Читать книгу Maria Theresia taaler - Jaan Tepp - Страница 4

Päeva halastamatu kuumuse eest varjudes liikusid inimesed linna varjupoolsel küljel, kuhu päike peale ei paistnud. Kuum virvendus kattis kõike ühtlase õlise kihina ja majade piirjooned väändusid ning olid nagu kummist. Kes soovis ennast sellest läbi suruda, mässiti mõtlemist nüristavasse ämblikuvõrku ning rühkija tahtest jäid järele vaid riismed.

Õnneks olid Amalfi linnatänavad uuristatud mäekülge. Need, kes polnud kleepuva palavuse eest suletud aknaluukide taha peitunud, said toimetada vaid varjulistel tänavatel. Rannajoonega kõrvuti jooksev tänav oli inimestest tühi. Sadamas ja dokkides toimetavad töömehed olid pugenud päikesekuumuse eest kõrtsi ja nõudsid keldrijaheduses hoitud veini, hoidmaks eemale silmanägemist moonutavat palavust.

Olles veel krüptis toimunud kohtumise mõju all, suundusid noored palavust trotsides sadamasse. Ninna lõi kai äärde seotud kalapaadist hoovav rappelehk, mida tuuletu meri ei suutnud endasse haarata, andes sellega palavusele õige tonaalsuse – paadipõhjas haisema läinud ogalikud muutsid olemise värvikaks. Kalakaupmees, kes oli ennist noortele kiirustades kalakäruga vastu tulnud, oli unustanud väljapraagitud jäägid üle parda vette visata, kust need oleks avamerele triivinud või lihtsalt põhja vajunud.

„Uhh, milline hais!“ ütles Petra nina näppudega kattes. „Ma ei söö enam kunagi kala …“

„No siis on mul üks mure vähem,“ naeris Gianni. „Vähemalt ei lähe sa kalamehele naiseks.“

„Loll!“ rõkatas Petra poissi müksates.

„Nii, kui mina olen loll, siis sina oled pirtsutaja,“ ütles Gianni tüdrukut kai otsa vedades – sinna, kus lehk polnud nii tihe ja värvikas. Seal loksusid suuremad ja uhkemad kahemastilised purjekad. Noored jäid kai otsa juures seisma ja Gianni hoidis tüdruku ümbert kinni ning vaatas üle plika õla peegelsiledat merd.

„See kõik on nii vaikne ja rahulik, kuid silmapiiri taga on tundmatus. Ja sina tahad sinna seda otsima minna,“ sosistas plika. Poiss võttis tüdruku oma embusse ja silitas huultega tema juukseid. Need olid tumepruunid ja seotud pikka, rinnale ulatuvasse paksu patsi. Gianni võttis ja silitas sellega plika põske – teades, et hea õnne korral toob ta välja armsad lohukesed. Kuid tüdruk ei tulnud mänguga kaasa – ta vaatas silmapiiri, endal silmad nukrust täis.

Suured kaubalaevad, Balardi Bona Fide nende seas, seisid dokkide juures. Merre suunduva kai ääres olid valdavalt ühemastilised ja ülesvinnatava põikpoomiga kirevad kalapaadid. Felukid ja lüügerid olid koondatud kaugemale. Hea tuule korral kasutati Salerno ja Napoli vahel liikumiseks pigem kiireid lüügereid, kui pikaldast ronimist hobukaarikuga mööda väänduvaid mägiteid. Salernosse sai soodsa külgtuulega kahe tunniga. Vaevalised mägiteed röövisid päevast enam kui poole. Kahemastilisest lüügerist, mis oli seotud väiksema feluki kõrvale, kostus toimetamist.

„Ahoi, Gianni! Mis linnas uudist?“ hüüdis keskealine kräsupea, kes uuris kail seisvaid noori.

„Tere, Augusto! Tulime Petraga jahedust otsima. Linn on palavusest paks ja tuult pole raasugi.“

„Ei ole jah! Kuid varsti kerib briisi üles.“ Meremees võttis kastil istet. „Petra, kui koju lähed, täna emandat lõunasöögi eest ja ütle, et toon Caprilt homme lubatud köömned.“

„Ütlen, auväärt Augusto! Kuid mis sind Caprile viib?“ päris Petra. Noored astusid lähemale ja imetlesid paati.

