Читать книгу Tahtamaa - Jaan Kross - Страница 5

Marge tuli õhtul kella seitsme ajal. Nagu alati neil päevadel, kui ta sai. Neist päevadest, kui ta ei saanud, teatas ta mulle alati ette. Kui tulekuvõimatus selgus aegsasti, ütles ta mulle täna, et ta homme või tunahomme või sel ja sel päeval ei saa. Kui see selgus ootamatult, helistas ta mulle. Kodust haruharva. Harilikult oma arstivastuvõtust: “Ülehomme ma ei saa. Tiina koolis on lastevanemate koosolek ja Elmar ei saa minna. Mina pean minema.” Või: “Laupäeval ma ei saa. Elmar tõi teatripiletid.” Või umbes nõnda.

Kui ta helistas vastuvõtust, oli see ta häälest alati kuulda. Ükskõik, kas ta kolleeg Leida Pillak, sisearst, oli oma kabinetis või hoopis majast väljunud, Marge rääkis vastuvõturuumidest alati kübeke sosistavalt. Sest, nagu ta ütles, Leida peale võis arstinduslike seikade saladusespidamises surmkindel olla, aga nende asjade osas, mida kiputakse pidama seltskondlikuks pikanteriiks, polnud Leida üldsegi viss. Ning Pille, registraatorist halastajaõe-hakatus, kes neil seal abiks oli, veel vähem.

See arstivastuvõtt oli neil alles täiesti uus asi. Ega ma õieti ei teagi, kuidas nad, Marge ja Leida, oma idee vastastikku avastasid ja sidusid. Aga nad tegid seda tunamullu niipea, kui erapraktika seaduslikult lubatuks muutus. Nad üürisid Viru tänava enam-vähem unarul majas viiest väikesest toast ja köögist koosneva korteri. Nad lasksid teha sellele “euroremondi”. See maksis ka tollal koledat hinda, aga oli praegusega võrreldes veel suhteliselt odav. Siis kolisid nad oma riistad ja minimaalselt vajaliku mööbli sinna sisse ja kinnitasid uksele vasksildi:

Dr. Leida Pillak, üldsisehaigused, vastuvõtt tööpäevadel k. 10-st k. 13-ni ja 16-st 18-ni

Dr. Marge Taaver, südamehaigused, vastuvõtt siis ja siis–

Telefon – nii ja nii.

Selt telefonilt ta mulle helistaski. Kui ta tahtis teatada, et ta kokkulepitud ajal ei saa.

See ei saa oli ju ülepea midagi täiesti narri. Mõtelda: iseseisev emantsipeerunud isik, tuntud arst, neljakümnene akadeemiline naine – ja tema ei saa. Sest tema üle käsutab ta mees… Muuseas, ega ma ju ei tea, kuidas see keelamine-lubamine neil tegelikult käib. Ma kujutan enam-vähem ette, aga ega ma ei tea. Sest ma ei ole iial küsinud. Võib-olla peaksin olema küsinud. Aga ei ole. Ja tean, miks. Sest usun, et mida vähem ma küsin, seda vähem olen ma seotud. Kujutlen, et mida vähem ma tean, seda vabam ma olen – olgugi mul tegelikult teada, et see on võimatu – panema hõlmad vöö vahele ja minema oma teed. Mida ma ju küll pole kordagi, kordagi tahtnud. Aga mille võimaluse olen aina tahtnud hoida avatud.

Kellele hakkaksin ma meenutama, kuidas Marge ja mina astusime teineteise ellu? Või miks ei peaks ma seda meenutama?

See oli olnud kevadel 1981. Mai alguses, nagu mäletan. Olin käinud “Kultuurilehe” toimetuse palvel Pärnus ja vestelnud David Samoiloviga. See kergelt ju ka dissidendimainega Moskva poeet, aga peamiselt siiski lihtsalt areda sõnaga luuletaja pesitses Pärnus juba viiendat aastat. Ametlikult kütkestas teda sealne rand, vaikus, puhtus. Mis oli ju ka tõsi, nagu ta tunnistas. Aga veel olulisem oli see, et ta oli leidnud seal peljupaiga, mitte ju absoluutse, kuid mõneks ajaks siiski üsna tõhusa, oma ülemäära konjakijanuste Moskva sõprade eest.

