Читать книгу Maria Theresia taaler - Jaan Tepp - Страница 3

„Jookseme!“ sikutas sihvakas plika Giannit varrukast. „Katedraali juures on müstikuid nähtud.“ Noored suundusid Amalfi sadamas sagivatest meestest eemale. Kiirustasid higiste kehade vahelt läbi. Põikasid müüriväravast mägilinnakesse. Nad vältisid Via Lorenzol kokkupõrget kalakaupmehe käruga ja põikasid viimase sajatamise saatel Piazza del Duomolt püha Andrease katedraali löövide alla varjule. Nende lemmikkohaks oli kellatornipoolne nelja araabiapärase sambaga kaaraken, kust sai vaadata palverännakul olevaid inimesi. Paljud neist lootsid apostel Andrease reliikviate nägemisest osa saada. Ühtlasi kasta sõrmed katedraali pühitsetud vette.

Trepiastmed olid sajanditepikkusest palvetamisest tiined. Tundus, et iga aastaga venisid mingil seletamatul põhjusel küürutavate kogude palvepeatused üksikutel astmetel aina pikemaks. Ehk oli see eelnevate palvetajate poolt astmetesse nõrutatud jõud, mis takistas kiiret astmeid mööda liikumist. Sihikindlalt rühkivate patuste kõrval, kes olid Amalfis tavaline vaatepilt, sattus trepiastmeile ka ekstaatiliselt õõtsuvaid inimkujusid.

Need viimased olid noortele kõige põnevam vaatamisväärsus. Petra ja Gianni mõistatasid, mis paneb neid tavainimestest teistmoodi käituma. Müstikuiks kutsutud näisid nähtamatu niidiga olevat seotud taevasse, kust keegi neid edasi ja tagasi õõtsutas. Liikudes habrast, nähtamatut spiraali mööda kord ühte ja siis teist pidi.

Kuid oli ka vaikselt omi asju ajavaid isikuid, keda ühendas mingi palverändurite vennaskonna riietus. Nende rüü näis pealiskaudsemal vaatlemisel halli maani ulatuva tuunikana, mis oli vöö kohalt laia nahkrihmaga kokku tõmmatud. Ühtekuuluvust reetis vaid hõlmapalistuse hõbedane tikand. Selles oli tajutav araabia arabeski põimitud evangelist Johannese kotkakujund.

„Ma kardan neid,“ ütles Petra vaikselt. „Nad on nii kurvad. Samas täis ilusat valu. Pelgan, et see on nakkav.“ Võõristus linnakodanike ja palverändurite vahel oli vastastikune. See peegeldus viimaste soovimatuses alustada kohalikega vähimatki suhtlust.

„Olen kuulnud, et nad tulevad kusagilt Levandist. Keegi ei tea täpselt, kes nad on ja miks nad siin käivad. Nad ei räägi kohalikega, vaid veedavad katedraalis või selle läheduses mõned päevad, kadudes hommikuhämarusse enne, kui linn oma toimetusteks virgub,“ ütles Gianni kätt tüdruku piha ümber libistades.

„Nad on Johannese hauaordu rüütlid, kes on pidanud maha jätma oma kloostri Anatoolias. Sellest peale hulguvad mööda maailma ringi,“ sosistas Petra mööduvast rändurist eemale tõmbudes. Neist mööduva mehe nägu oli loetamatu. Tavaliselt vajutab elukutse inimeste näkku kindlad jäljed. Umbes nii, nagu tuul ja soolane meri jätab karedad küünekriimustused nähtavale. Palveränduri nägu oli suletud. Noortel polnud ka aega vaadata, kas tema näos olid mere ja soolase tuule või põllutolmu jäljed. Mööduja rüüst õhkus teekonna väsimust, kuid ühtlasi viirukisuitsu õrna haju. Võib-olla oli see pettekujutelm. Enne katedraaliukse avamist heitis ta noortele põgusa pilgu. Tema käsi aeglustus. Mehe pilk libises Petrast üle, kuid jäi Giannil pidama. Käsi lingil nõksatas ja tekitas uksekoputiga veidra lõgiseva heli. Justkui avades võõrast ust, teadmata, mispidi see käib. Ta nägi Giannis midagi, millest viimane polnud ise teadlik. Kõik see kestis vaid mõne hetke, kuid oli noortele piisavalt ehmatav. Petra, kes märkas uksel tekkinud nihet, ei teadnud, kuidas käituda. Ta surus ennast vastu Giannit ja pinge lahkus neist alles pärast ukse sulgumist.

„Gianni, luba, kuuled, luba, et te hoiate eemale Aafrika rannikust,“ sikutas ta Gianni kuuekäist, ise sulgunud ust kõõritades.

„Balardi laev väljub Antiookia reisile kaheksa päeva pärast. Berberi rannikust hoiavad eemale kõik meremehed, kes ei taha sattuda Tunise orjaturule,“ vastas poiss. „Hea tuulega pole võimalustki, et laev kanduks kursilt niivõrd kõrvale, et röövlid ligi saaksid.“

„See pole nii! Alles eelmisel kuul kadus üks Napoli laev,“ sosistas Petra. Tüdruk oli nagu mitmest kohast samaaegselt avatud raamat. Avatud kohalt, kus räägitakse esmakordselt oma tunnetest aimu saavast teismelisest tüdrukust. Kus kirjeldatakse heitlemist andumise ja vooruslikkuse vahel. Lehekülgedelt, mis peegeldavad maailmale vastuhakku. Leppides paratamatusega, et Gianni on oma lahkumisega kustutamas kõiki uusi tajusid, mida tüdruk oli hakanud kogema. Silmad ei otsinud enam Giannit, vaid vaatasid alla Piazza del Duomole.

Sagivate inimeste vaatamine rahustas. Linna asjalik toimetamine tuhmistas tüdruku valu. Katedraali trepid olid tühjad. Vaid üksikud tuvid toimetasid oma mõttetus kudrutamises ringiratast, ikka ringiratast. Nagu transis olevad sufi müstikud. Puudus vaid heli, mis süvendaks kujutluspilti idamaistest võluritest ja nende tantsudest. Meremehed, kes tinistasid kaasatoodud pille, üritasid kuulmise järgi imiteerida kuuldud helisid, kuid neisse imbus ikka kohalikku koloriiti.

„Ära anna ennast merele, ära anna ennast tuulele, ära anna ennast võõrastele maadele,“ sosistas Petra. „Ära armu minu asemel õõtsuvasse laevatekki ega kiindu näilisse vabadusse, mida uued silmapiirid võivad ekslikult pakkuda.“ Tema sosin polnudki suunatud poisile. Pigem oli see nagu vaikne palvemotiiv. Saadetud vaikivatele pühakujudele katedraalis. Öeldud nii vaikselt, et poiss nägi vaid tüdruku liikuvaid huuli.

Petra libistas käe põlletaskusse ja tõi sealt nähtavale hõbedase Maria Theresia taalri. Sellel oli kujutatud Austria ertshertsoginna ja Ungari kuninganna profiil ja kahepealine krooniga kotkas ning tekst: Archid Aust Dux Burg Co Tyr 1780 ehk Maria Theresia, Dei Gratia Romanorum Imperatrix, Hungariae Bohemiaeque Regina, Archidux Austriae, Dux Burgundiae, Comes Tyrolis. 1780.

„Sain selle ühelt kaptenilt, kes käis oma laeva üle vaatamas. Ta palus kiiresti mingi kirja linnapeale toimetada.“ Petra libistas mündi poisile ja ütles: „Olgu see hõbetaaler meie lepingu rahaks, millega ma seon su enda külge. Sa võid selle Antiookia turgudel kulutada alles siis, kui laev on võtnud kursi koju.“

„See on suur rahatükk!“ imestas Gianni. „See on tunduvalt väärtuslikum, kui meie piaster.“ Gianni uuris hõbedast raha ja proovis lugeda kotkasulgede arvu. „Seda raha kutsutakse Levandis abu reesh ehk see, millel on suled.“

Münt kiiskas tuhmilt poisi näppude vahel, meenutades läbimõõdult laiaks litsutud viigimarja. Keisrinna profiil oli mehelik ja jõuline, täpselt selline, nagu ühel valitsejal peabki olema, andes tehingule õigusliku kinnituse. Mees, kelle taskus oli piastrite kõrval hõbetaaler, oli juba selle omamise tõttu parem kui see, kellel see puudus. Taalri müstiline aura, mis oli levinud ümber kogu Vahemere, oli legendaarne. Usulised erimeelsused kaotasid oma teravuse, uksed avanesid nii Levandis kui Itaalias, Araabias kui Kreekas.

Münt oli veel läikiv ja selle peegeldus särav. Gianni püüdis pilvede vahelt piiluva päiksekillu ja suunas Petrale. Tüdruku põskedele tekkisid lohukesed ja tujukus kadus nagu hääbuv tuulehoog.

„Lähme palume isa Giacomolt mündile ja sinu reisile õnnistust,“ sosistas Petra.

„Ma pole kindel, kas see küsimine on nii lihtne,“ arvas poiss.

Nad vaatasid katedraali ust, mille taha oli kadunud noori ehmatanud kuju. Tundus eneseületusena järgneda mehele, kes vaatas neist läbi. Hirm komistada pühakulöövis palvetava mehe otsa tundus ületamatu. Mõistes olukorra veidrust, hakkasid nad naerma.

Poiss avas pronksukse, mille keskel olid Jeesust ja Neitsi Maarjat kujutavad hõbepaneelid. Uks oli esimene omalaadne kogu Itaalias.

Selle tellis kaupmees Mauro Pantaleone di Amalfi 1066. aastal Süüria Siimeonilt. Tänutäheks sujuvate kaubareiside eest Napoli ja Konstantinoopoli vahel. Mauro Pantaleone oli kapten Balardi kauge eellane. Mees armastas alati rõhutada oma kuulumist tuntud Pantaleonede suguvõssa, kuigi selle suursugusus oli vaikselt hääbumas.