„Garnisonist saadeti käsk seada Monte Solarole lisavahtkond.“ Mehel oli seljas pikkade käiste ja silmatorkavate tõrvajälgedega linane pluus. Ta oli paljajalu ja napilt üle põlvede ulatuvates nahkpükstes. „Gianni, kuulsin, et sa lähed varsti Bona Fidel pikemale reisile. Kas vastab tõele?“ Gianni noogutas. „Selge! Tule, ma näitan sulle siis triki, mis sinu uues ametis kasuks võib tulla.“ Mees sikutas istme alt väikse volditud riidepalaka ja noored astusid kõikuvale alusele. „Seda nimetatakse lainepurjeks ja seda saab tormi ajal pidurina kasutada – see väldib liigset triivi.“ Mees näitas paarijalase läbimõõduga neljakandilist palakat, millel olid kolmes küljes pikad nöörid. Need olid omakorda pikaks põhiotsaks kokku pleissitud.

„Tormi kätte jäädes viskad selle ahtrist vette ja see tõmbab su kiiruse maha. Seda saab kasutada ka vaenlase kahuritule petmiseks või tormis viskleva aluse rahustamiseks,“ lisas mees. Augusto lappas purje kokku ja peitis tagasi istme alla. „Ranniku lähedal ei ole otstarbekas seda kasutada. Kui triiv on tugev, siis võib tuul su kuhugi kividele vedada. Tormis põgene kalda juurest nii kaugele avamerele, kui saad – seal kividest eemal võid loksuda, triivpuri järel.“ Augusto hambad helkisid pruunis näos nagu pärlid.

Linna poolt lähenesid kaks meest, kelle piirjooned virvendasid kuumuses. Figuurid vedasid suurt rohmakat kasti ja lõpuks joonistus esile sinine vormiriietus. Sõdurid panid kasti Augusto lüügeri juures maha ja pühkisid higi.

„Augusto, garnisonist saadeti Caprile üks instrument. Millal sa plaanid otsad anda?“ küsis vanem.

„See sõltub jumalaisa tahtest, mida kiprina olen pidanud tundma õppima. Teiesugused maarotid seda kahjuks ei tunne,“ irvitas mees. „Kui vana pole kuri, siis õhtuse briisiga saan liikuma. Kuid mis kaadervärki sa vead?“

„Ära plära!“ kähvas sõdur. „See pole kaadervärk. See on pikksilm. Sellega saab näha kaugemale kui prantslased teavad meid oskavat. Seda nimetatakse Newtoni teleskoobiks.“ Kõneleja nägu läks särama. „Vaata, et sa seda ära ei uputa, ja hoia, et see lainetes kannatada ei saaks. Parem oleks, kui sa võtaksid kellegi ligi, kes kastil silma peal hoiaks,“ jätkas mees.

„Kust selline asi välja tuli?“ küsis Augusto jalaga kasti tonksates.

„Napoli observatooriumist. Me proovisime seda siin kasutada, kuid saar varjab silmapiiri. Nüüd proovime uuesti Capril. Siin on kiri komandandile ja see puudutab teleskoopi ning signaalsõnumite koode. Kes on need noored inimesed? Kas linnast?“ küsis sõdur Giannit ja tüdrukut seirates.

„Ära muretse. Nad on põlised amalfilased ja juttude levimist pole karta.“ Augusto tegi poisile silma.

„Olge mureta! Meie suu on kinni,“ kostis poiss innukalt. „Merel tuleb silm peal hoida. Olgu siis piraatidel või prantslastel.“ Gianni südikus meeldis sõduritele.

„Kas sa saaksid minna Augustole appi ja aidata tal teleskoop saarele viia? Meist pidi üks kaasa minema, kuid dokkide juures on toimetamist,“ uuris higi pühkiv mees. Gianni vaatas kasti, sõdureid ja siis Petrat. Tüdruku kulm kiskus kipra.

„Kas Petra võib kaasa tulla?“ küsis Gianni.

„Mis meil sellest …“ kostis sõdur.

„Petra, ma pole elu jooksul saarele saanud. Ega vist sinagi?“ uuris Gianni.

