Читать книгу Minevikust olevikku - Jaan Mikweldt - Страница 3

"Mida see tähendab?" pöördus Thalia Marleen kulmu kortsutades nüüd juba otse Kadi poole. Too, ehkki küsijast kaks aastat vanem ja au poolest isegi ta võõrasema, tundis end korraga kui pahandust teinud kooliplika.

"See… see ei tähenda midagi!" puterdas ta ja oleks äärepealt püsti hüpanud. "Ära mõtle, et… Saa tuttavaks, härra Kalle Kahro Sõnumite juurest, ta teeb minuga intervjuud!"

Korrespondenti ei õnnistatud isegi pilguga, rääkimata juba käesurumisest.

"Kahro! Sõnumid! Just selles asi ongi! Mitu korda ma olen rääkinud, et nii soliidne erakond kui isa oma, ei anna mingit teavet ega intervjuusid igasugustele kahtlastele väljaannetele!"

"Aga Sõnumid ei ole ju…" alustas Kadi, kuid Thalia Marleen katkestas teda poolelt sõnalt.

"Kahtlemata, kahtlemata, kuid neid asju aetakse omavahel! Ma sooviksin…"

"Asi on selles, et nagu isegi teate, toetab Sõnumid teie abikaasa vastaspartei poliitilist joont," sekkus nüüd Kahro ise, demostratiivselt Thalia Marleeni poole selga pöörates. "Sellest piisab, et mõnede Eesti Eest erakonna kitsarinnalisemate liikmete silmis sopaleheks muutuda!"

"Ehk seletate lähemalt, keda te kitsarinnaliste all silmas peate?" astus Thalia taas esile.

Kahro muigas.

"Nagu näha, tunnete teie end sellest väga puudutatuna. Ma vabandan, kuid nüüd on mul viimane aeg minema hakata!" pöördus ta taas Kadi poole. "Tänan teid meeldiva koostöö eest, intervjuu oli hea ning ma ei taha seda lõpetada tragikoomilise stseeniga, kuidas politsei mu välja viskab. Siin on mu visiitkaart, loodetavasti kohtume taas kunagi!"

Thalia surus küll vist lausa hambad risti, kuid suutis siiski end vaos hoida. Alles siis, kui välisuks oli korrespondendi taga kinni langenud, lõi ta käed puusa ning heitis Kadile pilgu, mis sundinuks küllap ka inimsööja tiigri puu otsa pagema.

"Nii! Väga tore! Mina näen aastaid vaeva isa karjääri nimel, viimased kaks kuud pole mul olnud öö ega päeva vahet, nüüd aga purustab üks kuulsusejanus idioot kogu mu töö tunni ajaga!"

Kadi tõmbus turri.

"Eeldan, et selle kuulsusejanus idioodi all pead sa silmas mind! Kõigepealt pean ma paluma, et sa selliseid väljendeid rohkem ilmaasjata ei loobiks ning seejärel ehk selgitaksid mulle, mis õieti lahti on!"

"Tema küsib veel, mis lahti on!" Thalia tõstis käed ahastava žestiga taeva poole nagu Hekabet kehastav harrastusnäitleja. "Juba su küsimus iseenesest näitab, kui juhm sa tegelikult oled! Mõnes mõttes on see isegi kasulik, muidu hakkaksin sind juba tahtlikus saboteerimises kahtlustama!"

Kadi hingas sügavalt sisse, et end rahulikuks sundida.

"Lõpeta, aitab juba sellest vahutamisest!" sõnas ta siis. "Vaatamata sinu arvamusele suudan ma siiski oma tegude ja sõnade eest vastutada ning kinnitan, et ei öelnud midagi kriitilist või midagi ebakohast ei sinu isa ega ta poliitilise programmi kohta!"

