Читать книгу Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa - Jaan Tangsoo - Страница 5

Kindlasti on nii mõnigi kuulnud põnevaid lookesi väikestest meestest, keda kotermannideks hüütakse. Aga võibolla pole just teie kotermannidest midagi kuulnud. Sel juhul on mul teist kahju. Kotermannid on sedavõrd toredad olevused, et neist lihtsalt peab midagi teadma. Teisi nii vahvaid tegelasi pole terves ilmas. Just niisugustele väikestele poistele ja tüdrukutele, kes kotermannidest veel midagi kuulnud pole, ma seda lugu nüüd jutustama hakkangi.

Muidugi võivad seda lugu lugeda ka suuremad lapsed ja need, kes on kotermannidest kuulnud või nende kohta lugenud. Selles pole midagi halba. Raamatute lugemises ei saagi midagi halba olla.

Kotermannid on hästi väikest kasvu vanamehed, kes elavad laevades. Nad on nii pisikesed, et ulatuvad inimestele vaid põlvist saati. Mõni on ka natuke suurem, aga mitte palju. Kuid lõppude lõpuks pole sellel mingisugust tähtsust, kui pikk on üks või teine kotermann, sest kotermann on oma laeva hea haldjas ja haldjate juures ei tähenda pikk või lühike kasv midagi. Peaasi, et nad oleksid head, ja seda on kotermannid kohe kindlasti.

Riides käivad nad enamasti samamoodi nagu kõik teisedki meremehed. Aga siiski on üks asi, mille poolest nad inimestest natuke erinevad. Nimelt kannavad nad mütsi, ja nad kannavad mütsi isegi palaval ajal, kui inimesed on kõik paljapäi. Kotermanni mütsi nimetatakse süüdvestriks. See on niisugune kiivritaoline õliriidest peakate, mida ka inimestest meremehed tihtipeale kannavad, aga mitte alati. Kotermannidel on aga süüdvester alati peas.

Ja siis on veel üks asi, mis on omane kõikidele maailma kotermannidele, ükskõik missugustel maailma meredel või ookeanidel nad oma laevadega ka ei seila. See on uhke rõngashabe! See läheb lõua alt läbi ja ulatub kõrvast kõrvani. Nii et kui kotermannile näkku vaadata, siis jääb niisugune mulje, nagu piiluks ta välja mingist krässus karvapuntrast.

Terves maailmas pole olemas niisugust laeva, kus ei elaks kotermanni. Ei meie maal ega ka kusagil mujal. Täpselt niisama palju, kui on maakeral laevu, on ka kotermanne. Laev on kotermanni kodu, olgu see siis purjekas või mootorlaev või aurik või kaubalaev, ja nii sõidavad kotermannid oma ujuvate kodudega ringi kogu maailma meredel ja ookeanidel.

Mitte keegi ei tea, kustkohast on kotermannid tulnud, aga kindel on üks – niipea kui mõnda uut laeva ehitama hakatakse, võtab mõni kotermann selle kohe oma hoole alla ja jääb tema juurde. Ta on laeva juures siis, kui seda alles ehitatakse. Ja siis, kui laeva juba vette hakatakse laskma. Ja ka siis, kui laev on juba täiesti valmis. Kui laev saab valmis, tähendab see tegelikult seda, et valmis on saanud kotermanni kodu.

Igaüks neist hoiab oma kodu, nii nagu vähegi jaksab. Kotermannid ei hoia mitte ainult laeva, vaid ka selle laeva meremehi. Lõppude lõpuks on asjalood ju nii, et kui juhtub midagi halba meremeestega, siis pole oodata midagi head ka laeval endal. Ta võib kas karidele joosta või põhja vajuda või tormituultes ümber minna, aga sellisel juhul jääks kotermann ju oma kodust ilma. Kes seda tahaks. Mõelge nüüd ise, missugune tunne teil endalgi oleks, kui te ühtäkki oma kodust ilma peaksite jääma.

Prrr! Niisugusele koledusele ei taha isegi mõelda.

Seepärast hoiavadki kotermannid pikkade merereiside ajal nii laeval kui ka meremeestel silma peal. Nad äratavad rooli juurde magama jäänud tüürimehe, teevad koledal kombel lärmi, kui laeva on ähvardamas mingi hädaoht, kui on puhkenud tulekahju või kui laev on hakanud kusagilt lekkima. Nad lihtsalt kaitsevad oma kodu.

Nad on heasüdamlikud ja sõbralikud, kuid sealjuures ka hästi häbelikud olevused. Ma ei tea, miks see nii on, aga ega nad inimese pilgu alla eriti hea meelega sattuda ei taha. Nad küll aitavad inimesi jõudumööda nende toiminguis, aga samas püüavad olla nii märkamatud kui vähegi võimalik. Midagi ei ole teha. Kotermannid lihtsalt on selline häbelik rahvas.

Mõnede rumalate meremeeste seas on seepärast levinud uskumus, et inimene ei tohigi kotermanni näha. Et niipea kui see juhtub, juhtub kohe midagi ka laevaga. Aga vale puha! Tegelikult ei juhtu laevaga niisugusel juhul midagi.

Meremehed muidugi teavad, et nende laeval on üks pisike hea haldjas. Seepärast pannaksegi neile iga söögikorra ajal mõnda varjulisse kohta laevaköögi nurka taldrik kõige maitsvamate paladega.

Meremehed teavad, et nad kõik on kotermannidele väga palju tänu võlgu ja seepärast peetakse neist väikestest vanameestest lugu. Neile ei tehta iial liiga ega öelda nende kohta ühtki halba sõna. Kuidas saakski öelda halba sõna hea haldja kohta? Ei! Niisugust meremeest ei salliks keegi silmaotsaski. Niisugust meremeest ei tahaks oma laevale ükski korralik laevakapten.

Asi on nimelt selles, et vanad, eluaeg merd sõitnud mehed, kes on oma pika elu jooksul näinud ja kuulnud igasuguseid asju, teavad rääkida hirmsaid lugusid laevadest, mis on läinud põhja või hukkunud kohe pärast seda, kui mõni nurjatu madrus on kotermannile liiga teinud. Või siis teda nii rängalt solvanud, et kotermann on laeva maha jätnud.

Meremehed teavad, et ilma kotermannita ei hoia nende laeva enam miski.

Seepärast nad neid väikesi mehi nii väga hoiavadki.

Haldjaid peabki hoidma.

Kotermannidega on veel niisugune põnev lugu, et aega ei ole nende jaoks olemas. Haldjatega juhtub vahel selliseid imepäraseid asju. Nii võib üks korralik kotermann olla ühekorraga nii olevikus kui minevikus. Nii tänases kui eilses. Tänapäeva uhke mootorlaeva kotermanni jaoks pole mingi ime näha muistseid viikingilaevu.

Ja nad võivad koguni üheaegselt mitmes ajastus olla. Vägeva keskaegse purjelaeva kotermann võib näha oma ujuva kodu pardalt Viru hotelli siluetti täpselt niisamuti, nagu mõne moodsa tiiburlaeva haldjas on võimeline nägema Tallinnat või Narvat sellisena, nagu nad olid viissada aastat tagasi.

Haldjate maailm lihtsalt on niisugune. Hoopis teistsugune kui inimeste oma. Nad on meist vanemad ja targemad. Teavad meist rohkem ja sellepärast peabki neid hoidma.

Vähemalt mõtteis.