Читать книгу Tahtamaa - Jaan Kross - Страница 4

Ma ärkasin sel aprillilõpu hommikul, nagu võiks öelda – suurde avastusse.

Võib-olla soodustas seda sügav lonks vermutit, mille õhtul olin hinge alla võtnud ja millest, nagu asjatundjad väidavad, pea on järgmisel hommikul erakordselt klaar. Ma vaatasin ärkliaknast sinivalgevöödilisse taevasse ja ütlesin:

Üksindust ei ole lihtsalt olemas. Üksindus pole midagi muud kui igavlevate ja igavate jõmmide katse end huvitavaks targutada. Muuseas, üksindust ei saagi olemas olla. Sest ta on ju ainult nii kaua olemas, kuni üksiolija ei tea, et ta üksi on. Niipea kui ta oma üksiolu avastab, on ta oma üksindusega kahekesi. See istub tal üle-laua ja vahib talle silma. Ja laseb endale silma vahtida. See esitab küsimusi. Arutleb. Muigab. Ilgub vastu. Ja kui see ehk ka suurelt osalt vaikib, on kahekõne põhimõtteliselt vältimatu. Nii et ärgu tuldagu mulle seletama üksindusest kui eksistentsiaalsest kategooriast.

Ma liigutasin teki all varbaid, pöörasin jalad voodist põrandale, torkasin nad tuhvlitesse ja tõin vannitoast habemeajamismasina. Neljateistkümne celsiuskraadiga toas (tänu masuudinappusele, mida meile tekitavad armastusväärse Vene kütusefirmad, kes jagavad mõnede Vene valitsustegelaste seisukohta, et tuleb meie iseseisvusindu veel natukene jahutada ja me tuleme nende rüppe tagasi vups-vups…), nii jahedas toas oli mul võimatu kasutada habemeajamismasina suhtes muidu võib-olla sobivatki, aga külmas toas vastikult klirikrigisevat sõna pardel.

Ma asetasin sõõrja õõnespeegli serviti kirjutusmasina tähehüpuaeda, et see mu näo ees püsti seisaks, ja lülitasin masina käima. Tänu mõnele hoolikale daamile, kes aeg-ajalt minu läheduses õiendavad, eriti ühele neist, teadagi, on mu igapäevane habemeajamismasin ikkagi korralik “Braun”. Sest hoolitseja on võtnud omaks hoolitsetava enese põhimõtte (ja muuseas võtnud selle omaks niisuguse järjekindlusega, et hoolitsetavale aeg-ajalt tundub: sellest võiks ju teha ka mõne mitmekesistava erandi) – tähendab, põhimõtte, et asju olgu inimesel võimalikult vähe, aga need, mis tal on, olgu võimalikult head. Muuseas, ega ma ei tea, kas “Brauni” habemeajamismasinad laiemal taustal üldse mingid ekstraklassi omad ongi. Aga vähemalt meie maailmaosas olid nad veerandsajandi jooksul ainsad läänemaised nimetsi teadaolevad ja imejuhul ning kange tahtmise korral kättegisaadavad kvaliteetpardlid. Ma mäletan paari kirjanikust tuttava omaaegset juttu: tosina aasta eest oli neid kirjanike üleliidulise kongressi ajal Kremli keldripoes kuuekümne tollase rubla eest tollastele pissatelitele müüdud. Selle minu praeguse oli mu kaitseingel ostnud kolme nädala eest Westmani poest ja maksnud selle eest kuussada krooni. Täpipealt üks kümne vastu, nagu enne rahareformi oligi räägitud, et saab olema. Ainult et räägitud oli vist küll numbrite poolest vastupidi.

Tähendab, lülitasin masina surisema ja vaatasin endale peeglis näkku. Õõnespeegli ebameeldivalt suurde, lõua poolt punaka üheöömuruga vasklevasse näkku ja prillidetagustesse, aga ikkagi tüütult ainitistesse ja kahtlustavatesse hallidesse silmadesse. Üldse nagu kuidagi ülearusesse näkku. Ja surusin masina kiiresti ragisevasse muruniidutöhe. Aga peatasin ta silmapilk. Sest mulle tundus, et just sel ajal, kui sõitsin kõrisõlmest alahuule poole esimest vagu, oli masinaraginasse helisenud uksekell.