„Just – meri, põnevus, kena poiss, salapärane saar …“ kipper venitas suu naerule. „Ööbime paadis, kuid söögi osas pead leppima, mida kindlusest pakutakse. Kui sa just ei lase meile midagi head kaasa pakkida.“ Sõdurid vinnasid kasti paati ja toimetasid kajutisse. Koormast vabanenuna avasid vormil veel ühe messingnööbi ja lugesid kiprile sõnad peale ning tegid minekut. Noored otsustasid paadile mõne tunni pärast tagasi tulla – Petra tahtis kõrtsist toidukorvi võtta ja Gianni parkalitöökojast läbi põigata.

Mõned tunnid enne loojangut jõudsid noored sadamasse. Petral oli kaasas lubatud toidukorv ja Giannil kaks jakki. Meri on salakaval – piisab päikesel varjuda pilve taha ja tõusta vaiksel tuulehool, kui reis võib muutuda väljakannatamatult ebamugavaks. Kui Luigi kuulis, et noored jäävad merele õhtutundideks, võttis nagist jakid ja surus need poisile kaasa. Gianni üllatunud nägu nähes ajas ta kulmu kipra.

„Poiss, ma imestan, et Balardi sinusugust kollanokka üldse oma laeval näha tahab. Eriti sellist, kes ei tunne kohalikke tuuli.“

„Me hiilime neeme varjust saare varju ja kogu reis kestab vaid neli tundi. Palavuse tõttu kukuvad linnud taevast alla, sina muretsed külmetamise pärast,“ protestis poiss.

„Nelja tunniga jõuate siis, kui tuul on tugevam kui kümme sõlme. Kus sa seda näed?“ küsis Luigi.

„Augusto kinnitusel saame õhtuse briisiga kiire lennu üle sileda veepinna. Päikeseloojanguks pidime otsad kinni saama,“ porises Gianni vastu.

„Ära vaidle ja võta jakid kaasa! Kui sa endast ei hooli, võiksid Petra peale mõelda.“

Kui noored paadile jõudsid, noogutas Augusto jakke nähes heakskiitvalt.

„Petra, sinu korvikese viime alla, et tekil mässates sellele otsa ei koperdaks.“ Ta viis tüdruku korvi jalust ja vaatas naastes uurivalt noori. „Merel teete, mida ma käsin, vastuvaidlematult ja kiiresti! Minu teadmiseta ja ootamatult kokpitist tekile ei lähe. Mastist ettepoole vööri lähete vaid siis, kui selleks loa annan. Gianni, sina hoiad pinni ja suunad aluse sinna, kuhu ma ütlen, või kui ma olen purjede kallal, siis kuhu ma käega suunda näitan. Selge?“

„Selge!“ vastasid noored nagu ühest suust ja hakkasid naerma. Tõusvast tuulest andis märku kerge tumedam viirg lahel. Augusto jälgis ühe silmaga selle lähenemist ja keris purjeotsad lahti. Purjede hiivamisel toimetas ta kindlalt ja nobedalt, nagu oma alusega kokku kasvanud meremees, kes on teadlik selle eripäradest ja vingerpussidest, teades, kuidas kolmekümnejalast purjekat juhtida üle lainete ja läbi tormi, vajadusel üksi ja tormituulde roppusi karjudes, hetkekski paati kontrolli alt laskmata ja selle juhtimist loodusele üle andmata. Naeruhimulise Augusto suu oli kokku jooksnud sihikindlaks triibuks. Ta vaatas üle kõik sõlmed, purjed, otsad ja plokid. Liigutas roolipinni vasakule ja paremale ning kuulatas tüüri juurest kostuvaid kahtlasi helisid. Lämmatav palavus oli kadunud ja pehme tuuleiil paitas paadisistujate nägusid. Kõik vaatasid ühes suunas – lähenevat tumedat laineviirgu. See tuli kena säbrutusena peegelsiledal pinnal ja alus tõi kai ääres esile oma esimese heli – kriiks! tegi parras vastu kaiposti – , laine puges paadi alla ja kergitas seda ülespoole.

„Gianni, mine lase otsad lahti! Kohe!“ muutus kipper toimekaks.

Gianni hüppas kaile, sidus otsad lahti, kuid ei visanud neid veel paati, vaid hoidis kergelt õõtsuma hakanud alust kai küljes kinni, oodates käsklust Augustolt, kes vinnas üles kandilise esipurje.

