Читать книгу Piiripääsukese Euroopa - Jaan Kaplinski - Страница 4

Arvan, et esimene kord ületasin Eesti, tookord küll ENSV piiri varasemas lapsepõlves, kui käisime tädi Maraga Läti Valgas. Teine kord oli ilmselt 1955. aasta kevadel, kui käisime kooliekskursiooniga laevasõidul üle Peipsi Gdovis, vana eestikeelse nime järgi Oudovas. Sääl silma hakanut on näha ka mõnelt fotolt, mis sääl tegin. Tookord ma ei teadnud suurt sellest, mis Peipsitaguse, Pihkva- ja Novgorodimaa inimesed sellisesse viletsusse viis. Ei teadnud kolhooside tulekust, „kulakute” küüditamisest, mis sääl oli palju rängem, ei teadnud sõjapurustustest. Aga masendav mälestus sellest sõidust jäi. Hiljem käisin koolipõlves korra Tammikult perepoeg Kalle motorolleri tagaistmel Petseris. Imelik mõelda, kui lähedal on tegelikult Tartust, veel enam Võrust Petseri ja Pihkva. Setude ja teiste Vene piiri läheduses elavate inimeste jaoks oli Pihkva turg enne N Liidu lagunemist oluline koht.

Pihkvas ja Peterburis, see on Leningradis käidi müümas maasikaid, sibulaid, sigu ja paljut muud. Mäletan, kuidas 1969. aasta augustis Leningradi linnaääres eesti numbriga autot hääletada püüdsime, et kiiremini koju jõuda. Neid autosid vuras mööda kümneid, kui mitte sadu. Ilmselt olid nad enamuses ikka seotud toonase õitsva turumajandusega. Eesti iseseisvus, Eesti-Vene piir olid sellele turumajandusele ja tervele Ida-Eestile tõsine löök.

Arvatavasti 1957 varasuvel pärast eksameid kutsus toonase Tartu II Keskkooli õppealajuhataja mind nende kooli ekskursiooniga kaasa Leningradi. Teati, et oskan üsna korralikult vene keelt, mis tookordki polnud koolinoorte seas eriti tavaline. See oli mulle esimene kord käia linnas, kus mu Poola vanaisa Zygmunt oli olnud väiksemat sorti boss suures metallurgiakontsernis „Prodameta” ja kus kasvas suure osa oma kümnest eluaastast mu isa. Küll tahaksin teada, kuidas nad sääl elasid, kas ostsid ka piima ja muud ingeri talunaistelt, kes oli isa koduõpetaja-guvernant ja palju muud. Vanaema Janina oli lõpetanud Varssavi konservatooriumi, oleks võinud olla koorijuht või muusikateatri lavastaja, kuid minu teada jäi koduseks. Kujutan ette, kuidas nad mehega käisid Maria teatris, kuulasid vana ja uut muusikat. Mind kiusab mõte, et nad võisid tunda Šostakovitši perekonda, kes olid ka poola päritolu; komponisti isa oli vist ka tegev mingis poola seltsis. Aga polnud kedagi, kes oleks võinud mulle sellest jutustada.

Tollest Leningradis-käigust ma palju ei mäleta. Vaatasin linna, aga ka tüdrukuid, kes valgete ööde ajal olid eriti kenad. Ma olin tookord nendest paljudega tuttav, käisin Teise Keskkooli tantsuõhtutel, sinna kooli olid sattunud ka mõned mu endised klassivennad, kellega hästi läbi sain. Jalutasime Neeva ääres, käisime stereokinos, tüdrukud ostsid ka midagi. Mina ilmselt mitte. Igatahes on juunikuu valged ööd õige aeg Peterburis käimiseks.