Kuivõrd masin töötas, aga niidutöö oli lakanud, olin kindel, et kellahelin, kui see peaks korduma, kostab mulle läbi surina ära. Ootasin. Tüdinesin. Vihastasin ja tahtsin jatkata – kui helin kordus.

No näete, mõtlesin, ühed eksponeerivad oma üksindust, teistel ei lasta lõugagi üksinda puhtaks ajada. Ja mis kuradi tegelased need on, kes ei õpi ära, et olgu meie telefoniseerituse tase nii idaeuroopalikult madal kui tahes – mõnedel inimestel meil ju ikkagi on telefon majas. Ja neile sünnib enne nende ukse taha ilmumist helistada ja tulekus kokku leppida. Kui on tingimata tarvis tulla.

Haarasin võtme, et laskuda viiendalt rahvatervishoidlikel põhjustel liftita korruselt alla ust avama, tõmbasin korteriukse valla – ja seal mu külaline juba seisis. Majja pääsnud ja üles kõndinud, nagu neil sageli õnnestub.

See oli umbes neljakümnene punakasblond, minu pikkune, aga pisut varatüse mees. Täiesti võõras. Aga silmanähtavalt sõbralik, sest ilmsesti mingite soovidega isik. Säherduses mõne aasta eest meilgi välja ilmunud kitsavõitu mustas revääridega tegelinskimantlis, nagu see tänaseks on iga endast lugupidava ärimehe- või diplomaadihakatuse seljas juba vaata et tavaline. Aga siiski veel mitte nii tavaline, et jätta koguni küsimata: kas kodumaalane või võõras–?

“No näete kui tore, et ma teid niimoodi teie uru uksel kätte saan!”

Ta ütles seda kahtlemata teatud joviaalsusega, mis meile muidu nii hõlpsasti närvidele käib, aga mis tuli tal kuidagi nii vahetu välja, et see ei sundinudki mind silmapilk reserveeruma. Ma vastasin naeratades, aga siiski ka tõrjuvusega, mida ma endale omaenese meelest sellistel puhkudel juba lubada võin:

“Hahahah – tore? Kuidas kellele. Aga ütelge mulle, kellega on mul au? Ja mis ma võiksin teie heaks teha? Ja kui on ette näha, et meie jutt kestab üle kahe minuti – võtke palun mantel maha ja astuge sisse.”

Ta ütles naeratades: “Jaa – üle kahe minuti – siiski. Aga ma loodan, mitte üle kahekümne. Nii et kõigepealt – kalossid.”

Märkasin alles siis, kui ta hakkas neid maha tirima, et tal olid imeõhukesed kondoomitaolised ja kohati kergelt porised kalossid kingadel. Ta seletas:

“See on ju praegusel ajal kuidagi kergelt vanaaegne jalats, eks ole? Aga mul oli siin maastikus liikumist ette näha–” Ta riputas mantli varna ja jatkas sealjuures: “Ja kust ma tulen–? Jaa. Õieti ütelda: mitmelt poolt.”

Mina ütlesin: “Palun, astume siis sisse. Kuigi – te näete – ma olen hommikumantli väel. Aga nähtavasti ei loeta kella poolt üheksat visiidi jaoks enam skandaalselt varaseks ajaks–”

Ta eiras mu märkust täiesti ning astus mu viipel mu väikesesse kahte suunda avaneva nurgaaknaga töötuppa. Toa aknavaade – neljale südalinna kirikule ja kolmele müüritornile ühekorraga – oli üks selle tülika asendiga korteri äratasuvusi. Ja too mu ootamatu võõras reageeris sellele vaatele omamoodi ka. Ta seisatas hetke keset tuba ja pööras pead ühe ja teise aknavaate suunas ning ütles kaalukalt:

“Mmmm–”

Siis võttis ta mu külalisetoolis istet ja ütles, sel ajal kui mina istusin teisele poole lauda:

“Te ei tunne mind muidugi ära–?”

Mina ütlesin: “Aga, vabandage, kuidas ma saaksin? Kui ma näen teid esimest korda?”

“Noh, see ei olegi ehk nii kindel.”

“Kuidas nii?”

“No lihtsalt. Te olete ju käinud ka mõned korrad meie pool.”

“Näiteks kus?”