„Lükka nina vastu tuult ja hüppa peale! Liigu vasakule!“ andis mees korralduse. Lai nelinurkne põhipuri täitus pehme briisiga. Paat mõtles hetke, vajus siis kergelt vasakule kaldu ja hakkas liikuma. Augusto otsis õiget purjenurka ja kiiruse tõustes lasi otsi järele, lastes palaka ümaraks.

„Kuna eesmärk pole jõuda Salernosse, vaid Caprile, siis hakkame kurssi muutma! Kiirus on juba paudiks piisav. Petra, mine Gianni selja taha, sest ma jooksen su muidu pikali,“ muutus mees jutukaks. Gianni hoidis paremat halssi ja tuul vedas kuuetonnise aluse sujuvalt jooksma. Jälgides Augustot, ootas ta korraldust paudiks.

„Gianni, läks!“ Mees keerutas pinguletõmmatud purjeotsa knaabist lahti ja vedas selle teise külje peale. Gianni vahetas külge ja tõmbas pinni sujuvalt vastu kõhtu. Vabanenud purjenurk käis laisalt vastu mastipuud ja kui paadinina üle tuulenurga jõudis, tõmbas Augusto purjeotsa teise külge ning paat vajus kreeni.

„Hoia teravamalt vastu tuult, ma ei jõua peale vedada,“ hüüatas kipper. Otsad jooksid nagu sulavõis ja esipuri läks pingesse kiiremini kui Gianni oleks tahtnud. „Tagasi! Tõmba tagasi, kurat!“ käratas kipper, ja purjesid nautima jäänud poiss lõdvendas pinget purjedes.

Kulm kipras, suu muigel, hindas kipper purjede kuju – põhipuri oli liiga pinges ja selles olid paar teravat volti.

„Nagu sadamakapteni aluspüksid!“ pahvatas Augusto. „Sa jäid liiga pikalt töllerdama ja ei lasknud mul purjesid piisavalt pingutada. Aga mis kehvasti, see uuesti!“ Ta läks vööri ja lasi otsad lõdvemaks. Puri sai hingamisruumi ja ajas ennast ümaraks. Alus sai kiirust juurde ja ahtris hakkas kostuma lõbusat sulinat.

„Suliseb! Siis võib kiiruseks arvata umbes viis sõlme. Kui nii hoiab või avamerel natuke juurde annab, oleme nelja tunniga kohal.“ Augusto käis kinnitused, otsad ja purjenurgad veelkord üle. Märkas tagapurje traagelduses kerget hargnemist. „Sellega peab sadamas tegelema. Muidu võib valel ajal järele anda. Nüüd võib merejumalale lonksu veini anda.“ Purjedega rahule jäädes laksas ta käega vastu plangutust ja läks kajutisse ning tuli veinipudeliga tagasi. Kallas sutsaka üle parda, võttis suutäie ning vedas näo kipra. „Soe, kurat! Aga küllap merejumalale sobib! Mulle mitte. Soovid?“ Gianni raputas pead. „Õige! Pole asi, mida nautida!“ ütles mees ja korkis pudeli kinni.

Rannikujoon oli vajunud ühtlaseks tumedaks triibuks. Sihvakad küpressid olid nagu taevast kohevaid villapalle kiskuvad küünised. Paadil oli tekkinud mõtlik vaikus. Augusto vaatas lähenevaid Sirenusa saari ja hindas vahemaad rannakivide ning hoitava kursi vahel. Paat oli kaldunud enam avamerele ja sügavad lained, mis tulid kusagilt berberi rannikult, hakkasid jõuliselt paadi kiilu alt läbi käima. Enne oli liikumine kiire libisemine siledal pinnal. Avamerelt paadini jõudvad lained tekitasid aga üha tugevat tõusmist ja laskumist.

„Gianni, järgmise lainega võta nina teravamalt sisse ja siis paranda lainele tagasi. Nii saame pikema sõidu alla ja ei kaota kiirust. Hoiame pool sõlme alles.“ Poiss noogutas ja hoidis teravamalt lainesse ning juhtis siis aluse sealt poolviltu alla.