Poiss piilus katedraali põhilöövi. Selle hämarusega harjumine võttis aega. Maurimotiivide triibud ja valge-mustaruuduline põrand muutusid suursuguseks sammaskäiguks. Nelinurksed sambad olid kaetud bütsantslike kaunistuste ja kujunditega. Igal võlvil oli fresko Kristuse elust ja apostlite rännakutest.

Gianni ja Petra libisesid ukse vahelt sisse, lastes sellel vaikselt kinni vajuda. Katedraalis oli tunda õrna viirukilõhna. Kuni silmad hämarusega harjusid, seisid nad paigal, soovimata tekitada vähimatki müra või mõnele palvetajale otsa komistada.

Gianni silme eest jooksis mööda kogu lapsepõlv.

* * *

Poiss armastas lapsepõlves jumalateenistuste ajal, pea kuklas ja suu ammuli, vahtida võlvimaalinguid. Kuigi perel oli aastatega välja kujunenud oma kindel koht, hakkas poiss kuueaastasena jumalateenistuste ajal vaikselt mööda kirikut ringi rändama. Ta sättis ennast äärmisele, seinapoolsele pingireale, ja mõni hetk jalgu kõlgutanud, libistas end vaikselt liikuma, vaadeldes maalinguid, mis pere tavaliselt istumiskohalt selgelt kätte ei paistnud.

See kutsus tihti peres esile protestipuhanguid, mis päädisid heleda laksuga üle peanupu. Pikkamööda asendus see tuima leppimise ja ükskõiksusega. Poisi soovi kolada missa ajal, pea kuklas, kiriku erinevates osades võeti ajutise veidrusena. Eriti meeldisid Giannile laemaalid Juuda suudlusest ja apostel Andrease martüüriumist. Juuda suudluse maalil kujutas poiss ennast apostel Peetrusena, kes oli maha murdnud sõjasulase, hoides tema pea kohal lühikest teravat mõõka.

Ta mäletas seda hirmusegust joovastust Peetruse jõust ja äkilisusest, tema valmidusest kaitsta oma isandat. Ta üritas täpselt samamoodi kui Peetrus laemaalingul punnitada oma silmi ning ajada irevile hambaid, hirmutamaks kujutletavat vastast. Monotoonsed palved soosisid Gianni uppumist sellesse ettekujutletud maailma.

Ta ei tabanud kunagi lõpuni, mis sel hetkel ikkagi toimub, kui vaimulik tõstab pisikese hostia oma pea kohale ning sirutab selle igatsevalt altari poole. Gianni vaatas toimuvat poisikeseliku pealiskaudsusega. Nagu tuule käes loogu vajunud viljapead põllul, nii tõmbus kogudus kiindumuslikult altari suunas pingesse. Kuulda oli iga juhuslik riidesahin. Sülelaste ootamatu häälitsus võis tekitada lummuse purunemise. Emad katsid laste suu, et kaitsta ekstaatilist vaikust. Iga köhatus või ninalurin rebis osaduse küljest veritsevaid tükikesi.

Hiljem, kinnitamisele eelnenud piiblitundides tabasid kloostrivennad Gianniga vesteldes, et poiss oskab rääkida laemaalingutest hoopis teisiti kui tavalised lapsed. Vendade sosinad Gianni nägemustest jõudsid lõpuks kloostriülema, isa Giacomo kõrvu. Gianni jutustas erutunult vendadele oma nägemustest. Justkui nihutades maaliserva ühele ja teisele poole, rääkis lugusid, mida laemaalinguid joonistavad kunstnikud olid ruumipuudusel jätnud välja toomata.

Tundus, nagu oleksid laevõlvidele maalitud tegelastel, keda Gianni oli poisikesepõlves suu ammuli imetlenud, poisiga isiklik asi ajada. Nad lasksid poisil siseneda ülesmaalitud sündmustesse, justkui kasutades poissi sõnumitoojana.

Kui Gianni küsis kloostrivendadelt oma nägemuste kohta, räägiti talle sadade aastate eest pintsliga piltidesse talletatud väest. Sellest, mis talletus pilti kunstniku käe kaudu. Freskolt allavaatava tegelase silmi pimedaks arvav isik on vaid tundetu sisemaailmaga. Nii rääkisid vennad katedraali võlvmaale imetlevale Giannile jumaliku kunstiväe ja maalikunstniku palvete segunemise lugu. Kõik see jäi poisile arusaamatuks teoloogiliseks jutuks.

Kloostriülem isa Giacomo tuli ühte piiblitundi ise kohale. Ta istus vaikselt skriptooriumi tagumisele pingile, soovides aru saada kloostrivendade sosinatest üheksa-aastase Gianni nägemuste kohta. Oma mõtteid oli poiss seni jaganud vaid vend Pioga, kes oli tema vaimulik juhendaja. Kloostriülema kohalolek mõjus Giannile häirivalt. Ta vaid noogutas tummalt iga Pio küsimuse peale, andmata ühtegi selget vastust. Vend uuris, kas ta teab laemaalingut katedraali esilöövis. Poiss ei vastanud.

„Kas sa kuulsid küsimust?“ sekkus isa Giacomo. „Sa kindlasti tead seda freskot, kus Jeesus peseb jüngrite jalgu? Pildi taustal on kellegi figuur. Kas sa oskad öelda, kes see on ja mida ta seal teeb?“

Giacomo oli katedraali esivaimulik ja kloostri prior olnud viimased kaks aastakümmet. Ta oli pikka kasvu, kuid kergelt kühmu hoidev hallipäine viiekümnendates mees. Tema laup oli kloostrivenna sirge tukalõike all pigem madal, tuues tugevamalt esile kandilise lõualuu ja muutes näoilme karmiks. Mehe silmad olid peaaegu mustad ja hääl madal, kuid meeldiva tämbriga, tasakaalustades näo kandilisust.

„Jah, ma tean seda pilti,“ vastas poiss vaimuliku selja taha piiludes.

Isa Giacomo oli enne Amalfisse tulekut Salerno San Matteo katedraali abivaimulik. Tema tööks oli pihisakramendi jagamine, tänu millele ta saavutas läheduse paljude inimestega ja suunati siis ootamatult noore abivaimulikuna edasi Amalfisse. Keelepeks, mis kunagi vilkalt mööda linnatänavaid liikus, sosistas, et suunamine Amalfisse sai teoks tänu tuntud ülikuperekonna soosingule, varjamaks mingit delikaatset saladust.

„Gianni, kas sul on meile midagi rääkida selle maali kohta?“ küsis isa Giacomo uuesti.

„Ma ei tea …“ sosistas Gianni. „Mulle tundub, et see kuju seal ei ole hea.“

Isa Giacomo vaatas üllatunult Giannit. „Miks sa nii arvad? Kas mitte-hea nagu Juudas, kes reetis Jeesuse, või Rooma sõdurid, kes lõid ta risti?“ Poiss mõtles küsimusele.

„Ei, ta on mitte-hea alati. Ka praegu, kui ta siia vaatab. Mitte nii nagu teie seda arvate. Et kunagi ammu, siis kui kõik need asjad toimusid.“

Pio ja Giacomo vahetasid hämmeldunult pilke. Skriptooriumi klapptool, millel vaimulik istus, tõi kuuldavale häiriva nagina. Mees tõusis, et poisile lähemale istuda. Aeg oli nihkunud üle keskpäeva ja poiss tundis kõhus häirivat kurinat, tuletades meelde, et hommikusöögist on möödas mitmeid tunde. Vaimuliku tulek tema ja vend Pio vahelisse usalduslikku ruumi tekitas ebamugavust. Ta vaatas abipaluvalt oma juhendajat, nagu soovides, et see küsitlemine ükskord lõppeks.

Ruumi tagaseina riiulile kuhjatud raamatutelt ja pärgamendirullidelt levis tolmu ning nahkkaante imalat lõhna. Skriptooriumi aknast tulev valgus oli nihkunud Pio selja taga olevale tahvlile. Keegi oli üritanud sinna kirjutada püha Tooma kogutud teoste nime, kuid jäänud õigekirjaga jänni. Gianni vaatas valesti kirjutatud sõnavormi summa teo ja sulgus enesesse, korrates mõttes aina katkist sõnaühendit – summateo, summateo, summateo … Tema nimetissõrm vedas klapplauale ühtlaselt korduvat ringi.

„Hei, poiss! Kus sa nüüd hulgud?“ tungis läbi kujutluspildi isa Giacomo hääl. Gianni võpatas ja vaatas vaimulikule ehmunult otsa.

„Ma mõtlesin, et mismoodi ta ei ole hea …“ sosistas poiss hääbuvalt. „Ta on halb nii nagu surm, mis viib ära inimese, kes ei tohi ära minna.“ Ruumi sigines vaikus. Lauaklapile tõmmatavate küüneringide vaikne kahin lakkas. „Ta on siin, et valvata kahe maailma vahel. Kuid ta segab maaliserva taha vaatamist.“

„Kas ta segab sind kogu aeg või kui vaatad seda pilti?“ küsis mees.

„Selle pildi sisse ei lase ta üldse vaadata,“ sosistas Gianni. „Teiste piltide sisse vaatamist segab mõnikord. Vahel näen lihtsalt maalitud sündmuseid. Vahel nagu oleksin seal pildi sees. Kui ma olin väiksem, siis lasi iga pilt endasse. Nüüd juhtub seda väga harva.“

„Oskad sa kirjeldada seda viimast korda, millest sa mulle rääkisid? Seda, mis juhtus sinuga ülestõusmispühal. Kui sa tundsid hirmu maali ees, mis kujutab Kristuse toomist Pilatuse ette.“ Pio pani peopesa ringe joonistava poisi käele. „Ära karda, räägi nii, nagu sa mulle rääkisid.“

Venna käsi oli suur ja kergelt higine. Gianni tundis ebamugavust. Puudutus, mis oli mõeldud julgustama, tekitas ebakindlust. Poisi mõtted läksid triivima ja ta libistas oma käe kuuma peopesa alt välja ning vaatas edasiliikunud valguselaiku seinal. Ennist poissi kõnetanud sõnaühend tahvlil oli libisenud varju. Selle asemel imes valguslaigu endasse kloostrikoridori avanev uks nagu põgenemiskutse. Koridorist paistis kaarjas puituks. Selle ülemisele tugipostile oli kriidiga kirjutatud kolm tähte: C + M + B ja aastaarv 1788.