“Noh, näiteks Göteborgi raamatulaadal, kui ma ei eksi?”

Mina küsisin teatud üllatusega: “Kas te olete raamatukaupmees?”

“Oi ei,” naeris mu külaline, “aga neil laatadel käib ju igasugust muudki rahvast. Teie ju ka–”

“Te tahate öelda, et me oleme kohtunud–?”

“Kuulge – ega ma ei tea. Aga – teissugustes tingimustes, muutuvas seltskonnas, mitme aasta eest – jumal teab, eks ole. Aga et sirgelt meie probleemi juurde välja jõuda” – ta kergitas istmiku oma toolilt mõne sentimeetri kõrgemale – “minu nimi on Lingo Luuk. Ja-jaa. L, u, u, k. Lingo võib-olla sellepärast, et ema oli unistanud Stokholmi lingiaadidest. Te teate ju, mis need olid. Aga luuk – see on seesama asi, mis tuleb lahti teha, et valgus aknast majja pääseks. Just-just. Ja seesama, mille kaudu laevast välja pääseb, kui laev hakkab põhja minema. Ha-ha-ha-haa. Aga et me asja juures püsiksime, asi ise, mille tõttu ma otsustasin teid tülitada, noh, te aimate ju isegi ära, mis see praegusel ajal on? Muidugi mõista. Äri. Õige pi-i-i-sikene. Aga ikkagi äri. Ütelge, kas Tahtamaa nimi ütleb teile midagi?”

Ma vastasin vist alles silmapilgu pärast. “Noh, ütleme, et ütleb–” Aga mõtlesin: üllatav. Kust see mees seda nime teab? Sest see pole ju muud kui talu nimi. Talu, mida pole enam viiskümmend aastat olemas. Saaremaal. Minu vanavanaisa ja siis vanaisa talu. Millest minagi ainult juhuse kombel midagi mäletan. Sest olin kunagi, kuue- või seitsmeaastasena (tähendab, enam kui poole sajandi eest!) korra või teise seal käinud. Isa ja emaga koos. Ja nüüd, paar kuud tagasi, olin leidnud oma vanade paberite seast kollakaks tõmbunud plokilehe, kuhu olin kunagi, vist pärast Saksa okupatsiooni, kritseldanud mõned andmed:

Tahtamaa, Lüütjala vallas, samanimelisest alevist kümme kilomeetrit edelas. 19 hektarit. Sellest 10 Saaremaa mandril, 9 Tahtasaarel. Viimane käib madala mere aegu mandriga peaaegu ühte. Kõrge mere aegu eraldab saart talu ülejäänud maast kuni kilomeetri laiune väin. Talu ostetud Paukla Schoultzide käest vanaisa poolt päriseks aastal 1902. Hind 1500 rubla. Hooned põletati 1941, venelaste minnes ja sakslaste tulles maha, ma ei tea, kumma poolt.

Mul on meeles, kunagi koolipoisist peast, tähendab ammu, Tallinnas, juba sügaval venelaste ajal, pärast vanaisa surma, püüdsin ma seda talu suurel Saaremaa kaardil paigale panna. Koguteose “Saaremaa” juurde kuuluval kaardil, mis meil imekombel peale kõiki kolimisi ikka olemas oli.

See oli asetsenud, tähendab vanaisa Tahtamaa talu, Saaremaa kagurannal. Mina olen, nagu juba öeldud, ainult oma varases lapseeas seal korra või teise käinud. Ma mäletan, rannajoont Kübassaare tuletornist Ulpe saarteni oli kaardi järgi linnulennult circa kaheksakümmend kilomeetrit. Aga kõiki poolsaarte, neemede ja säärte randu, pluss kõiki lahtesid, abajaid ning saare-, laiu- ja rohurandu arvesse võttes oli vastav rannalõik oma neli- või viissada kilomeetrit pikk. Tahtamaa oli asetsenud – või õigemini see musta pliiatsiga tehtud rist, mille olin tollele kaardile tollest tuhaks põlenud talust teinud, oli asetsenud tolle meandrilise rannajoone keskpaigas, Lüütjala alevikust kui valla keskusest vaata et tosin kilomeetrit edelas. Ja vähemalt selle musta risti sinna joonistamise hetkel oli tollal ehk neljateistkümneaastasele poisile meenunud kolm varasemat, kuue- või seitsmeaastase poisi mälestust: hall, aga vööditi päikesest kiiskav meri, klibu- ja kõrkjarand ning kajakate kisa.