Ma olin tulnud Tallinnast bussiga, aga naasuks otsustasin miskipärast kasutada rongi. Või õieti oli ju selge, mispärast. Tallinna–Pärnu vana kitsarööpmeline liin oli juba mitmendat aastat laiarööpmeliseks ümber ehitatud, aga ma polnud seda kordagi proovinud. Olin kolm või neli korda Pärnus käinud, aga sõitnud iga kord bussiga. Nii et otsustasin lihtsalt uudishimust kasutada seekord rongi.

Mina istusin juba minutit viis enam-vähem tühjas vagunis oma kohal. Ma vaatasin kella: minuti pärast pidi rong liikvele minema. Siis kõndis helesinises kostüümis blond naine väikese ruttava tüdruku kannul vaguni akendest mööda, lehvitas kahele saatjale, vist abielupaarile, ning astus tüdruku kannul vagunisse. Nad jõudsid astuda pinkidevahes paar sammu minu poole, kui rong liikuma nõksatas. Nõksatus oli vist harilikust järsem. Igatahes tõukas see pinkide vahel seisva ja akende poole lehvitava paari, ema ja tütre nähtavasti, jalgel vaaruma. Tüdruk haardus ema kätte kinni ja vajus mu vastaspingile istuma ning tõmbas ema sinna kaasa. Nojaa, saatus võib kehastuda milleks või kelleks tahes. Minu oma kehastus sel silmapilgul ilmsesti tolleks tedretäheliseks tüdrukunääpsuks. Sest kui järele mõelda, oli see nimelt tüdruku tõmme, mis ema mu pingi vastaspingile istet võtma pani.

Mina ütlesin: “Nanuu. Meie vedurijuht on natuke peru. Te ei väänanud loodetavasti jalga?”

“Oh ei. Mitte sinnapoolegi–”

See oli sale, kuid siiski figuurikas kolmekümneaastane naine, blond, nagu ma juba ütlesin, ja väga seda nägu, nagu kõige tuntuma Eesti-aegse kaartidepartii ruutu emand. Sire kael. Ilusad hallid silmad ja tugeva piirjoonega suu. Ja sinisest kootud seelikust allpool – kaunid, toekad, kuid ikkagi saledad jalad, naiselikult ümaraist põlvedest minervalike säärteni ja mõõdetult peenenevate pahkluudeni ning siniste poolkõrgekontsaliste samsskingadeni. Need pidid sel kevadel olema vähemalt Tallinnas kõigi moodi jälgivate naiste unistuseks. Muuseas tundus mulle, et mu küsimus jala äraväänamise kohta legaliseeris eriti hästi mu pilgu pikema peatumise ta jalgadel. Nii et mul oli vabalt mahti tähele panna: ta kandis muidugi neid DDR-is toodetud sukkpükse, mida nõudlikumad naised meil ikka oskasid kuskilt välja nõiduda, olgu peale, et neid aeg-ajalt isegi Moskvast, isegi sealsest “Leipzigi” pudipadipoest asjata pidi otsimas käidama.

Ma küsisin, ilma iga tagamõtteta, lihtsalt jutu jatkuks: “Te käisite vist Pärnus suvikorterit kinni panemas?”

Tema raputas naeratades pead: “Oh ei. Meie ei suvita Pärnus. Me käisime lihtsalt vanadel sõpradel külas. Minu kunagistel ülikoolikaaslastel–”

Mina küsisin: “Millise ülikooli kasvandik te siis olete? Kas Tartu?”

“Jaa–”

“Ja millise teaduskonna–?”

“Arsti–”

“Ja mis haiguste arst te olete–?”

“Südame–”

Ma mäletan, kuidas mulle sähvatas meelde võimalus hüüda: “Oh kui tore on tutvuda kellegagi, kellelt võib saada südame asjus konsultatisooni…” Mäletan, kuidas ma mõtlesin: “Kusjuures kõik sõltub ju sellest, kuidas ma südame asjus hääldaksin – kas kahes sõnas – mis annaks sellele arstliku tähenduse, või ühes sõnas, mis annaks sõnadele kenitleva sisu–” Ja mäletan, kuidas ma võib-olla et isegi punastasin: lapsik, labale, loll… Igatahes ütlesin selle asemel:

“Aga nüüd on mul aeg end teile esitleda. Kusjuures: mina kuulun veel põlvkonda, kes on perekonnanime säilitanud.” Ma kergitasin end pisut istmelt ja lisasin: “Aabel Haljand. Literaat.”