Peterburi on isemoodi, lausa paradoksaalne linn. Ainuke omasugune nii kaugel põhjas. Helsingi ja Stockholm on väiksemad ja Helsingi kasvas selliseks, nagu ta on, osalt ka Peterburi mõjul. Nüüd ei varjata Venemaalgi enam seda, et enne Püha Peetruse linna, St. Petersburgi, oli sääl, Neeva kaldal rootslaste asutatud Nyenskansi kindlus ja selle ümber Nyeni kaubalinn. Sääl elasid muidugi meie sugurahvad, isurid, vadjalased, hiljem karjalasoomlased. Peeter polnud esimene, kes mõistis selle asukoha soodsust. Ning seda, et Venemaa tuleviku jaoks on väljapääs suurele merele määrava tähendusega. Peeter ei sallinud seda, mida võiks nimetada venelikkuseks, vene omapäraks. Ta oli barbar, kes imetles tsiviliseeritud riike, tsivilisatsiooni küll sügavamalt mõistmata. Temale oli oluline vägi ja võim, au ja kuulsus. Seda ta soovis ka Venemaale, tahtis, et Venemaad austataks ja kardetaks. Temas on midagi germaanlaste sarnast, kes tahtsid Rooma riigi üle võtta, kuid ei suutnud üle võtta Rooma kultuuri, milleta see riik ei saanud eksisteerida. Nagu germaanlastele, oli ka Peetrile ja tema lähikondsetele kristlus võõras, oli midagi, mis pidi olema, oli osa Euroopa aust ja hiilgusest. Kirik oli organisatsioon, mis pidi tsaari võimu kindlustama, rahvast sõnakuulelikuna hoidma.

Väga hää Peetri kuju on nüüd Petropavlovski elik Peeter-Pauli kindluses. See Peeter on tõeline, pikk, luider, pikkade sõrmedega, natuke hull ja haige inimene. Ülienergiline andekas hull, kellest jäi ajalukku palju jälgi. Nagu see linn, mis tegelikult ei kanna tsaari, vaid apostel Peetruse nime.

Peterburi on hää näide sellest läänelikkuse pääliskaudsest ülevõtmi sest. Lossid, kaldapäälsed, pompöössed kirikud, prospektid. Ja muidugi linna nimi. On midagi kummalist selles, kuidas riigipää nimetab oma uue päälinna võõrkeelse nimega. Nagu ta nimetas ametnikke ja asutusi. Toonases Euroopas domineeris prantsuse kultuur ja keel, Peeter aga võttis palju üle Saksast ja Hollandist, ka prantsuskeelsed terminid tulid pigem säält. Kolleegiumiregistraator, staabikapten (штабс-капитан), rottmeister (ротмистр), kammerhärra (камергер), ober-schenk (oбер-шенк).

Kui ülikoolis sõjalist õpetust õppisime, avastasime üllatusega, et terminid, mida tuli tuupida, olid suuresti saksakeelsed. Kaeviku rinnatis oli бруствер, peavaht – гауптвахта. Jefreitor, mille eesti keel on laenanud vene keelest, on saksa gefreiter.

Mis tähendab seda, et Vene suure riigi mõju Baltikumis jäi pääliskaudseks. Uute alade annekteerimine oli valdavalt kompromiss. Venemaa poolt oli tsaari ja tema bürokraatia ülemvõim, kuid kohalik ülemkiht säilitas oma võimu ja isegi kindlustas seda. Mis Eesti- ja Liivimaa talupoegade elu muidugi kergemaks ei teinud. Lihtrahva elu-olu, nagu üldse kristlik suhtumine inimestesse, niisama kui kõrgkultuur, jäid Peetrile ja tema lähikondsetele võõraks. Nii saksastus Venemaa ülemkiht, aga uued Venemaa lääne-alad ei venestunud. Katse saksa aadli, saksa kommete ja keele ülemvõimu murda tuli alles ligi kakssada aastat hiljem, Aleksander III ajal. Tegelikult andis väljapääs baltisaksa jäigalt seisuslikust kultuuriruumist eestlastele palju paremaid võimalusi haridust saada, Venemaal töökohti leida ja karjääri teha. Selleta ei oleks baltisakslastest ohvitseride von Glasenappi või von Lieveni kõrval saanud polkovnikuaukraadini jõuda Tõnisson, Unt, Puskar ja mõned teisedki.