Nii et ma vastasin tollele ootamatule punapeale:

“Tahtamaa nimi? Noh – ütleme, et ütleb. Midagi ütleb. Aga mis siis?”

Ja punapea resoneeris, just nagu pisut pettunult, nagu mulle näis, aga oma pettumusest sealsamas üle saades:

“Ah ikkagi ütleb? Noh, väga hea. Asugem siis asja juurde. Lubage mul küsida: kas te olete juba astunud siin samme, et teid tunnistataks – vanaisa järgi, eks ole – selle Tahtamaa talu või õieti selle üheksateistkümne hektari maa suhtes – nagu Eestis nüüd öeldakse – omandiõiguse subjektiks?”

Mina raputasin pead: “Mitte mingisuguseid samme–”

Isand Luuk hüüdis: “No näete! Nimelt seda ma eeldasin. Džastament. Tähendab, teil ei saa olla midagi selle vastu, kui ma asetan teie ette – niisuguse paberi–”

Ta haaras tooli kõrvalt vaibalt oma elegantselt hallilaigulise kahe kullakarva lukuga diplomaadikohvri, tegi selle nõtkete tedretähniliste kätega lahti (küsisin endalt, miks ma ikkagi ei nimetaks neid käsi klaverimängijalikeks – ja vastasin iseendale: sest sõrmed on tal siiski pigem kuulitõukaja omad), tähendab, ta tegi portfelli lahti ja lükkas mu ette lauale napi printeritekstiga paberilehe. Tekst seisis seal kahes plokis, esimene inglise, teine eesti keeles. Ma lugesin:

Mina, Aabel Haljand, literaat, elukoht Tallinnas Vana-Posti tänav 31-11, kinnitan käesolevaga, et juhul, kui Eesti Vabariigi vastavad asutused tunnistavad mind Saaremaal Lüütjala vallas asetseva talukoha “Tahtamaa” suhtes omandiõiguse subjektiks, olen loovutanud kõik minule sellest tekkivad õigused ja kohustused härra Lingo Luuk’ile, ökonoomile, elukoht Stokholmi linnas, Lidingös, Snögatan nr. 3, mille eest härra Lingo Luuk on maksnud mulle täna 21. aprillil 1993 minu korteris Tallinnas ………….. Eesti krooni.

Härra ökonoom ütles naeratades: “Nii et nüüd on veel ainult üks piiisikene probleem.”

“Missugune?” Kusjuures ma tundsin korraga, et mu hommikumantli saba oli hõredam kui hõre ning et toa vastumeelne jahedus ulatub mulle munadeni–

“Summa. Mõlemale poolele vastuvõetav summa. Mille me kirjutame – enne allakirjutamist – sinna, kus paberil on punktiir. Ja selle summa kohta lubage mul väga endastmõistetavalt ütelda: meie ei ole ju aferistid. Meie oleme soliidsed ärimehed–”

Mina ütlesin, lihtsalt et teda häirida ja mõtlemiseks aega võita: “Kuulge – ei ole! Juba sellepärast mitte, et mina pole üldse ärimees. Nagu te ju teate.”

Punapea seletas vankumatult: “Siiski-siiski! Kui me juba oma pisikese tehingu teeme – ükskõik kui pisike see on –, siis me oleme ärimehed mõlemad. Kahtlemata. Aga, nagu ma ütlesin: aferistid me ei ole. Sest – mis puutub summasse, mille me punktiirile kirjutame: muidugi ei paku meie teile, ütleme, ühte krooni või midagi umbes niisugust. Nüüd pidi siin ju aeg-ajalt juhtuma, et maja või mõis müüakse ühe krooni eest maha. Kas teie ei ole kuulnud?”

Tunnistasin, et olen kuulnud küll.

“No näete,” jatkas külaline, “aga teie ei eelda meilt ju ka mingeid utoopilisi summasid. Niisamuti, nagu meie ei hakka teid närutama. Ei-ei. Ma ei mõtlegi panna teile ette loobumistasu, mis kuidagi lähtuks tasemest, millega teid siin praegu teie kirjatöö eest honoreeritakse. Ja-jaa – ma tean seda niisama hästi kui teie. Kas te luuletaja Helene Luhta tunnete?”