Naine mu vastas sirutas hästikasvatatult sõrmed ja ütles: “Marge Taaver”, kusjuures me surusime põgusalt teineteise kätt. “Ja see on mu tütar Tiina–” Nii et ma surusin ka tüdruku peenikesi sõrmi ja ütlesin: “Mina olen onu Aabel–” Ja tüdruk ütles, mulle tundub, et kergelt muiates: “Ja mina olen Tiina.”

Selle järel kaks ja pool tundi viisakat vestlust. Sellest pool tundi Tiinaga. Ja temaga igatahes mitte ilma kuskil kaugel vilkuva tagamõtteta, et paras huvi lapse vastu häälestab ema soodsamalt kui miski muu. Pool tundi, tähendab, Tiinaga, nukuteatrite kahest tüübist, käpiknukuteatrist ja marionettidest. Ja siis ka sellisest nukuteatrist, mis pidi meeldima Tiinale kõige rohkem, nimelt niisugune teater, kus inimesed ja nukud mängivad läbisegi.

Vestlusest Tiina emaga sain teada, et tema mees oli insener Elmar Taaver, tehnikaülikooli dotsent, tugevusõpetus. Ja et Tiina oli nende ainuke laps. Ja mis veel huvitavam: ma sain vastava uudishimuliku küsimuse peale teada Marge Taaveri neiupõlvenime. Mille peale ma muidugi küsisin:

“Vaikna? Kas teie isa ei olnud füüsikaprofessor Jüri Vaikna–?”

Ja siis tuli välja, et ta oligi mõne aasta eest surnud professor Vaikna tütar. Ning et ka ta ema oli varsti pärast mehe lahkumist surnud. Ning et tema, Marge, elas nüüd oma mehe ja Tiinaga Vaiknate villas Nõmmel, Metsa tänaval. Ning veel, et Marge oli pärast Tartus diplomi saamist töötanud oma meditsiinikandidaadi kraadi asjus mingis kuulsas Moskva kardioloogiainstituudis, vist Mjasnikovi-nimelises, ning et ta töötab nüüd Tallinnas, valitsuse haiglas.

Tallinna jaamas saatsin ma ema ja tütre taksopeatusse ja kergitasin nende lahkuvale autole kaabut. Ja kõik.

Juba aastapäevad enne minu lahutust ja veel enam aastal pärast seda, tähendab kuni kevadeni 81, oli mu nii-ütelda naistaust olnud juhuslik ja hõre. See tihendab ju vist üldiselt naiste-motiivi mehe mõtlemises. Igatahes tuli Marge mulle mu Pärnu-sõidu järgseil nädalail aeg-ajalt meelde. Aga mitte nii, et see tekitanuks mus mingit – kuidas seda pentsikuseta öelda – mingit tundelist voogamist. Äärmisel juhul ehk üsna kergelt kibemandlimaigulist kahetsust – kui äraproovimata jäänud võib-olla-võimalus. Mitte rohkem.

Umbes kuu aega hiljem sain kutse klassivenna Tõnu Tubentali viiekümnendale sünnipäevale. Kõigepealt meenutas see pisut ebameeldivat seika: ja-jaa, Tõnu oli meie seast vist tõesti kõige vanem – kuu või paari võrra vanem kui järgnejad –, mis seda enam tähendas, et seesinane juubel polnud meist kellestki enam kaugel. Teiseks, Tõnu sünnipäevakutse oli teatud määral üllatav. Sest me polnud koolipõlves üldsegi mingid erilised sõbrad. Mul oli mulje, et ega Tõnul klassis erilisi sõpru vist õieti ei olnudki. Lihtsalt, ta oli selleks liiga sihiteadlik ja egotsentriline sell. Koolipoiste klunkrite peale ei raisanud ta aega. Spordiringi korvpallitunnist ja keemiaringist nohises ta kiiruga läbi. Ja ülikoolis – seal ei maandunud ta küll mitte arstiteaduskonna esimesel, küll aga teisel kursusel “meie ausse ja südametunnistusse”. Muuseas, selle maandumise kohta oli ta omal ajal ütelnud kaaskursuslase ja klassivenna Lintsi kuuldes lause, mida Lints sellest meile edasi jutustades oli salapäraseks nimetanud. Tegelikult oli see olnud minu meelest üsna läbipaistva tähendusega lause: “Hm. Ja miks mitte? Kui härrad Roosevelt ja Churchill on meile niimoodi ette näinud?!”