„Kas teate, miks Sirenusa saartest meremehed suure kaarega mööda lähevad?“ küsis Augusto. Noored raputasid pead. „Sest seal elavad kolm sireenist õde – Parthenope, Leucosia ja Ligeia. Esimene mängib harfi, teine flööti ja kolmas laulab. Neil on naise pea ja linnu keha ning nad meelitavad ettevaatamatuid meremehi saare juures kividele.“ Kipper ajas suu naerule: „Seega on mul parem ühte sireeni siin paadis hoida, kui lasta ennast kolmel õel ära meelitada.“

Petra põsed lõid õhetama ja ta asetas oma käe poisi käsivarrele. Gianni naeratas ja vaatas tüdrukut. Poiss nägi teda nagu läbi siidja loori, mille all veikles miljon väikest tähte. See ootamatu sukeldumine plika tunnetesse ehmatas ja ta tegi roolipinniga ootamatu jõnksu. Kipper heitis poisile kõõrdpilgu.

„Unistad?!“ kähvas ta Giannile. Poiss naeratas häbelikult ja parandas kursi õigeks. Petra käsi puhkas poisi käsivarrel ja ta vaatas rammestunult silmapiiri, taipamata hetk tagasi toimunud nihet.

Gianni uuris laineid silmapiiril. Juhtunu oli nagu ebameeldiv meeldetuletus lapsepõlvest – nägemustest katedraalis ja sisenemisest kuhugi, mida silmad ei kinnitanud. Neid rännakuid polnud poisil ammu olnud. Miks nüüd? Miks Petra? mõtles ta häiritult. See on nagu haigushoo ajal nähtud nägemuse ootamatu tagasitulek, mille kohta mõistus ei oska anda määratlust, kas see on ilmsi või mitte. Helk kusagilt, mille päritolu ei suuda hinnata. Või oli see krüptis kohatud võõra mõju? Ta ei olnud päris kindel, mida nägi või tundis. See oli nagu mingi nihe mõtetes, nagu klaasile joonistatud pilt mõttemustril – kuigi mõtted liikusid Bona Fidel, mässis Petra tundevoog ta pehmesse ja sooja siidi.

Gianni ei saanud aru, kas ta mõtles selle välja või tõesti nägi tüdruku tundeid. Mustrina. Siidise sallina, mis kiskusid Giannis esile tüdrukuga samu tundeid. Hellus. Õrnus. Gianni raputas pead ja tundis kerget külmavärinat. Päris märkamatut. Mis tuleb südame alt, jookseb üle kukla ja põskede kõrvade taha ning pealaele kokku. Korduvalt. Ja kui sellele mõelda, siis uuesti. Gianni hingas sügavalt sisse ja vaatas punkti laeva ahtris – tihedalt knaapi tõmmatud tõrvast köiejuppi.

Gianni taastas oma sisemise tasakaalu. Esmalt tungis ninna kirbe tõrvalõhn plangutuselt. Siis mere iodiseeritud lained. Silmad libisesid üle tuult täis purjede ja laevateki, millel olid kokku puhitud otsad. Kõrv tabas mere ja tuule ühtlast müha ning lainelöögi vastu parrast. Ta kuulis pritsmete krõbinat tekil ja purjeserva plaksumist. Augusto toetas vastu masti ja vaatas merd ning mööduvat maastikku. Paksu põhjaga veinipudel rullus kokpiti põrandal edasi-tagasi ja Gianni kuulas selle liikumise rütmi. Siis suunas ta oma tähelepanu kiprile ja uuris teda nagu lapsepõlves katedraali maale, avades kõik meeled. Need, mida teadis ja tundis, ning samuti need, mis olid talle veel tundmatud ja mida suutis vaevalt vallata. Pärast ehmatust Petraga tekkis tal poisilik uudishimu proovida, kas mees on samamoodi avatud kui tüdruk.

Esimene tunne oli trots. Enese maksmapanek. Üleolek hirmust suure mere ees. Egoism. Suur ja jõuline. Draakoniratsutaja jõud. Gianni tundis tuult oma põsel hoopis teistmoodi, kui varem. Kaalutlevalt. Nagu hüppevalmis kass, kes haistab saaki enne, kui näeb. Kõige selle üle oli aga raudne tahe ja ääretu austus mere ees, mis oli temast miljon korda suurem ning tugevam. Kuid sellesse välgatas hirm tundmatu ees – alla surutud ja peidetud. Hirm laevaparrast kolmekordselt ületavate lainete ja plangutuse vastupidavuse pärast. Ent see oli mässitud sametisse ja tühjusesse. Gianni ei saanud sellest tühjusest esialgu aru. Siis taipas, et see on avatus merele ja selle ürgsele jõule.