Tunnistasin, et tunnen küll. Kuna siin tunneb igaüks igaühte.

“No näete,” ütles isand Luuk, “tema on ju minu ema noorem õde. Õieti poolõde. Mu ema oli oma isa tütar tema esimesest, aga Helene tema kolmandast abielust. Nii et ma elangi Tallinnas viibides tema pool. Ta jutustas mulle just üleeile. Temal oli läinud hommikul, kui mina olin linna sõitnud, telefon rikki. Ta oli helistanud naabri juurest vastavasse firmasse – teil on ju siin neid nüüd juba igasuguseid – ja poole tunni pärast oli ilmunud kena noormees, valge kare kaelas, diplomaadikohver näpus, ja parandanud tema telefoni ära. Viieteistkümne minuti töö. Tädi oli saanud kviitungi – ta näitas mulle –, tipp-topp kviitung, firma nurgastamp, allkirjad, kuupäev, tempel, täiesti comme il faut, ja töötasu 300 krooni. Tädi Helene oli maksnud selle ära ja tänanud ja olnud rõõmus. Aga siis – ta oli pannud parajasti ukse selle poisi selja taga kinni – oli helisenud poisi parandatud telefon. Kirjastusest. “Orto”, “Orpheos”, “Orestes”, “Omnilux” – ma ei tea, misnimelisest. Kallis proua luuletaja, me oleme kasutanud teie luuletusi meie väljaantavais õpikuis. Algkoolidele ja gümnaasiumidele ka. Tosina jagu. Ah teie ei teadnudki? Noh, üllatus seda suurem. Kas te ei suvatseks tulla honorari järele?”

Tädi Helene oli kahekordselt rõõmus. Aga oli küsinud ikkagi, et kui palju seda honorari siis on – tosinalt luuletuselt ja tosinast õpikust? Ja nad olid talle rõõmsasti teatanud, et – kolmkümmend krooni. Kusjuures tädi Helene on ju siinmaal peaaegu et klassik ja õpikuisse peaks olema valitud tema kõige tuntumaid asju– Nii et, härra Haljand: niimoodi me teid ei kohtle. Mul on summa asjus teile täiesti konkreetne ettepanek. Ja selle juurde kuuluv arutlus ning arvutus ka. Vaadake, siin Tallinnas ajab minu asju vajaduse korral advokaadibüroo Haavel ja Haak. Arvatavasti olete kuulnud. Üks kõige soliidsemaid siinseid büroid– Kuidas? Kas büroid ei öelda?”

Mina raputasin pead: “Büroosid. ”

“Oh sa raisk – vabandage –, tähendab kõige soliidsemaid büroosid. Tunnipikkune konsultatsioon maksab nende juures neli tuhat krooni. Ma olen kulutanud meie jutuajamiseks –” ta vaatas randmekella – “kolmkümmend kolm minutit teie aega. Panen ette – poole tunni eest – kaks tuhat krooni. Aga kuna ka teine pooltund on ikkagi osalt hõivatud, siis – neli tuhat. Nagu paremad kliendid ka “Haavel ja Haagile” maksavad.”

Ta hoidis pastakat õhus mu parema käe juures. Ilmsesti selleks, et haaraksin kirjutuspulga kätte ja paneksin oma nime sealsamas ootavale paberile. Aga kuskil selles ülisujuvalt lavastatud situatsioonis oli mingi niidike ilmselt ülemäära pingul. Pagan võtaks, mina polnud omalt poolt tõesti mitte mõtelnudki oma õiguste taastamisele Tahtamaa suhtes. Välja arvatud niipalju, et olin hiljuti, kui vastavaist taotlustest ajalehes juttu oli, Margele, tähendab tollele, kes mulle habemeajamismasina kinkis, muigamisi ütelnud: mina võin ju nüüd ka Lüütjalal maaomanikuks hakata– Mille peale Marge oli oma tuntud leebelt iroonilisel moel vastanud: “Selleks oled sa muidugi ainulaadselt sobiv…” Ja selle asemel, et kergelt solvuda, olin tundnud tema vastu tänulikkust – selle pärast, et ta oli tarvitanud minu meelest haritud viisil vormi sobiv, aga mitte mühaklikku vormi sobilik (nagu ajalehed veel üksnes teha oskavadki).

