Читать книгу Piiripääsukese Euroopa - Jaan Kaplinski - Страница 3

Kevadsuvel, enamvähem juuni alguses, jõuavad nad kohale. Linna kohal on neid kohe näha: nad lendavad kõrgel, vahel lausa pilvede all, tiirutavad kirikutornide ja Toome varemete kohal. Kiired linnud, keda juba lapsepõlvest mäletan. Vanaisa, kes mulle lindude ja taimede nimesid õpetas, ütles, et need on tornipääsukesed. Hiljem harjusin neid nimetama piirpääsukesteks, uut ametlikku nimetust „piiritaja” ei ole ma harjunud kasutama. Ja pole vajagi. Ega need taevalinnud sest hooli, kuidas meie neid nimetame.

Minu jaoks algabki päris suvi siis, kui piirpääsukesed meile jõuavad, kui äkitselt taevasse ilmuvad nende imelised kärmelt muutuvad mustrid, mis kindlasti annaksid matemaatikult mõtlemisainet, kuidas neid mustreid kirjeldada. Ise lihtsalt istun ja vaatan taevasse ja ei saa vaatamisest küll. Vahel kostab kõrvu ka piirpääsukeste terav „tsriiii”. Nad ei laula, ainult tsriitavad üksteisele.

Piirpääsukestel pole siis õieti KODUmaad, nende kodu on taevas. Paar kuud – juuni, juuli ja osa augustit on nad meil, pesitsevad ja siis, kui poegadel juba lendamine selge ja tiivad tugevad, lendavad lõuna poole, Lõuna-Aafrikani välja. Et nad on nii hääd lendajad, satuvad nad ka kaugetele saartele. Olen neid näinud Madeiralgi, kus küll on ka omad piirpääsukeseliigid, kes pole nii suured rändajad. Piirpääsukesed võivad elada õhus, taevas kuude kaupa, isegi kuni pool aastat. Õhus nad ka magavad.

Miks ma neist lindudest nii pikalt kirjutan? Sellepärast, et viimasel ajal olen neile palju mõelnud ja natuke ka kirjutanud. On sõna „hingelind”, mis on vanadel eestlastel tähendanud ehk inimese hinge, kes võis linnu kujul kehast välja lennata ja (hääl juhul) sinna tagasi tulla. Soomlastel oli hingelind hinge abiline, kes teda rännul pidi aitama-juhatama. Omapäi hulkvel hing võis ju eksida või kellegi pahalase küüsi sattuda. Nüüd on kombeks arutada selle üle, mis looma moodi inimene kõige rohkem on. See loom oleks siis tema hingeloom. Inimene on siis natuke karu, kass, koer, kana, varblane… Või pääsuke. Või piirpääsuke. Kellega ma tõesti mingit hingesugulust tunnen. Võin öelda, et piirpääsuke, tornipääsuke, piiritaja, Apus apus, swift, стриж ongi minu hingelind. Ka minul pole päris kodu, olen kodus paljudes paikades taeva all, nagu tema. Mul hakkab kergem, tunnen end paremini, rohkem kodus, kui saan vaadata valgeid pilvi sinises taevas.

Tegelikult reisimine mulle ei meeldi. Mida vanemaks saan, seda enam tahan-tahaksin olla ühes kohas, pikemalt pesitseda kuskil paar kuud, kirjutada selle ajaga midagi, saada midagi valmis. See kirjutatu, need luuletused, jutud, raamatud on ka minu lapsed või kuidas. Mul võiks olla kaks elupaika: suvine Lõuna-Eesti, Mutiku oma metsaga, kinkudega, nurmedega, tiikidega. Sääl oleme koos piirpääsukestega. Koju tahaksin tulla natuke varem kui nemad, juba aprillis, koos linavästriku ja punarinnaga. Ja tagasi lõunasse lennata koos kurgedega või luikedega. Aga ma ei tea, mis on minu päris koduMAA, kas seda ongi. Olen taevaaluse elanik. Hulgun siin ringi, võibolla otsin seda päris kodu. Ja meelde tuleb Norra poisi Arve Moen Bergseti ilus vaimulik laul, kus on sõnad:

Eg er framand, eg er ein pilgrim, Berr’ ei kveldstund, berr’ ei kveldstund er eg her. Olen võõras, olen palverändur, ainult ühe õhtuviivu, ainult ühe õhtuviivu olen siin…

Olen seda laulu palju kuulanud. Laulus muidugi oodatakse pääsu Jumala linna, kus lõpevad mured ja kuivavad pisarad. Ma ei ole kunagi osanud kujutleda või igatseda sellist linna, sellist paika. Minu igatsus on lihtsam, olen, nii ma arvan, otsinud paika, kus oleksin päriselt kodus. Võibolla see on lõpuks seesama igatsus, midagi, mis kuulub meie inimeseks-olemise, conditio humana juurde. Ise arvan, et minu otsimiste taga on ka see, et kaotasin oma päriskodu varakult lapsepõlves, enne kolme aastaseks saamist. See oli vanaisa maja, mille kunagi Aino ja Oskar Kallasele projekteeris Soome arhitekt Valter Thomé. Maja, mis tookord, enne sõda oli veel linnast eemal keset suurt aeda ja parki. Saksa sõjaväe korraldusel pidime majast lahkuma. Linna pommitati, sakslased viisid oma olulised asutused kesklinnast välja. Meile anti maja vastu uus korter kesklinna Magasini tänavale. Pommide alla. Pärast Kallaste idülli algas õigupoolest minu pagulaspõlv. Esimestes kesklinna-mälestustes ongi pilte varjenditest, kus tattnina-lambikese hädises valguses inimesed istusid-tukkusid oma pambukeste kõrval. Lastele oli see varjendis-istumine vahel isegi huvitav: mõni täiskasvanu jutustas meile muinasjutte, muud neil teha polnud.

Meie elamine Magasini tänaval muutus aina ohtlikumaks. Lennukeid ilmus taevasse rohkem, osal neist tegid mootorid „jõua-jõua” – need olid punakotkad, teistel „rrrrrr…” – need olid Saksa hävitajad. Seda ma mäletan. Vist ka „jõulupuid”, langevarjudega aeglaselt laskuvaid valguspomme, millega linn pommitajatele nähtavaks valgustati. Neist on ühes luuletuses kirjutanud Henrik Visnapuu:

Meil on nüüd jõulud Suurreedel

ja taeva all jõulupuud.

Nende suurreedeste jõulupuude alt siis otsustas ema mind eemale, ohutumasse paika viia. 1944. aasta kevadel algas meie põgenikupõli, mis kestis sügiseni. Vanaisa-vanaema jäid linna, elasid üle ka suure Tartu pommitamise viis päeva enne palmipuude püha, 26. märtsil. Magasini tänava maja sai vist pihta alles hiljem, kui rinne jõudis Tartuni ja sinna väheks ajaks pidama jäi.

Märtsi lõpul aga vaatasime põlevat linna juba eemalt, Haaslavalt, kus peatusime vanalelle talus. Sinnasõitu ma ei mäleta, kuid esimene sõit, mida kindlalt mäletan, oli taas üks sõjapaosõit. Ilmselt olime vahepääl jälle olnud Tartus, siis aga tuli jälle pommide eest maale minna. Seekord Vastse-Kuustesse, kus jälle saime varjupaiga ühe sugulase juures. Sinna sõitsime aga dresiiniga, mida juhtis Saksa sõjaväelane, ilmselt nooremohvitser. Usun, et ema maksis talle korralikult, vahest isegi mõne kuldmündiga. Meeles on pildike sõidust mööda rööpaid. Esimene ja viimane kord sellise sõiduriistaga.

