Читать книгу Kajakas võltsmunal - Jaan Kaplinski - Страница 10

Pidin pojaga juhtunud õnnetuse tõttu veetma kümme päeva USAs ühes Ohio külas, kus on vähemalt neli kirikut, paar vanakraamipoodi, matusebüroo, politseijaoskond ja Ameerika Leegioni maja. Oluline osa küla (township) elanikest peab loomi või harib maad, enamikule ei näi see aga olevat põhitegevus. Ameerika on maa, kus alati satud üllatustele. Mind üllatas seekord sealse loomapidamise primitiivsus. Nägin vana sõnnikulauta, kus elas seitse mullikat umbes samades tingimustes kui kolhoosnikute “abimajapidamises”. Allapanuks oli põhk, peamisteks tööriistadeks oma käed ja sõnnikuhark. Läbi lauda hõredate laudseinte puhus tuul ja käisid sisse kassid. Tuttav pilt, lapsepõlvest tuttav laudalõhn. Isegi tuttavaid masinaid võinuks leida: mõni mees pidi veel tööd tegema ennesõjaaegse Fordi traktoriga. Moodsam tehnika ja moodsamad laudad on päris farmeritel, kes saavad kogu oma tulu põllumajandusest. Üllatav on aga, et selline harrastuspõllundus USAs võimalik on ja inimestele arvestatavat tulu annab. Ühest seast pidavat teenima tuhat dollarit. Näib, et ka põllunduses toimib Ameerika majandusmudel paindlikumalt kui Euroopa oma. Ent USA põllumeest soosib kindlasti ka odav kütusehind. Bensiin maksab seal umbes samapalju kui meil, elatustaseme erinevust arvestades tuleb aga sealsele elanikule poolmuidu kätte. Ka siit võib leida paralleeli tunasele Eestile, kus igal usinal loomapidajal oli võimalus raha teenida. Ühe järelduse võib sellest veel teha: nagu kord nõukogude inimestel, peab ka ameerika inimestel olema vaba aega, mida selkombel rahaks muuta. Kuna aga seal maal 8-tunnise tööpäevaga ja pika lepinguga palgasaajate osa aina väheneb ja valitsevaks saavad lühemaajalised lepingud ja osalise koormusega töötamine, jääb aina enamatel inimestel aega ettevõtluseks, olgu või mullikate kasvatamise vormis.

Kui Ohios võib kohata isegi meie pilgule algelisena tunduvat põllumajandust, elavad põlluharijad ise meiegi mõttes päris moodsalt. Erandiks on “amishid”, saksa päritolu usuühingu liikmed, kes keelduvad kasutamast autot, traktorit, rasedusvastaseid vahendeid ja pesumasinat. Nende elamise tunned ära maja juures seisvast vedruvankrist ja õues nööril kuivavast pesust – mujal kuivatab pesu masin ja mõnel pool USAs on õues pesu kuivatada kohalike seadustega lausa keelatud. Amishid on seal kandis ka ainsad inimesed, kes jala käivad: lastele võib see tähendada mitmete miilide pikkust kooliteed. Muidu sõidavad kõik autodega ja ostavad oma toidu poest. Farmer sööb samasugust junk food’i kui linnaelanik. Perekond istub elutoas, vaatab televiisorit, mugib kartulikrõpse või popcorni ja rüüpab coca-colat peale. Primitiivsevõitu loomapidamine ei tähenda naturaalmajandust. See ei aita ka liikumisvaeguse käes kannatavatel jänkidel liigsetest kaloritest lahti saada. Kalorid teevad oma töö ja rasvumine on ameeriklastele üks suuremaid tervishoiuprobleeme. Igaüks, kes seal maal on veidigi ringi liikunud, peab möönma, et nii see on. Et ülekaalust lahti saada, peaksid jänkid oma elulaadi tõsiselt muutma. See ei oleks aga võimalik, murdmata truudust pühadele lehmadele - autodele, televiisorile ja pidevale toidumugimisele.

On midagi lapsikut ja absurdset tsivilisatsioonis, mis on võõrutand inimese jala käimast ja püüab nüüd talle müüa ikka uuemaid ja uuemaid treeningmasinaid. Sealhulgas ka neid, kus sul on võimalik pärast autos ja büroos istutud tunde liikuval lindil joosta. Kas ei oleks lihtsam selle asemel lihtsalt mõned miilid käia? Nii keskmine ameeriklane ilmselt ei mõtle. Kujutlus sellest, et loobumine mugavustest oleks hea ja kasulik, on talle võõras. Isegi kristlusest, loobumist kuulutavast religioonist on seal maal saanud paljudele edukuse religioon, Jeesusest nende isiklik turvamees ja äripartner.

Kui aga tahaksidki jala käia, ei ole see sageli lihtsalt võimalik. Kõnniteed on nüüdsel ajal olemas ainult südalinnas; äärelinnades ja maal – nende kahe vahe on aga samahästi kui olematu – kõnniteid ei ole. Ameerika koosneb valdavalt maanteede ääres asuvatest üheperemajadest, mille vahel on vaid kaks sidepidamise viisi – autoga ja telefoniga, mida mõlemat usinalt kasutatakse. Olen lugenud ütlemist, et inimesel on parem jalg selleks, et vajutada gaasi või pidurit, vasak jalg on ülearune relikt – Ameerika autodel on teatavasti automaatkäigukast ja puudub sidur.