Vastumeelselt tõi Giacomo lause „Noh, poiss, räägi!“ Gianni ümbritsevasse ruumi tagasi. Ta tundis Giacomo hingeõhus nõrka sibulalõhna. See muutis kloostriülema kuidagi omaseks ja igapäevaseks. Nagu nahaparkalist isa, kes jõudis õhtuti koju võõraste lõhnadega sadamakõrtsist. Kes võttis poisi, kui too veel ei maganud, põlvele, ja rääkis värvikaid sadamalugusid.

„Ma kuulsin, mida karjus Pilatuse juurde kaasa tulnud naine. Ta palus sõduritel mitte uskuda rahvast, sest nende tahe ei ole mitte nende, vaid on peegelduse tahe.“

„Poiss, mida sa ajad!“ urises isa Giacomo selga sirgu ajades. „Mis asi on peegelduse tahe?“

„Nii ta ütles ja ma ei tea, mida see tähendab,“ vastas Gianni koridori piiludes.

„Gianni, kas sulle on keegi midagi rääkinud skolastikast?“ küsis Pio poissi uurides.

„Ei ole,“ vastas Gianni võõrakõlalise sõna peale ehmunult.

Giacomo tõusis ja läks tahvli juurde, et parandada sinna kirjutatud sõnu. Ta kustutas poolikud tähed teo ja asendas selle sõnaga theologia. Otsides kohta, kuhu pühkida kriidiseid sõrmi, küünitas ta tahvli kõrval olevale riiulile. Nihutas ettejäävaid raamatuid ja vanu pärgamendirulle, tuulas kuivanud tindipottide ja nüriks jäänud hanesulgede vahel ringi. Leidmata ühtegi riidetükki, liikus tema käsi laia kaarega vaimulikurüü serva suunas, kuid peatus siis poolel teel. Justkui taibates, et kriidised sõrmejäljed tema sutaanil oleksid naeruväärsed.

Leidmata riiulilt sobivat riideräbalat, astus ta pisikese altarikapi juurde. Parima puudumisel puudutas kahe kriidise sõrmega selle kulunud katteriiet. Justkui häbenedes vähest austust vaimuliku relikti vastu, köhatas mees väljakutsuvalt. Tõmbas siis lahti pisikese sepistatud käepidemega sahtlikese ja mühatas üllatunult: „Mhm, nii et siia on jõudnud krüptist jalutama läinud viaal.“ Ta tõstis nimetissõrmepikkuse klaasnõu sahtlist välja. Vaatas seda vastu valgust ja raputas, veendumaks selle tühjuses. Viaal helkis enne sutaanitaskusse torkamist lillakalt ja oleks nagu paisanud õhku pihutäie helesiniseid sädemeid.

Tekkinud vaikusehetk lasi Giannil korrastada oma hulkuvaid mõtteid. Ta uuris ruumis olevaid asju. Skriptooriumi ei kasutatud juba ammu oma algsel eesmärgil. Vanade tekstide ümberkirjutamine oli trükipressi kasutuselevõtuga kaotanud tähtsuse. Üha enam jõudsid Salernos või Napolis trükitud raamatud kloostrisse. Enamik raamatutest olid ajast, kui neid kirjutati käsitsi ja köideti raskesse nahka.

Skriptooriumi kasutati aina rohkem klassiruumina selle sobivate laudade tõttu ja seal toimusid piiblitunnid linnarahvale ning vaimulikud mõtisklused vendadele. Selleks kasutati raamatukogust laenatud vaimulikke tekste, mida vennad jupiti üksteisele ette lugesid. Gianni lasi pilgu üle ruumi ja sinna kogunenud esemete. Kivipõrandat kattis vana, servadest narmendav ja luituma kippuv villavaip. Selle servad olid hakanud komistavatest jalgadest ülespoole keerdu hoidma, moodustades sedasi salakavala lõksu. Gianni oli mitmel korral keerdunud vaibaserva taha komistanud ja teadis täpselt, kuidas sellest hoiduda tuleb.

Hoovi avaneva akna juures oli massiivses kuldraamis maal vaimulikust Piazza del Duomole kogunenud inimeste ees. Selle värvitoonid olid aja jooksul tuhmunud. Väheoluline isik katedraali ajaloos päädis pagendusega skriptooriumisse. Riiulitel oli läbisegi poolikuid käsikirju, mille lõpetamisest mingil hetkel loobuti. Mitmeid käsikirju kattis ühtlane tolmukiht ja see andis ruumile erilise lõhna. Tolm võis mõnel käsikirjal olla juba kuid või isegi aastaid. Gianni mõtles, et neid vanu käsikirju oleks huvitav lapata. Kuid talle ei antud võimalust uurida ruumi unustatud asju.

„Sa esitad eneselegi teadmata teoloogilisi mõtteid ja süüdistad selles tegelasi maalidel,“ naasis isa Giacomo poolelijäänud vestluse juurde. „Kas sa oled midagi kuulnud Summa Theologia kogumikust?“ uuris vaimulik. Mehe üks kulm oli teisest kõrgemal, manades näole vendade seas ebalust tekitava ilme, millele järgnes tavaliselt mingi teravmeelne torge.

„Ei,“ vastas poiss vaimulikku piieldes.

„Aga kas sa tahaksid?“ küsis vend Pio. „Sa oled usin ja ma võin rääkida, kes oli püha Toomas ja miks tema teosed on olulised.“

„Ma ei tea, kui te nii arvate,“ põikles poiss vastusest kõrvale. Isa Giacomo vaatas väänlevat poissi.

„Ole hea ja mine hoovi. Ma tahan vend Pioga nõu pidada,“ ütles Giacomo.

Poiss läks koridori, kus olid reas ühesugused tammepuust uksed kloostrivendade pisikeste tubadega. Igal piidal olid kriidiga kribitud tähed C + M + B. Gianni libistas silmi piki uksepiitu ja seal olevaid tähti edasi-tagasi. Kokkusulanuna moodustasid tähed katkematu rütmi: cmb-cmb-cmb-cmb-cmb … Mööda koridori must-valgeid ruute uisusamme tehes libises poiss kloostrihoovi poole. Ta riivas õlaga seinale kinnitatud palvusekella linti, kutsudes esile pooliku helikillu. Ehmunult tõmbus ta eemale ja püüdis selle kõikumist pidurdada. Lint oli vastavalt kirikukalendrile lillat värvi ja palistatud kuldse niidiga. Selle allosa kaunistasid lihavad narmastupsud. Lindipüüdmine meelitas välja järjekordse helinakillu. Üllatunud vaimulik ilmus skriptooriumi uksele. Poiss tõmbas pea õlgade vahele ja lasi treppide poole jalga. Giannile meenus üks varasem hommik samas koridoris. Siis, kui ta jäi varajasel palvusel osalemiseks kloostrisse. See oli pilt unisest vennast, kes rippus kahe käega kella küljes, pea töllakil ja silmad kinni, kiskudes seda kindlas rütmis. Tema pruun kaputsiinirüü oli kiirustamisest kohendamata ja viltu seljas, sandaalirihmad kinnitamata. Helina peale hakkasid kambriuksed paukuma, lükates jahedasse koridori uniseid vendi, kes kabeli poole ruttasid.

Gianni läks kloostrihoovi.

„Pio, kas sa arvad tõesti, et sellel poisil on mingid võimed või on tegemist rikkalikus sisemaailmas elava poisiga?“ küsis vaimulik.

„Ma ei tea … Tema senised jutud maalidest on tõetruud. Ma ei tea, et keegi tema perekonnast oleks väga haritud. Pühakirjast ei leia neid lugusid, mida poiss meile jutustab.“

„Nagu näiteks?“ uuris vaimulik. „Peale selle veidruse, mida me just kuulsime?“

Pio kohmetus, kuid kogus ennast ruttu. „Ma olen mõnikord palunud tal jääda peale piiblitundi siia. Ta on värvikalt kirjeldanud oma nägemusi. Viimati, kui me rääkisime Kristuse vangistamisest, jutustas ta, miks Peetrus läks kallale Malchusele. Ta tõi põhjenduseks õhtusöögil söödud halvad datlid …“

Giacomo ajas silmad suureks. „Halvaks läinud datlid! Mida veel!“

„Ta arvas, et Peetrus olevat tülitsenud Juudaga, kuna see pidi rahakotihoidjana hoolitsema toidu eest, kuid kahmas kokku odavat kraami. Peetrus olevat neid kõige rohkem söönud ja saanud kõhuvalu. Unetuna Ketsemani aias väherdes oli ta tige ja sõjasulaste tulekul haaras esimesena mõõga.“

Giacomo oli üsna jahmunud. „Ja sa arvad, et selline sõnum tuli üleloomulikku teed mööda? Äkki on see vaimne segadus, et mitte öelda hullumeelsus? Kas sa tema juhendajana saad sõnumis kindel olla?“

„Ei saa. Ma olen jälginud tema jutukesi. Kuigi see datlite jutt tundub veider, pole selles kirikuõpetusega vastuokslikke seisukohti. Ehk me võiksime teda rohkem jälgida. Võib-olla õnnestub järgmine kord urgitsemine paremini kui täna.“ Vend sättis ennast klapplauale istuma. „Mul on temaga veel mitu nädalat õppetükke ees. Ehk kutsume ta kloostrisse. Laseme tal kergematel majapidamistöödel abiks olla ja jälgime lähemalt.“

Giacomo jäi mõttesse ning sikutas hajameelselt sutaanivarruka nööbirida ühele ning siis teisele poole rannet. „Kas poisil on pere juures kohustusi, mille tõttu saaksime eitava vastuse?“

„Ta pole sellest midagi rääkinud.“

„Millise põhjenduse saame tuua soovile näha poissi kloostris? Kas grammatika ja aritmeetika lihvimine võiks olla piisavaks argumendiks? Kui pakume välja, et soovime teravat poisiklutti kloostri kulul koolitada – kas see võiks sobida?“

“Võiksime proovida,“ vastas Pio, vaadates koridori, kuhu poiss oli kadunud.