Järgmine sõit, mida hägusalt mäletan, on sõit ülikooli töötajaid ja nende pereliikmeid evakueeriva rongiga Tartust Tallinna. Meid ema ja tädiga lubati kaasa, kuigi isa, ülikooli lektor, oli NKVD poolt arreteeritud ja teadmata kus. Rong oli puupüsti täis, sõideti öösi, ilmselt, et hoiduda puna-pommitajate eest. Meie pere leidis varjupaiga Sauel, kus olime, kuni sakslased taganesid, rinne meist üle läks ja juba poolenisti varemetes Nõukogude Tartusse tagasi pöördusime.

Tean, et ema kõhkles tookord, 1944. aasta septembris, kas minna minuga üle mere Rootsi või jääda. Tema täditütar Aino oma perega läks, ema aga jäi. Ma ei tea, miks, Aino ka ei teadnud. Igatahes elasime sestsaadik nõukogude võimu all, nagu seda nimetati. Endisesse koju tagasi me ei pääsnud, ka Magasini tänava maja oli põlenud koos suurema osaga meie varast.

Tallinna ma sattusin hiljem koolipõlves vaid paar korda. Sugulaste juurde. Ühel neist, sõjakomissariaadis töötaval onu Jüril oli auto, ta sõidutas mind ja oma õelapsi Pirita ringrajal. Onu Ants viis mind Moskva kohvikusse ja tutvustas eestiaegse seltskonnaga ja selle kommetega. Mulle tema ja teiste kasvatus küll eriti külge ei hakanud, aga huvitav oli ikkagi. Hiljem sattusin isegi elama Tallinna, aga väga kaua sääl vastu ei pidanud. Nõmmel või Meriväljal väga võimalikult oleks pidanud, aga korterit „kirjanike majast” ei saanud kuidagi sinna vahetada. Ja kesklinnas elamise normi sain lapsepõlves Tartus täis.

1944 sügisel algas meie perele uus elu, mis pääle muu tähendas sedagi, et väljamaale me ei pääsnud enne, kui ema sõitis 1977 „oma venna hauale” ja sai kokku ka Aino ja tema järeltulijatega. Mina pääsin Poolasse 1975 ja Tšehhimaale 1976. „Läände”, pigem tookord küll põhja, Soome, lubati mul sõita 1986. aastal. Aga tegelikult oli mul sõite ja reisimisi omajagu enne sedagi, Eestis ja Venemaal. Ja sõit Tartust Tallinna, Pärnusse või Saaremaale võib lapsele anda rohkem kui hiljem reis Rooma või Pariisi. Aga kes saab neid reise ja nende mõju mõõta ja võrrelda? Eks ka siis, kui mind Nõukogude Liidu piiridest välja, vähemalt mitte „kapmaadesse” ei lastud, võis mõte vabalt liikuda. Ja mõttelennul olid omal moel ka vabamad tiivad ja kõrgem lend, vähem oli igapäevaelus ja meedias huvitavat-põnevat, millesse takerduda. Pole hääd halvata või halba hääta. Või peaaegu pole.

Zhuangzi raamatust loeme:

On üks lind. Tema nimi on Peng. Tema selg on nagu Taishani mäed, tiivad nagu üle taeva pilved. Ta keerutab üles tuulispea ja tõuseb üheksakümne tuhande li kõrgusele, kus lõpeb pilveaur, kannab sinitaevast. Siis ta läheb Lõuna meresügavikku.

Väike vutt naerab teda ja ütleb: „Kuhu ta õige läheb? Mina hüppan ülesja tõusen lendu. Lendan mõne süllaja laskunjälle robinal pujude vahele. See on ka lendamise täius. Kuhu tema õige läheb?”

Nagu peaaegu kõik eestlased, olid ka minu ema poolt sugulased – Raudsepad, Zirnaskid, Schulzenbergid, Jänesed – maainimesed. Ja side maaga jäi alles ka neil, kes kolisid linna, nagu minu vanaisa Jaan Raudsepp. Ema oli loomulikult lapsepõlves suvel maal lelle ja tädi juures – nimelt abiellus mu vanaisa vend mu vanaema õega, sellest kahekordne sugulus. Ja olen emale väga väga tänulik selle eest, et ta kõigi hädade kiuste suutis ka kõik suved mind kuskile maale viia. Enamasti sugulaste juurde, keda meil Võrumaal enne küüditamisi ja tapmisi oli omajagu. Raudseppade sugu paistab olevat väga elujõuline, nende järeltulijaid on nii Võrumaal, eriti Põlva ümbruses, kust nad pärit on, aga nüüd juba mujalgi Eestis. Ja muidugi väljamaal, kuhu neid sattus eriti sõja lõpul.