Peetriga algab Venemaal hübriidkultuuri aeg, mis kestab eelmise aastasaja vahetuseni. Bürokraatias ja sõjaväes valitseb saksapärasus ja isegi saksa keel. Aleksander I ja Nikolai I aegne välisminister Nesselrode ei rääkinud korralikult vene keelt nagu paljud kõrged riigiametnikud ja sõjaväelasedki. Vene kultuuri hübriidsuse kõnekas mälestusmärk on Tolstoi „Sõda ja rahu”, kus põhitegelaste vestlused on prantsuskeelsed. Kahtlen, kas maailmakirjanduses sellisele literatuursele kakskeelsusele paralleele leiab. Mõned uurijad on leidnud, et ka Puškini vene keele oskuses oli puudusi. Mida on küll raske uskuda. Arina Rodionovnalt ja talutüdrukutelt, kellest ühele ta isegi lapse jõudis teha, õppis ta kahtlemata hääd vene kõnekeelt. Kuigi Arina mõnede arvamiste järgi oli isuri päritolu. See kõik tuletab meelde Spengleri arutlusi kultuurilisest pseudomorfoosist: rahvas, õieti ülemkiht võtab omaks võõra kultuuri, mis aga päriselt ei kodune. Selline pseudomorfoos algas Venemaal tõepoolest Peetriga, oli lõppemas XIX–XX sajandivahetusel, aga bolševikud taastasid selle ja arendasid sovetlikuks pseudomorfoosiks.

Suur kultuurimuutus Venemaal algas kaks aastasada pärast Peetrit. Nüüd sai Vene kultuur osaks Euroopa kultuurist ning esimest korda hakkas seda ise mõjutama. Eestlastel, kes õppisid sajandivahetusel Peterburi ülikoolis, konservatooriumis või näiteks Stiglitzi kunstikoolis, vedas – nad sattusid ühte Euroopa kultuuri keskusse. Linna, mis andis Euroopale ja tervele maailmale Dostojevski, Mendelejevi, Stravinski, Malevitši, Petrov-Vodkini, Pavlovi, Metšnikovi… Linna, kus elas, töötas ja õppis kümneid tuhandeid eestlasi. Enne revolutsiooni oli Peterburi eestlaste arvult (oletatavasti umbes 50 000) teine linn maailmas. Tartus elas eestlasi ligi poole vähem. Muidugi ei olnud eestlastel Peterburis niigi palju võimalust linnaelu korraldamises oma sõna öelda kui Tallinnas või Tartus. Kuid tasapisi nende staatus paranes ja küllap oleks mõni eestlane ka võimule ligemale jõudnud. Riigiduumas juba oli eestlasi – Jaan Tõnisson, Oskar Rütli, ka minu sugulane Martin Schulzenberg. Jaan Eilart rääkis kord, kuidas Tartu Ülikooli rektor Fjodor Klement, eesti käsitööliste poeg, oli talle omavahelises jutus seletanud, kuidas Peterburis eesti käsitöölised nägid linnas jalutades välja nagu tõelised härrad. Mine tea, mis roll oleks eestlastel olnud Vene riigis, kui poleks tulnud revolutsiooni ja bolševikkude võimu ning muidugi mitte iseseisvat Eesti Wabariiki.

Ma ei oska kokku lugeda, mitu korda olen Peterburis käinud-olnud. Kahjuks küll on need käigud jäänud lühikesteks, oleks olnud kena sääl elada mõned nädalad või isegi kuud. Korra pidin isegi Leningradi ülikooli üliõpilaseks saama. Pärast seda, kui mul oli pahandusi läbikäimise pärast Uku Masinguga, mille juurde keegi oli parteiseltsimeestele ka seletanud, et kavatsen minna teoloogiat õppima. Mõeldi välja, et idamaa keeli võiksin õppida Leningradis. Sellest ei tulnud küll midagi välja, ülikooli võimud hüppasid alt ära, Leningradi idateaduskonnas oleks oldud valmis mind selletagi sinna üle kandma, kuid jäin kõhklema ja loobusin.