* * *

Järgnevad sündmused joonistusid Gianni mälus kokku häguseks mälestuskildude reaks. Vend Pio külaskäik tõi kaasa ema rõõmu ja isa kahtlused. Süüdistused, et klooster tahab tema poega endale põrandalakkujaks.

„Kas teil on vähe korraliku käsitööoskuseta krantse müüride vahel koogutamas!“ urises Gianni isa. Ise samal ajal uusi rakmeid oliiviõliga nühkides. „Mul pole mingit huvi poissi sinna saata. Mul on talle piisavalt tööd ette visata. Eluks vajalikud oskused õpib ta minu töökojast.“

Pio seisis teisel pool köögilauda. Sellel olid naharibad läbisegi puitpoolidele keritud värviliste nööridega. Töökojast koju kaasa võetuna pidi neist saama rakmete välise serva tikandkaunistus.

„Luigi! Gianni on terane klutt ja ma sooviksin mõned oskused talle juurde anda. Teeme seda linnakese heaolu silmas pidades. Meie linna rikkus ja auväärsus ei kasva, kui selle kodanikud pole teravad ja targad.“ Pio teadis, et amalfilased on uhked linna rikkuse ja ajaloo üle. Seda tunnet kriipides ei jää keegi ükskõikseks.

„Jäta oma ilukõne tüdrukutele! Seda õukondlikku paska on niigi palju.“ Kuigi mees armastas ennast sadamakõrtsidesse unustada, oli ta terav ja tähelepanelik. Tänu kogemusele erinevate laevnikega oskas parkal eristada ilukõnet asjalikust jutust. Eriti ajasid teda vihale võõrastest kohtadest tulnud meremehed, kelle soovid ületasid maksevõime. Kes üritasid selge hõbeda asemel pakkuda idapäraseid vaskkulinaid, mis olid mõeldud sadamakõrtsis lõbutüdruku meelitamiseks.

„Pio, sellele poisile võid pähe taguda vaid numbreid ja tähti, mille abil ta saaks arendada sadamas ausat äri. Et ta suudaks eristada libekeelset lurjust ausast ostjast.“

„Selleks me läbime voorusõpetust,“ tegi Pio järgmise käigu.

„Ah! Oma voorusejutuga võid sa litse pöörama minna! Kui kauaks sa tahad poisi enda juurde võtta?“ rehmas mees käega.

„Oleme kloostriülemaga rääkinud kolmest nädalast. Kui näeme, et sellest on kasu, pikendaksime koolitusaega veel kolme võrra,“ ütles Pio litsijutu peale punastades.

„Kas nädalavahetustel hakkab ta kodus olema või tahate poisi luku taha panna?“

„Keegi ei taha kedagi luku taha panna,“ solvus vend. „Poiss saab igal ajal koju. Vajadusel ka nädala keskel. Peaasi, et ta osaleks kõikides tundides ja kloostrielus.“

Sellega sai asi otsustatud ja Gianni kloostrisse lubatud.

Järgnes kolimine vend Pio kõrvale juba tuttavale koridorile. Kloostrivennad piidlesid vahel poissi, kuid keegi ei tulnud otse uurima, mida ta kloostris teeb, aktsepteerides kloostriülema otsust. Vendadest noorima, viieteistaastase Neriga tekkis Giannil usalduslik sõprussuhe. Neri oli Salernost pärit vaeslaps, kes ei teadnud midagi oma isast ning mälestused emast olid pigem ähmased ja seotud sadamakõrtside ning lärmakate öödega. Ühel hetkel oli ema tema elust lihtsalt kadunud. Generoso tänava kõrtsipidaja tõi umbes kaheksa-aastase Neri katedraali, kust ta jõudis lõpuks Amalfisse.

Neri oli noviits, kes valmistus kloostripühitsuseks. Ta osales kloostrielus võrdselt teistega. Lisaks uuris skriiba käsul erinevaid vanu tekste, et neid hiljem teistele vendadele ümber jutustada. Need piinasid teda ladinakeelsete küsimustega, millest ta vaevaliselt, üksikute tuttavate sõnade kaupa üritas aru saada, proovides vahel tuttavaid ladinakeelseid sõnu kasutada. See tegi vendadele palju nalja ja pani teda ladina keelt hingepõhjani vihkama. Samas rääkis ta neist vestlustest innustunult Giannile, kes kuulas teda, taipamata jutust suuremat.

Kui Neri polnud seotud kloostritöödega, näitas ta Giannile kloostri salajasemaid nurki. Kohti, kuhu peitis end vahel tüütute ladina keele tundide eest. Tema kadumised, nagu ta Giannile rääkis, kestsid mõnest tunnist poole päevani. Kuid õhtusöögiks ilmus ta alati välja. Ühel ringihulkumisel jõudsid poisid Neri lemmikkohta – kloostri laoruumi. Võtme oli ta avastanud laohoidjast venna järele luurates. Neri näppas ukseräästa alla torgatud võtme ja keeras ukse lahti. Tõmbas selle hoolikalt seestpoolt kinni ja võttis võtme kaasa, vältimaks, et keegi juhuslikult ukse väljastpoolt lukku keerab ja võtme oma kohale tagasi paneb.

Ladu oli jagatud kaheks – ühel pool hoiti õli- ja veinitünne, tagapool kloostriruumidest väljaroogitud mittevajalikke esemeid. Seina ääres olid reas katedraalist välja visatud vanad pingid. Asetatuna üksteise peale, tekkis pinkide vahele pikk hämar tunnel. Neri oli siia koos näpatud küünlatükkidega ladina keele tundide eest peitu roninud.

Pinkide ette põrandale oli tõstetud mitmeid vanu maale. Tagapool paistsid tühjad klaasist veinianumad punutud korvides ja mõned suuremad puitkastid esemete hoidmiseks. Poisid kergitasid nende kaasi ja piilusid sisse, lootes avastada põnevaid vanu esemeid. Neis olid kulunud vaibad ja värvikirkuse kaotanud gobelääniräbalad. Kastides sobramine lõi õhku tolmupahvaku, mis pani poisid turtsuma. Kuid see neid ei heidutanud ja ülemeelikult endale räbalaid üle pea vedades mängisid nad hämaras keldris kulli. Gianni, püüdes Neri eest eemale põigata, põrkas vastu suuremat, lihtsas puitraamis olevat maali. See tegi löögist ringi ümber oma telje ja lartsatas põrandale maha.

Neri hakkas pilti oma kohale tagasi tõstma ja seda kohendades jäi maalipind näoga vahekäigu poole. Kunstniku käekiri oli lihtne, liigse ilustuseta, ja värvitoon tagasihoidlik. Kasutatud oli lihtsaid looduslikke värve – rauapruuni, ookerkollast, punast ja looduslikku sinirohelist. Pintslilöök oli võrreldes kloostri teiste maalidega kare ja vähese detailirikkusega. Valdavateks toonideks olid sinakas taust, erkpunane leek ja heledamad kujud tules. Nende näoilme oli groteskne ja moondunud, silmad pahupidi ja keel väljas. Selle taustal kolm tumedamat hõõguvpunaste silmadega siluetti, ebaloomulikult pikaksveninud kombitsad kannatajatelt ihuliikmeid rebimas.

Mööda Gianni keha ronis üles seletamatu hirm. Poiss haaras Neri varrukast ja vajus tema vastu ning üritas piiluda pilti Neri varjust. Gianni tajus pildist voogavat jõudu nagu mingit küünitust. Sisemine kaitsev hall palakas kerkis tema ja pildi vahele nagu udu. Pildi külm voog peksles vastu seda palakat ja Gianni kuulis naljakat kriiskamist. Ta ei saanud aru, kas see kostus tegelikult või ainult tundus nii. Poisi lõug hakkas värisema ja Nerist kinnihoidmisest läksid tema sõrmenukid valgeks. Oigeseguse nuuksega vajus Gianni poolviltu istukile.

„Gianni, mis on, mis sul on?“ küsis Neri ehmunult. „See on ainult üks vana ja kole pilt, seda ei pea kartma. Need on kunstniku väljamõeldud kujud. Neid koletisi ei ole tegelikult olemas.“

Gianni oli lohutamatu. Sügavale halli palaka taha pisendanult ei suutnud ta pilku grotesksest, veidralt joonistatud maalist lahti saada. Värinahoogudesse põimusid harvad nuuksed. Ta tahtis välja nii hämarast keldriruumist, kui eemale hirmust selle külma haarde eest, mis peksles vastu tema kaitsvat halli udu. Hirmuhoogu ei suutnud taltsutada mõistus ega Neri rahustavad sõnad. Giannit haaras paanikahoog. Silme eest jooksis mööda kõik, mis oli armas ja turvaline. Pere ja koduköögi rohmakalt tahutud põrandakivid. Need, millel ta armastas juba pisikesest peale mängida. Isa soe süli, millesse talle meeldis ennast kägarasse pisikeseks keraks kokku kerida. Ta tundis sellest siin jahedas, pimedas ja hirmutavas keldris ängistavat puudust.

Gianni ei mäletanud, kuidas Neri ta keldrist ja pildist eemale tiris. Läbi kloostri lohistas ja oma tuppa pikali aitas. Talle kloostriköögist juua tõi, millest nuuksumise tõttu suurem osa maha loksus. Ta ei mäletanud, kuidas vend Pio tema voodi juurde toodi, ega tema jahedat kätt oma otsmikul. Ei mäletanud küsimisi juhtunu kohta ega Neri selgitusi. Talle jäi mõistetamatuks kloostriülema murelik nägu ja mitmed kibedad joogid, mis talle sisse joodeti. Väljaspool olev maailm oli mässitud nagu halli sooja teki sisse, millest tungisid üksikute heledate kildudena läbi vaid palvusekella rutiinsed kilksatused.

