Читать книгу Raadiotehnika alused - Jaak Umborg - Страница 16

| 1. PEATÜKK Raadiolained, nende omadused ja levimine

16

Nagu eespool mainitud, lineaarse polarisatsiooni korral kasutatakse ver-tikaalset või horisontaalset polarisatsiooni, kuid on võimalik ka vahepealne variant, kus elektrivälja vektor E ja saatja antenn on 45-kraadise nurga all maa-pinnast. Sellist polarisatsiooni kasutatakse mõnikord meeterlaine ringhäälingu saatjate juures. Näiteks Suurbritannias tehakse seda, et oleks võimalik saadet vastu võtta nii vertikaalse kui horisontaalse paigutusega antenniga, mis on olu-line just mobiilsete vastuvõtjate puhul. Antennide juures kasutatakse mõistet polarisatsiooni selektiivsus, millega hinnatakse, kui efektiivselt antenn eraldab õige polarisatsiooniga signaali teistest sama sagedusega signaalidest, mis on vastupidise polarisatsiooniga.

Kui lühilained levivad ionosfääris, siis muudavad nad pidevalt oma polari-satsiooni, see tekitab signaali vaibumist vastuvõtul. Igasugused tõkked ja takis-tused raadiolainete teekonnal põhjustavad samuti laine polarisatsiooni muu-tusi (depolarisatsiooni).

Lainepind ehk lainefront on pind, millel lainete faasid on võrdsed. Kui raa-diolaine muutus on kirjeldatav siinuselise funktsiooniga:

A = Am sin(t+), (1.12)

siis suurus määrab ära laine faasi ruumis. Kui laine levib kolmemõõtmelises ruumis x-telje suunas, siis selle laine faas y-z tasapinnal (mis on risti x-teljega) on konstantne. Seepärast nimetatakse sellise funktsiooni järgi muutuvat raa-diolainet tasapinnaliseks laineks. Tasapinnalise laine levi maapinna kohal on kujutatud joonisel 1.4.

Joonis 1.4. Vertikaalselt polariseeritud tasapinnaline laine

Joonis 1.5. Kiirguri sfäärilisi laineid võib pidada küllaldasel kaugusel tasapinnalis-teks laineteks