Vanaisa lell Jaan kolis Oravale, täpsemalt Päevakestele Orava lähedal. Kes teab-tunneb Karl Asti mälestusi, teab, kus ja mis see Päevakeste on. Sinna, onu Peetri ja tema naise Ida (Karl Asti täditütar) juurde ema minuga 1945. aasta suvel sõitiski. Orava jaamas oli onu Peeter meil hobusega vastas ja viis Päevakestele. Niimoodi sai tol ajal Eestimaal reisida. Hää, et rongid liikusid ja talurahval olid veel hobused. Busse eriti polnud. Mõnel pool sõidutati inimesi veoautodega, millel presentkatus, kastikülgedel istepingid ja sissepääsuks redel, mis peatuses alla lasti.

Päevakestele me tookord enam ei sattunud. 1949. aasta märtsis küüditati Peeter ja Ida Siberisse, nad tulid tagasi, asusid aga elama Sakku. Siberis oli Peeter teeninud hääd raha mesinikuna, sai isegi tööeesrindlaseks, nii õnnestus neil Sakus endale maja ehitada.

Sõit Päevakestele oli veel päris hõlpus. Pärnusse aga, kus sai oldud ilmselt 1948. aasta suvel, sõitsime vahepeatusega Viljandis, kus olime ööd võõrastemajas. Sellised olid liiklusolud neil aegadel. Paar suve olime emaga, vahel ka vanaemaga Põlva külje all Eostes, külas, kust on pärit mu emaisa suguvõsa nii kaugele, kui neist teadmist on. Sinna sai samuti rongiga, Põlva raudteejaamast Eostesse pole pikk maa.

Pärnus olin pärast esimese klassi lõppu, ema mõtles, et sääl paranen merevee ja mereõhu abiga kiiremini läkaköhast, mida olin just kevadel põdenud. Aga Pärnus ei saanud minust kuidagi vette minejat, veekartusest sain üle alles Ahja jões, samas, kus ka minu vanaisa oli ujuma õppinud. Nüüdki meeldib mulle rohkem supelda omaette, olgu või maal tiigis või siis mujal vähem rahvarohkes kohas. Supelrannad, rannaelu pole minu jaoks. Pärnus vist sattusin esimest korda elus mere äärde, usun, et olin siis seitsme aastane. Nii olen tõepoolest kasvanud sisemaa-inimesena, meri on saanud lähedaseks hoopis hiljem, kõige enam lausa vanas põlves, kui tulid võimalused elada pikemalt Portugalis, Itaalias, saartel keset ookeani. Aga sinnani oli palju aega. Lapsepõlves ei osanud isegi unistada, et kunagi satun Madeirale, Jaapanisse, Uus-Meremaale või Sitsiiliasse. Ka Prantsusmaa, millest ema palju rääkis, mis oli talle otsekui teine kodumaa, jäi millekski müütiliseks. Kuid tegelikult ongi vist normaalne, et inimene oma elu alguses teeb tutvust kodupaigaga, lähema ümbrusega, kodumaaga. Kuigi jah, kus on ikkagi piirpääsukese kodumaa? Kus on mu hinge kodumaa? Kunagi kirjutasin luuletuses, et mul on pilvi alati lohutav vaadata. Ongi. Pilved on kodused, kuigi koduMAAKS neid küll kutsuda ei saa.