„Pio, mine too Matteuse käest nõianõgest ja köögist uus kann vett. Uuri, mitu korda päevas on Gianni-vanusele poisile seda turvaline anda.“ Isa Giacomo jäi istuma Gianni voodi kõrvale ja vend Pio ruttas kloostri ravimtaimede eest vastutava venna juurde.

Vend Matteus oli keskealine lüheldane ja tüsedusele kalduv kaapualane. Ta oli liitunud kloostriga, et õppida ravitsemist maakonna parima juhendaja juures. Klooster oli ümbruskonnas tuntud oma rikkaliku rohutagavara poolest. Vend Matteust nimetati kloostri rahapajaks, sest kõik ümbruskonna elanikud ostsid oma ravimtaimed temalt. Ta pidi üle kümne aasta olema õpipoiss, enne kui sai vanalt kloostriapteekrilt majapidamise üle võtta. Alles siis sai ta hakata kokku segama rohtusid, millest vana apteeker oli veendumuslikel põhjustel hoidunud – kõigest, mis tuli Aafrika rannikult. Matteus, erinevalt oma õpetajast, hakkas tellima laevnikelt erinevaid taimi kaugematest maakohtadest.

Pio ruttas läbi refektooriumi ja köögi. Haaras kaasa kannu jahedat vett ja sisenes Matteuse käsutuses olevasse hoonetiiba. Talle lõi ninna rikkalik taimesegude lõhn. Äratuntavalt jõuline lavendel ja angervaks oma mandlilaadse aroomiga. Vend Matteus oli seal, kus ta veetis suurema osa oma päevast – tihedate riiulitega täidetud laoruumis. Selle keskel oli suur laud täis pudeleid, karbikesi ja paksu paberisse volditud seemneid. Kõik hoolikalt sildistatud ja ladinakeelsete nimedega märgistatud. Aknapoolne valgustatud lauaots oli kaetud erinevate raamatute ja käsikirjadega. Matteus tõstis oma pilgu paksult kladelt, kuhu oli sisse kandmas isiklikke tähelepanekuid. Vastumeelselt raudsulge tindipotti asetades küsis ta irooniliselt: „Kas sa tuled selle kannuga mulle midagi tooma või midagi viima?“ Enne kui Pio jõudis pilkele reageerida, lisas apteeker: „Kui sa tahad öise une süvendamiseks veini, siis oled selgelt vales kohas – seda saad sa ikka laohoidjalt. Või on nüüd kreeklase pildist kõik nii pelutatud, et veinijoomine on kloostris lõppenud?“

„Mida?“ ei suutnud Pio ootamatut rünnakut mõista. „Eeh, mis vein,“ pomises vend. „Mis kreeklasest sa räägid? Ei-ei! Poiss sonib ja tal on palavik. Nalja teed või?“

„Nalja?“ tõstis apteeker oma kulmud kõrgele üles. „Kas sa näed mind naermas?“

Pio tõstis veekannu lauanurgale. „Tahan sinu arvamust rahusti kohta. Olen seda poisile andnud kolm korda päevas. Iga kord, kui ta ehmunult ärkab.“

„Ja nüüd jooksed sa siia, kuna see ehmatus on ka sinule karanud?“ ei jätnud apteeker ilkumist. „Sa tormad sisse, lükkad asjad mu laual segamini ja ühe lausega asetad kahtluse alla mu ametioskuse.“

„Mis mõttes?“ ei suutnud Pio mõista.

„Kas ma ei öelnud, et rohul on leebe rahustav toime ja seda võib poisile anda iga paari tunni tagant?“

„Ütlesid, kuid …“ Matteus ei lasknud Piol oma lauset lõpetada.

„… kuid see värin on ka sind haaranud ja sa ei tee enam tõel ja ettekujutlusel vahet!“ ironiseeris apteeker.

„Aitab! Pole mõtet enam sellest rääkida,“ nohises Pio kannu järele küünitades.

„Väga hea! Tinktuurist me enam ei räägi. Mida sa veel tahad teada? Kas seda, et poiss on elava ettekujutusega ja tundliku sisemaailmaga? Et tema nägemused tulevad kiirest kasvamisest? Või tahad arendada teemat, kas füüsiline kurjus saab emaneeruda maistest kehadest ja mõjutada inimese tahet?“

Pio kannatus hakkas katkema. Ta astus sammu apteekrile lähemale ja toetas rusikaga lauale: „Poisil on teist päeva palavik ja sonib unes. Kui see tuleb tema kehalisest muutusest, nagu sa väidad, siis olen mina Rooma paavst!“

„Tundub, et oled liiga palju lugenud skolastilisi targutusi teemal „mitu kuradit mahub nõelateravikule“ ja topid neid maailma lahti mõtestavale noorele pähe! Pole siis ime, et ta kipub iga välise märgi taga nägema sisu, mida seal pole,“ turtsatas apteeker.

„Vale! Tema jutukeste ja kirikliku mõttematerjali vahel pole mingit seost,“ nohises Pio pahaselt.

„Just! Tema uiutamisele poogid sa külge imeihalusest tulenevaid muinasjutte! Te olete siin Andrease maagiast nii pimestatud, et pole viitsinud tulla minu käest küsima, mida mina keemiku ja apteekrina kõigest sellest arvan!“ Matteus oli toolilt tõusnud, rusikad lauale toetanud ning puuris tigedalt üle pisikeste ümarate prilliraamide tema vastas seisvat meest. Pio ehmus rünnakust, astus mitu sammu tagasi ja vaatas üllatunult enda vastas seisvat meest. Apteeker ehmus aga oma tulistest sõnadest.

„Andestust! Ma ei tahtnud solvata kedagi siin kloostris. Ammugi mitte apostel Andreast! Ma olen vist ainuke realist siin üdini maagiast läbiimbunud paigakeses. Ma ei saa sünnitusvalude käes kannatavale või sadamakail jalalaba lömastanud inimesele rääkida jumalaarmust! Ma pean võtma ära tema valu ja alles siis saate tulla teie ning hakata rääkima jumala kõikehõlmavast õiglusest, armastusest ja ettemääratusest.“ pomises mees. Pio hingas pahinal välja. Ta hoidis hinge kinni ja rahunes siis hingamisharjutusi tehes silmanähtavalt.

„Hüva! Igaühel on õigus oma arvamusele, kuid on seisukohti, mis ei sobi igal pool kõvasti välja öelda. Eriti mis puudutab meie kloostri alustalasid.“

Apteeker võttis tindipotist sinna kolksuga visatud raudsule ja sättis ennast uuesti kirjutama. Peatus, vaatas siis üle prilliraamide ja ütles: „Olgu! Omavahel räägime vaid rohtudest. Mis puudutab poissi, siis palaviku tõustes anna talle senisele tinktuurile lisaks kummeli-kuldvitsa leotist.“ Ta pani sulepea tindipotti ja mühatas häiritult ning mõõtis ühest puittorbikust väiksemasse volditud ümbrikusse pihutäie kuivatatud taimepuru. Pio võttis ümbriku ja Matteuse asjade vahele pressitud veekannu ning lahkus. Apteekri rahulolematu pomin jäi tema lahkumist saatma, kuid sõnadest aru saamata ei pööranud ta sellele tähelepanu.

Gianni tagasitulek igapäevaellu tuli läbi pikkade unenägude. Need olid katkendlikud ja närvilised, kuid asendusid pikkamööda päeva- ja öörütmi sulanduvate kloostrikoraalide vaikse voogamisega. Kabelist kostuvad helid tõid kambrikesse kloostri igapäevaelu ja Neri külaskäigud muutusid tihedamaks. Gianni kaalus, kas ta võiks konventi naasmist venitada teeseldud haigushoo taha, vältimaks Pio ja isa Giacomo urgitsusi. Ta raputas keldrijuhtumi küsimuste peale vaid tummalt pead – läbielatu oli maetud paksu kanga alla ja meeste küsimused tekitasid vaid iiveldust.

Nädala möödudes naasis poiss keskpäevastesse piiblitundidesse. Need toimusid keskpäeviti, kui ülejäänud vennad kloostris ringi toimetasid, ja ta kohtus vaid Pio ning tundidest osavõtvate linnalastega. Need tulid käratsedes kõrvalkoridorist ja lahkusid sama teed mööda. Ühel kuumal pealelõunal leidis ta ennast Pioga kloostrihoovi ruudukujulisel jalgrajal, mis oli palistatud põõsasrooside ja lavendliga. Vana hoov mähkis nad tihkesse lillelõhna. Jalgrada oli piiratud sammaskäiguga ja hoovi seinteks olid naaberhoonete tagaküljed. Igast nurgast jooksis trepp teise korruse aatriumisse, kus läks üle nelja suunda venivaks koridoriks. Ühte neist läbis poiss mitmeid kordi päevas – see oli valge-mustaruudulise põrandaga koridor, kus asus Gianni kamber.

Nendel jalutuskäikudel rääkis Pio talle grammatika ja aritmeetika kõrval ka keerulisemat juttu – esimestest apostlitest ja ristisõdadest. Andis sissejuhatuse riigikorraldusse ja rääkis paavstiriigist ning Pariisi ülestõusust. Sosistas türklaste vallutustest ja prantslastevastasest koalitsioonist. Vaatamata apteekri irooniale jätkas piibliõpetuse ja teoloogiaga.

„Vaata, poiss, ükskõik mis sinuga seal laohoones ka ei juhtunud, kõike saab selgitada. Isa Giacomo usub, et sul on tundlik sisemaailm ja et sa annad igale välisele, natukene jõulisemale märgile oma isikliku tõlgenduse, tehes seda närvivapustuse piiril. Ta arvab, et kõik see, millest sa räägid, on sinu fantaasia.“ Mehe sammud tekitasid krõbiseval kruusal huvitava rütmi. Gianni püüdis kokku lugeda ristikäiku ümbritsevaid sambaid, kuhu unised kärbsed joonistasid oma arusaamatuid mustreid. Õhk oli nagu kleepuv udu. Lavendlipuhmaste lõhn uinutas ja Gianni soovis vaimuliku vestluse eest pageda.

