Читать книгу Surm on edasitee - Jaan Tammsalu - Страница 3

Surm on loomulik elu osa

Kunagi oli üks Hiiumaa mees mõelnud, et peaks endale mõne tulutoova ameti muretsema. Vaatas ringi ja taipas, et ennustajad elavad hästi. Otsustas, et hakkab ka just seda tööd tegema. Ometi tekkis tal kahtlus, sest saar on väike ja kui ennustused ei täitu, on kunded peagi otsas ja pahandusedki võivad tulla. Siis aga mõtles välja. Kui kunde tuli, keerutas ta tema nimega paberi kohal pendlit. Seejärel segas kaardipakki ja asetas seitse kaarti kolme ritta. Lõpuks vangutas pead, vaikis mitu minutit ja siis ennustas: „Sa sured kord ära.” Räägitakse, et varem või hiljem ta ennustus alati täitus.

Oleme kaotamas oma eelkäijate imelist oskust mõelda surmale kui millelegi, mis on elu osa. Selge paratamatus, üks osa elust, elamisest. See elu siin lõpeb surmaga. Absoluutselt kõigil. Seda ei maksa peita, eitama hakata, surm tuleb niikuinii. Loomulikult võib surmaga olla seotud meeletu traagika, sest mitte kõik ei sure 90-aastaselt vanadusse, jõuetusse, vaid mõned võivad õnnetuste ja haiguste tõttu minna ka väga noorelt.

Surm on paratamatu, see on midagi nii loomulikku kui hingamine ja elu. Ja surma tulekski esmalt just nii vaadata. Nagu magamajäämist. Me ju ei ahasta oma armsama juures, et ta jääb õhtul pärast pikka päevatööd lõpuks magama. Aga miks ometi me ahastame siis, kui inimene on vanadusest läinud või lahkunud neljanda astme vähi või mõne muu raske haiguse tõttu? Kas me tõesti tahame, et ta peaks veel rohkem kannatama, veel vaevlema … See oleks ääretult egoistlik.

Surm on äraminek, ära lendamine. Nagu piibel ütleb: „Jah, see (elu siin) möödub kähku ja me lendame ära. Vaim läheb jälle Jumala juurde, kes tema on andnud.” On ääretult oluline ja väga erinev ka nende inimeste suhtumine, kes suudavad uskuda lauset „Vaim läheb jälle Jumala juurde”. Aga see on see, et „mida silm ei ole näinud ega kõrv kuulnud ja mis inimsüdamesse ei ole tõusnud, selle on Jumal valmistanud neile, kes teda armastavad”. Sulle on midagi imelist valmistatud, talle on midagi imelist valmistatud, me saadame lahkunu sellesse Nangijaalasse, nagu ütleb sügavalt usklike vanemate laps Astrid Lindgreni „Vendades Lõvisüdametes” teispoolsuse kohta.

Surm on siinse lõpetamine ja järgneva alustamine. Peatun veel hetkeks Rahumäe kalmistul ühel hauakivil oleva teksti juures, mida nimetasin ka sissejuhatuses – „Siit algab igavik”. See on lõpmata ilus lause, aga tahaksin autoriga siiski pisut vaielda. Kas tõepoolest siit algab igavik? Või palju varem? Igavik algab juba sealt, kust Jumal on inimesele elu andnud: andnud nii palju võimalusi, imelist. Kas me võtame selle vastu, sõltub inimesest.

Väga tark eestlane Uku Masing on öelnud, et igavik algab kas siit või ei alga üldse. Ka siis, kui me arvame, et igavik algab surmahetkega, võib meil õigus olla, aga küllap on igaviku algus ikkagi palju enne surmahetke.

Tuleme veel kord tagasi ka Larry Normani juurde, kes ütles, et kõik elavad igavesti, aga ainuke vahe on selles, kus, ja milline igavik siis algab, kui inimene on läinud. On ääretult oluline, et inimene oma hingeasjad korda seaks, oma hinge eest hoolt kannaks, ning mõtleks, et tal tuleb siit kord lahkuda.

Vanas keldi palves öeldakse:

Mu hea ingel, Jumala käskjalg,

kaitse mu hinge ja mu ihu;

kaitse mind kurjusevaimu

ja eelkõige kaitse mind patu eest.

Ma palun teid, pühakud, mehed ja naised,

ma palun Sind, Jeesus,

kaitsta mind ja lubada mulle

hea ja õnnelik surm.