On midagi hääd selles, et suvitasin maal, karjatasin kanu ja sigu, aitasin heina teha, tegin tutvust kimalastega, püüdsin raudadega mutte, sain selgeks, et isahanel, kes sulle kallale kipub, tuleb kaelast kinni võtta ja ta eemale talutada. Ja palju muid tarkusi sai mulle selgeks. Palju enam kindlasti kui lastele, kes oma suved veedavad plaažidel, olgu Pärnus, Krimmis või Tenerifel. Kõigele vaatamata on taluelus midagi tõelist, ehtsat. Nii olengi temaga omal moel seotuks jäänud ja jään vist elu lõpuni. Mulle meeldib vikatiga heina niita, metsas puid ja aias peenraid teha. Usun, et kui peaks tulema suurem öko-katastroof ja infra- ja muud struktuurid, mis meie praeguse tsiviliseeritud elu võimalikuks teevad, võib meie pere maal päris ilusti hakkama saada, end toita, soojendada, „kultuurselt” aega veeta. Ainult ravitseda on ilma teiste abita, arstirohtudeta raske. Ja end kaitsta pättide ja mõrtsukate vastu. Aga tulevik on teadmata-tundmata. Võibolla tume, võibolla lihtsalt hämar. Loodan siiski, et järeltulijad on mulle ja meile tänulikud selle eest, et muretsesime selle maa, selle talu, millest on saanud minu päriskodu. Kui viivuks unustada, et see päriskodu on võibolla igal pool pilvede, taeva all. Siin on küsimus, vahest minu kõige olulisem küsimus, the question. Võibolla on neid kodusid tõesti kaks, üks hingele, teine ihule? Või on neid hoopis palju, nii nagu piirpääsukesel on palju kohti, kus ta end koduselt tunda võib? Ilma et ta kuskil maha laskuks, maaelanikuks hakkaks. Kas need kaks kuud, mil ta meil põhjamaal, olgu Mutikul või Tammikul kuldnokapuuris oma pojad üles kasvatab, on tema elus kõige olulisemad? Kuid kümme kuud on ta ju mujal, kõige rohkem aega Aafrika taeva all. Tema jaoks küsimusi ilmselt ei ole. Ta elab nüüd ja praegu, küsija mõtleb ju ka tulevikule. Ning nüüd ja praegu elades tunneb ta kindlasti elust rõõmu, olgu kihutades, joonistades neid keerulisi mustreid kõrguses või siis tukkudes üleval pilvede all. Loomade-lindude elu, hinge-elu ei saa taandada lihtsalt söögile, soojale ja seksile, stiimulile ja reageeringule. Nagu on näidanud Tartust pärit psühholoog Jaak Panksepp, kes tõi loomade emotsioonid jälle tõsiseltvõetavasse teadusse tagasi.

Ma peaaegu usun, et nii inimene, Homo sapiens minus, kui piirpääsuke, Apus apus, see on mu hing, leidsid vähemalt ajutise vastuse sellele kodu-küsimusele ühes külas, ühes talus Võrumaal Pindis. Tammiku talus, kus elas ema teine täditütar Meeta oma perega. See tähendab, kui ma esimene kord sinna sattusin, siis oli sääl vaid osa tema perest. Mees ja kaks poega istusid vangilaagrites, üks Vorkutas, teised Karagandas.

Päeva, mil me tädi Maraga Tammikule sõitsime, mäletan hästi. Ja tean ka, mis päev see oli. 6. juuni 1952. Pindisse käis Võrust buss, aga seda pidi terve päeva Võrus ootama. Toonane Võru oli väga igav koht. Nii otsustas tädi, et võtame takso. Takso saigi võetud. Ent varsti pärast seda, kui Tammikule jõudsime, sõitis maja juurde julgeolekumeeste auto ja Meeta viidi kaasa. Ta pidi ütlema, kas samal päeval Räpina lähedal Ristipalus surma saanud metsavend oli Jaan Roots või ei. Ja seletama ka, kes olid need, kes taksoga tema poole sõitsid. Tapetu oligi Rootsi Jaan. Hiljem olin emaga hilissuvel kuu aega sugulaste juures selle koha lähedal, kus julgeolekumehed metsavendi varitsesid ja nad tapsid. Inimesed mäletasid seda kokkupõrget. Üks metsavend olevat veel jooksnud Peipsi äärde kõrkjapadrikusse. Ajalookirjade järgi sai temagi surma.