„Paljudel kunstnikel, kes kujutavad maalidel erinevaid sündmusi, on rikas sisemaailm,“ jätkas vend, „kuid vähestel õnnestub see maalida lõuendile. Kiriklikus kunstis ei ole vabadust.“ Nad tegid kloostriaias kolmandat ringi. Gianni ei haakunud Pio poolt pakutud teemasse ja mees jätkas arutelu kiriklikust kunstist, rääkides kunstnikest, kes suutsid läbi vaimse ettevalmistuse mähkida lõuendisse jumalikke sõnumeid ja arme.

„Mõned inimesed näevad vaid silmadega, mõned saavad midagi endasse muid teid mööda. On tundlikke, kes astjatena ahmivad ümbritsevat ja võimendavad tagasi tühja kajana.“ Gianni kuulis kellegi samme koridoris. See oli oma tuppa suunduv vend, kes rinnatise juures seisma jäi ja alla vaatas.

„Uh, kui palav, kuidas te suudate veel liikuda? Ma poen oma tuppa peitu ja soovitan teile sama.“

„Tunniliturgia järgi on varsti vesper. Kas sa ei plaani sellel osaleda?“ küsis Pio üllatunult.

„Ma olen öise vigiili ettevalmistaja. Seega saan päeval laiselda,“ irvitas vend. „Aga mis salaplaane teie siin peate?“

„Räägime kirikukunstist,“ vastas Pio.

„Tõsiselt või?“ tegi rinnatisele toetuv vend veiderdava grimassi. „Hirmunud põrssapoeg vajab maalide asemele matemaatikat, mitte uusi teoloogilisi teooriaid,“ norsatas mees. „Sa õpeta kassipojale pigem, kuidas tuvisid püüda, ja ära ürita selgitada, miks kreeklase maalid on just sellised ja mitte nagu ülejäänud.“ Vend läks pead vangutades oma teed.

„Millest ta rääkis?“ küsis Gianni üllatunult.

„Sellest maalist, mis sind hirmutas. Juhtumist seal laos sosistavad vennad juba pikemat aega. Arutlevad, kas kreeklase maalitud pildil võis tõesti olla mingi sõnum, ja kas sa võisid olla ebaõnnestunud sõnumitooja või lihtsalt hirmunud laps koleda pildi ees.“

„Kes on kreeklane?“ küsis Gianni.

„See oli üks Kreetalt pärit kunstnik, kes kirjutas piltide alla kreeka keeles El Greco. Kunagi Rooma teel olles peatus ta ühe talve meie kloostris ja maalis pildi, mida sa keldris nägid. Kuna pilt ei läinud kokku kloostri kanoonilise stiiliga, pagendati see alla lattu. Pärast sinuga juhtunut üritati meenutada, millal see sinna viidi, kuid tulutult,“ vastas vend mõtlikult.

„Kas siin on veel mõni tema pilt,“ küsis Gianni. Poisi küsimus üllatas. Pio mõtles, kas valetada või mitte, kuid otsustas siis tõe kasuks.

„Jah, on küll. Refektooriumi kõrval on külalistele mõeldud söögisaal ja seal on veel üks El Greco pilt. Kas sa tahaksid seda näha?“ küsis mees kahtlevalt.

„Mis seal kujutatud on?“ uuris poiss.

„Sellel on lihtsalt üks palvetav vend. Kuid miks sa küsid?“ imestas Pio.

„Ma tahan seda näha,“ ütles Gianni.

„Oled sa kindel?“ ehmus mees poisi soovist. Gianni noogutas.

Pio mõtles hetke ja hakkas siis treppide poole minema, poiss tihedalt kannul. Gianni haaras trepiastmeid kahekaupa, nagu tormates vastu uuele väljakutsele. Justkui soovides heastada eelmist häbiväärset kokkupuudet kreeklase maaliga.

Refektoorium oli piklik nelja massiivse sambaga söögiruum. Tugevast tammepuust laudadele olid põrandapühkimise ajaks tõstetud seljatoeta pingid. Ruumi otsas oli üksik pult, mille tagant loeti ülejäänud sööjatele ette päevaseid kirjakohti. Tavaliselt valitses siis laudade taga täielik vaikus. Vaid lusikate klõbin vastu savinõusid ja eeslugeja meloodiline hääl kaikumas võlvide all. Ruumist viis kahe poolega kaaruks kööki, kust igale laudkonnale tassiti ette pudrutirinaid. Saagikoristuse ajal rikastasid lauda tomatid, tsitruselised või õunad. Talvel lehvis kolm korda nädalas üle kloostri vänge sibulalõhn, üritades majast eemale hoida võimalikke haiguseid. Pio ja Gianni suundusid läbi kaarukse, neile lõi ninna toidulõhn, milles oli jõulist basiilikut ning praetud liha mahlakat aroomi.

„Õhtuks saame siis pekiga tembitud naeriputru,“ pomises Pio. Õhtusöögini oli veel kolm tundi aega. Varajane ettevalmistus vabastas osa vendi vesperiks ja hiljem rutati vaid toiduaineid kokku segama. Läbides söögisaali ja köögi, avas vend väikse kõrvalise puitukse. Selle taha polnud Gianni varem kordagi jõudnud – see oli väike elegantne ruum, mille keskel olev laud oli söögisaali rohmakusega võrreldes peen, barokselt kõverduvate jalgadega ning kaetud lillelise laudlinaga. Toolid olid samasugused – türkiissinise istmiku ning seljatoepehmendusega. Seina ääres oli kõrge klaasvitriiniga nõudekapp valgete portselannõudega. Giannit üllatas stiilide erinevus.

Söögilaua kohal rippuv pilt köitis Gianni tähelepanu – see oli mõõtmeilt poole väiksem kui laoruumis nähtu, venitatud pigem laiusesse kui pikkusesse. Soe sinakas-kollane pintslitõmme ühtlasel hallikal taustal, keskel pruunis rüüs palvetav figuur. Gianni vaatas pilti ukse juurest eemaldumata, nagu hoides põgenemistee lähedusse. Natuke aega pilti eemalt uurinud, nihkus ta päris selle ette. Pio seisis poisi taga, olles valmis teda vajadusel toetama.

Palvetav vend oli kujutatud pildi keskele, näoga ruumi poole. Krutsifiks, mille ees ta põlvitas, oli maalitud vasakusse alumisse nurka. Mehe silmad olid suunatud üles, käed palveks koos. Keha oli mõõtudest väljas – nägu pikaks veninud ja kergelt kaldu. Väljaveninud näoplaan kandis edasi pinget, mida Gianni ei olnud näinud ühelgi senisel maalil. Poiss hakkas kiiremini hingama ja tõmbus pingesse nagu kuju pildil. Pio tajus poisi sisemist õõtsumist enne, kui silmad seda nägid. See kõik hirmutas ja mees pani käe poisi õlale. Poiss võpatas ja lükkas käe maha.

„Tõmme üles oli tugev ja kunstnik pillas pintsli mitu korda maha. Näojooni värvides ajas korduvalt värvid segi. Tema käsi värises ja seetõttu sai risti vasem haru viltusem. Palvetaja nägu näitab kunstniku tundeid ja taevase tõmbe tõttu on ta maalinud kuju kaldu …“ Gianni hääl muutus kähedaks. „Kass ja koer, kes kreeklase kõrval istusid, kisti samasse jõusse … Koer jookseb laua alla peitu. Kass,“ Gianni hääl katkes, „kass allub jõule ja venib samas suunas vasakule üles nagu palvetav kuju. See kass oli ehtne, aga kuju … kuju, kes pildil, teda pole olemas. Kreeklane otsis sidet, kuid ei saanud, valas kogu armastuse kassipilti. See kass,“ Gianni hääl katkes ja ta astus maalist eemale, „kreeklane võttis hiljem kassi endaga suurde linna kaasa.“

Vend seisis ehmunult Gianni kõrval ja vaatas maali. Maalil polnud ei kassi ega koera. Gianni tähelepanu oli juba nihkunud elegantsele kapile, mis köitis teda samavõrd kui maal seinal. Poiss toetas sõrmed klaasvitriinile ja uuris roosa lillemustriga portselannõusid. Ta polnud selliseid asju varem näinud ja need tundusid sama huvitavad kui detailirikkad maalid katedraalis. Pio suunas Gianni lõpuks ruumist välja ja nad jalutasid tagasi hoovi. Vend soovis kuuldu üle järele mõelda ning saatis poisi kabelisse vesperiks valmistuma.

Pikad arutelud Pio ja kloostriülema vahel jäid Gianni eest varjule. Ta ei teadnud midagi kreeklase maali toomisest keldrist raamatukogu suletud hoidlasse, kus peideti vanu käsikirju. Ta ei näinud Salerno professori külaskäiku, kes tundide kaupa suurendusklaasiga maali uuris, ega kuulnud midagi kanooniliste tekstide võrdlemisest pahaendelise maaliga. Ta märkas küll vendade kõrvalpilke, kuid ei osanud anda sellele mingit sügavamat tähendust. Samuti ei jõudnud temani konvendi kokkuvõte, et Gianni näol on tegemist vastuvõtliku noorukiga, mitte meediumiga. Pio käskis tal iga päev kloostri erinevaid maale uurida, kuid poiss ei suutnud, vaatamata venna urgitsemisele, neist midagi erilist välja tuua. Tema ülevaated jäid pigem igavateks ümberjutustusteks.

Gianni paarikuine kloostriaeg sai ühel hetkel läbi.

Vendade seas veedetud aeg asendus koduste lõhnade ja isa abistamisega töökojas. Sellele järgnenud aastad joonistusid Gianni mälus kokku õnnelikuks poisipõlveks Amalfi kitsastel mägitänavatel ja päikesepaisteliseks merelõhnaks; luuremängudeks dokkides ja tutvumiseks Petraga – tumedasilmse ja sirgetukalise jonnaka plikaga, keda poisid endaga tellingutele ronima ei tahtnud, kuid kes vaatamata tõrjumisele neist sammugi maha ei jäänud.

Paari aasta pärast oli kokkupuude kreeklase maalidega ja vend Pio piiblitunnid jäänud kaugeks mälestuseks.