Aasta pärast ülikooli lõpetamist sai Tõnu – ju siis Roosevelti ja Churchilli ettenägemisel – suure rajoonihaigla peaarstiks. Paari aasta pärast toodi ta üle Tallinna – aga siin hakkas ta edasiliikumine võtma igatahes aega: vabariikliku haigla osakonnajuhataja, ministeeriumi osakonnajuhataja asetäitja ja siis lõpuks ikkagi osakonnajuhataja. Ja siis – ja siis, esialgu kuuldustes – varsti pensionile siirduva ministri kõige tõenäosem järglane.

Mina olin temaga enam kui kolmekümne aasta jooksul ainult kõige napimal määral ja formaalsemal moel kokku puutunud. Aga tema sünnipäevakutse seletasin endale üsna lihtsalt ära: klassikaaslased on kord niisugune kummaline seltskond. Me istume nendega oma nooruse kõige muljetealtima aastakümne päevast päeva ühes ja samas ruumis. Nii et nad saavutavad meie suhtes läheduse, mis, kõigi hilisemate võõrdumiste kiuste, püsib tolle aastakümne või üheteistkümne, nüüd ju koguni kaheteistkümne ühise aasta kogemustes hajumatult, pudenematult, segamatult are. Oma suurel sünnipäeval tahtis Tõnu näha neid oma nooruse unumatuid nägusid – või vähemalt valikut nendest – oma pidulauas. Ilus inimlik štrihhike ju. Tõnu pragmaatilise portree juurde eriti. Seda enam, kui ta tõesti meid kõiki peaks kutsunud olema. Sest meid oli Eestis, pärast küüditustest ja laagritest naasmist ju veel üle tosina alles.

Et kõik siiski polnud kutsutud, selgus sellesama kutsega seoses õige pea. Põikasin ses asjas sisse klassivend Juursoni kabinetti. Juurson oli Tõnu Tubentali kõrval üks meie klassi väheseid punavõimuaegseid natšalnikuid – linnavalitsuse kaubanduspealik. Seletasin talle, et vajan korralikku tšehhi kristallvaasi – Tõnule sünnipäevaks. Vaasi ta mulle tõesti hankis. Aga mu küsimusele, mis tema siis Tõnule kingib, ühmas ta, et teda polnud sünnipäevale kutsutud. Nii et ikkagi valik. Millisel põhimõttel – tont neid teab. Nende asi.

Sünnipäevapidu toimus Vabariikliku Sanitaarharidusmaja kõledavõitu saalis, mille hallid seinad olid täis tervishoiualaseid propagandaloosungeid, ligikaudu selles stiilis, et “Nõukogude haiged on maailma kõige tervemad haiged!”. Loosungite vahel kirendasid jäikade joontega ja räigete punaroheroosade värvidega pildid, mis õpetasid luumurdusid lahasse panema ja verevoolu tõkestama. Saali põhiosa täitis kahelt poolt toolidega piiratud U-kujuline laud täies tollastele pidudele vastavas lastis. Toolid ümber laua alles viimseni tühjad. Külalised seisid rühmiti saalis ja velskritekooli tüdrukud, valged põlled ees, pakkusid neile kandikuilt šampanjat. Sünnipäevalaps seisis kingituste paigutamiseks ettenähtud laua ääres, raseeritud esindusnaeratus näol, tema kõrval ta punapäine proua, sada kilo rohelises sametis, kuulu järgi kellegi Moskva akadeemiku tütar. Külalised astusid saabumise järjekorras sünnipäevalapse ja ta abikaasa juurde, ulatasid sünnipäevalapsele oma kingituse, surusid tal ja ta proual kätt ning ütlesid käesurvele omapoolsed sõnad peale, kuidas keegi, jäigast ametlikkusest – “meie kõrgesti austatud ja armastatud kolleegist” – kuni mõne minutaolise lobani: “Kosu siis, Tublukene, edaspidi veel rutemini kui seni–”

Pärast seda kõndisin saalis natuke ringi ja panin muuseas tähele: klassivendi ei paistnud seal peale sünnipäevalapse ja minu mitte ühtegi. Ja siis plaksutas peoperemees käsi ning palus külalisi söögilauas istet võtta. Sadakond inimest hakkas liikuma peolaua poole. Mõned leidsid oma koha lauakatte juurde asetatud nimekaardi järgi kiiremini kui teised. Mina jäin nähtavasti teise jaotusse. Kui ma oma tooli üles leidsin ja lauast eemale tõmbasin, et istet võtta, olid naabertoolid juba hõivatud. Vasakult pöördus minu poole keegi daam ja ütles: “Tere, seltsimees Haljand–”