Ülikooli ajal käisime sõpradega Leningradis muuseumides ja näitustel. Tudengid said säälse ülikooli ühikates tühise raha eest magamiskoha, mida rõõmuga kasutasime. Meeles on Ermitaažis nähtud grandioosne Mehhiko kunstinäitus, Alexis Léger’ näitus, mingi prantsuse uuema maali näitus. Korra võtsime kaasa usuteadust õppiva Jaan Kiiviti, kes sai siis samuti riigiülikooli intris ööd olla. Intrikoha saamiseks tuli käia läbi ülikooli arstipunktist, kus istus tädi, kelle vanaema või vanaisa oli olnud eestlane, nii oli ta meie vastu lahke. Mäletan, et ta rääkis pikalt sellest, kuidas ei tohi pääd pesta šampooniga. Millega oli õige pesta, ma ei mäleta.

Ermitaaž on tõesti midagi, mille pärast tasub Peterburis käia. Sääl sain esimest korda näha eelmise sajandi alguse moodsat maalikunsti, ent ka varasemate suurte meistrite – Rembrandti, Rubensi, Delacroix’, Velasquezi töid. Eriti jäid aga meelde uuemad moodsad prantslased – Matisse, Monet, Manet, Pissaro, Renoir, Cézanne, Gauguin… Ja muidugi minu lemmik tänini – Van Gogh.

Nii oli toonane Leningrad noorele inimesele omamoodi aken Euroopasse, kultuuri, millest olime suuresti ära lõigatud. Aga see Euroopa, mida näitas Ermitaaž, oli poolik ja tsenseeritud. Matisse avati laiemale publikule alles sulaajal, 1954, nagu teisedki modernistid. Nüüd, uuel ajal on muuseumis näha ka selliseid teoseid nagu õuekunstniku Repini paraadportree Nikolai II-st ja tema hiigelmaal Riiginõukogu koosolekust.

Mõtlen, et USAs võiks Peterburi analoogiks lugeda ehk New Yorki, mis on ühtaegu Ameerika ja Euroopa ning suurele osale ameeriklastest võõras ja kauge. Nagu venelastele Peterburi, millesse on suhtutud kaksipidiselt. Bolševikud nuhtlesid peterburlasi rängalt, linnast käis üle mitu terrorilainet, esimesed kodusõja ajal Trotski ja Zinovjevi juhatusel, siis Kirovi tapmise järel, viimati pärast sõda, kui Stalin kõrvaldas Leningradi parteijuhid. Ja eks Stalinit aitas omajagu ka Hitler: nälga suri palju vana intelligentsi ja aadlisoost inimesi. Näiteks kunstnik Ivan Bilibin. On selge, et blokaadiajal hukkunuid oleks olnud palju vähem, kui Stalin ja tema kamarilja oleksid hoolinud inimeste eludest. Kui linna hõivamist kartes poleks säält ära veetud suurt hulka toiduvarusid.

Mu hää tuttav, Tartu ja Columbia ülikooli filoloogiaprofessor Boris Gasparov on uurinud vene keele häälduse muutumist pärast revolutsiooni: osutub, et keel muutus lõunavenepärasemaks. Mis pole ime, esimesed Nõukogude liidrid olid pärit Ukrainast, Lõuna-Venemaalt, Kaukaasiast. Lõuna poolt pärit inimeste käes oli võim N Liidu lõpuni, ka Gorbatšov rääkis lõunavenepäraselt. Esimene põhjast pärit liider oli Jeltsin, tema järel pääses võimule mitmeid peterburlasi eesotsas Putiniga. Kui tahame, võime siin küsida, kuivõrd see tähendab tõsist muutust Venemaa poliitikas, kultuuris, selles, mida minu nooruses nimetati ühiskondlikuks teadvuseks. Minu meelest on praegune Venemaa midagi väga teistsugust kui oli N Liit. Kuigi meie propaganda, mis tahab olla Vene propaganda vastupropaganda, tahab näidata vastupidist. Praegune Venemaa meenutab pigem tsaari-Venemaad ja Putin tsaari. Mida illustreerib kasvõi see, et Venemaal ei tähistatud „Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni” sajandat aastapäeva, varsti pärast seda aga sõitis Putin Krimmi avama Aleksander III ausammast. Ütleksin, et Putin on kõige parem Vene tsaar. Aga tema võim on piiratud, nagu tsaaridel ka enne teda. Putinil on seni õnnestunud tasakaalustada eri rühmitusi ja ideoloogiaid, millest olulisemaid on „liberaalid” ja „neostalinistid”. Viimaste võimuletulekut kardan tõsiselt, nii et loodan, et Putin peab vastu. Ameerika ja tema vasallide rumalate rünnakute kiuste.