"See veel puuduks!" turtsatas Thalia mitte põrmugi leplikumalt. "Asi on intervjuus endas, isegi sina peaksid teadma, et Sõnumid on Õitsengupartei hääletoru. Meie suhtleme ainult soliidsete väljaannetega nagu Uudised!"

"Mis on Eesti Eest hääletoru!" lõpetas Kadi tema eest. "Tavalugeja jaoks pole sellel mingit olulist vahet, võib-olla on isegi parem, kui meie kohta ilmub midagi ka vastaspoole lehes!"

"Ilmub!" Thalia kõverdas põlglikult huuli. "Loomulikult ilmub! Mõni samasugune paskvill, nagu eelmisel nädalal isa enda kohta oli! Või lootsid sa äkki kiidulaulu, naiivseke nagu sa oled? Ja kelle käest! Kahro on ju teadagi – kui kedagi tahetakse põhjalikult mõnitada ja porri trampida, antakse ta Kahro hoolde! Sinul on ta juba ammu silma peal pidanud, teatasin talle küll, et sa mingeid intervjuusid ei anna…"

"Ah see olid siis sina!" hüüatas Kadi tahtmatult. "Nojah, kes muu võibki mind pidada väikeseks lapseks, kes ise enda eest seista ei oska!"

"Sa tahad öelda, et sa teadsid, et talle on kohtumine ära öeldud, aga ikkagi otsustasid staaritsema hakata!" Thalia nimetissõrm tõusis ja sihtis kui püstolitoru Kadile otse rindu. "Midagi sellist…"

Nüüd Kadile piisas. Lause lõppu ära ootamata tõusis ta ja astus köögist välja.

Neetud! Kuidas julgeb see alles ülikooli lõpetanud plikatirts käituda temaga nagu eelkooliealisega! See, et Tõnis teda mõnikord tõepoolest lausa lapsena kohtleb, ei anna ta tütrele õigust sama teha! Otsustada tema eest, kellega ja kas ta üldse suhelda tohib! Hüpata talle peale võõra inimese, veelgi enam, ajakirjaniku ees!

Mõnda aega lõbustas Kadi ennast unelmatega vanadest muinasjutulistest aegadest, kus võõrasemad võisid võõrastütreid nõgesesärki riietada või tuha seest läätsi (parem küll hästi peenikest tangu) otsima saata. Siis pöördusid mõtted tagasi tänase kohtumise juurde.

Kahro on tegelikult täitsa sarmikas mees ning nii originaalset meetodit tema jutule pääsemiseks pole varem küll keegi kasutanud. Ronida aknast sisse, maikellukesed hambus, ning asuda võõras köögis peremehetsema! Aga kui Thalia oleks tulnud tunnikese-poolteist varem, jõudnud kohale enne teda? Küllap istunuks mees juba arestikambris ning sepitsenuks mõnd eriti vihast artiklit Tõnis Tombre ja tema tütre kohta! Kadi muigas.

Aga teisest küljest, mis siis, kui Thalial ongi õigus, kui Kahro tahtiski koguda materjali vaid mingi räpase paskvilli jaoks? Mis seal salata, Thalia on tõesti nendes asjades kogenum, tema aga võis oma jonniajamisega endale kaela tõmmata suure jama! Meeleheitlikult lasi ta mälust läbi libiseda enda ja Kahro jutuajamise sisu. Ei, tundub, et ta ei rääkinud midagi liigset! Kuid samal ajal on ju teada, kui pea peale võidakse mõned süütumadki fraasid pöörata! Oi, küll Thalia siis parastab! Huvitav, kuidas käituks Tõnis? Vihastaks? Või ohkaks ja vangutaks pead nagu üleannetu lapse puhul?

Põrgusse! Muretseda ei tasu enne kui õnnetus käes! Loodetavasti on Kalle Kahro siiski aumees! Kadi raputas juukseid, nagu saaks ta end sel moel muremõtetest vabastada ja sirutas käe raamatu järele.