Kipper pööras pilgu Giannile ja naeratas. Poiss kohmetus ja pööras pilgu kõrvale. Kas ta loeti välja? Kas võõra inimese kompimine jätab jälgi? Tajutavaid ja tabatavaid? Gianni tundis endal mehe silmi ja, julgemata pilgule vastata, uuris ta silmapiiri ning siis tüdrukut. Petra naeratas ja kummardus ning riivas huultega poisi põske. Puudutus oli põgus ja võis olla ükskõik mis – soov midagi sosistada, soov kummarduda millegi võtmiseks …

Päike vajus silmapiirile. Tuul oli ühtlane ja küljelt. Paat oli kergelt kreenis, purjed täis jõudu, mis kiirgus üle kogu plangutuse. Gianni pani käe külgkaarele ja tundis värinat, mis tekkis vööri lõikumisest lainesse. Purjesse kogunenud jõud liikus masti ja vante mööda paadikeresse, pannes laudise draakonisoomustena võbisema ja varjates pinguli lihaskimpude väge. Lainest alla libisedes vähenes survenurk purjele ja õrn värin vibreeris alusesse. Augusto oli täis rahulolu ja rõõmu.

„Sellist sõitu ei saa just iga päev!“ hõikas ta üle ahtrisulina. „Tavaliselt on tuul siin rohkem pirtsakas ja heitlik. Kord sulle puhudes ja siis ära pöördudes. Nagu litsakas kedagi teist otsides. Ptüi!“ Sülitas üle vasaku õla. „Aga sõnuda ei tohi. Vete jumal on meile armuline olnud.“

Augusto küünitas pudeli järele. Veini suus loksutades ulatas ta pudeli Giannile. Poiss, kartes kiprit keeldumisega solvata, võttis pakutu vastu.

„Petra, ole hea, hoia pinni!“ ütles Gianni, et saaks pudelit toetada.

„Ma ei oska!“ karjatas tüdruk.

„Mis siin osata, võta kinni ja juhi!“ rõkatas Augusto lõbustatult. „Tunneta lainet paadi all. Kui sa midagi valesti teed, ütleb paat seda kohe. Rumalusi ta ei armasta. Kohe ajab tiivad lonti ja hakkab perutama. Samuti nagu mees, kes vajab tarka juhtimist …“ Nalja peale nakatavalt naerma puhkedes murdis kipper poisi pinge ning summutas tema meelte nihestatuse.

Petra võttis pinni ja ajas silmad suureks jõust, mis roolilt mööda kätt üles ronis. Toetades seda kiiresti teise käega, taltsutas ta aluse üsna kiirelt. Gianni ja Augusto, veendunud, et puidust loom allub tüdruku juhtimisele, lõdvenesid silmanähtavalt. Gianni tõstis pudeli suule ja võttis korraliku suutäie haput veini. Ajas huuled kipra, kuid neelas suutäie alla. Augusto naeratas rahulolevalt. Purjekas jõudis Capri vastas oleva neemetipuni.

„Arvestades tuule suunda, ei hakka me suursadamasse pressima, vaid lähme Marina Piccolosse.“ Kipper uuris purjestust ja hindas vahemaad saareni. „Kui võtaksime suuna suursadamasse, jääks kagutuul saare varju. Kiiruse säilitamiseks peame hakkama aga peagi suunda muutma.“

„Kas tahad selleks ise rooli asuda?“ küsis Petra ärevalt.

„Ei, anna juhtimine Giannile,“ vastas mees.

„Kas kohe?“ tahtis tüdruk roolist põgeneda.

„Ei, ei, mitte veel!“ naeris kipper. „Aega on. Ja meeleldi sa vist ei teeks seda?“ Mees narris tüdrukut dramaatilise mastikallistamisega. „Draakonitaltsutajana on sellest raske loobuda. Tean, see tekitab sõltuvust,“ irvitas mees.