Vanast aadressiraamatust „Весь Петербургъ” leidsin oma vanaisa Zygmunti aadressi ja otsisin hiljem paar tükki neist paikadest üles. Üks oli Karpovka jõe kaldapäälsel, mille kohta mu tuttav Darja ütles, et see jõenimi on tegelikult venepäraseks moondunud soome laen. Algselt oli jõe nimi Korpijoki, Laanejõgi. Nagu Seliger oli Särkijärvi. Tsarskoe Selo – Sarskoe Selo, varem umbes Saarimoisi. Ja Neeva muidugi Nevajoki, jõgi, mis voolas läbi madalate soiste maade. Nõukogude võim juuris Peterburist ja selle ümbrusest ingeri soomlastega koos välja enamvähem kõik soomeliku. Ainult lingvisti silm oskab mõnest kohanimest lugeda välja selle varasema kuju.

Ent Peterburil on mineviku õudustele vaatamata midagi, mingi spiritus loci, kohavaim, mis mõjub inimestele, kujundab linnas mingi õhkkonna, mida tajud, kuigi ei suuda täpselt kirjeldada, veel vähem analüüsida. See on nagu sulam millestki lõunaeuroopalikust, Itaaliast, Pariisist, millesse on segatud veidifin de siècle’i ülemeelikust, veidi õigeusu kirikutest, sadamalinna ja suure jõe hingust ja seda kõike hoiab koos Peterburi vaim. See, mis andis ka vene modernismile, venelasele Fjodor Šaljapinile, poolakale Kazimir Malevitšile, evenki-mansi juurtega Vassili Kandinskyle, juudi-saksa vanematega Alfred Schnittkele, midagi, mis läänemaadel mõjub eripäraselt, mida on vaevalt leida prantsuse, saksa või inglise kunstis või muusikas. Võta või jäta, äkki see ongi see, mida ka Vene impeeriumi ääremaal, Riia linnas elanud-töötanud Johann Gottfried von Herder nimetas Volksgeist, tõlkes ehk „rahvuslik vaimsus”. Mis Lääne vaimsusega kohtudes lõi midagi, mis sünnitas selle Peterburi vaimu ja jättis maailmakultuuri olulise jälje. Temast said osa meiegi loojad. Rimski-Korsakovi õpilased olid Rudolf Tobias, Mart Saar, Artur Kapp. Stiglitzi kunstikoolis õppisid Konrad Mägi, Karl Burman, Jaan Koort. Peterburi Ülikooli kasvandikud olid Johannes Semper, Ants Piip, Peeter Tarvel, Jaan Vahtra…

Minuga kõneleb Peterburi küll intiimsemal moel. Otsekui ta tunneks, et minus on midagi tunastest peterburlastest, et midagi mu vanavanematest Karpovka kaldalt või Zagorodnõi prospektilt on alles. Ja kõigele vaatamata on midagi alles ka sellest vaimust, milles sai kasvada see maailma mõjutanud kirjandus, kunst ja teadus. Seda vaimu kohtab Venemaal mujalgi. Sellest, et praegune Venemaa on kõike muud kui totalitaarne riik, sain aru 2015. aastal Peterburi raamatulaadal, mis ametlikult oli pühendatud Suure Võidu aastapäevale, tegelikult aga oli lihtsalt suur raamatulaat. Ostsin säält kogumiku vene vaimulikke laule, kust leidsin mind sügavalt liigutanud patukahetsuslaulu, kus naine enne pihile minekut palub andeks maalt, tuulelt, metsalt ja tähtedelt. Laadal oli igasugu kirjandust, oli Stalinit ülistavaid ja sajatavaid raamatuid, oli judaismi ja peaaegu varjamatut anti semitismi, oli kodusõja kirjeldusi punaselt ja valgelt poolelt nähtuna. Ja oli ka paar raamatut, mis sugugi ei sobinud kokku Suure Võidu mälestamiseülistamisega. Nagu raamat hukatud kasakakindrali, ent ka kirjaniku Pjotr Krasnovi elust. Raamat vanas kirjaviisis, selle lõpus Krasnovi unistus – Venemaa ilma bolševikkude ja juutideta… Kasakate vimmast juutide vastu on mul raske aru saada. Juutide suurematel asualadel, lääne pool „asustusjoont” (черта оседлости) ei olnud kasakakülasid. Aga eks lihtsam on võidelda vaenlasega, keda halvasti tuntakse. Ja eks kasakaid olnud ja ole igasuguseid. Mu vanaisa kirjutab oma mälestuskillus Pihkva vanglast, kuidas riigivastase tegevuse eest 1906 arreteeritud valgalastel õnnestus neid karauulivaid kasakaid ümber veenda – nood tundsid eestlastele ja lätlastele viimaks tõsiselt kaasa.

