Читать книгу Minevikust olevikku - Jaan Mikweldt - Страница 6

Kell kuue paiku hommikul läks Mardol uni ära.

Naine ta kõrval alles magas, käsivars päikese eest silmadele varjuks. Tekk oli poolenisti maha libisenud, paljastades hädasti raseerimist vajava kaenlaaluse ja juba närtsima hakkavad rinnad.

Eile õhtul baaris oli tal vedanud peaaegu kohe. Naine, kelle kõrvale ta end otsekui juhuslikult istuma sättis, võttis kergesti vedu, jutt klappis, peale paari-kolme tantsu ja samapaljusid napse oli ta meelsasti nõus jätkama üritust enda pool.

Või mis üritusest seal enam juttu olla saigi! Niipea, kui uks nende taga kinni langes, haaras naine tema järele, surus oma suu tema huultele niisuguse hooga, et hambad oleksid äärepealt vastamisi laksatanud, ise samal ajal vaba käega riideid seljast rebides. Mardo tajus oma keha ägedat vastureageeringut ning pidi end kõvasti vaos hoidma, et mitte võtta naist enne, kui nad magamistuppa jõudnud olid.

Naine polnud enam esimeses nooruses ega ka mitte mingi kaunitar, kuid seda, mida teha, teadis ta väga hästi. Nii juhtuski ime: Mardo unustas enesekontrolli, unustas ka kõik muu enda ümber ja lihtsalt nautis ürgseima tungi rahuldamist. Ka naine tundis nähtavasti sama ning nii uinusidki nad alles siis, kui päike juba kõrgel taevas.

Praegu peaks õigupoolest jalad alla võtma ja minema luuretööd jätkama. Ent kuidas seletaks ta oma varast lahkumist naisele – vist oli ta nimi ikka Küllike? Muidugi võiks lahkuda ka ilma mingisuguste seletusteta, kuid sellisel juhul muutuks pinna säilitamine juba problemaatiliseks – ja probleeme on tal selletagi piisavalt. Niisiis tuli kinni pidada eile õhtul baaris esitatud legendist, mille kohaselt on ta hiljuti läbi elanud nii lahkumineku kalgisüdamelise ja mõistmatu naisega kui ka koondamise töökohalt, kõigile käega löönud ja siirdunud otsima uut elu, kaasas ainult väike spordikott mõne isikliku asja ja riidehilbuga. Paistis, et lugu läks Küllikesele peale, naine oli kiresööstude vaheajal rääkinud midagi abistavast käest ja ühisest tulevikust. Nagu öeldakse – metštat ne vredno ja kui naisel on tõesti nii kaugeleulatuvad plaanid, peaks pinnaga olema hea tükk aega muretu.

Vajadus tualettruumi minna sundis ta voodist tõusma. Tagasiteel märkas ta oma esikupõrandal vedelevat nahktagi ja surus alla vandesõna: püstol oli taskust välja libisenud ja lebas nüüd sealsamas kõrval, täiesti lagedal. Pagana pihta, selline hooletus võinuks kalliks maksma minna! Aga õnneks oli naisel eile õhtul küllap muudki teha kui esikus nuuskida! Nüüd aga tuleb relv kähku silma alt ära panna. Kumb oleks kindlam, kas tagasi taskusse või ajutiselt hoopis kotti?

"Ah niimoodi siis!"

Küllike seisis uksel, juuksed salkus, sitskittel paljale ihule tõmmatud. Hetkega tajus mees oma olukorra piinlikkust: võõras esikus ilma ainsagi hilbuta, ainult püstol peos. Veri uhkas põskedesse, sõrmed pigistasid automaatselt püstolipära. Nähtavasti märkas naine seda liigutust, sest ta taganes hirmunult seljaga vastu seina.

Tahtepingutusega sundis Mardo end rahulikuks, suutis koguni naeratuse huultele manada.

"Jäta, rumaluke! Kui ma kavatseksin sind röövida või tappa, oleksin kõigepealt vast ikka püksid jalga tõmmanud!"

"Aga… aga… miks see?" Küllikese hääl värises, samuti ka käsi, kui ta püstolile osutas.

Kõige mõistlikum oli kõnelda tõtt.

"Ma ei märganudki eile õhtul, kuidas ta mul taskust välja kukkus! Tahtsin tagasi panna, enne kui sina tuled ja ehmatad!"

"Jah, aga… Miks sa teda üldse kaasas kannad?" Naise keha lõtvus, kuid pilk oli endiselt ebalev.

"Miks mitte!" Mardo tõstis põrandalt tagi, torkas püstoli oma kohale põuetaskusse ja riputas tagi varna. "Paljudel mu tuttavatel on relvad. Hankisin ta mõned aastad tagasi, tõsi, ebaseaduslikult, kuid see oli üks neist vähestest asjadest, mida ma naisele jätta ei kavatsenud."

Küllike ohkas sügavalt.

"Ma ei salli selliseid mänguasju… Olgu pealegi, lähme kööki, ma teen sulle selle ehmatuse peale tassikese teed!"

"Ei tahtnud sind üles ajada," vabandas mees ja vaatas otsivalt pükste järele. Nähtavasti olid need tuppa jäänud. "Lähme ehk magama veel natuke või pead järsku tööle minema?"

Pearaputus.

"Täna mitte. Ma õmblen tekikotte ja muud sarnast kraami, meil on vahetustega töö ja täna on mul vaba päev. Ma olen lihtsalt harjunud vara tõusma, sina mine ja maga edasi kui tahad."

Ausalt öelda eelistanuks Mardo teele tõepoolest und, kuid kuidas võinuks ta praeguses olukorras magama keerata! Põiganud korraks magamistuppa oma pükste järele, kõmpis ta naise kannul kuulekalt kööki.

Küllike tõstis vanamoodsa kannu gaasipliidile, otsis lagedale teekotikesed ja kaks kruusi.

"Mida sa edasi teha mõtled?" küsis ta toosi suhkrut juurde valades.

"Täna või üldse?" Jutt hakkas kalduma libedale teemale ja Mardo tõmbus pingule.

"Nii seda kui teist!"

"Lähitulevikus kavatsen ma proovida sind voodisse tagasi meelitada!" Silmanurgast õnnestus teele saata kelmikas pilk. "Eks siis näe, mis edasi saab!"

"Aga pikemas plaanis? Jääd sa linna?"

Mardo teeskles kahevahelolekut.

"Ma ei tea! Mõtlesin, et vaatan paar päeva ringi, enne kui otsustan!"

"Töökohtadega on muidugi raske, aga paaril ehitusel, ma tean, võib musti otsi teha," kiirustas Küllike ütlema. "Edaspidi aga, kui hoolega otsida, leiad kindlasti midagi püsivat!"

Püsiv töökoht oli viimane, mis momendil Mardo plaanidesse kuulus, kuid loomulikult ta naist sellest teavitama ei kiirustanud.

"Põhimõtteliselt miks ka mitte!" venitas ta. "Linn nagu iga teinegi." Korraga tabas ta pettumusvirvendust Küllikese silmis ja mõistis, et oli teinud vea.