Читать книгу Kajakas võltsmunal - Jaan Kaplinski - Страница 5

Kohtukulli pilgu all

Оглавление

Kanada igapäeva-elus on mõndagi põhjaeurooplasele imelikku. Üks pisiasi, mis mind UBC (Briti Kolumbia ülikooli) kampuses lõbustab, on see, et siin juuakse kohvi tänaval: inimesed käivad ringi, termoskruusid käes ja muudkui rüüpavad. Midagi sellist ei ole ma näinud Eestis, ka mitte Soomes. Kuna me võtame endiselt üle Ameerika kombeid, võib arvata, et tulevikus kõnnivad ka Tallinnas või Tamperes noored kohvikruusidega kooli ja joovad kohvi seminarides ja loengutes.

Üks pisiasi, mis idaeurooplasele siin varsti silma hakkab, on igasuguste hoiatussiltide rohkus. Sildid hoiatavad sind kõrge läve, madala uksepiida, märja ja libeda põranda, järsu perve, valju laevavile ja kuuma boileri eest. Vahel tundub see hoiatamine asjalik, vahel ülearune, tekitab tunde, nagu peetaks meid lasteks, keda igal sammul ettevaatlikkusele manitsetakse, kelle oma taipu ei usaldata. Aga esialgu selline hoolitsus inimeste eest pigem liigutab kui pahandab nagu heasoovlikkus ikka. Pikkamööda hakkad aga taipama, et asi on keerulisem kui paistab. Hoiatussiltide rohkusel on kaks aspekti. Ühelt poolt on tõesti tegu hoolitsusega inimeste eest, kellega võib midagi juhtuda, teiselt poolt aga kaitsevad siltide panijad iseend nendesamade inimeste eest, selle eest, et neid võidaks kohtusse kaevata ja trahvida. Kui klient minu poe või restorani märjal põrandal kukub ja käeluu murrab, võib kohus minult välja mõista tema ravikulud. Kui olen aga põrandapesu ajaks üles riputanud sildi Ettevaatust, märg põrand, libe! ja ma saan tõestada, et see silt tõesti oli nähtaval kohal, olen arvatavasti vastutusest prii. Klient, kes käeluu murdis, tegi seda omaenda, mitte minu hooletuse tõttu.

See, kui oluline on Põhja-Ameerikas, eriti ühendriikides enda kindlustamine võimaliku kohtuskäimise ja süüdimõistmise vastu, on meile harjumatu ja üllatav. Algul oli mul raske kujutleda, et arstid siin kindlustavad end kohtukulude vastu: üsna sageli leiab rahulolematu patsient, et teda on valesti ravitud ja kaebab arsti kohtusse. Protsessi tulemused ei ole sugugi kindlad ja nii tuleb olla valmis suurt trahvi maksma. Parem karta kui kahetseda. Olen aga kuulnud ka juhtumitest, kus Kanadas õpetajad on pidanud targemaks end kindlustada õpilaste süüdistuste vastu, kes arvavad, et neid õpetatakse valesti või on õpetaja solvanud nende väärikust, kasutades näiteks “poliitiliselt vildakat” keelt. Küllap on ka neid, kes peavad mõistlikuks kindlustada end süüdistuste vastu seksuaalses ahistamises.

Üks lennunduse alal töötav inimene rääkis mulle kaks mõtlemapanevat lugu. Esimene käis väikesi lennukeid tootva firma kohta, mis lõpetas tegevuse seetõttu, et ei jaksanud maksta kindlustuskulusid kõikvõimalikkude avariide ja õnnetuste puhuks, mis lennukiga võivad juhtuda. Kui avariis on keegi surma või vigastada saanud, kaebab tema advokaat kohtusse nii lennuki- kui mootoritootja ning kellegi lennukontrollist ja mõlemal tuleb olla valmis kahjutasusid maksma. Lennukitootmine sellistes tingimustes ei tasunud enam ära.