* * *

Gianni seisis Petraga katedraali pealöövis ja ootas hämarusega harjumist. Õrn viirukisuits mässis kõik endasse. Nad ei märganud ühtegi palvetajat, keda nende sissetung oleks võinud segada. Gianni virgus merelainena üle käinud mälestustest alles tüdruku sikutamise peale.

„Lähme! Vaatame, kas isa Giacomo on kloostris.“

Gianni kastis näpuotsad pühitsetud vette. Giacomo võis olla kas katedraali käärkambris või pisikeses romaaniaegses kloostrikompleksis, mis oli Giannile poisipõlvest hästi tuttav. Katedraal oli tühi ja noored suundusid kloostrisse. Nad ruttasid läbi Giannile tuttava aia, kus seinte ääres lösutasid Amalfi ülikute sarkofaagid. Aed, kus Gianni poisikesepõlves Pioga pikki vestlusi arendas, oli tühi. Vaid tuul keerutas eelmise aasta kuivanud kastanilehti selle tolmuses sammaslöövis.

Giacomo võis olla ükskõik millises kloostriruumis. Tavaliselt liikus maja peal mitmeid vendi, kellelt saanuks uurida vaimuliku asukohta, kuid nüüd ei tulnud neile vastu hingelistki. Kloostrivennad võisid olla viinamarjaistanduses või muudel majapidamistöödel väljaspool maja. Gianni vedas tõrkuvat tüdrukut kättpidi järel. Petra oli oma elus esimest korda kohas, millest oli kuulnud vaid sosinaid. Vana romaaniaegne basiilika oli lahti ja Gianni läks sisse. Enne uue katedraali valmimist oli basiilika olnud algne pühakoda ja selle ees tunti sügavat austust, kuna seal toimusid kõik reliikviaga seotud imeteod. Noored hiilisid krüpti suunas ja kuulsid enne treppidele jõudmist kellegi vaikset vestlust.

„… seda uuri Balardilt, kas ta on valmis sind kaasa võtma, ja ära piina oma küsimustega mind,“ ütles Giacomo väsinult.

„Küsimus pole vaid minu kaasavõtmises,“ vastas võõras mehehääl. „Mul pole mõtet Anatooliasse reisida ilma Andrease pisarateta.“

„Sa nõuad asju, mille üle ei otsusta mina üksinda,“ vastas vaimulik. „Lisaks on küsimus kogustes – luudest pole mitmeid kuid piiskagi imbunud.“

„Te palvetate liiga vähe,“ vastas hääl krüpti teisest servast. „Ehk peaksid korraldama konvendi läbikatsumise.“

„Vennad tunnevad hästi neil lasuvat koormat seoses apostli reliikviaga,“ vastas vaimulik.

„Oled sa selles kindel? Ehk on reliikvia tuimuses süüdi teie mõtestamata palverutiinid?“ ütles kõneleja irooniliselt.

„Rutiinid või mitte, palve jääb palveks,“ kõrgendas Giacomo häält.

„Oota …“ ütles võõras järsku. Pärast hetkelist vaikust, mil Gianni kuulis vaid oma kiireid hingetõmbeid, tulid mehe nobedad sammud trepi suunas. Ta kuulis endale suunatud hüüatust veel enne, kui nägi selle ütlejat.

„Kuulge, kas varga kombel ringihiilimine on siinsetele kodanikele tavaline?“ Noored võpatasid, kuid astusid trepi varjust välja. Krüptist vaatas neid katedraali uksel seiranud palverändur. Ta uuris Giannit ja libistas silmad põgusalt üle poisi käest kinni hoidva tüdruku.

„Gianni, mida Kristuse pärast te siit otsite?“ sekkus olukorda hämmeldunud Giacomo.

„Me otsisime teid, isa,“ kogeles Gianni. „Me soovisime paluda õnnistust minu reisile Antiookiasse.“ Poiss leidis, et rääkimine hõberahast oleks kuuldu põhjal mõttetu.

„Millal sa lähed?“ küsis vaimulik.

„Kaheksa päeva pärast. Lähen Bona Fidega,“ sõnas Gianni. Ta lasi silmad üle võõra. Märkas tema habetunud näos oimukohalt lõua poole jooksvat sakilist armi, mis kadus habemekarvadesse. See muutis tema muidu pehmed näojooned karmiks. Andis aimdust sisemisest jõust. Noored astusid krüpti ja lähenesid altari ees seisvatele meestele.

„Mida sa hakkad Bona Fidel tegema?“ küsis võõras.

„Olen palgatud tekipoisiks. Teen kõike, mida vaja, tekipesust purjede pingutamiseni,“ vastas poiss.

„Millisest perest sa oled ja mis on su nimi?“ jätkas võõras küsitlemist.

„Nahaparkal Luigi poeg olen. Gianni nimeks,“ vastas poiss. Mõistmata, kuidas vastused nii kergelt libisevad üle tema huulte, ilma et ta küsiks samasuguseid küsimusi võõra enda kohta. Linnarahvas suhtus võõrastesse jahedalt ning pigem küsitlesid linnakodanikud linnas hulkuvaid võõraid, mitte vastupidi.

„Kui vana sa oled?“ jätkas võõras. Gianni tundis mehe uurivate silmade ees ebamugavust. Need vaatasid poisist läbi ja pöörasid tema saladusi pahupidi.

„Üheksateist,“ vastas Gianni. „Siin on kõrtsiemanda tütar Petra, kellega me plaanime pärast reisi kihluda.“ Poiss hämmeldus, miks ta rääkis rohkem, kui temalt küsiti.

„Kas Petra on juba kihlumise vanuses?“ sekkus vestlusesse isa Giacomo. „Kas perekonnad on kihlumissoovist teadlikud ja selle heaks kiitnud?“

„Jah, mind kinnitati üle-eelmisel aastal. Olen juba seitseteist aastat vana,“ vastas tüdruk südikalt. „Oleme Gianniga mõlemad kihlumissoovi perele edastanud.“ Vaimulik tõmbas kulmu kortsu. Ta luges noortele sõnad peale ja andis korralduse peale reisi kohe tema juurde tulla kihlumisaega kinni panema. Ühtlasi palus Giacomo kohtumist perekondadega, et vajalikke kokkuleppeid sõlmida.

Võõras ja vaimulik eemaldusid apostel Andrease altari juurde. Selle kohal oli suur, aja jooksul tumedaks tõmbunud pronksist apostli kuju, kes toetas vasaku käega massiivsele ristile. Selle külgorvades olid kahe esimese märtri – Laurentiuse ja Stephanose figuurid. Stephanos oli üks apostlite poolt seatud seitsmest diakonist, kes loobiti Jeruusalemmas kividega surnuks. Altari eesküljel oli restiga orv, mille taga peitusid apostli reliikviad. Need toodi Amalfisse neljanda ristisõja ajal Konstantinoopolist ja paigutati maa-alusesse krüpti. Imeteod hakkasid toimuma kaks aastat pärast krüpti valmimist, mis tekitas palverändurite katkematu voo ja muutis muidu tundmatu maakoha laialdaselt tuntuks. Kuulsaimaks imeteoks peeti kakssada aastat varem linna rünnanud berberi piraadi Khayr al-Dīn Barbarossa laeva uppumist linna mereväravate vahel. Selle põhjustas ootamatu tormituul vahetult enne linna ründamist, muutes päeva kirikukalendris oluliseks pühaks.

Gianni uuris võõrast ja tema huulil rabelesid mitmed küsimused – kes ta on, kust tuleb? Miks tahab tulla Antiookiasse ja võtta kaasa Andrease pisaraid? Neid, mis üksikute tilkadena kogunesid reliikvia alla ja mida lisati katedraali pühitsetud vette ning pritsiti rahva sekka. Järgnenud tervenemiste eest tänati eelkõige apostlit, apteeker aga segas usinalt taimesegusid kokku ja jagas neid pärast jumalateenistust hädalistele. Vastuse saamiseks tulid noored altari juurde.

„Kas sul on mingeid küsimusi? Kas sind vaevab midagi?“ päris võõras.

„Ei, mind ei vaeva midagi. Tahan teada, kes te olete ja kuidas teadsite, et me basiilikas oleme?“ vastas Gianni kärmelt.

„Kumb vastus sind rohkem huvitab, kas see, kes ma olen või kuidas ma tajusin teie siinviibimist?“ küsis mees irooniliselt. Nagu kevadine tuulehoog oleks pääsenud poisi pähe sahisema, ja see veider tunne ehmatas.

„Mõlemad!“ vastas Gianni kiiresti naljaka ripsatuse peletamiseks. Isa Giacomo suunurk võbeles.

„Ma olen Fra’ Quirino Vizzini, evangelist Johannese hauaordu rüütel ja kapiitelmeister. Meid kutsutakse ka Lüükia johanniitideks. Kas sa oled sellest ordust midagi kuulnud?“ küsis mees.

„Niivõrd, kui linnatänavatel räägitakse,“ vastas Gianni.

„Ja mida siis räägitakse?“ uuris mees.

„Et pärast evangelist Johannese haua hävitamist türklaste poolt otsite võimalust selle tagasivõitmiseks ja reliikviate päästmiseks,“ paristas poiss kiiresti.

„Ligilähedane,“ vastas meister. „Kuid see on vaid pool tõde.“

„Ja mis on siis tõde?“ küsis Gianni. Petra võttis poisi käe alt kinni ja vaatas hämmeldunult johanniidi tumedaid silmi.

„Evangelisti haua pidamine reliikviate asukohaks on suurim eksitus, mida rooma kirik on aja jooksul levitanud. See viib meid ristisõdadeaegsesse Jeruusalemma ja reliikviate laialitassimiseni. Evangelist on Ephesoses – seal, kus on ka jumalaema haud ning lõpupäevade kodu,“ vastas mees. „Seal on kristliku maailma piir ja meie eluruum. Evangelisti säilmete laialitassimine tähendaks usuvõitluse salgamist ja loobumist sõnumi levitamisest.“ Quirino ninasõõrmed paisusid. „Meie ordu liikmed, kes aeti Anatooliast välja mitusada aastat tagasi, on moodustanud varjudest koosneva vennaskonna. Me hoiame evangelisti haual silma peal ja läbi varjatud tegevuse takistame sinna mošee ehitamist.“ Mehe näkku sigines määratlematu karmus. Tema pruunid silmad muutusid kalgiks ja läbitungimatuks.

