Читать книгу Raudne kand - Jack London - Страница 6

Pehme suvetuul sahiseb mammutipuis ning Wild-Water vuliseb üle sammaldunud kivide, tuues kuuldavale mahedaid helisid. Päikesepaistel mänglevad liblikad, õhk on täidetud mesilaste unisest suminast. Ümberringi on rahu ning vaikus, mind aga häirivad mõtted ja närib rahutus. See on rahu, mis ängistab mu südant. Ta tundub otse ebatõelisena. Kõikjal on vaikus, kuid see on vaikus enne tormi. Ma pingutan oma kuulmist ja kogu mu olemus väriseb ähvardava tormi ootel. Ah, et see ei puhkeks liiga vara! Et see ainult ei puhkeks liiga vara!2

Mul ei ole vähe põhjusi muretsemiseks. Mõtted, painavad mõtted ei jäta mind rahule. Ma olen elanud nii kaua elutormide keerises, et mind rõhub rahu ja vaikus ning ma ei saa hoiduda mõtlemast metsikule, surma ja hävitust toovale iilile, mis iga hetk võib hakata möllama. Mu kõrvus kajavad mahatõugatute karjed ja mu silmade ees on taas mineviku kohutavad viirastused.3 Ma näen purustatud inimihu ning seda, kuidas ilusast ja uhkest kehast rebitakse vägivaldselt välja hing, et paisala see raevunult jumala trooni ette. Nii, läbi vere ja hävituse, läheneme meie, inimesed, oma eesmärgile, püüdes luua maakeral kestvat rahu ja õnne.

Ja siis valdab mind üksindus. Kui ma ei mõtle sellele, mis tuleb, siis pöörduvad mu mõtted minevikku, tollele, keda enam ei ole – sinule, minu Kotkas, kes sa lendasid väsimatuil tiibadel, püüdes tõusta kõrgusesse, päikese poole, sest päikeses säras sinu vabaduse ideaal. Ma ei saa käsi rüpes hoides oodata tähtsate sündmuste saabumist, mida minu mees on ette valmistanud, olgugi et temale ei olnud määratud näha nende sündi. Ta pühendas sellele üritusele oma parimad aastad ja selle eest ta ka suri. See on tema töövili. Tema valmistas selle ette.4

Ja nii ma otsustasingi kasutada käesolevad rahutud päevad mälestuste kirjutamiseks oma mehest. On palju niisugust, mida kõigi elavate hulgast mina üksi tean jutustada inimesest, kelle ülla kuju meenutamiseks ei ole olemas kohaseid sõnu. Ernestis elas õilis hing, ja kui mu armastusest kaob kõik isiklik, siis valdab mind kahetsus just kõige rohkem selle üle, et teda ei ole enam siin tervitamas saabuvat helget päeva. Et me võidame, selles ei või olla kahtlust. Ta ehitas niivõrd vastupidavalt ja kindlalt, et ta ehitus jääb püsima. Surm raudsele kannale! Lähedal on päev, millal rõhutud inimkond tõstab norgu vajunud pea. Niipea kui teade sellest kandub üle kogu maailma, tõusevad üles tööliste hulgad ja läheb täide see, mida maailma ajaloos pole seni veel juhtunud. Tööliste solidaarsuses võib olla kindel ja see tähendab, et maailma ääretute avaruste ulatuses leiab esmakordselt aset rahvusvaheline revolutsioon.5

Nagu te näete, on mõtted lähenevaist sündmusist haaranud mind täielikult enda võimusesse. Nad on vallanud mind päeval ja öösel ja hoidnud mind nii kaua enda kütkes, et ma ei olegi enam võimeline mõtlema millestki muust. Seda enam, et jutustades oma mehest, ma ei saa jätta kõrvale ta üritust. Ta oli selle hingeks ja minu jaoks on nad lahutamatud.

Mainisin juba kord, et on olemas palju niisugust, millele ainult mina võin heita valgust. Kõik teavad, et Ernest ei säästnud end revolutsioonilises töös ja et tal tuli palju kannatada. Aga kuidas ta töötas ja kui palju ta läbi elas, seda tean ainult mina, sest ma olen olnud temaga koos need kakskümmend rahutut aastat, ja minule, rohkem kui kellelegi teisele, on tuntud Everhardi kannatlikkus, tema põhjatu energia ja piiritu andumus üritusele, mille eest ta alles kaks kuud tagasi andis oma elu.

