Читать книгу Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis - Jaana Davidjants - Страница 6

Sattusin Berliini esimest korda aastal 2004, külastades paaripäevast graafilise disaini festivali. See oli mõnusalt rahuliku rütmiga linn, laiade tänavatega ja grafititega seintel, ning vastupidiselt minu oletustele valitses Saksamaa pealinnas üleüldine boheemlik meeleolu. Eestis hakkasid mu asjad vaik­selt otsa saama, lõppes suhe ja aasta hiljem sai läbi tööleping. Mõte Berliinist ei tahtnud mulle rahu anda. Nii otsustasingi aastal 2005 kandideerida praktikakohale ühes Berliini graafilise disaini agentuuris. Õppisin ära mõned fraasid nagu „Ich komme aus Estland”^[1.] (pooltel kordadel arvati seepeale, et tulen Islandilt), „Deutschland ist schön”^[2.] ja „Auf Wiedersehen”^[3.]. Pakkisin kaasa õpiku „Saksa keel on imelihtne”, teadmata, et see kõlav lubadus osutub kohutavaks valeks, ning tulin aastal 2006 Berliini poole tulema. Saabusin külma veebruarikuusse ühe spordikotiga, kedagi tundmata, kuid teadmisega, et esimese nädala võin veeta tulevase töökaasla­se köögis.

„Eestlane on sakslase kuulekam vorm,” ütles kord mu IT-spetsialistist korterikaaslane Frank. Ma ei tea, mida Frank sellega silmas pidas, kuid tõlgendasin seda nii, et tallegi tundub Saksa kultuuriruum Eesti omaga piisavalt sarnane. Tema oli Eestis elanud, mina äsja Berliini kolinud, meile mõlemale oli suuri üllatusi suhteliselt vähe. Paralleelselt arvas Frank, et eestlased on tegelikult maailmavallutust kavandavad tulnukad. „Rahvaarvult olete te ju olematud, aga ükskõik, kuhu ka ei lähe, on mõni eestlane ees ootamas. Midagi siin ei klapi,” ütles Frank skeptilise näoga mulle, oma kuulekamale vormile hommikul kohvi valades.

Praktikatöö osutus mulle sobimatuks, kuna mind pandi tegema mõttetuid sekretäritöid. Eestis olin olnud juba art director^[4.]! Pikad tööpäevad tahtsid maha tappa ning kui olin elanud Berliinis juba pool aastat, polnud ma veel korralikult linnagi näinud. Ja kuna ma ei unistanud kohalikuks reklaami­guruks saamisest, tulin esimeselt kohalt tulema, et Picto­plasma-nimelises loomekeskuses kanda kinnitada.

Pictoplasmas töötades kohtusin Felixiga, kellest sai minu pa­rim sõber Berliinis. Teadmata, millega end täpselt seon, asu­ta­sime temaga pool aastat hiljem oma graafilise disaini stuudio.

Berliinis elatud kaheksa aasta jooksul tutvusin endaga paremini. Politiseerusin, käisin esimestel demonstratsioonidel, leidsin uusi sõpru, läksin kokku ja lahku, valutasin südant ja tervenesin. Avastasin taimetoitluse ja hankisin endale jalg­ratta. Õppisin saksa keelt ja heitsin meelt, et ei saa seda eales selgeks. Ja õppisin seepeale paremini selgeks inglise keele. Kolisin, kolisin, kolisin, kuni leidsin oma esimese päris kodu Kreuzbergi linnaosas, mis on koduks ka suurele türgi kogukonnale. Vahel tundubki mulle, et elasin Tallinnas korralikku täiskasvanuelu ning tulin siis Berliini, et saada jälle teis­meliseks.

Berliin ei ole üks neist linnadest, mis reklaamib end sajandite­taguste saavutustega. Minevikuga on siin hoopis teistsugune suhe ning tihti ei taheta siin meenutada ka lähi­minevikku. Viimane meenutab end ise linna kaootilise arhitek­tuuri kaudu, mis viitab omaaegsele lõhenemisele idaks ja lääneks. Võib-olla osalt tänu sellele ongi Berliin nii elus ja dünaamiline, kindlalt kahe jalaga olevikus. Ta liigub ja areneb ning võimaldab kõigil leida oma niši, sõltumata rahvusest, soost, vanusest või erialast. Ja seda mitmekülgsust ma siin raamatus avada püüangi.

1 Olen Eestist. (saksa k) [ ↵ ]

2 Saksamaa on ilus. (saksa k) [ ↵ ]

3 Head aega. (saksa k) [ ↵ ]

4 Kunstiline juht. (inglise k) [ ↵ ]