„Mošee ehitamise surve katedraali varemetele on tugev,“ sekkus vestlusesse Giacomo. „Tänu diplomaatilisele tegevusele on vennaskond seni suutnud ehitust vältida. Mošee jaoks on olemas paraku nii türklaste tahe kui ka raha…“ Vaimulik võpatas, taibates, et oli rääkinud liiga palju. Quirino astus Giannile sammukese lähemale.

„Lepime kokku, et sa pole seda kuulnud, eks ole! Pole vaja, et linnatänavatel tuleksid uudishimulikud meid tüütama. Kuid sul oli vist ka teine küsimus?“ uuris mees.

„Kuidas te tajusite meie siinviibimist, kuigi me olime üleval täiesti vaikselt?“ küsis Gianni ja üle meistri näo libises seda kuuldes muie.

„On needuseid, millest pole lihtne lahti saada. On koormaid, millest ei ole võimalik vabaneda ja mille saad endale vastu tahtmist. Mõned nimetavad neid võimeteks, mõned needuseks.“ Krüpti sigines tema filosoofiliste sõnade peale ebamugav vaikus.

„Jumalariigi sõduritele antakse vaimseid relvi nende kutsumuse järgi. Me nimetame neid armudeks, mida ei ole võimalik endale ise soovida,“ katkestas vaikuse isa Giacamo. „Kirik räägib meile sakramentidest kindlas võtmes, kuid ei räägi midagi nihetest dogmades – sellest, mis jääb kahe jumaliku armu kokkupuutekoha varju. Nii nagu jumalariigi piir jookseb läbi kiriku ja vangla, nii on puhtaid arme, mida meile on õpetatud mustvalgelt otsima ja vastu võtma. Kuid samamoodi on segunenud armudest tulenevaid võimekusi.“

„Ma ei saa aru,“ raputas Gianni pead. „Kuidas see on seotud meie nägemisega treppidel?“ Vaimuliku kulm kiskus kipra ja ta proovis soovimatus suunas arenevat vestlust lõpetada.

„Gianni, kas sa mitte ise ei rääkinud meile poisipõlves huvitavaid lugusid katedraali maalidest? Sinu juhtumit arutades ei jõudnud kapiitel kokkuleppele, kas tegemist oli nihestunud armude või kasvuraskustega,“ vastas vaimulik. Meister võpatas. Visates Giacomole ja Giannile kiire kõrvalpilgu.

„Juhul kui Quirino saab Balardiga jutu peale ja pääseb Bona Fidele, on teil pikki päevi ja öid aega arendada teoloogilist vestlust. Nüüd olge nii head ja jätke meid omavahele,“ lõpetas vaimulik.

„Gianni, meie teed ristuvad veel kindlasti. Nii nagu ma tajusin sind krüpti ees hiilimas, nii nägin sinus midagi, millest tahaksin sinuga rääkida,“ lisas Quirino.

Gianni tahtis esitada järgmist küsimust, kuid vaimulik sekkus: „Minge nüüd, Jumala pärast! Meil on omavahel asju arutada, mitte kuulata siin teie tobedusi.“

Gianni läks Petraga katedraali treppidele. Hommikune kirkus oli asendumas keskpäevase palavusega. Noored vaatasid igatsevalt sadama poole, lootes värskendavat tuulehoogu. Giacomo ja Quirino ei näinud nende minekut sadamasse. Selle asemel jätkasid nad poolelijäänud vestlust.

„Räägi mulle Gianni lugu. Mul on parem teada, kellega pikale reisile lähen,“ nõudis meister ja Giacomo andis lühikese ülevaate poisi nägemustest. Mainis ära kreeklase maalide loo. Quirino erutus silmanähtavalt.

„Kas see maal on veel siin kloostris?“

„On, kuid keegi pole hiljem näinud midagi sarnast, mida Gianni väitis nägevat,“ üllatus isa.

„Kas ma saaksin seda näha?“ küsis meister.

„Jah, kuid ma ei usu, et selles oleks midagi erilist,“ raputas vaimulik hämmeldunult pead ja viipas meistri endaga kaasa. Mehed väljusid krüptist ja suundusid raamatukokku.

„Minu laevapiletist rääkides,“ jätkas Quirino, „Balardi on vennaskonna tegemistest teadlik ja meid varemgi laevale võtnud.“

„Kahtlemata! Eriti kui saate kaasa võtta kukru hõbedat Maria Theresia taalritega, mitte Napoli piastritega!“ naeris Giacomo.

„Kloostri toetus on hea, kuid mõttetu ilma Andrease pisarateta,“ ei jätnud meister jonni. „Püha manna on emiiri mõjutamiseks ainuke vahend. Oleme talle pakkunud igasuguseid asendusi, kuid tulutult. Raha ta ei vaja ja võimu on tal piisavalt. Diplomaatilise vahenduse nii Rooma kui Viiniga oleme taganud. Isegi vihjanud, et jõudude tasakaalu muutudes mošee ehituse suunas kaotab ta vennaskonna toetuse. Paraku see ei mõju! Emiir on vana ja haige ning ta tahab vaid Andrease pisaraid.“

„Pisarate liikumisest väljapoole Amalfit teame vaid meie ja nii peab see jäämagi,“ kähvas Giacomo. Vaimulikule meenus kunagi raamatukogust leitud viaal, mille ta oma tuppa oli unustanud, ning ta keerutas peas võimalust sinna johanniidi jaoks mõned pisarad juurde poetada. „Seni kuni mina vastutan reliikvia eest ja sina ordumeistrina tagad mulle kuuria poolehoiu, seni võite arvestada kloostri toetusega.“

„Sõber! Kas sa ei näe, mis ümberringi sünnib?“ kähvas Quirino. „Mingi Napoleon on purustanud Vatikani väed ja Loretos võimutsevad prantslased. Kindral Berthier on välja kuulutanud Rooma vabariigi ja paavsti veetakse vangina ringi ning keegi ei tea, kus Pius täpselt on. Viimased uudised tulid Sienast. Kuuria on peatu ja ei tea, mida teha. Igipõlised liitlased on segaduses ega anna pärast Loreto langemist Vatikanile vägesid. Me elame segasel ajal! Kas kuurial on vähimatki aega tegeleda meie või Amalfiga, on teadmata. Palume jumalat, et prantslased paavstivõimu üldse ära ei kaota.“ Meister vangutas pead. „Meie diplomaatiline töö on tunduvalt laiem kui evangelisti krüpti varjamine. Tahan teada, mida plaanib Türgi. Kas neil on jõudu pärast sõda Venemaaga impeeriumit säilitada. Seda tarkust mõne piisa vastu vahetada on oluline,“ jätkas Quirino. Viimase lause ütles ta sosinal, sest neist möödus kaks redelit vedavat venda.

Raamatukokku jõudes keeras Giacomo väikese ukse lahti. Nad sisenesid käsikirjade hoidlasse. Kreeklase maal oli samas kohas, kuhu see mitme aasta eest oli tõstetud – väikesesse riidega kaetud külgorva suletud hoidlas. Varem oli seal rohmakas riiul erinevate raamatutega. Nende teoloogilise tähtsuse vähenedes saadeti need küladesse vaimulikuks lugemiseks ja tühjaksjäänud koha võttis endale kreeklase maal. Vardja oli teinud ammu ettepaneku pilt keldrisse tagasi saata, kuid lõpuks oli see ikka viimata jäänud. Meister seisis vaikides maali ees ja astus siis mõned sammud sellest eemale, niikaugele, kui vastassein lubas. Mees toetas selja vastu seina ja tõstis ohke summutamiseks käed suu ette ja jäi liikumatult maali vaatama.

„Mida sa näed seal?“ küsis Giacomo kärsitult. Meister tegi kõnelemist takistava liigutuse ja läks siis pildi juurde ning tõmbas riide rapsaki ette tagasi.

„Sinu poisil oli õigus …“ pomises mees. „See siin pole niisama plätserdis. Hoia see peidus. Selles on jõud, mille kinnimaalimisel on kreeklane palju vaeva näinud ja teie klooster sai pärast pildi valmimist kindlasti palju puhtamaks.“ Meister jäi keset hoidlat seisma ja vaatas ebaledes riidega kaetud orva. „Huvitav, kas peale selle valmimist jäi El Greco veel vaimselt terveks?“ vangutas ta pead. Hoiuruumist väljudes väristas Quirino õlgu, nagu soovides kontidesse pugenud külma välja raputada. „Huvitav,“ pomises mees aknast sisse paistvat päikest vaadates, „tõesti väga huvitav …“

„Kas sa räägiksid nüüd, mida ootamatut sa avastasid?“ küsis Giacomo kärsitult. Johanniit oli vait ja hõõrus oma lõuga.

„Ma kohe ei tea, mida öelda,“ otsis meister sõnu, „parem, kui sellest pildist räägitaks väljaspool kloostrit võimalikult vähe. Sellest kurjast, mis pilti on kinni maalitud, saab üle olla vaid väga tugev isiksus. Kui see satuks mõne nõrga inimese seinale, muudaks pilt ta hullumeelseks, mõrvariks või enesetapjaks. Hoia see maal peidus – ma tegelen sellega hiljem, kui olen emiiriga asjad ühele poole saanud.“

Mehed olid hoidlast lahkudes sõnaahtrad ja mõlemad sukeldusid oma tavalistesse toimetustesse. Meister sulgus talle eraldatud kambrisse, kust väljus vaid valitud palvustele, olles mitu päeva ametis vaid mõtlemise ja kirjutamisega. Üks kiri Viini õukonda, üks Istanbuli ja üks Rooma kuuriasse. Isa Giacomo tegeles samal ajal tema reisi ettevalmistusega.