Üle poole lehekülje ta siiski lugeda ei suutnud. Vestlus ajakirjanikuga painas teda ikka veel, mehe küsimused ja ta enda vastused tiirutasid peas ringiratast.

Miks küsis Kahro tema ja Tõnise tutvumise, nende suhte kohta? Kavatseb ta kujutada teda, Kadit, lihtlabase õnnekütist linnukesena, kes selleks, et kolkakoolist parema elu peale pääseda, on valmis end riputama ükskõik millise vanamehenässi kaela, kui tol vaid piisavalt raha oleks? Ja Tõnis – tahetakse temast jätta mulje kui keskeakrivaevlevast, oma macholikkuse pärast muretsevast tüübist, kes üritab tõestada end maailmale, esmajärjekorras aga siiski iseendale võimalikult noore näitsiku käevangus? See ei ole ju nii!

Kas tõesti? – küsis samal hetkel külm küüniline hääl tema sisemusest. Muidugi, igale vanamehenässile sa end kaela riputanud poleks, Tõnis on igati sümpaatne, aga kas tõesti ei mänginud sinu soov parema järje peale saada teie abielus mingit rolli? Abiellunuks sa nii kiiresti ka siis, kui sul olnuks ilus kodu ja korraliku palgaga töökoht? Ja Tõnis? Miks armastas ta nii tihti korrata, et tema, Kadi, nägu on vaimustavalt süütu just nagu lapsel? Nägi mees temas tõesti üksnes naislast, mängukanni, kellega uhkeldada, mitte aga võrdväärset sõpra ja partnerit? Miks aitab teda valimiskampaania ajal tütar Thalia, temal aga ei lubata iseseisvalt intervjuudki anda? Ja see abieluettepanek niivõrd lühiajalise tutvuse järel?

No ja tegelikult mis siis! Tal on veel võimalus ennast Tõnise silmis tõestada! Jäägu poliitika pealegi Thalia pärisosaks, ausalt öeldes ei tõmba see teda põrmugi! Tema hakkab nüüd hulga hoolsamini tegelema poolelioleva tõlkega, kui raamat kord ilmub, näeb ka Tõnis, et tema väike naisuke sobib ka muuks kui dekoratsiooniks! Ning kui Tõnis peaks valitama – ja miks ei peaks, eeltöö selle nimel on olnud tohutu – on rohkem kui võimalik, et tal läheb vaja isiklikku tõlki. Ja siis, kui…

"Oled sa nüüd isu täis mossitanud?"

Thalia hääl sundis Kadi võpatades oma unelmatest ärkama.

"Ma ei mossita, vaid loen!" kuulutas ta, raamatut kui asitõendit tugevamini pihku haarates.

"Olgu-olgu!" soostus Thalia ootamatult leplikult. "Tegelikult läksin ma tõepoolest üle piiri, vabanda mind, palun! Võib-olla polegi selle artikliga midagi hullu, aga ma olin lihtsalt ärritatud ja mures ning puhusin asja ilmaaegu suureks!"

"Mures?" neelas Kadi pakutud sööda alla. "Kas juhtus midagi?"

Thalia noogutas.

"Sellepärast ma siia tulingi. Thoril on jälle pahandused!"

Thor, täisnimega Thor Errol, oli Tõnise kuueteistkümneaastane poeg, Thalia väikevend. Nagu kõik temavanused noored oli ta täis ääretut protestivaimu, mis pahatihti kippus väljendama küllaltki valimatul moel, viies oma emaema, kelle juures ta kasvas, meeleheitele. Oma peent kaheosalist nime vihkas ta kui vanapagan välku ja soostus suhtlema vaid siis, kui teda Etsiks kutsuti. Paar nädalat tagasi oli ta võtnud luba küsimata isa auto ja sellega vastu puud sõitnud, kuu aega enne seda jäänud vahele täiskasvanutele mõeldud ööklubis, lõhnad juures. Huvitav, millega ta siis nüüd hakkama sai?