Juutidesse suhtuti Venemaal halvasti ennekõike kiriku, fundamentalistliku õigeusu mõjul, millel oli toetust ka tsaari lähikonnas. Tagantjärele tarkus ütleb, et kui Nikolai II oleks arukamatele ministritele järele annud ja juutidele taganud teiste impeeriumi alamatega samad õigused, oleks ehk nende hulgas olnud vähem bolševikkude toetajaid. Ja bolševikud ei oleks võimule jäänud. Veel üks oleks. Kord kirjutasin, et võibolla oli 1919. aastal Johan Laidoneril võimalus muuta maailma ajaloo käiku. Kui eestlased oleksid otsustavalt toetanud Judenitšit, oleks Peterburi ehk langenud valgete kätte, mis oleks väga võimalikult tähendanud puna-Venemaa lõppu… Aga seda ei osanud Laidoner aimata.

Muidugi on mulle Peterburis kõige hingelähedasem see, mis on veel alles vanast, tsaariaegsest, minu poola vanaisa aegsest linnast. Vana kesklinn, Palee väljak, Kaasani kirik, Neeva kaldapäälne, Suveaed…

Minu teine lemmiklinn Venemaal on Novgorod. Sattusime sinna Tiiaga 2016. aasta septembris. Ilmad olid veel ilusad, nii et saime linnas palju ringi kõndida, käisime ka laevasõidul Volhovi jõel kuni Ilmeni järveni. Vaatasime ilusaid kirikuid, õnnestus käia ekskursioonil, mis korraldati põhiliselt oblasti muuseumitöötajatele, giidiks oli linna ajaloomuuseumi uurija. Nii saime väga hää ülevaate linna ajaloost, Kremlist, paljudest kirikutest ja ka aimu novgorodlaste suhtumisest Moskva võimusse vanasti ja ka nüüd. „Putin, Vladimir Vladimirovitš, olete vast kuulnud sellisest,” ütles meie giid.

Ajaloolane Vassili Kljutševski on võrrelnud Venemaad tema riigiajaloo alguses Briti Ida-India kompaniiga, äriühinguga. Selle asutasid viikingid ühe oma olulisema kaubatee äärde, mida tuli hoida-valvata. Nii on Venemaa esialgu jõeriik, teda ühendasid, hoidsid koos jõe- ja järveteed „kreeklastest roomlasteni”. Vaatamata vene rahvuslaste pingutustele ei õnnestu ümber lükata seda, et Vene riigi asutasid skandinaavlased. Esimesed Vene valitsejad kandsid skandinaavia nimesid, mis meile on tuttavad slaavipärastatult. Igor oli Ingvar, Oleg – Helge, Valdimar – Vladimir jne. Nii oli Venemaa alguses üpris multi-kulti ja tolerantne, nagu „kaubandusliku kallakuga” riigid ikka. Näiteks Veneetsia või Holland. Vene jõeriiki valitsetigi alguses nagu kaubakontorit: ülemvalitseja, kes asus Kiievis, määras kohalike kontorite-faktooriate ülemateks inimesed oma perekonnast, nagu õigeks pidas. Hiljem kujunesid neist vürstiriigid, väesalkadele, kes pidid kaubalaevu ja kaupmehi kaitsma, tuli lisa kohaliku rahva hulgast, kontorite ümber tekkisid linnakesed, nagu sadamate juurde ikka. Sinna sõideti kaugemaltki karusnahkadega, meega, vahaga, kaubakontorid-kaubalinnakesed tekkisid ka väiksemate jõgede äärde. Ka Moskvas, mis oli omal ajal soomeugri rahva – merjalaste ala, on arheoloogid leidnud viikingite asula jäänused. Skandinaaviast on pärit ka sõna „russ”, mis oletatavasti esialgu tähendas meeskonda laevaretkel.