Igatahes tõstsin ma sõrmed püsti ja tõrjusin isand Luugi pastaka eemale. Ja tema laskis sel sündida, tõmmates käe äraootaval ilmel viie sentimeetri kaupa üle laua tagasi. Mina ütlesin:

“Kuulge – kui te tahate sõlmida minuga mingi tehingu selle Tahtamaa kohta, peate mulle vist ikka kõigepealt seletama, mis huvi teil selle vastu on. Muidu mõtlen ma: see isand Luuk on teada saanud, et 44-ndal mattis keegi põgenik oma sakvuajaažitäie lauahõbedat sinna ühe teatud rannakivi alla. Aga ta ei tea, isand Luuk ei tea, missuguse rannakivi alla. Nii et ta tahab seal kõik kivid ümber pöörata. Aga kõigepealt tahab ta vabaneda ohust, et keegi võiks hakata talt leiu eest midagi nõudma. Või umbes niimoodi. Mida te sealt otsite?”

Isand Luuk ajas huuled torru: “Tähendab, te tahate seda ikkagi teada?”

“Iseenesest mõista!”

“Ja ega ei olegi midagi öelda–” tunnistas isand Luuk – isegi nagu kergendunult. “Sest, teate, teil ja minul ei saagi, ei tohigi meie tehinguobjekti suhtes vastastikku saladusi olla–” Ta justkui sulandus äkitselt lahedasse paljuteadvasse naeratusse – “Olgu siis. Kui nii, siis nii. Ütelge, kas professor Schlossmanni nimi ütleb teile midagi?”

Mina ütlesin: “Noh, kuulge – Eesti Teaduste Akadeemia president ikkagi. Ainuke täiesti legitiimne. Sest Vabariigi Presidendi poolt ametisse seatud. Vähemalt üks tema raamat on mul siin isegi olemas–”

Ma tõusin püsti ja tarisin akendevahelise riiuli ülemisest reast Karl Schlossmanni raamatu “Estonian curative Sea-muds”, London, 1939. Tõin selle kirjutuslauale ja lükkasin isand Luugi ette:

“Noh – midagi mäletatakse vanadest asjadest ka veel siin–”

Isand Luuk võttis kirju kaanepildiga raamatu kätte (kaanel à la Kivit või kes, värviline pilt – muda laadimine merest vagonettidesse). Ta lehitses raamatut põgusalt, peatus Eesti kaardi kohal, kus meremuda leiukohad on must-valgel kaardil märgitud punaste täppidega, silmitses seda pisut, aga üsna möödaminnes, ja pani raamatu kinni:

“Noh, siis te ju ehk teategi: professor Schlossmann läks 1944-ndal Rootsi ja töötas Karolinska Institutetis. Seal muidugi üsna silmapaistmatul kohal. Ja suri Stokholmis 69-ndal aastal. Terve igavik möödas. Aga perekonna soovil korraldasin mina 80-ndail tema arhiivi.”

Mina küsisin: “Kas teie olete siis – mikrobioloog ka–?”

Tema naeratas lahedalt: “Ei-ei-ei. Seda mitte. Mina sattusin professori arhiivi peale enam-vähem juhuslikult. Nagu ma ütlesin – sugulaste soovil. Sest arhiivitööga oli mul olnud pisut pistmist. Haritud eestlastest töötasid seal enam kui pooled vahepeal arhiivitööl. Aga mina igatahes leidsin professor Schlossmanni arhiivist – mmm – huvitavaid asju. Vaadake, ta teeb ju siin oma raamatus (isand Luuk koputas sõrmenukiga kõp-kõp-kõp vastu kaanepildi plekkvagonettisid) selgeks, et Eesti ravimudad on mitmete Euroopa kuulsate mudadega kvaliteedilt täiesti võrdväärsed.”

