Читать книгу Mina ja minu pere - Jaan Tangsoo - Страница 8

Siin maailmas on kolm kohutavalt tähtsat inimest. Vähemalt minu jaoks. Nad on nii tähtsad, et ilma nendeta ei kujutaks ma oma elu üldse ettegi.

Neist kõige tähtsamaks on Mamma, kelle juures ma elan ja kes mulle süüa annab. Mamma on küll hästi vana, aga sellest pole midagi. Ta on veel küllaltki kõbus. Palju kõbusam kui ükski teine niisama vana inimene, keda ma tean.

Edasi tuleb Mamma poeg, keda Jantsaks hüütakse. Temaga käin ma suviti järve ääres kalal. Need on minu elu kõige toredamad hetked, sest seal järve ääres juhtub igasugu huvitavaid asju.

Jantsal on ka naine, keda hüütakse Jantsaprouaks. Tema on ka minu jaoks väga vajalik inimene, sest tema süles on hea istuda. Mamma ja Jantsa süles on ka hea, aga Jantsaproua süles on millegipärast kõige parem. Ma ei tea ise ka, miks? Võib-olla seepärast, et ta teab täpselt, kustkohast mind sügada tuleb.

Kõrvade tagant.

Kõrvade tagant sügamine on nii hea, et kui seda tehakse, hakkavad mu tagajalad mõnust tõmblema.

Seepärast ongi nii, et kui Jantsaproua siia Mamma poole tuleb ja toolile istub, vupsan ma talle kohe sülle ja hakkan õrnalt vinguma. See vingumine pole tegelikult mitte midagi muud kui üks suur palve:

„Palun süga mind kõrvade tagant!”

Ja kuna Jantsaproua on inimese kohta küllaltki taiplik, saab ta mu soovist aru ja ta hakkabki mind kõrvade tagant sügama.

Oi, see on mõnus! See on nii mõnus, et mul hakkab suurest mõnust ila ka tilkuma.

Mamma süles on ka hea olla. Ta istub tihtipeale akna all laua taga ja vaat siis, kui ta enese seal sisse seab, hüppangi ma talle sülle. Mõnikord olen seal päris kaua aega. Vähemalt pool tundi jutti, ja me vaatame koos aknast välja.

Mamma ja mina.

Õue peal toimub igasugu huvitavaid asju. Vahel kõnnib seal mõni kass ringi. Vahel võib seal ka võõraid inimesi näha. Tihtipeale laskuvad aknaalusele platsile linnud ja vahel sõidab hoovi mõni auto.

Niisugustel puhkudel hakkan ma urisema ja haukuma.

Nihelema ka.

Niisugustel puhkudel teen ma kõva kisa, sest Mammat ei või ju iial teada. Täpselt nagu kõiki teisigi inimesi. Äkki pole ta seda autot või harakat tähele pannud! Äkki on tal miski kahe silma vahele jäänud! Vaat seepärast ma tema süles haukuma hakkangi.

„Vaata nüüd ruttu sinna! Seal on midagi põnevat!”

Iseäranis marru lähen ma siis, kui meie õuele sõidab punane auto. Siis hakkan ma Mamma süles lausa märatsema. Ma rabelen siis nii usinalt, et olen selle rabelemise käigus mõnelgi korral tema sülest maha kukkunud.

Asi on nimelt selles, et punane auto kuulub Jantsaprouale ja Jantsale.

Punase auto nägemine tähendab seda, et varsti näen ma jälle neid enese jaoks ülitähtsaid inimesi. Et varsti istun ma jällegi Jantsaproua süles ja saan mõnuleda, kui ta mu kõrvataguseid sügab.

Ja kui nad on juba autost välja tulnud ja maja poole astuvad, siis ei malda ma enam Mamma süles istuda. Siis jooksen mööda tube ja kööki ringi nagu pöörane ja klähvin, nii nagu vähegi jaksan.

Ma teen siis nii kõva häält, et majaseinad hakkavad ka värisema.

Aga mis Jantsasse puutub, siis tema süles saan ma hoopis vähem istuda, kui ma seda tahaksin. Tal on nimelt niisugune rumal komme, et ta ei viitsi korralikult istuda, vaid viskab enese diivanile lösakile.

Aga eks sa mine ja proovi niisugusele lösakil inimesele sülle ronida. Ei! Sellest ei tule midagi välja. Selle jaoks, et Kutsa saaks inimese süles ilusti istuda, peab ka too korralikult istuma. Muidu ei ole mingit mõnu.

Istumiskoht peab olema korralik!

Aga ega ma Jantsat sellegipoolest rahule ei jäta.

Ma kiusan teda, nii nagu vähegi jaksan. Haugun ja rabelen, vahepeal kiunun ka.

„Noh, mängi nüüd minuga! Silita ja süga mind kõrvade tagant.”

Mõnikord lähen ma temaga hullates sedavõrd hasarti, et hüppan esikäppadega tema najale ja hakkan ta nägu lakkuma. Limpsin tema põski ja nina niisuguse hoolega, et isegi keel jääb valusaks.

Tavaliselt lõpeb see sellega, et ma hakkan turtsuma. Jantsal on nimelt üks iseäralik komme, mida nimetatakse suitsetamiseks ja suitsetamine jätab tema hingeõhule kärsahaisu külge.

See kärsahais mind turtsuma panebki.

Ma turtsatan siis suure hoolega kohe oma paarkümmend korda jutti. Kõige lõpuks muutub turtsumine aevastamiseks.

Ma olen vahel aevastanud kolmkümmend korda järjest. Mõnikord veel rohkemgi. Väsitan enese selle aevastamisega nii ära, et pärast ei jõua enam õieti püstigi seista.

Ma aevastan niisuguse hoolega, et pea ka rappub. Nii kõvasti, et vahel löön ma oma ninaotsa vastu põrandat ära.

APTSIHH ja KOLAKI ja NIUKS!

Pärast aevastamist viskan end põrandale pikali. Koha valin nii, et kõik kolm inimest oleksid sealt kenasti näha. Asetan pea esikäppadele, aga samal ajal liputan vahetpidamata oma uhket saba. Ma taon seda vastu põrandat!

Põnts ja põnts!

Hea on niimoodi lesida ja oma karjal silma peal hoida!

Nii me seal siis tihtipeale olemegi, mina ja Mamma, Jantsaproua ja Jantsa!

Meie neljakesi!

Mina ja minu inimesed.

Mina ja mu kari!