Novgorod oli „emamaale” Skandinaaviale eriti lähedal ja hiljem, kui suur kaubatee oma tähtsust kaotas, jäid need sidemed alles ja püsisid omal kombel edasi ka Hansa ajal. Novgorod oli üks Euroopa linnu, kus elas ja peatus mitutsugu rahvast, olgu skandinaavlasi, sakslasi või läänemeresoomlasi, kelle asualad olid samas lähedal. Huvitav on see, et Novgorodi elanikud olid suures enamuses kirjaoskajad, mida kenasti tõendavad säält leitud ja aina juurde leitavad tohukirjad. Neid on muide vähemal määral leitud ka mujalt Põhja-Venemaalt. Tohukirjad erinevad suurest osast vanaaja kirjavarast sellega, et on põhiliselt igapäevane kirjavahetus, mille sisu vahel meenutab pigem meie SMSe või analoogseid lühisõnumeid kui mingeid pidulikke valitsuse või kiriku tekste. On kaupmeeste omavahelist kirjavahetust, on armastuskirju, on lepinguid, on meeldetuletusi, on sõimukirju, on koolilaste kirjaharjutusi… Arvatavasti oli Novgorod toona Euroopas üks kultuursemaid linnu. Osalt ilmselt ka „tehnilistel põhjustel” – kasetohtu on lihtne hankida ja kasutada. Lihtsam veel kui papüürust, mis aitas ka egiptlastel kirjaoskajad olla. Ning kui papüüruseid hoidis hävimast-pehkimast Egiptuse kuiv kliima, siis Novgorodi tohukirjad säilisid tänu savisele maapinnale, mis hoidis parajat niiskust. Ja toht, nagu minu põlvkond veel teab, on tõrvane – toht püsib ka siis, kui puu ise on juba purupudedaks pehkinud.

Kui kõndisime Tiiaga Kremli juurest üle silla teisele kaldale, ütles ta mulle, et saab aru, miks mulle Novgorodis meeldib: tema ei ole näinud ühtki ülbe näoga inimest… Tõesti ei olnud selliseid. Pääle meie giidi ja poetädide, kes muidugi olid lahked, nagu peabki, jäi meelde noormees, keda esimest korda nägime tõttamas Sofia katedraali poole. Äkki märkasin, et tema käel istub öökull! Hiljem käisime Kremlis väikses linnuaias, kus oli mitmeid puurilinde. Ka meie tuttav öökull ja tema hoidja. Tuli välja, et öökull on tööloom – ta hoiab kirikust eemal tuvid ja hakid, nende kisa ja pasa.

Novgorodis ühes pargis seisab Sergei Rahmaninovi monument, Kremlis on Gavrila Deržavini ja tema kaasa haud. Rahmaninov sündis vanemate mõisas Novgorodi lähedal. Deržavinil oli Volhovi kaldal oma mõisake. Ka loodusloolane ja reisumees Nikolai Mikluhho-Maklai kasvas Novgorodi lähedal. Novgorodi kõige kuulsam monument on aga ilmselt Kremlis seisev kirikukella meenutava kujuga pronksist „Tuhandeaastane Venemaa”, mille külgedel on Venemaa valitsejate, kirikumeeste, ent ka kultuuriheeroste skulptuurid. Tsaaride hulgast puudub Ivan Julm, keda novgorodlased vihkavad tänini.

