Читать книгу Rikkaks saamise õpik III - Jaak Roosaare - Страница 6

Ülikoolis õppimise ajal veetsin oma suvevaheajad USA-s ukselt uksele raamatuid müües. Igal suvel õnnestus mul vestelda umbes 3000 perega ja nii kogunes päris hea arusaam sellest, mis on elus hea või halb ja kuidas erinevad otsused toovad kaasa ka erinevaid tagajärgi. Mulle avanes justkui võimalus piiluda inimeste ellu ja näha ühe keskmise 2–3 lapsega pere argipäeva. Ja käsi südamel, enamasti oli see kohutav! Stressis vanemad, teleka abil kasvatatud lapsed, pidev kiirustamine, tülid, haigused... Üha sagedamini tabasin ennast mõttelt, et enamik peresid oleksid palju-palju õnnelikumad, kui nad ei peaks raha pärast nii palju muretsema. Kohtasin lugematul arvul inimesi, kes tegid tööd, mis neile ei meeldinud, kuid arveid oli ju vaja maksta. Inimesed võtsid laenu, et osta asju, mida neil vaja ei läinud, et nendega uhkustada inimeste ees, kellest nad tegelikult ei hoolinud.

Minu rõõmus ja muretu lapsepõlv sai kiire lõpu. Aga kõige selle hädamere keskel hakkasid seda enam silma üksikud toredad ja õnnelikud pered. Hakkasin sportlikust huvist analüüsima, mis on nende erandlike perede ühisosadeks ja tulin lihtsale järeldusele. „Parem on olla rikas ja terve kui vaene ja haige!”

Tundub päris enesestmõistetav, kas pole? Aga kui sageli käituvad inimesed sellele järeldusele sootuks vastupidiselt! Ma usun, et suurt osa meie põlvkonnast on kasvatatud teadmises, justkui oleks rikkus halb ja häbiväärne. „Raha ei ole elus kõige tähtsam!”; „Õnne ei saa osta!”; „Kõik siin maailmas ei ole müüdav!”; „Vaesus pole häbiasi!” jms mõttetarkused viitavad justkui sellele, nagu oleks rikkus midagi ebapuhast või vähemalt negatiivse alatooniga. Praktika Ameerikas aga tõestas sootuks vastupidist.

Vaesus on halb, selles ei ole midagi auväärset ega õilsat! Vaesed inimesed on ahned, egoistlikud ja tavaliselt ka mitte eriti usaldusväärsed. Alati on erandeid, kuid seitsme suve jooksul kohatud 20 000 peret näivad seda mitte eriti romantilist järeldust kinnitavat. Ja vastupidi, enamik rikkaid inimesi olid oma eluga rahul, neil oli aega oma laste ja abikaasa jaoks ja tavaliselt olid nad lahked, abivalmid ja isetud.

Raske on olla isetu, kui pidevalt on vaja mõelda, kust saada raha. Raske on olla hea lapsevanem, kui Sa oma abikaasaga pidevalt rahamurede pärast tülitsed. Raske on teisi aidata ja anda, kui sul endal on puudus käes. Inimesed, kes ütlevad, et raha ja rikkus ei ole oluline ja neid see ei huvita, kasutavad oma väidetes kõige sagedamini väljendeid nagu „mul ei ole selleks raha” või „ma ei saa seda endale lubada”. Maailm on täis inimesi, kes küll väidavad, et raha ja rikkus pole oluline, kuid kes samal ajal loevad iga viimast kui senti ja on ihned. Vaesed inimesed jumaldavad raha ja tunnevad rikastega võrreldes raha ees palju suuremat aukartust. Nad on raha orjad.

Ma olen nõus, et lastele ei peaks ostma kõiki müügil olevaid mänguasju ja kindlasti ei tohiks oma lapsi rahaliselt ära hellitada. Samas ei tohiks lapsele öelda: „Me ei saa seda endale lubada!” või „Meil ei ole selle jaoks raha!” See sisendab lapsele austust ja aukartust raha suhtes, mitte ei suuna teda mõistma, et raha on vaid vahend vabaduse saavutamiseks. Palju mõistlikum on öelda: „Kas Sa arvad, et asi on seda hinda väärt?” või „Oled Sa valmis selle nimel nii-ja-nii palju töötama ja pingutama?”

Rikkad inimesed on oma otsustes rahalisest aspektist vabad. Just selle vabaduse pärast peaks olema iga inimese eesmärk saada võimalikult kiiresti rikkaks ehk rahaliselt vabaks. Et saaks otsuseid langetada mitte rahakoti, vaid selle järgi, mis on tõeliselt tähtis. Paradoksaalsel kombel on teekond rikkuse juurde seotud enamasti välise vaesusega. Selleks, et olla ükskord rahaliselt vaba, tuleb algul elada kõvasti alla oma võimaluste. Just sellest käesolev raamat räägibki.