Ja ma sain korraga kõigest aru. See oli Marge. Doktor Marge Taaver. Ma ütlesin talle:

“Esitlege mind oma mehele–” (Seal istus üks kahvatu meesisik ta vasakul käel.) Aga ta ütles tasa: “See pole mu mees. See on üks Keskhaigla kardiolooge. Aga kui te soovite–” Mina ütlesin: “Ei soovi!” Ma tõmbasin juba õhu kopsu, et ütelda: “Tähendab, teie korraldasite mulle kutse siia sünnipäevapeole. Aitäh, muidugi, aga–” Kuid siis juhtus ühekorraga kaks asja. Esiteks, ma olin juba ta kõrval istet võtnud ja juba tajunud, et ta lähedus oli äärmiselt meeldiv. Teiseks, ta vaatas mulle otsa. Ta õhetas pisut. Ta suunurk vudises veidi – ja see polnud enesekindluse ja üleoleku, vaid ilmsesti just ebakindluse-vudin. Aga sellise vudina eest annab – ah, mis me kenitleme, ütleme otse – annab armuma hakkav mees naisele ka pärispatu enese andeks.

Me vestlesime end esimestest napsidest enam-vähem mööda, rosoljede ja krabisalatite vahelt läbi, kõnedest üle. Kui meil poolteist tundi hiljem oli õnnestunud seaprae- ja hapukapsaliudade vahelt enam-vähem hõlpsasti läbi lipsata ja lauakatteid hakati kohvilaua omadega asendama, hakkas saali kõrval asetsevas fuajees mingi tervishoiutöötajate popmuusika-ansambel pille töristama ja Marge pani ette minna sinna vaatama, mis seal toimub.

Me tantsisime seal kuskil ühe tantsu või poolteist. Siis tahtis Marge teha ühe, nagu ta ütles “ebatervishoidliku suitsu”. Me leidsime tantsupõrandalt pool treppi kõrgemal roosaks võõbatud ampiirjalgadega ja puukõva polstriga pingi. Ta võttis käekotist sigareti ja mina ulatasin talle ta enda tulemasinalt tuld. Kuni ta nägu leegi paistel vudises, tegin otsuse ära. Et viivitamisel pole mõtet. Ma küsisin:

“Kallis doktor. Mul on teile üks küsimus. Tähtis küsimus. Nii et ärge hakake mulle kohe vastama. Mõelge. Ja vastake, ütleme ülehomme. Ülehomme kell kaks. Te rääkisite, teil on vastuvõtul kella kahest lõunavaheaeg. Siis te käite kohvikus. “Feischneris” on tagumises väikeses saalis tuulutuskorstnaga sammas. Ja selle taga, ideaalselt varjatud nurgas, on kahekohaline laud. Ma istun kell kaks seal ja hoian teile kohta. Vastake mulle seal–”

Mu jutt tundus mulle naeruväärne – ja ma lõpetasin: “Tähendab, mu küsimus on: kas te ei arva, et me peaksime, mmm, oma suhet (sest mingi suhe meil ju on – kas te ei arva, et me peaksime seda radikaalselt süvendama? Aga ma ütlesin: ärge vastake mulle kohe–”

Ta katkestas mind: “Miks ei? Ma vastan nimelt kohe. Ma olen selle üle mõtelnud. “Feischnerisse” ma teiega ülehomme kell kaks ei tule. Ma tulen ülehomme kell seitse teie juurde koju. Ma tean, kus te elate.”

Ja ta tuli. Ning on aina tulnud. Siiamaani. Kaheteistkümne aasta jooksul. Välja arvatud neil päevadel, kui ta on mulle ette teatanud: sel õhtul ma ei saa. Ja säherdusi õhtuid on olnud muidugi palju. Peaaegu talumatult palju. Seda enam, et ma tean: valdavalt on nende tulekutakistuste taga tema mees.

Ma tunnistasin juba: ma olen jõudumööda vältinud küsimusi tema koduste asjade ja pingete kohta. Ma tunnistasin ka juba, miks. Kujutluses, et mida vähem ma tean, seda vabam ma olen. Kusjuures olen pinnaaluse teadmisega aina teadnud, et see on vale. Et teadmatus ei lisa mulle kübetki vabadust. Ja ma pole ju ka saanud küsimustest absoluutselt hoiduda. Muidugi on Marge mulle ka küsimata paljugi rääkinud. Kaksteist aastat on rääkimiseks pikk aeg, isegi soovimatuse korral kuigi palju rääkida.

