Читать книгу Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis - Jaana Davidjants - Страница 9

Pictoplasma festivalil käisin ma esimest korda juba aastal 2004. Oli vihmane, kuid soe hilissügis. Endises idaosas Cafe Moskaus toimunud graafilise disaini festival ületas kõik mu ootused. Lisaks sellele, et loengud olid äraütlemata inspireerivad, tundus tegu olevat omamoodi suure perekonnaga, inimesed olid soojad ja sõbralikud. Ka Berliini laiad tänavad ja rahulik rütm jätsid mõnusa mulje.

Tallinnas tagasi, ei olnud juttudel Berliinist ja Pictoplasmast enam lõppu. Vatrasin ennastunustavalt character design’ist, mis oli festivali peateema, kuid jäin tihtilugu hätta selgitamisega, millega täpselt tegu. Juba sõnasõnaline tõlge – tegelase või karakteri disain – kõlab kohmakalt. Mõni arvas, et käisin konverentsil, kus käsitleti üksipulgi Skype’i ikoonide disaini, osa jällegi seostas asja logodega.

Tegelikkuses on teema märksa laiem. Character’iks võib olla kass, inimlaps või üldse mõni määramatu elukas, pilte ühendab teatav lihtsustatus, kohati on tegu isegi ikooni­laadsete kujutistega. Selle kujutusviisi juured ulatuvad üheksakümnendate lõppu. Kuna internet oli toona aeglane, pidid seal levivad pildid olema visuaalselt ülimalt lihtsad. Sedamööda, kuidas arenesid arvutid, kadusid ka tehnilised piirangud, kuid tegelaskujud jäid sellisteks, nagu nad olid, ning muutusid ülipopulaarseteks. Hea näide sellisest