See mõte ei meeldinud tüdrukule. Ta kujutas ennast ette selle sõltuvusega võistlemas – poissi kail kinni hoidmas ja talle perekohustustest rääkimas. See meenutas vanemate nääklemisi tühistes igapäevaasjades, meenutas isa eemaldumist päevatoimetustesse ja sulgumist endasse. Mees avanes vaid Petrale, kui ta suunas oma lähedusevajaduse tütrele. Päevatoimetustel Petraga kokku joostes läks mehe nägu alati särama. Kui plika oli veel tirts, haaras isa tütre alati sülle. Teismeliseks sirgunud plikat hoidis oma soojas embuses võib-olla mõne hetke liiga kauagi. Nagu kahetsedes puudutuse katkemist. Tüdruk, tajudes puudutuste tähtsust isale, ei tõrkunud. Kord ajas kõrtsiemand pikaleveninud kallistuse peale kulmu kortsu. Mees kähvas, et saab käreda naise asemel oma puudutusevajaduse tüdrukult kätte. See tekitas nädalapikkuse vaikuseperioodi ja mehe läheduseotsingu tütrega, milles polnud piiskagi tumedat – lihtsalt hele-hele kiindumus ja sügav rahu. Tunne, et midagi on hästi. Et seekord on kõik korras.

Petra esimesed tundekatked meeste vastu pärinesid neist isa poolt temasse kallistatud hetkedest. Ema asjalikke käsi mäletas ta alati endaga tegelemas – teda pesemas, riietamas, toitmas … Isa oli teistmoodi. Suur ja soe. Natuke karmgi, kui riidles tõrvaste riiete või dokitellingutel kõõlumise pärast. Kuid selle all oli alati piisk pisarat. Nagu kahetsedes, et peab ütlema karme sõnu tirtsule, kes oli kõvasti tema südame külge kasvanud.

„Gianni, võta juhtimine üle,“ ütles kipper. Petra raputas kerkinud pildid eemale ja andis pinni Giannile.

„Ahoi, paudime!“ näitas kipper Giannile uue liikumissuuna.

Käänates paadi sujuvalt kästud suunda, trimmis Augusto purjed õigeks. Kui enne jooksis tuul paadininaga risti, siis uuel suunal hakkas teravamalt ninast sisse lööma. Lainete rammimine muutus järsumaks ja hoog seetõttu mõnevõrra aeglasemaks.

„Sellel kursil kaotame umbes sõlme kiirust,“ nentis Augusto. „Kuid meil on kõigest viis miili veel minna.“

„Ennist lükkas külgtuul meid nagu sulavõil. Ma pole sellist sõitu varem saanud!“ imestas poiss. Saare pikk vari hakkas esile joonistuma ja päikese ergav ketas riivas saare mägist piirjoont.

„Tunni aja pärast oleme kohal. Kuna maabume Marina Piccolos, siis saame otsad kinni hämaras. Viimase päiksekiirega me kahjuks sadamasse ei saa, kuna päike jääb valgustama suursadamat,“ vaatas Augusto mõtlikult mäe taha vajuvat ketast.

„Kas siin pannakse tõrvikud välja, või ainult suursadamas?“ küsis Gianni.

„Suursadamas kindlasti. Siinpool sõltub sadamavahi kainusest.“ Mees hakkas muhelema ja lisas: „Ma olen siia sadamasse tulnud iga ilmaga. Kui sadamavaht näeb mind tulemas, ei hakka ta minu pärast küll ennast liigutama. Ta teab minu oskusi!“

„Näe, delfiinid!“ kiljatas korraga Petra, osutades käega laevanina ees ujuvatele delfiinidele. Tüdruk jooksis laevanina poole, kuid Augusto haaras tal käest ja urises: „Tüdruk, mis ma ütlesin mastist möödumise kohta!“ Kuid lasi siis lahti ja lisas: „Mine! Oled jälgitud!“