Tema Elmar oli külatüdruku, hilisema kolhoosipostiljoni poeg. Kes oli sealaudas suviti teenitud rahaga lõpetanud alevis keskkooli ja jäänud tehnikainstituudis professor Vaiknale varsti silma. Ning olnud viimasest kursusest alates professorile laboratooriumis abiks. Ja sattunud sealt ka professori kodusesse orbiiti. Ning tutvunud endast viis aastat noorema Margega, kui see sõitis Tartust vanematekoju pühadevaheaegu pidama.

Marge ema oli olnud tütre abiellumise suhtes kriitilisem, aga jätnud selle siiski tütre enese asjaks. Isa oli suhtunud niisugusse lahendusse vaata et lausa soodsalt: “Vähemasti ei kasva see mees sul edaspidi üle pea–” Sest Elmar oli olnud erakordselt tähelepanelik poiss, igatahes mitte üldsegi mingisugune türann. Ja siis oli neile sündinud Tiina ja kõik oli paistnud peaaegu et paljutõotav. Aga siis oli instituudi värske õppejõud ja doktorant kutsutud – Marge ei teadnudki õieti, kuhu. Arvatavasti instituudi eriosakonda. Sealt oli ta saadetud jumal teab kuhu – sõjakomissariaati või Pagari tänavasse. Või olid Pagari tänava mehed olnud sõjakomissariaadis kohal. Ta polnud seletanud neid saatmisi enam ka Margele kuigi täpselt. Kuni talle, tähendab Elmarile, oli räägitud tema isamaalisest kohusest ja pandud ta Leningradi sõitvasse rongi. Ja Leningradist nädala pärast Murmanski sõitvasse lennukisse. Kuhu ta õieti oli Murmanskist sõidutatud, ei saanudki mulle selgeks. Mingile saarele. Aga kas see oli olnud Kolgujev või Vaigatš või Meždušarski või Novaja Zemlja ise, see jäigi mulle ebaselgeks. Või oli ta külastanud neid kõiki. Igatahes oli ta olnud ära paar kuud. Ning kontrollinud seal mingite seadmete ja ehituste tööd ja tõhusust. Kolmandal nädalal pärast kojunaasu oli ta kaotanud oma potentsi.

Ma ei tea, kuidas see oli kulgenud ja kui kaua nad olid püüdnud selle vastu arstidelt abi leida, enne kui Elmar sellest keeldus. Nagu ta oli keeldunud ka sensitiivide poole pöördumast, olgugi et Marge, sellesse küll uskumata, oli seda soovitanud.

Pärast aasta või poolteist kestnud ja täiesti tulemusteta võitlust oli Elmar kuulutanud:

“Olukorras, milles ma olen, ei saa ma esitada sulle muidugi mitte mingisuguseid nõudeid. Ainult ühe palve–” Ta oli kõnelnud väga tasa, väga tuhmilt, käed jääkülmad, laup jääkülm, peene külma higiga kaetud. “Ainult ühe palve: ära lahuta end minust ära. Ma palun seda Tiina pärast, kes jääks nii või teisiti kodust ilma. Aga ma ei keeruta – peamiselt palun ma seda enese pärast. Sest kui sa laseksid end lahutada, oleksin nii sügavasti reedetud, nii armetult alandatud, et peaksin võtma eneselt elu. Ja-jaa. Ja see on mul ju kohutavalt hõlpus, kiusatuslikult hõlpus. Kuna mul on tutvuse kaudu, nagu sa tead, juurdepääs kõigile meie keemiateaduskonna varudele. Kui sa ei lase end minust lahutada, annan su enda poolt täiesti vabaks. Ja mõtlen seda vabadust kõige absoluutsemas mõttes. Mul on ainult üks tingimus: et ma iial ei kuuleks, eluilmas ei kuuleks, kus, kuidas ja kellega sa seda vabadust pruugid. Sest kui maailm tuleb mulle jutustama, kuidas sa seda teed, siis oleks mul sellest kohutavast alandusest jällegi üksainus pääs – ja-jaa: needsamad mürgikapid. Kui sa ei peaks hoolima minust – hooli siis Tiinast niipalju, et–”

Marge oli talle tõotanud nii esimest kui teist, nii seda, et ta ei lase end Elmarist lahutada, kui seda, et Elmar ei pea iial midagi seesugust kuulda saama.

