Читать книгу Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa - Jaan Tangsoo - Страница 7

JUKOL ON HIRMUS HÄBI

Оглавление

Kõik Juko paremad ja vajalikumad asjad olid jäänud Birgittale. Sinna oli jäänud tema taldrik ja tekk ja padi ja musttuhat pisiasja, mida ta oli kogunud merereisidelt kogu oma pika elu jooksul.

Sinna oli jäänud värvilisi teokarpe ja väike tükike elevandiluud ja haihammas ja veel nii mõndagi. Kõik need tarvilikud asjad ja mälestusesemed olid paigutatud pisikesse meremehekirstu, mida ta oma koiku all hoidis, nagu seda teevad ka kõik inimestest meremehed.

Ja nüüd oli see kõik siis läinud. Ta oli kõigest ilma. Jukole polnud jäänud midagi peale seljariiete ja nahkvööle kinnitatud pisikese pussnoa. Kogu tema varandus koosnes põlvini ulatuvatest hülgenahka saabastest, hülgenahksetest pükstest, adrurohelisest kampsunist, mis oli nii pikk, et ulatus isegi allapoole põlvi, süüdvestrist ja väikesest noast. Kõik muu oli jäänud Birgittale.

Aga see kõik oli tühiasi Birgitta kaotsimineku kõrval. Asju võib ju uuesti muretseda, aga kust saada omale uus kodu?

Kui Juko oli aru saanud, et Birgitta on tema lohakuse pärast röövitud, ronis ta siinsamas sadamas seisvate heeringatünnide taha peitu ja puhkes nutma. Tal oli nii häbi, et ta ei teadnud enam, mida teha. Tal oli nii häbi, et ta ei julgenud isegi teiste kotermannide juurde minna, et neilt nõu küsida. Nemad oleksid teda ehk kuidagi aidata osanud, aga ei, ta ei söandanud!

Juko ei tahtnud isegi mitte mõelda sellele, et ta mõnele ametivennale silma peaks vaatama. Kõik teised on ausad ja korralikud kotermannid. Just sellised, nagu nad olema peavadki, aga kes on tema? Mingisugune äbarik, kes on lasknud varastada oma laeva. Mingisugune äbarik, kes on unustanud kotermanni püha kohuse – oma laeva valvamise. Mingisugune äbarik, kes on teinud oma lohakusega häbi kõikidele maailma kotermannidele. Kuidas saakski ta neile otsa vaadata?

Ei! See ei tulnud kõne allagi.

Kui aus olla, siis ei julgenud Juko teiste poole enam vaadata ka. Ja kui mõni neist möödus heeringatünnidest, mille taga ta parasjagu konutas, siis tõmbas ta süüdvesteri nii sügavale silmadele, kui vähegi võimalik.

Ta ei tahtnud, et teda ära tuntakse.

Nii istus ja ahastas ta seal pikka aega. Võibolla kolm tundi, aga võibolla ka kuus. Aga võibolla nukrutses ja halises ta seal terve päeva.

Viimaks, pärast pikka arupidamist iseendaga jõudis ta otsusele, et peab Narva linnast lahkuma. Ta otsustas, et hakkab oma ilusat Birgittat igalt poolt otsima, sadamatest ja mererandadest. Kusagil peab see laev ju ometi olema. Ta teadis, et Narva saabudes olid laeval nii joogivesi kui ka toit peaaegu otsas ja kusagil peavad need pagana röövlid oma varude täiendamiseks ometi peatuma.

Peale selle ei tahtnud ta Narvas olla ka seepärast, et siin oli liiga palju tuttavaid kotermanne. Tema sõpru ja tuttavaid, kes kõik on temast seni lugu pidanud, aga nüüd...! Kuidas saab pidada lugu kotermannist, kes on lasknud varastada oma laeva!

Ei. Siia ilusasse kivilinna jäämine ei tulnud kõne allagi. Kindlasti teadsid selle aja peale juba kõik teisedki kotermannid, millega Juko hakkama on saanud. Ta ei tahtnud nendega kohtuda. Mitte ühegagi neist.

Seepärast tahtiski ta siit linnast põgeneda, nii ruttu, kui vähegi võimalik.

Tal oli häbi.

Varsti saabus õhtu ning seejärel öö. Peagi valitses kõikjal nii läbitungimatu pimedus, et inimesed ei näinud näppugi suhu pista. Õnneks ei kehtinud see aga Juko puhul. Kotermannidel on nimelt niisugune imepärane võime, et nad näevad ka pimedas. Nad näevad ka kõige pilkasemas pimeduses niisama hästi kui päevavalges, ja kui tarvis, siis isegi võibolla paremini.

Kotermannid lihtsalt on niisugused kummalised mehikesed.

Öine nägemisvõime on neil nagu kassidel.

Nüüd, kui öö oli saabunud ja kõik teised kotermannid oma laevadele läinud, polnud enam seda hirmu, et ta neist kellegagi ninapidi kokku võib juhtuda. Nüüd julges Juko heeringatünnide tagant välja tulla ja sadamas pisut ringi vaadata.

Kotermann Juko imeline reis läbi Eestimaa

Подняться наверх