Teine lugu puudutab arste. Kui keegi reisija saab lennukis südameataki või juhtub midagi muud tõsist, ei julge samas lennukis olev arst talle appi minna. Hirmust, et pärast tuleb tal kohtu ees vastust anda inimese surma eest ja ta võib, kui ta süüdi tunnistatakse, kaotada jäädavalt oma arstikutse. Kuna tema vastaseks on kindlustuskompanii ja/või lennukompanii, kes tahavad vältida kindlustusrahade või kahjutasu väljamaksmist, on arstil, kes ei jaksa palgata endale nii tugevaid advokaate kui firmad, targem oma elukutse maha salata. Seda tehes riskib ta aga teise seadusrikkumisega. Ka Ameerikas on Hippokratese vanne seaduse jõuga ja kohustab igat arsti abivajajat aitama. Paraku ei ole igal arstil julgust seda oma nime ja elukutse kaotamise hinnaga teha. Seda julgust olevat vahel psühholoogidel ja psühhiaatritel, keda ei saa süüdistada selles, et nad südamehaiget või epileptikut oskamatult aitasid: sellise arstiabi andmine ei kuulu nende vältimatute kohustuste juurde. Viimastel aastatel olevat Vancouveris olnud juhtumeid, kus arst või hambaarst loobub oma kutsetööst selle kindlusetuse tõttu, mis kohtu alla sattumise hirm temas tekitab. Ning muidugi sellega kaasas käivate kindlustuskulude tõttu.

Viimastel aastatel on ameeriklased muutunud aina umbusaldavamaks ja kurjemaks riigi, eriti riigi keskvõimu vastu. Leitakse, et riik on liiga suur, kallis ja ebaefektiivne ning segab end liiga palju inimeste ellu, ahistab nende vabadust. Aina populaarsemaks saavad vandenõuteooriad, kus riiki, riiklikke ametkondi nähakse konspireerivat kodanike vastu. Viimane selline vandenõuteooria väidab, et TWA reisilennuki tulistas eksikombel alla USA merevägi ja nüüd püüab riigivõim seda rahva eest varjata. Vastandina administratsioonile on kohtuvõim USAs endiselt prestiižne ja tema tähtsus pigem kasvab kui kahaneb. Kujutlus sellest, et teise inimese, firma või kas või föderaalvalitsuse kohtusse kaebamine on osa normaalsest elust, on Põhja-Ameerikas laialt levinud. Üks mu tuttav rääkis, kuidas kaks Calgaryst Vancouverisse tulnud tüdrukut küsisid bussijuhilt teed N tänavale. Bussijuht seletas neile seda, tüdrukud kuulasid ja üks ütles teisele: “Kui ta meile valesti teed juhatas, kaebame ta kohtusse.” Kujutan ette, et Euroopas mõjuks selline jutt veidi imelik. Seal ei ole veel kombeks inimesi vale teejuhatamise eest kohtusse kaevata.

Nii jääb siin mandril viibides mulje, et võitlus riigivõimu vastu isikuvabaduse nimel võib osutuda parasjagu donkihhotlikuks. Kui keskvalitsuse võimu õnnestub mõnes valdkonnas tõesti tagasi suruda, ei täida tekkinud tühikut mitte vabadus, vaid mingi muu võim. Enamasti on see raha- ja kohtuvõim. Pole aga võimatu, et nad teevad seda koos. Nii raha- kui kohtuvõim on vähem demokraatlikud ja läbipaistvad kui administratiivne võim, mida valitud rahvaesindajad paremini kontrollima pääsevad. Rahavõim teeb oma otsused suletud uste taga ja suur osa tema tegevusest on rangelt konfidentsiaalne. Kohtuvõimu kaitseb avalikkuse kontrolli eest tema suur professionaalsus: seadustes ja kohtupraktikas orienteeruvad ainult juristid ja tänapäeva seadusandlus muutub aina keerulisemaks. Temas tekib aina enam spetsialiseeritud valdkondi, milles orienteerumine nõuab ka juristilt eriharidust, tehnika, meditsiini või filmiasjanduse põhjalikku tundmist. Sellise juristi teened on väga kallid ja kättesaadavad ainult rikastele. Üksikul kodanikul on vähe šansse võita kohtuasi suure firma vastu, selleks on rohkem lootust, kui teda toetab mõni teine firma või mõjukas organisatsioon. Sellisel puhul saab kodanikust, väikesest inimesest tihti aga ainult statist, nupuke titaanide võitluses. Mida rohkem sigib seadusi ja mida keerulisemaks nad muutuvad, seda tõenäosem tundub kohtu- ja rahavõimu lähenemine teineteisele, seda raskem on inimesel seal oma huvisid kaitsta ja seda suuremaks saab tema sõltuvus mõlemast.

Praegune riigivõimu nõrgenemine, mis avaldub mitmel viisil, mida aga paljud võtavad sündinud faktina, võib tähendada suurt muutust ühiskonna struktuuris, inimeste vahekorras võimuga. Praegused arengud viitavad selle poole, et see ei muuda ühiskonda avatumaks, ei alluta võimu rohkem kodanike kontrollile.

November 1996

Kajakas võltsmunal

Подняться наверх