Alguses, veel stalinlikul ajal, ei tohtinud maainimesed oma loomadele enne heina teha, kui kolhoosi hein küünis ja kuhjas. Aga kolhoosi hein jäi pahatihti niitmata, jalal kuivanult sügisvihmade ja lume alla. Eks siis kolhoosnikud niitsid, kust said, teede äärest, metsa veerest, oma aiast puude alt. Meeta oli jooksnud maanteele, kui kuulis veoautosid mööda sõitmas – need vedasid riiklikku heina ja vahel pudenes koormast midagi. Nii sai lehm Tsilla peetud, nagu teisedki individuaallehmad. Kolhoosi omadele jäi toidust sagedasti puudu, söödeti neid isegi kuuseokstega… Are oli peres ainuke meeshing, minust paar aastat vanem. Tema vendadele ja isale kirjutati kirju, saadeti pakke. Ema oma korraliku vene keelega aitas kirjutada: kiri pidi olema venekeelne, eestikeelseid läbi ei lastud.

Lapsepõlves sai vahel ema, vahel ema (kolmanda) täditütre Siinaga oldud ka Ahjal, Elvas ja Peedul. Need olid põgusad olemised, aga omamoodi huvitavad ikka. Peedul olime raudtee lähedal. Panime vahel rööbastele kopikaid, pärast otsisime nad üles: rongirattad olid nad naljakalt lapikuks litsunud.

Pikemalt olin, nagu juba nimetasin, Räpina lähedal, seekord kaugemate sugulaste juures. See oli Tammikuga võrreldes väga teistmoodi elu ja olu. Raamatuid oli sääl ainult käputäis. Oskar Lutsu „Tagahoovis”, mingi romaan, mille autorit ma ei mäleta, mõned vanad kalendrid ja kaks „Vahi Torni Piibli Seltsi” väljaannet, mis olid mulle, hoopis teises vaimses keskkonnas kasvanule, päris huvitav lugemine. On meeles, et üleilmset veeuputust seletati raamatus nõnda, et alguses, pärast Loomist, olnud Maa ümber veesfäär, mis loonud siin kasvuhoonetaolise paradiisliku kliima. Inimestes pettunud Jumal lasnud siis aga veel taevast alla sadada, mis ujutanudki mandrid üle. Evolutsiooni kohta ütles raamat, et siin on ainult kaks võimalust: kas uskuda Piiblit või ei.

Usun, et jalgrattaomanikuks sain 1953. aastal. Mis tookord tähendas ka seda, et jalgratas tuli registreerida ja tal oli numbrimärk. Tulesid ja helkureid ei pidanud olema. Nii laienes minu liikumisraadius omajagu. Sõitsime sõpradega linnast välja Varbusele, vahel Emajõeni Kärevere silla juurde. Tookord oli suurvett sagedamini, Kärevere kandis laius veeväli niikaugele kui silm seletas. Vahel sõitsime Võru maanteed mööda Röövlimäeni. Sääl käisin rattaga ka hiljem, juba abituriendina, istusin mäel vanade mändide all ja lugesin raamatut. Varsti hakkasin ka ise rattaga Tammikule sõitma. Kõigepäält Võrru ja säält edasi Räpina teed Pinti. Tädi pani teemoona kaasa, enamasti tegin peatuse Ihamaru kandis, kus tee ääres on kenad liivased-metsased künkad.

Peatselt kingiti mulle ka fotokas. Ljubitel, mis tegi 6 × 6 pilte, mille kvaliteet tollal ei olnudki halb. On olnud kuulda-lugeda, et Ljubiteli sildi all oli tegelikult endine Saksa Voigtländeri kaamera. Üks paljudest aparaatidest, mida tootsid Saksamaalt N Liitu toodud tehased. Niisugune rahvust ja nime vahetanud asi oli ka auto Moskvitš, milles varjab end Opel „Kadett”.