Ma ei tea täpselt, millal see jutuajamine neil oli toimunud. Aga kaks päeva pärast Tõnu Tubentali sünnipäeva oli Marge tulnud minu juurde Vana-Posti tänavasse. Ning oli käinud siin kaheteistkümne aasta jooksul. Ja tuli täna kella seitsme ajal taas.

Ma kuulsin, kuidas ta andis kokkuleppelised kaks lühikest ja ühe pika kella, ja mõtlesin, kas ta tuleb üksi. Sest teinekord tuli ta ju Tiinaga koos – jumaluke, Tiina oli ju nüüd juba üheksateistkümneaastane neiu ja õppis Humanitaarinstituudis ning oli viimasel ajal võtnud emaga minu juurde tulles mõnikord ka ühe poisiloikami, oma boy-friend’i, tähendab, minu juurde kaasa. Muuseas, ilma minu nõusolekut küsimata–

Aga ei – Marge oli üksi. Ta riputas oma sinihalli kevadpalitu varna ja lükkas kingad esikupeegli all jalast. Nii et kui ta käed mulle ümber kaela pani ja kikivarvule tõusis, et mulle musi anda, pidi ta mu nägu tublisti enda poole kallutama. See tuhat korda toimunud pisistseen – iseendast ju väga meeldiv muidugi – tekitas oma plikalikkusega mus kõige harjumuspärasuse kiuste vibeluse võrra võõrastust.

Kui olin saanud suu ja näo uuesti vabaks, tõin töötoast vermutipudeli ja kaks klaasi. Elutuba oli Marge sireliuitsu täis. Ta oli diivanil platsi võtnud ja sukkades jalad endale istumise alla keeranud. Täitsin klaasid ja ulatasin teise temale:

“Noh – värskenduseks – pika päeva peale–”

Me rüüpasime lonksu. Ta pani käekotist sigaretti ette – ja siis tuli talle midagi meelde:

“Kuule – kas sa tunned niisugust härrasmeest nagu Lingo Luuk?” Minu üllatus oli küsimuse ootamatusele vastav:

“Ha-ha-haa. Tunnen. Täna tutvusin. Kust sina teda tead?”

Marge jutustas: Lingo Luuk oli, tuleb välja, juba eile vastuvõttu helistanud ja lasknud Pillel enese täna kella kümneks läbivaatuse tarvis kirja panna ning oli olnudki täna hommikul kell kümme ootetoas kohal.

Muuseas, niipea kui ta oli jäänud kabinetti Margega nelja silma alla, oli ta tarinud oma läikivast diplomaadikohvrist kilogrammise roosade lehvidega paki “Fazeri” pralineesid. Marge oli suhtunud sellesse kerge, aga mitte ülemäärase tõrjuvusega–

“Noh – kui te olete selle toonud – tänan väga – aga mistendite aeg on meil nüüd ometigi möödas.”

Tuli välja, et Stokholmi noorsandile oli sõna mistend tundmatu. Nii et Marge pidi talle seletama selle etümoloogiat, mis tegi tähenduse sedamaid selgeks: “Sõna tuleb ju sellest, et tohter, kellele see toodi, šokolaadikarp või ürbitasku surutav ümbrik, laskis seda harilikult sündida, aga pomises mitmesugusel määral tõrjuvalt: “Oh mis te n’d ilma asjata–” Kuid nüüd seda enam ei praktiseerita. Vähemalt eraarstide juures mitte.”

Mille peale isand Luuk oli naernud: “Aga ärge pange pahaks, meie pool jäädakse järjest teie siinsest arengust maha–”

Ja siis olid nad kõnelnud isand Luugi tervisest. Nagu ta kinnitas, oli ta viimasel ajal eriti kõvasti töötanud: “Saate aru: aina sõidud, kohtumised, nõupidamised, läbirääkimised – täielik lack of relax.” Nii et tal on aeg-ajalt valud südame piirkonnas, kord põgusamad, kord püsivamad. Ja tal on tunne, et ta vererõhk – see on tal ennegi kippunud aeg-ajalt kõrge olema – on tema Eestis viibimise ajal jälle tõusnud. Nii et Marge oli käskinud tal võtta kuue ja siis ka särgi seljast ning kuulanud ta rindkere hoolega läbi. Ja helistanud siis nupuvajutusega Pille laboratooriumist kohale ning lasknud tal võtta isand Luugilt korraliku kardiogrammi. Vähegi tõsisemaid hälbeid see ei osutanud. Aga vererõhk oli tal olnud suhteliselt kõrge küll. Ülemine näit 180, alumine 100. Nii et Marge oli kirjutanud talle retsepti nifedipiin-tablettidele ja soovitanud vältida soolaseid toite ja alkoholi. Aga kui siis kardiogrammilindiga Pille oli lahkunud kabinetist, oli isand Luuk toppinud sirmi varjus kiiruga särgi püksi ja kuue selga ja lipsu ette ning astunud sirmi tagant välja ja rääkinud rutates ja poolel häälel:

“Kallis proua doktor! Peale tervisemurede oli mul teie juurde tulekuks veel üks põhjus. Silmapilgul õieti kõige olulisem põhjus. Vaadake, mul on siin Tallinnas teoksil üks tehing. Mitmeid tehinguid, aga nende seas üks võib-olla kõige pisem. Mis on mulle teatud sümboolses mõttes kõige tähtsam. Selle tehingu teiseks osaliseks on teile hästi tuntud härra Aabel Haljand–” Marge küsis, vaadates mulle arusaamatuses otsa: “Ütle, kust võib Rootsist tulnud isik, meile mõlemale täiesti võõras isik, teada, et meil on teineteisega midagi–?”

Mina ütlesin: “Head luureandmed, igatahes– Aga mis ta siis edasi sinust tahtis?”

Ta oli seletanud: “Me saame teisipäeval härra Haljandiga kokku. Me peame oma tehingut veel natukene noh viimistlema. Ja pärast seda tuleb meil seda pühitseda. Nii et viimased läbirääkimised ja siis pühitsemine. Ma olen reserveerinud selle tarvis teisipäeva õhtuks “Reederi” restorani kõige mõnusama separee. Me sööme seal kõigepealt õhtust. Kell seitse. Aga muidugi ainult siis, kui härra Haljand võtab vaevaks sina tulla. Ma pean tunnistama: ma pole selles sajaprotsendiliselt kindel. Sellepärast ma teid palungi: tehke nii, et härra Haljand võtab teid teisipäeva õhtul käevangu ja tuleb teiega kell seitse “Reederisse”.

“No ja siis?” küsisin mina, ma pean tunnistama, pisut nördinult.

“Muud midagi. Nii et nüüd on mul kaks probleemi. Esiteks: kust ta teab, et meil sinuga midagi ühist on? Ja teiseks: kas sa mõtled sinna minna?”

“Kuhu?”

“Noh, sinna “Reederi” separeesse, teisipäeva õhtul?”

Mina mõtlesin kümme sekundit väga intensiivselt. “Tead, ma arvan, et halba see ei teeks. Me saaksime seal igatahes midagi teada. Muidugi, kui sina arvad, et sa riskiksid–” See viimane oli viide ettevaatussüsteemile, mida Margega igal sammul silmas pidasime. Me ei liikunud ju avalikes kohtades kunagi koos. Või ütleme: me liikusime minimaalselt koos. Kaheteistkümne aasta jooksul oli juhtunud ka seda, et me olime, Marge ja mina, sattunud mingis seltskonnas kuskile lokaali. Aga üldiselt vältisime säherdusi asju üsna järjekindlalt. Aga siin ütles Marge korraga – mulle peaaegu et üllatuseks:

“Noh, ma arvan, see separee ei ole ju kuidagi silmatorkav koht. Sinna peaks ju pääsema üsna märkamatult sisse. Selleks ju niisugused kohad vist ongi mõeldud. Aga räägi nüüd, mis salapärane tehing see sul temaga on–"

Mina jutustasin. Lühidalt, aga midagi olulist välja jätmata. Kuidas härra Luuk oli välja ilmunud ja teinud katset mind Tahtamaa afäärist nelja tuhande eest kõrvale tõrjuda. Ja kuidas ma olin võtnud endale esialgu teisipäevani aega. Ja kuidas seesinane Luuk oli esitanud mulle kaks korda oma peaargumendi: “Aga teie isiklikult, härra Haljand – teie ei lähe sinna ju nagunii muda kaevama, eks ole?”

Vahepeal läks Marge kööki ja improviseeris seal meile õhtusöögi. Nagu enamasti alati. Mina tegin seda ühel korral kümnest. Siis istusime mu väikese köögi kõrgeil baaripuki tüüpi istmetel – ma ei tea, millise sisekujundaja tobedavõitu disain – ja sõime neid mingeid üleeile Marge tehtud kohupiimakäkke tema äsja jahvatatud hiinakapsa-salatiga. Mina tegin kaks külmkapist võetud õllepudelit lahti, lülitasin kohvikeetja käima ja küsisin: