ettevõtete tutvustusi ja turuülevaateid. Hiljem kirjutasin artikleid portaalile Pwc.ee.

Pärast esimest ülikooliaastat kandideerisin 2001. aasta suveks investeerimispanga Suprema analüütikuks, kuid sinna mind tööle ei võetud. Mu edasine karjäär sai hoopis teise suuna järgmise aasta kevadel, kui ma kuulsin võimalusest minna suvevaheajal USA-sse raamatuid müüma ja taskuraha teenima. Kuna parimad olevat teeninud seal astronoomilisi summasid – keegi Timo Rein suvega enam kui 100 000 krooni –, siis otsustasin ka proovida. Tööviisa ja lennupiletite peale läks ligikaudu 40 000 krooni, nii et panin oma Hansapanga aktsiad müüki ja vahetasin investori karjääri ajutiselt müügimehe karjääri vastu.

Susserdasin küll vaikselt investeerimisega edasi, ostes igasuguseid fonde ja investeerides pensioni III sambasse, kuid peamine fookus oli mul nüüd koolil ja suvisel raamatumüügil. Kuna müügimehena suhtlesin igal suvel tuhandete erinevas majandusolukorras olevate peredega, siis tekkis nende elust päris hea ülevaade. Tegin enda jaoks sügavamõttelise, aga esmapilgul banaalse järelduse, et parem on olla rikas ja terve kui vaene ja haige. Avastasin, et kes kõige rohkem töötas ja rabeles, oli reeglina kõige vaesem ja oma eluga kõige rohkem plindris (lahutused, haigused ja tülid). Kõige ägedamad inimesed olid aga need, kellele kuulus oma ettevõte või kes said passiivset rendi- ja investeerimistulu. Pärast paari töösuve otsustasin, et ka mul oleks vaja luua oma ettevõte, vältimaks palgatöölise rolli. Nii asutasingi 2005. aasta lõpus investeerimise ja müügikonsultatsioonidega tegeleva firma Müügiguru OÜ (nime valis välja sõber, kes aitas asutamisega). Müüsin fondiosakud maha ja hakkasin spekuleerima Balti börsil. Keskmiselt tegin aastas üle 100 tehingu, sealhulgas paar kiiret kahjumit toovat tehingut optsioonidega. Otsustasin optsioone edaspidi mitte näppida ja keskendusin dividende maksvatele aktsiatele.

2018. aasta alguseks oli ettevõte teeninud aktsiaturgudelt kasumit kokku enam kui 220 000 eurot. Sellest summast moodustasid dividendid 71 000 eurot. Lisaks otsustasin ma 2011. aasta lõpus luua endale eraisikuna passiivset sissetulekut pakkuva dividendiaktsiate portfelli, investeerides esmalt Tallinna Vee, Harju Elektri ja Tallinna Kaubamaja aktsiatesse. Sellest otsusest kasvas välja minu sügavam huvi dividende maksvate ettevõtete vastu ja 2012. aasta suvel otsustasin vahetada oma spekulatiivsed positsioonid dividendimaksjate vastu ning kauplemise asemel keskenduda investeerimisele. Aja jooksul olen oma eraisiku dividendiportfelli ka veidi kohendanud ja 2018. aasta alguses olid mul osalused Tallinna Vee, Olympic Entertainment Groupi, Merko Ehituse, Tallinna Kaubamaja ning EfTEN Real Estate Fund III aktsiates. Ainuüksi Tallinna Vee osaluselt olen aastate jooksul teeninud ligi 100 000 eurot dividendi (mis muuseas on eraisku jaoks olnud maksuvaba tulu – sellest tuleb hiljem ka põhjalikumalt juttu!). Kokku on minu eraisiku dividendiportfell mulle alates 2012. aastast tootnud tulu enam kui 220 000 eurot.

2015. aasta augustis avasin endale eraisikuna konto ka Interactive Brokersi juures, et mul oleks võimalik soodsate teenustasudega investeerida ka välismaiste ettevõtete (eelkõige USA) aktsiatesse. 2018. aasta alguses on minu sealne aktsiaportfell väärt veidi enam kui 100 000 eurot ja sisaldab endas enam kui 20 reeglina dividende maksvat aktsiat. Lisaks olen ma selle konto kaudu ka Warren Buffetti poolt juhitud Berkshire Hathaway aktsionär. Ka kõigest sellest tuleb hiljem raamatu kolmandas osas põhjalikumalt juttu. Veelgi põhjalikumalt on aktsiate kohta võimalik lugeda „Aktsiatega rikkaks saamise õpikust” (roosaare.com/aktsiad).

Lisaks aktsiatele investeerin ma ka kinnisvara ja välja antud laenude varaklassis. Kinnisvaras alustasin ma investeerimist 2010. aastal ja tänaseks kuuluvad mulle osalused viies kinnisvara valdkonnas toimetavas ettevõttes. Koos äripartneritega kuuluvad meile enam kui 30 korterit Tallinnas ja enam kui 20 üüripinda Elvas. Lisaks olen olnud investoriks ja väikeomanikuks näiteks Uuesalu Kodu eramajade arendusprojektis. Kinnisvarast tuleb samuti hiljem põhjalikumalt juttu, kuid keda teema huvitab, siis soovitan lugeda „Kinnisvaraga rikkaks saamise õpikut” (roosaare.com/kv).

Kolmanda varaklassina investeerin ka laenude andmisesse. Mul on välja antud enam kui 2500 laenu Omaraha keskkonnas ja üle 1000 laenu Bondoras. Lisaks olen kasutanud Twino, Mintose, EstateGuru ja CrowdEstate platvorme. Minu investeerimisfirma Müügiguru on investeerinud ka võlakirjadesse ja andnud kinnisvara tagatisel laenu. Kokku olen alates 2013. aastast teeninud intressitulu enam kui 300 000 eurot.

Miks ma nendest numbritest nii põhjalikult räägin? Et innustada ka Sind ettevõtluse ja investeerimise vastu huvi tundma. Iga teekond saab kusagilt alguse, kuid aastatega on võimalik välja jõuda täiesti arvestatavate summadeni. Olen oma passiivset tulu ja puhasväärtust mõõtnud igakuiselt 2006. aastast alates (tegelikult ilmselt juba varem, kuid mitte nii organiseeritud kujul). 2006. aasta alguses oli minu puhasväärtus 377 129 krooni (ehk veidi üle 24 000 euro) ja teenisin aasta jooksul passiivset tulu 235 eurot. Ometi olin ma selleks ajaks juba aastaid investeerimisega tegelenud ja raha säästnud. Lumepall alustab mäest alla veeremist väiksena, kuid saab iga ringiga suurust juurde. Sama on ka ettevõtluse ja investeerimisega!

2013. aasta kevadeks oli raamatu esimene versioon trükiküps ja 500 eksemplari leidsid minu suureks üllatuseks kiiresti omanikud. Tagasiside oli väga positiivne, mitmed lugejad kirjutasid, et tegemist oli nende jaoks ühe parima loetud raamatuga ja lisaks praktilistele näidetele said nad siit ka suure koguse motivatsiooni. Ma ise avastasin, et kirjutamise töö meeldib mulle väga ja nii asusin juba 2013. aasta suvel koostama õpikust järgmist versiooni. Et minna teemadega süviti, panin kokku ka aktsiatest ja kinnisvarast rääkivad raamatud. Ometi oli mul tunne, et algset õpikut saaks veelgi paremaks lihvida, lisada uusi intervjuusid ja uuendada ka kõik numbrid ja tehingud. Viimase versiooni ilmumisest on möödas juba rohkem kui kolm aastat, olen ise teinud mitmeid uusi tehinguid ning tänu uutele tutvustele ka kõvasti targemaks saanud. Kõikidest nendest tehingutest on ka Sinul võimalik käesolevast raamatust mugavalt õppida!