Püüan jutustada lihtsalt ja ilustamata, kuidas Ernest Everhard astus mu ellu – meie esimesest kohtumisest, sellest, kuidas ta vallutas mu olemuse ja muutis täielikult kogu mu elu. Nii näete te teda minu silmadega ja õpite tundma niisugusena, nagu mina teda tundsin, välja arvatud ainult see, mis on mulle liiga lähedane ja kallis, et sellest jutustada. Me tutvusime 1912. aasta veebruaris, kui Everhard minu isa6 kutsel ilmus lõunasöögile meie majja Berkeleys. Ma ei ütleks, et esimene mulje temast oleks olnud eriti meeldiv. Ta oli üks meie paljudest külalistest ning võõrastetoas, kuhu me olime kokku tulnud, erines Ernest teistest. Meie „kiriklikul lõunal”, nagu mu isa seda tavatses omavahel nimetada, oli ta vaimulike hulgas kindlasti võõrkehaks.

Kõigepealt, ta oli halvasti riietatud. Everhard kandis valmisriiete ärist ostetud tumedat ülikonda, mis talle sugugi ei istunud. Ja tõepoolest, tema kehaehituse juures oli lihtsalt võimatu osta midagi valmistehtult. Sel õhtul, nagu tavaliselt, paisutasid ta tugevad musklid õhukest kalevit ning ta atleediseljal, otse abaluude vahel, jooksid inetud kortsud. Silmitsedes ta kaela, mis oli tugev ja muskliline nagu elukutselisel poksijal7, ma tahtmatult mõtlesin: see siis ongi minu isa viimane huviobjekt – kunagine sepp, nüüd aga filosoof-sotsioloog. Ja oma tugevate musklite ning härjaturjaga meenutas ta tõepoolest seppa. Sealsamas andsin ma talle ka hinnangu – mingisugune imeelukas, töölisklassi „Pime Tom”.8

Ja siis tema käepigistus! See oli kindel ja tugev ning tema mustade silmade pilk näis liiga julgelt peatuvat minu näol. Te taipate, et ma olin oma miljöö laps ja tol ajal tugevasti mõjutatud klassi-eelarvamustest. Ma ei oleks andestanud sellist julgust oma seltskonda kuuluvale mehele. Mäletan, et ma tahtmatult langetasin silmad ja ruttasin kergendustundega vastu oma lemmikule, piiskop Morehouse’ile – meeldivale ja tõsisele keskealisele mehele, kes oma välimuselt ning kommetelt meenutas Kristust ja õpetlast.

Muide, see julgus, mis tundus mulle peaaegu solvamisena, oli Ernest Everhardi iseloomu põhiliseks iseärasuseks. Ta oli lihtne, siiras ja julge, kuid ta vihkas peeni seltskondlikke kombeid, pidades neid asjatuks ajaraiskamiseks. „Sa meeldisid mulle,” seletas ta palju aastaid hiljem, „ja kas pole siis loomulik vaadelda seda, mis inimesele meeldib?” Nagu ma juba ütlesin, oli Ernest julge. Ta oli loomu poolest aristokraat – vaatamata oma kuuluvusele vastandlikku ühiskonnaleeri. Ta oli üliinimene, „blond elajas” Nietzsche9 kirjelduse järgi, ja kõigele muule lisaks – tohutus vaimustuses demokraatiast.

Olles seotud teiste külalistega, unustasin ma täiesti ebameeldiva töölisklassist pärineva filosoofi, kuid lõunasöögi ajal köitsid naerusädemekesed tema silmades mitu korda minu tähelepanu. Need tekkisid harilikult siis, kui ta kuulas kord ühe, kord teise vaimuliku juttu.

„Tal ei puudu huumorimeel,” mõtlesin ma ja peaaegu andestasin talle ta halvastiistuva ülikonna. Ent aeg möödus ja lõuna jõudis lõpule, kuid Everhard ei olnud lausunud veel sõnagi vaimulike kõneluse vahele, kes rääkisid vahetpidamata töölisklassist ja kirikust, sellest, mis kirik on teinud ja mida ta kavatseb teha tööliste heaks. Ma märkasin, et isa oli Ernestile pahane tema kangekaelse vaikimise pärast. Kasutades vestlusesse tekkinud lühikest vaheaega, palus ta Ernestit väljendada oma arvamust, kuid too ainult kehitas õlgu ja ütles: „Mul ei ole sellele midagi juurde lisada” ning jätkas soolatud mandlite söömist.

Ent minu isa ei lepi juba nii kergesti eitava vastusega. Natuke aega hiljem ta lausus: „Täna on meie seltskonnas töölisklassi esindaja. Ma olen kindel, et me kuuleme temalt palju uut ja huvitavat. Palume mr. Everhardil sõna võtta.”

Ülejäänud külalised reetsid hästikasvatatud huvi ja palusid tungivalt Everhardi esitada oma seisukohad. Nende suhtumine temasse oli kannatlik-leebe, peaaegu soosiv. Ma mõistsin, et Ernest märkas seda ja et see pakkus talle lõbu. Ta mõõtis lauasistujaid aeglase pilguga ja ta silmades lõi välgatlema naeruhelk.

„Ma ei ole vilunud kiriklike vaidluste viisakusvormide tarvitamises,” algas ta ning takerdus siis, võideldes ilmselt tagasihoidlikkuse ja kohmetusega.