Thalia ei lasknud tal kaua teadmatuses piinelda.

"Vanaema leidis tal taskust kilekotiga mingit valget pulbrit!" kuulutas ta surmamineja ilmel.

"Issake!" kohkus Kadi. "Kas narkots?"

"Täpselt ei tea, vanaema viskas selle kohe kempsupotist alla! Aga mis muud see olla saab, mõtle ise!"

Kadi noogutas masinlikult.

"Poisiga peab ilmtingimata rääkima! Mina tean muidugi vähe, aga…"

"Oota nüüd!" katkestas Thalia teda. "See on alles pool häda!"

"Mis siis veel?"

"Vanaema ütles, et tema enam poisiga hakkama ei saa ja teda kasvatama ei hakka. Võtku isa poiss enda juurde või pangu lastekodusse, tema peseb asjast igatahes oma käed puhtaks!"

Lastekodu ei tulnud loomulikult kõne allagi. Tähendab…

"Tuleb ta nüüd siia elama?"

"On sul mõni muu variant välja pakkuda? Seepärast tahtsingi enne sinuga rääkida, kui isa jutule lähen. Saad ju aru, temaga tegelemine jääb vähemalt esialgu sinu hooleks! Loomulikult me kõik aitame, aga valimiskampaania…"

Kadi ohkas väga pikalt ja põhjalikult.

"Muidugi, ma saan aru, see ei ole just meeldiv ülesanne!" jätkas Thalia. "Kuid tead ju, et praeguses olukorras ei saa me endale vähimatki skandaali lubada! Tal tuleb pidevalt silma peal hoida ning kes sobiks selleks paremini kui sina, sa oled ikkagi pedagoog!"

"Ma olen filoloog!" täpsustas Kadi mornilt. "Mis minu pedagoogilistesse kogemustesse puutub, siis piirduvad need algklassidega ega hõlma teismelisi narkareid!"

"Aga Kadi!" Thalia hääl lausa nõretas etteheitest. "Ta on ikkagi su mehe poeg!"

"Tean-tean! Tean ka seda, et mul pole mingit valikut! Imestan ainult, miks sa minuga enne veel rääkima hakkasid ja mind otsekohe sündinud fakti ette ei pannud!"

"Ma tahan, et sa mind isa juures toetaksid!"

Kadi kulmud kerkisid.

"Ei saa pihta!"

"Vaata, kui sa vastu oled, võib isa tõesti poisi majjavõtmisest keelduda! Mõtle, milline skandaal sellest tuleks, kui avalikkus teada saaks! Eesti Eest liidri narkomaanist poeg pererüpest välja heidetud! Reiting langeks nulli, aga valimised pole enam kaugel! Ühesõnaga, kui paps su arvamust küsib, ütle, et oled hea meelega nõus temaga tegelema ja… Miks sa mind niiviisi vaatad?"

"Sain ma ikka õigesti aru?" küsis Kadi aeglaselt. "Räägid sa tõepoolest oma vennast?"

"Oh, ära hakka moraali lugema!" kehitas Thalia kärsitult õlgu. "Omade vahel ei pea ju silmakirjatsema! Muidugi ma armastan teda, muidugi ei taha ma, et tast narkar saaks, aga praegu on peamine ikkagi teda lõa otsas hoida, et ta rohkem pahandustesse ei satuks ja papsi valimiskampaaniat ära ei rikuks! Saa ometi aru, kui isa võidab, on see kogu perekonna, ka Thori huvides! Me kõik peame ühiselt pingutama…"

"Jäta juba!" hakkas Kadi kätega vehkima. "Sa ei esine praegu ju valijatele! Enda arust ma juba ütlesin, et mul pole valikut, ma võtan poisi! Aga pea meeles, seda teen ma sellepärast, et Ets on Tõnise, mitte aga parteiliidri poeg!"