Novgorod kaotas sõltumatuse 1478, kui Ivan III linna alistas. 1569 aga tungis linna Ivan Julm suure väega. Ta olevat saanud salakaebuse, et novgorodlased peavad mässuplaane, soovivad üle minna Poola kuninga võimu alla. Tsaar ja tema opritšnikud hävitasid linna, tapsid üle kümne tuhande inimese, säälhulgas naisi ja sülelapsi, põletades neid elusalt, keetes kateldes, uputades jõkke ja pekstes nuiadega surnuks. Hukkus üle kolmandiku linlastest. Ellujäänuid ootasid laastatud linnas, kust olid ära viidud ka kõik toiduvarud, nälg ja tõved, mis tapsid veel rohkem inimesi kui tsaari rüüsteretk. Üks näide Venemaa ajaloos kordunud pöörasustest, kus otsekui riigi ühtsuse nimel hävitatakse massiliselt inimesi. Stalin pidas lugu Ivanist ja tema meetoditest rahvast riigitruuduse vaimus kasvatada. Tulemuseks oli mõlemal puhul muidugi rahva viletsus ja ka riigi allakäik. Novgorodlased pole unustanud, mis Moskva nende linna ja rahvaga tegi. Julgen arvata, et mõte iseseisvast Novgorodist ei oleks neile päris võõras ja vastuvõtmatu…

Tuhandeaastase Venemaa monumendi kavatsesid linnas võimutsevad Saksa okupandid Saksamaale viia, tema juurde pandi isegi raudteerööpad, kuid kaugemale ei jõutud. Sakslased ja muuseas ka Hispaania vabatahtlikud („Sinine diviis”) siiski linnarahvast Ivani kombel ei tapnud, kuid laastasid linna põhjalikult. Sofia kirikutorni rist leiti 2002 Hispaaniast, kuhu Sinise diviisi mehed olid ta trofeena viinud, ja Hispaania kuninga käsul anti Sofia kirikule tagasi. Kirikutornis seisab nüüd küll algse risti koopia.

Sõda tegi eriti palju kahju linna kirikutes olevatele freskodele, millest mõnedki on maailma kultuuri tähtteosed. Nagu Feofan (Theofanes) Kreeklase freskod Preobraženski (Issanda Muutmise) kirikus. Kirikuid on Novgorodis ja linna ümbruses palju ja suur osa neist sai sõjas kannatada. Nüüd neid, mida restaureerida annab, restaureeritakse, mis muidugi võtab palju aega ja raha. Ent Novgorod on seda kahtlemata väärt. Novgorodi kirikutest (mida on nüüd järel umbes 60, muiste oli aga palju rohkem) rääkis meie giid ka seda, et sageli ehitas kiriku mõni jõukas kaupmees, kes pääle hingeõnnistuse sai endale ka koha, kus kaupa ja vara hoida – kirikus olid mõnigi kord selleks eraldi ruumid.

Novgorodis üllatas mind see, et sääl oli ka pärastsõja-aja arhitektuuris midagi peaaegu modernistlikku, igatahes on pilt üpris teine kui mitmel pool mujal, ka Tallinnas, Narvas või Tartus. Muidugi ei saadud ka sääl läbi ilma kohustusliku Lenini ausambata. See seisab endiselt pargi ääres platsil vaikselt murenedes, meie sääloleku ajal oli aga Lenini kõrvale paigutatud laste lõbustuskompleks värviliste plastikust liuradade, väravate ja muuga. Pargis endas oli tehtud midagi, mida meilgi oleks viimane aeg teha: jalgteede ümber oli muru niidetud madalaks, kaugemal aga oli rohi kõrgem – sääl oli näha ka lilleõisi. Linn ise on üllatavalt puhas ja korras, nii tänavad, majade fassaadid kui pargid. Ütleks, et lausa Euroopa, aga ei ütle. Olen näinud liiga palju Portugali ja Itaaliat, kui mõtlen Siracusale või Caniço de Baixole, tulevad meelde koerasitahunnikud, suitsukarbid ja pudelid teede ääres. Puhas on esialgu veel Põhja-Euroopa. Kuhu meiegi kuulume. Novgorod ka.