Mina ütlesin: “Nojaa. See pole mulle uus. Ma olen seda raamatut lugenud–”

Luuk seletas: “Aga meie jaoks uus – noh, tema perekonna jaoks muidugi mitte, aga laiema avalikkuse jaoks uus oli see, mis neist minu leidudest ilmnes. Professor oli juba enne, kui see raamat Londonis ilmuda jõudis, hakanud valmistama siin Eestis järgmist täiendatud väljaannet. Ta oli korraldanud 30-ndate lõpul huvipakkuvais kohtades vaatlusi ja süstematiseerinud vaatlusandmeid. Ja mis kõige uskumatum: kui ta 44-ndal kodumaalt põgenes – ma mäletan tema lese ja teiste juttudest, et läbi väga dramaatiliste olukordade Haapsalus ja kus –, oli ta tarinud kõik oma materjalid endaga kaasa. Noh, kõik põgenesid ju usus, et mõne kuu pärast, kõige halvemal juhul mõne aasta pärast tulevad nad vabastatud kodumaale tagasi. Ma tean seda ema käest. Ja muidugi uskus seda ka professor Schlossmann. Sest tundus ju mõeldamatu, et Balti riigid jäetakse lihtsalt Stalinile kui skadeersättning. Noh, võib-olla et professor Schlossmann oli tsiiipakene suurem realist kui mõni teine. Ja pidas sedamööda silmas võimalust, et tagasitulekuni lähevad ikkagi, noh, mõned aastad. Kui nii, pidi ta lootma, et tal on seal aega kirjutada oma Sea-mud’ide uus väljaanne valmis. Ja et see Londoni edišuun annab selle välja. Ja muidugi lootis ta, et Eesti mudaravilad hakkavad pärast sõda enneolematu hooga tööle. Ning et ta juhatab siin mudaravi juurde kõik kaasmaalased, kes on endile seal kümme tuhat reumat kontidesse kogunud – metsatöödel ja turbarabades ja saeveskites ja kus. Ning veel enam: ma nägin ta märkustest, et ta lootis: koju tagasi tulejad toovad tuhandeid rootsi reumaatikuid ja nii edasi siia kaasa. Sest siin on ju säherdune ravi kindlasti märksa odavam kui seal. Nii et suurejooneline perspektiiv, eks ole. Aja jooksul selgus siis, et paljaks mõttemänguks see kõik jäigi. Ja veel ebamäärasemaks jäi muidugi lootus – aga professor Schlossmann oli sellegi mõttega mänginud –, et siis hakkavad muidugi voolama Eesti muda-asjandusse lääne investišuunid. Midagi seesugust ei toimunud. Ei saanudki toimuda, eks ole. Aga see, mida professor oma täiendavail uurimistel leidis – peamiselt Eesti mandri läänerandadel ja saartel –, see on ju veel puutumatult seal–”

Mina ütlesin: “Nagu ma aru saan, leidis ta midagi ka Tahtamaalt ja seda te nüüd jahitegi. Mis seal on? Meremuda lade–?”

Isand Luuk naeris valgete hammastega: “No nimelt! Ei mingit kullasoont ega hõbeaaret. Aga meremuda lade tõepoolest.”

Mina küsisin teadagi: “Kus see seal siis asetseb? Ja kui suur see on?”

Isand Luuk seletas: “Nagu ma professori märkmetest aru saan – saarel. Ja peamiselt väinas talu mandriosa ja saare vahel. Või, nagu professor kirjutab: õieti mitte väinas, vaid lahes. Sest väin minevat seal põhja poolt otsast väga kiiresti madalaks.”

“Ja kui palju seda muda seal professori hinnangul on?”

Isand Luuk laiutas käsi: “Kuulge, ma ei mäleta ju täpseid arvusid. Seda ei saa mult nõuda. Sest Tahtamaa pole ju ainuke paik, millest ta oma märkmetes räägib.”

Mina ütlesin: “Aga ühe ämbritäie – muda pärast ei hakkaks te ju siin ämbrisse astumist riskima?”

Isand Luuk naeris: “Ämbrisse astuma – ha-ha-haa – see on ju jumala uus siinne parlamendi-žargoon, nii palju kui ma tean–?”

Mina ütlesin: “Eeldame, et seal on miljon tonni. Kui tonn maksaks ka ainult sada krooni, tähendaks see sadat miljonit. Eks ole?”

“Miljon tonni on täiesti õhust võetud!” hüüdis isand Luuk.

