Читать книгу Surm on edasitee - Jaan Tammsalu - Страница 2

Jaan Tammsalu
Surm on edasitee

Teekond jätkub

Üks lugu räägib kuningast, kellele väga meeldis oma kuningakoja narr. Kuningas oli rännanud paljudes kuningakodades ja jälginud hoolega, millised on sealsed narrid. Ühel päeval tuli ta koju ja ütles oma narrile, et see on maailma kõige narrim narr. „Selle tõestuseks, et ma tõesti nõnda arvan, kingin ma sulle kullast narrikepi.” Aga ta lisas, et kui narr peaks leidma endast veel narrima narri, siis kingiks ta saua edasi.

Läks palju aastaid. Kui kuningas oli surivoodil, lasi ta enda juurde kutsuda oma kõige lähemad, kaasa arvatud vana narri. Kuningas ütles neile, et ta on minemas ja jõud hakkab lõppema, aga ta tahab kõiki neid tänada koos veedetud aja eest. Eraldi pöördus ta narri poole ja tänas ustava teenimise eest, selle eest, et narr oli aidanud tuju üleval hoida kuningakojas temal ja paljudel teistel ka kõige süngematel aegadel.

Aga siis küsis vana ja kortsuline narr oma kuninga käest: „Mul on sulle ainult üks küsimus. Iga kord, kui sa oled päevaks, nädalaks või kuuks ajaks mõne teise kuninga juurde või mujale reisima hakanud, oled sa andnud meile käsud kätte, mida kõike sulle sinna kaasa panna. Sa oled alati ettevalmistusi teinud ja kõik su kaaskondlased on selles osalenud. Aga nüüd oled sa nii pikale teele kuningate Kuninga ette minemas – kas sa oled ka selleks ettevalmistusi teinud?”

Kuningas jäi vait ja ütles viimaks: „Ei, selleks ei ole mul küll aega olnud. Kogu elu on olnud nii palju tähtsaid tegemisi, et selle peale pole olnud mahti mõelda.”

Seepeale võttis vana narr oma värisevate kätega kullast narrikepi, mille kuningas oli kunagi talle kinkinud, ja pani oma valitsejale rinna peale. Ta vaikis, ei öelnud mitte ühtegi sõna. Ja need kaks meest mõistsid teineteist ilma sõnadeta. Kuningas vaatas seda keppi, vaatas oma narri ja mõtles …

Kas meie oleme kõige narrimad narrid, kui ei mõtle nende asjade peale? Selle peale, et meil tuleb kord siit minna? Tallinna Rahumäe kalmistul on üks lihtne hauakivi. Sellel on lahkunu nimi, sünni- ja surmaaeg ning lause „Siit algab igavik”. Ühel teisel surnuaial on kivisse raiutud kiri „Rändur, ära mõtle minu peale. Mina olen koju jõudnud. Sina oled veel teel”.

Meie oleme veel teel. Kas koduteel? Surm ei ole lõpp. Surm on edasitee. Elutee ei lõpe surmaga. Ernst Enno on kirjutanud „Rändaja õhtulaulus”:

Ma kõnnin hallil lõpmata teel

Kesk nurmi täis valmivat vilja,

Ma kõnnin ja kõnnin otsata teel,

Ju lapsena teesid armastas meel –

Teed laulavad õhtu hilja.

Tund hiline nüüd, laulab lõpmata tee –

Meel igatseb tolmuta randa.

On neid, kes oskavad igatseda seda tolmuta randa. Neidki on, kes arvavad, et surmaga lõpeb kõik – kuid kummaline, et paljud nii arvajatest tunnevad surmale mõeldes hirmu. Kas nad aimavad, et lõpp ei olegi lõpp? Lugesin veel kord raamatut, mille on kirjutanud vaimulik Urmas Petti, kes siitilmast väga vara lahkus. Ta kirjutab seal, et inimesed ei karda mitte surma, vaid seda, mis tuleb pärast surma – ülestõusmist. Küllap ka kõige kõvemad ateistid kardavad, et SEAL ikkagi midagi jätkub ja et tuleb hakata oma elatud elust, tehtud tegudest ja tegematajätmistest, sõnadest ja ütlematajätmistest aru andma.

Miks me ei peaks mõtlema selle peale, mis seisab meil kõige tähtsamal teekonnal ees? Miks me ei võiks oma elu seada teadmise järgi, et meil tuleb kord aru anda oma tegemistest ja mittetegemistest, seejuures uskuda, et Jumal on armuline? Elu läheb edasi ka siis, kui tuleb surma lävepakk ületada.

Taevas on pilves

Jaan Tammsalu, Mårten Andersson

NELI PEATUMIST TUULEVAIKUSE AJAL. I osa

Kui tuul käib temast üle, siis teda enam ei ole.

