Читать книгу Mina ja minu pere - Jaan Tangsoo - Страница 6

Väiksena olin ma oma pesakonnas kõige armetum. Polnud koera nägugi. Olin nagu rotipoeg. Ma olin nii armetu penihakatis, et inimesed üldse ei uskunudki, et ma elama jään.

Olin nõrk ja äbarik, sihuke äpu, et hakkasin teistest kutsikatest palju hiljem kõndima ja haukuma. Mu vennad ja õed jooksid juba ammu ringi, aga mina alles roomasin. Mu käpakesed olid nii nõrgad, et niipea kui ma püsti tõusin, hakkasid need värisema ja siis prantsatasin ma niuksatuse saatel külili.

Mataki!

Niisamuti ei olnud mul pisikesena õiget koerahäält. Nimelt ei osanud ma haukuda. Ja kui proovisingi, siis ei tulnud mu kõrist mitte haukumist, vaid mingit isemoodi viginat. Ning ühe korraliku koera kombel urisemise asemel mõistsin ma ainult piiksuda. Umbes samamoodi, nagu teevad seda hiired.

Seepärast olin ma oma õdedele-vendadele kole kade. Mõnel neist oli hästi jäme hääl nagu suurel täiskasvanud koeral, ja see hääl tuli nagu tõrrepõhjast.

Aga minul? Ainult mingi viiks-viiks.

Oi, ma olin armetu! Ma olin nii armetu, et seda on lausa võimatu sõnadesse panna. Olin oma õdedest ja vendadest palju väiksem ega andnud ühe korraliku penihakatise mõõtu välja ei eest- ega tagantpoolt.

Seepärast, et ma nii pisike ja nõrk olin, kiusasid teised kutsikad mind kogu aeg. See on siin ilmas ikka nii, et nõrgematele tehakse liiga. Ja mulle tehti! Nad olid minust suuremad ja tugevamad ja nad kiusasid mind vahetpidamata.

Napsasid näiteks meie ühisest toidukausist kõige maitsvamad palad endale.

Nad ei lasknud mind kausi ligigi. Ükskõik kuidas ma ka end nende vahele nügida ei püüdnud, keerasid nad mulle oma suured kered ette ja nii ei saanudki ma toidukausi juurde enne, kui kõik teised olid kõhu täis söönud.

Alles siis ja kõige lõpuks tuli minu kord. Kõige viimasena.

Ma olin oma õdede-vendade peale seepärast hirmus solvunud. Õigupoolest polnud ma solvunud mitte ainult nende, vaid kogu maailma peale. Mis see siis olgu! Väikestele tehakse kogu aeg liiga. Kus on õigus? Mida ma teile teinud olen?

Niisamuti oli teiste ülekohtu tõttu probleeme magamisega. Kõik teavad, et väikesed penihakatised tahavad magada nii, et nad on vastu oma ema sooja ihu. Aga sealgi ei jätkunud minu jaoks ruumi.

Teised lesisid ema kõrval ja laiutasid seal, nii nagu vähegi jaksasid, aga mina pidin seda kõike vesise suuga pealt vahtima.

Ma kadestasin neid. Kadestasin ja põlgasin, aga samal ajal ka kartsin!

Mul oli raske lapsepõlv!

Nii raske, et ma hakkan seniajani endamisi urisema, kui see kõik mulle meelde tuleb.

Võib-olla seepärast ma olengi praegu sihuke väheke imelik koer. Vähemalt inimeste arust. Nad peavad mind üliväga arglikuks ja pelglikuks peniks, aga tegelikult pole ma nii pelglik ühti. Ma olen lihtsalt ettevaatlik, sest lapsepõlv on mulle õpetanud: ettevaatus pole iial kurjast.

Kust mina tean, mis kurjad plaanid võivad olla näiteks suvisel ajal minu poole kargleval konnal või siis öösiti toapõranda all krabistaval hiirel?

Ei! Parem hoida, kui oiata. Parem juba ruttu konna juurest plehku panna või siis Mamma juurde voodisse pugeda.

Ja vaat seal tema jalutsis on siis hea ja kindel olla. Seal on maailma kõige turvalisem koht.

Vähemalt minu jaoks.