Teeleminekuks valmistumine

Fernando Pessoa on Ain Kaalepi tõlkes väitnud:

On surm ainult maanteekäänd

ja sind ei näe selle takka,

kuid sammude kaik on jäänd –

me olemine ei lakka.

Taevast on tehtud ka maa.

Ei vale näe pärijaid.

Kaduda keegi ei saa.

Kõik tõde ja tee on vaid.

Uku Masing on kirjutanud: „Alles mõtlemine surmale on see, mis teeb inimese inimeseks. See ei tähenda, et surma tuleks karta, vaid teada ta olemasolust ikka ja alati. Inimene, kes teab, et ta jääb kurdiks mõne kuu pärast, oskab kuulda ja püüab kuulda hästi, et mitte unustada seda, mis oli. Inimene, kes teab, et varsti ta pimeneb, näeb maailma hoopis teisiti kui see, kes on kindel, et ta iial ei jää pimedaks. Samuti inimene, kes teab, et ta peab surema, näeb, kuuleb /…/ tajub maailma hoopis teisiti kui inimene, kes iial ei taha mõelda surmale. Muidugi, kui pimeneja igal silmapilgul haletseb oma pimenemist, siis ta kulutab end selleks ega näe midagi, samuti ka inimene, kes aina haletseb oma surma. Seda teha pole õige, kuid tuleb elada nõnda, nagu surm tuleks järgmisel sekundil, siis alles inimene saab aru, mis ta on ja milleks ta on.” Enda kohta ütleb ta: „Olen püüdnud iga päeva elada nagu viimast, aga – praegu on väga ilusad astrid laual. Kas ma silmitsen neid nagu see, kes tuleval sügisel enam ei näe? Vaevalt – ja mitte seepärast, et oleks teha tähtsamat või tuju oleks halb. Lihtsalt laiskusest kontsentreeruda” (Uku Masing „Uskumisest”).

Surmaks valmistumine võiks alata väga varakult. Miks ikka ja jälle kirikus öeldakse, et lapsed tuleks pühapäevakooli panna, miks on olemas ristivanemad, miks nõutakse, et lapse ristimisel peab vähemalt üks lapsevanem olema ristitud ja leeritatud? Ikka sellepärast, et valmistada last ette igavikuks, valmistada teda ka – vabandust väljenduse pärast – surmaks. Et ta ei sureks kord hirmu kätte, vaid lootuses, et tema jaoks on valmis pandud midagi imelist.

Ettevalmistus peaks algama lapsepõlvest. Me valmistame oma last ette selleks, et ta ei saaks kaupluses tüssata, vaid oskaks ka ise 13 + 15 kokku liita ja teaks, et see on 28, mitte nagu kassapidaja kogemata teatas, et 33. Meie jaoks on nii oluline, et ta oskaks raha teenida ja korralikult riidesse panna, hambaid pesta. Aga kristlikud vanemad ja ristivanemad peaksid oma lapsi ja ristilapsi ette valmistama ka igavikuks: laste piibliraamatud, pühapäevakoolid, kodused palved, jumalateenistustel osalemine, me enda eeskuju aitavad ette valmistada igavikuks.

Kui inimene liigub juba oma elu lõpusirgel ja on ära jaganud, et minekuaeg hakkab varsti kätte jõudma, siis on teeleminekuks tehtud ettevalmistused ääretult olulised.

Vahetevahel ma olen imestanud, kui palju on õigeusu kiriku liturgias ja sealses teoloogias surmale keskendumist erinevates palvetes ja teistes tekstides. Aga tegelikult peakski kogu meie elu olema surmaks ettevalmistus. See ei tähenda, et me peaksime depressiivselt elama, kogu aeg hirmul olema. Pikale imelisele reisile minekuks on mõistlik elukestvalt valmistuda. Kui minna Santiago de Compostelasse suunduvale palverännaku rajale, siis tuleb panna seljakott valmis, mõelda, millised jalanõud ja riided valida, vaadata ka seda, millist ilma on prognoosides lubatud. Ettevalmistus kuu- või nädalapikkuseks rännakuks on väga põhjalik. Aga milline seljakott tuleks pakkida ja milliseid ettevalmistusi teha igavikuteele minnes?

Paljud meist püüavad ehitada endale oma elu viimaseks 30, 40, 50 aastaks kodusid, valmistada endale ette maist paika, ajutist ulualust. Mulle rääkis hiljuti üks kurb naine, kuidas nad olid koos mehega kaua ehitanud oma uut kodu ja said selle viimaks valmiski, kuid elada jõudsid seal vaid neli aastat, siis mees suri. Naine ohkas: „Me lootsime, et elame siin kaua koos.” Aga kui palju vaeva oli nähtud selleks, et endale pensionipõlveks kena kodu saada!