(Psalm 103:16)

Päev oli ka täna lühike. Pidin tegema erinevaid asju.

Pidin toimetama, sest kes peale minu seda teeks.

Aga taevas läks pilve. See, mis oli enne rahulik ja

ilus, ärkas kummalisel kombel ellu. Kõik viis lehte

pärnapuus muudkui lehvisid sinna-siia. Viimased

õied väljas noogutasid pead. Midagi lendas läbi õhu.

Ja tuul oligi kohal.

Kui erinevad on need tuuled! Kevadine, lootusrikas,

lõhnab, suvine on soe,

ja on ka praegune, mis räägib loobumisest.

Meilt võetakse midagi ära. Ja mitte ainult midagi,

vaid ka kedagi.

Kas kummargil puud on leinas? Kas viimased lilled

on nukrad, et peavad oma ilust loobuma?

Puud ei leina suve. Lilled ei leina oma võlu.

Meie aga teame, mis on loobumine ja lein.

Ta käis koos minuga. Aastatele lisandusid aastad.

Sõnadele sõnad.

Silmad said sõbrustada teiste silmadega. Taevas oli

soojalt sinine.

Silmade sinine sulas ühte taeva sinisega. Meie käisime

koos. Jagasime.

Naer sai naerule seltsiks – ja oligi kaks naeru, mis on

palju rohkem kui üks.

Taevas on pilves. Kuhu sa läksid? Ma oleksin vajanud

sind veel.

Äkki sina oleksid vajanud mind ka? Vähemalt ma

arvan nii.

Mu naer on nii üksi praegu. Mu silmad vajaksid sinu

silmi.

Päev algab ja lõpeb. Aeg läheb edasi, öeldakse. Kas

ongi nii? Mismoodi edasi?

Ma ei tunne midagi sellist. Tunnen tühjust. Kas olen

mina see pärnaleht, mis lehvib tuules?

Kas mina olen õis, mida varsti pole?

Mis on meie elu? Mis olen mina?

Pilv sai oma aja. Leht ja õis said ka. Sina said ja mina

sain. Meie saime päevi, koguni aastaid.

Mis on igavene? Mis on igavik?

See pole mingi loobumine. See pole minimalism.

Igavik on uus kevad. Igavik on taastumine.

Saame jälle näha. Meile lubati nii.

See on meie usk. Ka loobumise ajal.

Surm

Meil kõigil on lootust

Väga sageli olen ma surma seostanud lävepakuga, millest tuleb üle astuda. On täiesti kindel, et selleni jõutakse – ja see ei ole lõpp-punkt. Surm on lävepakk teispoolsusesse. Olgu ootamas siis teine ilm, paradiis või uus elu, põrgu, pimedus – mis tahes nimetusi me ka ei kasutaks –, aga igal juhul tuleb meil kõigil esmalt lävepakust üle astuda.

Larry Normanit nimetatakse kristliku rock’i isaks, ta hakkas laulma kristlikku muusikat rock’i võtmes. 1980. aastate teises pooles oli ta Tallinnas ja andis Jaan Tombi nimelises kultuuripalees ehk praeguses Salme kultuurikeskuses kontserdi. Istusin lavale väga lähedal ning korraga jahmatas ta mind väga. Ta rääkis lugusid oma laulude vahepeal ja ühel hetkel sõnas rahvale, et ärgu nad uskugu pappide juttu, et ainult osa inimesi elab igavesti – see on täielik vale. Siis tegi ta pika pausi, nii et ma oleksin tahtnud juba midagi hüüda, kuid viivitasin pisut, kuna pidasin aru, kuidas seda inglise keeles peaks sõnastama. Paus kestis ja kandis hästi. Viimaks ta ütles: „Kõik elavad igavesti. Ainuke vahe on selles, kus.” Nii saigi kõik paika pandud, ma ei tahtnud enam mitte midagi vahele hüüda. Küsimus on selles, et piibli mõtteviisi järgi on surmale kindlasti midagi järgnemas.

Piiblis räägitakse viimsepäevakohtust väga selgesti – kõik inimesed kogutakse Jumala kohtujärje ette. Matteuse evangeeliumi 25. peatükis kõneldakse sellest väga kujundlikult: sikud vasakule ja lambad paremale käele, „mul oli nälg ja te andsite mulle süüa, mul oli janu ja te andsite mulle juua”, ja nende imestus, et millal nad seda talle, Jumala Pojale, olid teinud. Ning siis Jeesuse ütlemine neile: „Mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle.” Seal ei räägita midagi usust, vaid tegudest – heategude tegemisest ja tegematajätmisest.

