Читать книгу J. Bergmann'i laulud - Jaan Bergmann - Страница 6

Ju walgund walus silmawesi,

Mis kaua nuttis kallimat;

Ju lootus paled puhtaks pesi

Ja pühkis silmist pisarad;

Ju usalduse armsad tiiwad

Kõik kahtlust meilt ja kartust wiiwad.

Aleksander see on, kes kahtlused kaotab

Ja Wenemaa waenlased põrmusse waotab;

Aleksander see on, kes usaldust toonud

Ja haawatud rindu on armastust loonud;

Aleksander see on, kes hõiskawail huulil

On põhja ja lõuna ja hommiku tuulil:

Aleksander see on, kell' soowiwad hääd

Kõik ilmamaa riigid ja kroonitud pääd.

Ennäe, lipud lehiwad,

Kuldehted ja hõbe ehiwad

Moskwa linna.

Kuid kallim eht ja kroon

Ta ise, kelle keisritroon,

Ja keiserinna.

Kas kuuled häält, mis hüüdwad Kremli wallid

Ja pasunad ning kellad wasksel suul?

Kas imeteleb silm ja hõiskab huul,

Mis toredus ja ilu täitwad saalid?

Kas ehteid näed, kuis kaunid nad ja kallid

Auurongil pärjaks nii kui õilmed puul?

Kas mõistab meel, kas aimab asja luul,

Miks würstid koos ja noores rõõmus hallid?

Pääkirikusse kõrged wõerad läewad

Ja pühas paigas keiser seisatab

Ning pooles ringis saatjad seisma jääwad.

Kõik pühaliselt waga palwet teewad

Ja iga süda tänu ohwerdab:

Siis riigiisa pääs nad trooni näewad.

Suur keiser istub, kaasas keiserinna,

Auujärjel Kremli saalis iluga;

Auukartes ligi mitme maa ja linna

Saatkonnad astwad õnne soowima.

Ning suurte järel wäiksem astub sinna,

Eestlane, argselt hüüdes õnnela:

„Oh helde keiser, wägew, suur ja wahwas,

Truu igawest on sulle Eesti rahwas!”