Kui palju me oma elust, igapäevastest tegemistest, oma päevadest ja öödest tegeleme igavikuks valmistumisega? Kas meil on aega minna leerikooli, lugeda piiblit, käia jumalateenistustel, teha oma igapäevaseid palveid, suhelda temaga, kes meile siis vastu tuleb, kui me surma lävepaku ületame? Kas me teda üldse ära tunneme? Kas tema meid ära tunneb, kui me ei ole temaga üldse suhelnud, tema poole palveid teinud, teda palunud, tänanud? Tehkem ennast tuttavaks temaga, kes võib meid viia teisele kaldale. Püüdkem temaga sõbraks saada ja mõistmisele jõuda, et tema on armastus. Püüdkem jõuda arusaamiseni, et me oleme ristimise kaudu saanud Jumala lasteks.

Surmaks ja igavikuks tasub end ette valmistada! See on tohutult tähtis meie elus. Kui me küsime, kui palju meil on olnud aega vaimseteks asjadeks – palvetamiseks, kirikuskäimiseks, armulaual ja leeris käimiseks –, siis ikka on olnud liiga kiire. „Küll ma hiljem lähen, küll ma pensionipõlves teen seda.” Mis on Eesti inimeste keskmine vanus? Kas ikka kindlalt jagub aega, kui ettevalmistusi pidevalt edasi lükata?

Kord helistas mulle naine, kes palus, et ma tuleksin haiglasse tema meest ristima. Mehel oli neljanda staa-diumi vähk ja ta teadis, et elu saab peagi läbi. Ühel päeval oli abikaasa istunud ta voodi juures ja äkki nutma puhkenud. Mees oli küsinud, miks naine nutab, ja saanud vastuse, mis teda jahmatas. Naine oli nutu põhjuseks toonud kartlikult küsimuse, kas nad kord oma abikaasaga seal teispoolsuses ikka saavad kokku, kui ta ise on ristitud ja mees ei ole. Mees oli palunud siis kohe mulle helistada, et tuleksin ja ristiksin ta ära. Loomulikult ma läksin. Mehe voodi ümber olid sel õhtul koos tema armsad lähedased. Mõne nädala pärast saatsime ta kirikust ristiinimesena lootusrikkalt teele.

Kuid aeg-ajalt on mul tunne, et inimesed valmistuvad elama siin igavesti. Et valmistutakse elama vähemalt 300-aastaseks, sest nendel on nii tohutult palju riideid ja kingi ja tehnilisi vidinaid vaja ja selle kõige pärast tuleb meeletult vaeva näha. Kuid elu on sild, me ei peaks sellele seisma jääma, vaid tuleb üle liikuda. Elu on üle silla minek, teisele poole jõudmine. Aga paljud ei jõua silla keskkohast meetritki edasi, nad ei jõua isegi päris üles välja, kuna arvavad poolel teel, et neil on nii tohutult asju, elamusi ja kogemusi vaja. Sild lihtsalt variseb nende asjade, murede, hädade all kokku, enne kui nad teisele poole jõuavad.

Elu on surmaks valmistumine, kuid see ei tähenda kogu aeg hirmulolekut, et varsti sureme. Memento mori! ‘meenuta surma’ tähendab seda, et õpi elama. Õpi elama sellest vaatevinklist lähtudes, et kord tuleb siit minna ja aru anda kõigest, mida oled teinud ja tegemata jätnud. See on prioriteetide paikapanek. See on armastusega elamine, mitte eluaegne hirm, et äkki läheb kõik viltu. Sel juhul ei julgeta head öelda. „Äkki ta ei mõista? Äkki ta hakkab mind ära kasutama?” Anton Tšehhov on paljudes oma novellides käsitlenud seda elu poolt: inimesed ei julge üksteist puudutada, ei julge armastuses koos edasi minna. Aga surmaks valmistumine on ilusa elu elamine. Selleks ei tule mitte hirmunult ja tudisedes kõndida ega kõike head kõrvale heita, sest äkki läheb viltu, valesti.

Keldi palvetaja palub:

Oo Jumal, kes Sa tõid mu eilse öö puhkusest

tänase päeva rõõmsasse valgusse,

vii Sa mind ka tänase päeva vastsest valgusest

igaviku suunavasse valgusse.

Jah, tänase päeva vastsest valgusest

igaviku suunavasse valgusse.