Petra heitis tekile kõhuli ja vaatas paadi kõrval kihutavaid delfiine. Neid oli mitu – kolm hõbedast selga ühel pool sabaga hoogu andmas. Üks natuke eespool ja kaks merekaunitari teisel pool. Nende liikumisrütm oli nagu muusika – üks, kaks, kolm, neli, viis lööki sabaga, siis pinnale. Uuesti vee alla – üks, kaks, kolm, neli, viis ja pinnale. Täielikus koostöös. Kõik kolm liikusid ühes rütmis ja sama toimus teisel pool alust. Esiotsas ujuv delfiin liikus omas rütmis – nagu kaarikut vedav traavel. Kui nad olid laeva mõne minuti saatnud, keeras kolmik nagu käskluse peale paadi alla ja tuli teiselt poolt välja ning liitus üksiku paariga. Natuke aega koos ujudes eraldus neist üks ning asus etteotsa teise kõrvale vedajaks; siis veel üks, sukeldudes paadi alla ja teiselt poolt välja.

„Nad mängivad meiega,“ ütles Augusto. „Nad võivad meid veel mõni aeg saata!“ Siis koondusid delfiinid laeva ette kokku ja hüppasid koos veest välja ning suundusid vasakule, saarest eemale. Tegid seal koos paar samasugust hüpet suunaga saarest eemale ja suundusid kiiresti jälle paadi alla. Saatsid natuke ja tegid taas spurdi ette ning ühise hüppe veest välja – saarest vasakule.

„Nad nagu tahaksid, et vahetaksime kurssi ja läheksime saarest eemale,“ vaatas Augusto mõtlikult delfiine. Need saatsid paati veel natuke, tegid veelkord ühise hüppe saarest eemale ja kadusid.

„Nad hoiavad langevast päikesest valgustatud merepinna suunas,“ arvas Gianni.

„Tõenäoliselt,“ noogutas kipper, ise mõtlikult hämarusse vajuvat saart jälgides. Raputas siis pead, pomises midagi omaette ja ütles Giannile: „Järgmise kümne issameie järel hoia rohkem saare keskpunkti, siis peaks sadamakai nähtavale tulema.“

Saar mähkus hämarusse ja selja taga kriipis langev päike silmapiiri, mis haaras endasse päeva viimast heledust. Saar kasvas paadi ees nagu suureks magavaks loomaks, ulatudes silmapiiri ühest servast teise. Paat kihutas vastu eesolevat mustavat müüri ja lained tulid pärast kursimuutust poolviltu tagant ning muutsid liikumise nobedamaks. Hämarusest ei paistnud ühtegi valguskiirt, kuid Gianni märkas ees pikemat, veest välja ulatuvat kühmu.

„Kai paistab, kas näed?“ ütles Augusto.

„Jah, näen,“ vastas poiss.

„Ma võtan purjed kokku ja jätan niipalju, et saaksid kohale libiseda.“ Ta korjas esipurje nurga lahti ja jooksis mastini. Vedas teise serva külgmisesse knaapi. Tagumine puri tuli alla vilunud kiirusega ja Augusto pani valmis kinnitusotsad. „Randume paremasse pardasse.“ Augusto oli nagu hüppevalmis kiskja – üks põlv tekil, ja uuris kaid. Ta näitas rohkem sisse ja siis otse ning Gianni parandas liikumise sirgeks. Nina kaiga samal joonel, liikus paat tugevas külgtriivis. Liikumisega rahul, tõmbas Augusto lõpuks purjed nobedalt kokku.

„Hoia nii! Triivime ilusasti kaini.“ Kinnitusots hambus, oli mees hüppevalmis. Kai ots libises vaikselt mööda. See oli tühi. Neil oli piisavalt ruumi ja Augusto näitas teravamalt kai suunas. Enne kui paadikülg laudist kopsas, hüppas mees välja ja pidurdas hoo alla ning tõmbas kinnitusotsa pingule.

„Kohal!“ nentis ta kiretult. Gianni viskas mehele ülejäänud otsad, millega paat kinni tõmmati. „Nüüd võib suurema lonksu veini sisse kallata,“ üritas ta naljatleda, ise saare hämarat kontuuri piieldes.

„Kas jääte paati, kuni ma uurin, kas garnisonis on kaineid mehi?“ Noored noogutasid. „Sööme, kui olen tagasi, ja ööbime paadis. Usutavasti leian mõne muula, kes meid sellest kastist vabastab.“ Kipri naljasoon oli tagasi, kuid selles helises mingi kume noot, peegeldamas saare ähvardavat hämarust ja vaikust.