See annab minule lootust, et ka need inimesed, kes ei ole kirikuga väga tihedalt seotud olnud, võivad jõuda oma tegude abil igavesse ellu. Jah, ma olen luterlane, ma tean, et ainult armust võib sinna jõuda. Aga seda ma ju viitangi, et Jumala arm võib ulatuda ka nende inimesteni. Ja millegipärast ma arvan, et väga õelad ja kurjad kiriku liikmed võivad ainult unistada sellest, et nemad sinna paremale käele satuksid. Nad on oma hea osa siin juba kätte saanud ning järgneda võib igavene jubedus ja koledus, sest nad on teiste elu muutnud jubedaks ja koledaks – maapealseks põrguks.

Teekonnal läbitavast räägib kujundite abil oma luuletuses „Pärast ja seepärast” Jaak Jõerüüt:

Suurt valu sa koged sel teekonnal,

enne kui lihast saab vaim.

Enne kui küünte asemel

kasvavad LEEGID sõrmede tippudesse.

Suurt valu teeb teekond, enne kui

juhtunud ei ole kõik,

mis juhtuma pidi. Pärast on vaikus.

PÄRAST on vaikus ja leegid.

Surm on siit äraminek, siin elu lõppemine, maisele elule punktipanek. Mida surija lähedane teha võiks või tegema peaks? Läbi aegade on usutud, et me peaksime palvetama lahkunute pärast. Elavatel on midagi teha selleks, et neil seal võiks olla rahu ja hea. Seepärast on ääretult oluline, et oleks keegi, kes teeb palveid, keegi, kes juba surnukeha juures ütleks kohe kas või mõne lühikese palve. Aitab sellest: „Jumal, ole talle armuline.” Aitab, kui me palume ta Jumala armastuse hõlma, tema peopesa kumerusse. Aitab, kui me ütleme Jumalale tänu oma lähedase elu eest ja palume, et tal oleks seal hea ning Jumal kannaks ta eest hoolt. Mõned suudavad ka paluda, et Jumal andestaks, mis jäi puudu.

„Keldi palveraamatust”, mille Valda Raud on tõlkinud, moodustavad ühe osa surmapalved: palved suremisel ja surnu pärast. Neid võib leida ka õigeusu kiriku palveraamatutest ja mujaltki. Ääretult kahju, et palveraamatuid on Eestis vähe välja antud – just selliseid, kust leiaks palveid teemade kaupa igaks elujuhtumiks. Aga neid siiski on olemas, nii et kes väga tahab leida, küllap ka leiab.

Tiibeti surnuteraamatus ja mitmel pool mujalgi on väga selged viited sellele, et kui lahkunu siit läheb, siis kõige viimane, mis inimesel kaob, on kuulmine. Tihtipeale mõeldakse, et pole mõtet rääkida, ta enam ei kuule, kuna on koomas ja juba siit ära. Aga mul on mitu kogemust, kus inimene on täiesti ära, peaaegu et juba sirge kriips monitoril, aga ta ikkagi kuuleb.

Toon vaid ühe näite. Mind kutsuti hooldushaiglasse lahkujale armulauda jagama – ta ise oli seda soovinud. Ta pere oli kogunenud ta ümber ja kui ma soovitud ajaks kohale jõudsin, öeldi, et ta on koomas, ei kuule enam midagi ja on kontaktivõimetu. Aga siis ütles üks lähedastest, et ka nemad on kõik kirikuliikmed, ja palus neile armulauda jagada, kuna nad vajavad seda hetkel väga, sest ema ja vanaema on minemas.

Kui ma hakkasin lugema vanu pihipalve sõnu „Mina, vaene patune inimene …”, siis märkasin äkki läbi ripsmete, kuidas lahkuva inimese suu hakkas neid sõnu kaasa ütlema. Poole pealt olid silmad korraga lahti, ta oli täiesti tagasi tulnud, võttis armulaua vastu, jättis kõigiga jumalaga ja kahe tunni pärast oligi läinud.

Hakata koomas inimese juures mingeid asju arutama tema kohta, tema matust juba paika panema ja mida kõike veel … Tasub mitte unustada, et lahkuva inimese meeltest on viimane, mis kaob, kuulmine. Paljud, kes on juba pealtnäha läinud, võivad siia veel tagasi tulla. Kuid ka siis, kui tagasi ei tulda, on meil mõistlik minejatest mõtelda head ja seda head neile sõnades ja palvetes kaasa anda.

Emily Dickinson on Doris Kareva tõlkes öelnud: „Surm on edasitee.” Ja mõtisklenud:

Ta suri – n i i ta surigi.

Hing jõudis lõpule.

Ning tema kaasas lihtne kleit

teed algas päiksesse.

Ta habrast kuju võisid veel

vast Inglid silmata –

ei teda surelike seast

eal enam leidnud ma.