“Iga teine arv ka!” ütlesin mina – “Välja arvatud see, mis professoril kirjas on. Aga seda te ei mäleta. Nii et jatkame juttu miljonist. Ja seda miljonit tahtsite teie – kui korrektne ärimees – mult nelja tuhande eest ära osta. Kas te teate, mis asi on laesio enormis?”

“Ebamääraselt–”

“Paistab jah. Sõna-sõnalt tähendab see väga suurt kahju. Aga vanade roomlaste tsiviilõigusliku printsiibina seda, et loovutamistehing on tühine, kui üks pool saab tehingust ülemäära kõvasti pügada.”

“Aga kuulge–” hüüdis mu külaline. “Eesti praeguses tsiviilõiguses niisugust eeskirja ei ole!”

Mina ütlesin: “Tsiviilõiguses võib-olla mitte – aga tsiviilmoraalist pole seda meil keegi kõrvaldanud.”

Isand Luuk pani pastaka lauale ja tõstis haralisõrmised pihud õhku: “Ei-ei-ei! Ärge pistke mind liiga sügavale ebaeetika laukasse! Ma tunnistan: objektiivselt on teil selleks ehk isegi kübeke alust. Aga subjektiivselt – mitte üks raas!”

Mina hüüdsin: “Huvitav – kuidas nii?!”

“Aga nimelt nii–” hüüdis Luuk mulle vastu. “Sest subjektiivselt on ju tegemist objektiga, mille olemasolugi oli teil faktiliselt meelest läinud!”

Mina hüüdsin: “Isand Luuk – kui te sellest asjaolust endale kilpi hakkate tegema, saate te järelikult aru, et seisate püksatult – lauka serval!”

Isand Luuk naeris laginal: “Hea küll – hea küll – hea küll. Nimetage siis omapoolne summa! Aga niisugune, mis mahub realiteetide raami!”

Mina ütlesin: “Kuulge – teil on professor Schlossmanni andmed. Nüüd olete te ilmsesti käinud ka kohapeal, Tahtamaal, ära. Ja teil on ettekujutus, mis seal leidub. Minul seda ei ole. Nii et kõigepealt võtan ma endale aega. Täna on neljapäev. Helistage mulle esmaspäeva hommikul. Ei – teisipäeva hommikul. Kell üheksa.” Ma lülitasin oma “Brauni” undama, lükkasin ta raginal pooleldi aetud habemesse ja lehvitasin isand Luugile vasaku käega: “Ukse te leiate ju ise. Ja ärge unustage kalosse.”

Hetke pärast tuli ta esikust tuppa tagasi. Ta oli juba mantlis ja kalossides. Aga ta ei tulnud mind kättpidi hüvasti jätma, milleks ma äsja polnud talle võimalust pakkunud. Ta seisatas lävel ja ütles:

“Üks asi, härra Haljand. Me leppisime kokku, et omavahel meil asjas Tahtamaa saladusi ei ole. Kas nõnda?”

Nüüd oli, mulle tundus, minu kord naerda. Nii et ma vastasin naerdes: “Olgu nii–” Ja tema lisas: “Aga kolmandate ees olgu see esialgu top secret. Eks?”

“Miks?”

“Sest – kas te siis ei tea? Teie sõbrad – Toompeal – koostavad ju praegu maavarade seadust. Selle juurde koostatakse leiukohtade nimestik. Nimestikku võetud paiku eraomandisse tagasi ei anta. Nii et kui me kord seal sees oleme – tähendab, kui Tahtamaa seal kord sees on, pühime suu puhtaks. Teie ise ja mina ka.”

Mina vastasin: “Olgu nii, olgu nii–” Ta lehvitas mulle veel kord ning kadus lävelt esikusse ja hetke pärast kuulsin, kuidas ta tõmbas korteri välisukse enese järel kinni.

Sealsamas adusin end mõtlemas korraga kolme asja; esiteks, et ahaa – ta oli siis asja taustaga juba maavarade seaduseni tuttav, teiseks, et olin siis temaga nüüd Tahtamaa küsimuses kuidagi seotud – ja kolmandaks, et piirang, mis teoksil olevast maavarade seadusest võib-olla minu Tahtamaa-õigustele ulatus, läks mulle kuidagi ootamatult ja ebameeldival määral korda. See viimane asjaolu ajas mind vaat et naerma.