„Jätkake, jätkake!” kostis igast küljest ning dr. Hammerfield märkis: „Me tervitame alati tõesõna, ükskõik kellelt ta ka ei tuleks.” Ja lisas siis paranduseks juurde: „Kui see tuleb puhtast südamest.”

„Kas teie arvates võib tõde tulla ka mitte puhtast südamest?” naeris Ernest.

Dr. Hammerfield ahmis momendiks õhku, kuid tal õnnestus siiski olukorda päästa, nentides: „Parimadki meie hulgast võivad eksida, noormees, isegi parimad.”

Ernesti käitumisviis muutus silmapilkselt. Nüüd oli ta hoopis teine inimene.

„Hea küll,” ütles ta, „lubage mul siis alata väitega, et te kõik eksite. Mitte ükski teist ei tunne töölisklassi. Ja mis veelgi halvem, teie sotsioloogia on niisama õel ja väärtusetu nagu kogu teie mõtlemisviis.”

Üllatasid mitte niivõrd sõnad, kuivõrd see toon, millega need öeldi. Ma virgusin otsekohe ta häälekõlast. Selles oli niisama palju julgust kui ta pilguski. See kõlas nagu trompetikutse ning tekitas minus sügavat erutust. Ja kogu laud elustus. Ükskõiksus ja unisus olid nagu käega pühitud.

„Milles seisneb siis meie mõtlemisviisi õelus ja väärtusetus, noormees?” nõudis dr. Hammerfield ja tema hääles ning käitumises ei olnud enam jälgegi endisest heatahtlikkusest.

„Te olete metafüüsikud, härrased. Metafüüsika abil võib igaüks teist oma rahulduseks tõestada, et kõik ülejäänud metafüüsikud eksivad. Mõtte valdkonnas olete te anarhistid. Ja veel midagi – te olete mõistuse kaotanud kosmogoonia leiutajad. Igaüks teist asub oma isiklikul kosmosel, mis on loodud vastavalt selle omaniku maitsele ja soovidele. Te kujutate endale vääralt ette teid ümbritsevat maailma ning teie mõtlemisviisil ei ole kohta reaalses maailmas, kui seda mitte arvestada vaimusegaduse näitena.

Kas te teate, millest ma mõtlesin, istudes selle laua taga ja kuulates teie juttu? Te meenutasite mulle keskaja skolastikuid, kes kõige tõsisemal viisil uurisid ja arutasid neile aktuaalset küsimust – kui palju ingleid võiks tantsida nõela teravikul. Teie, minu kallid härrased, ei ole 20. sajandi vaimsest elust vähem maha jäänud kui mingisugune indiaani šamaan, kes kümme tuhat aastat tagasi lausus ürgmetsas manamissõnu.”

Ernestit näis olevat haaranud võimas vihapuhang. Ta nägu leekis, silmad pildusid välku ning huuled ja lõug kinnitasid ta ägedust. Niisugune oli ta komme vaielda – õhutada vaenlast ja viia ta siis raevu. Tema purustavad hoobid, mis olid sarnased sepahaamri löökidele, sundisid vastast kaotama enesevalitsust. Nii juhtus ka meie külalistega. Piiskop Morehouse nõjatus ettepoole ja kuulatas pingsa tähelepanuga. Dr. Hammerfieldi nägu punetas vihast ja ärritusest. Ärritus haaras neid kõiki, kuigi mõned püüdsid irooniliselt naeratada ja teeselda pilkavat üleolekut. Mis puutub minusse, siis mina nautisin olukorda. Vaadates isale, ma nägin teda rõõmustuvat pommi plahvatuse üle, mis tänu tema püüdlustele oli sattunud meie söögituppa.

„Teie väljendute üsna ebamääraselt,” katkestas kõnelejat dr. Hammerfield. „Mida te õieti tahate öelda, nimetades meid metafüüsikuteks?”

„Ma nimetasin teid metafüüsikuteks sellepärast, et te arutate nagu metafüüsikud,” vastas Ernest. „Teie arutluskäik on vastuolus teadusliku mõtlemisega. Teie järeldused on ehitatud liivale. Te võite tõestada kõike, mis aga meelde tuleb, kuid see jookseb tühja, kusjuures igaüks teist jääb kindlalt oma arvamuse juurde. Seletust universumile ja iseendile otsite te iseenese teadvusest. Niisama hästi saate te end õhku tõsta, haarates endal kõrvust, kui seletada teadvust teadvuse abil.”

„Ma ei saa aru teie mõttekäigust,” ütles piiskop Morehouse. „Kui räägitakse vaimsest maailmast, siis kuuluvad ju kõik selle nähtused metafüüsika valdkonda. Kõige täpsem ja veenvam kõigist teadustest – matemaatika – on kõige puhtam metafüüsika. Teaduslikult mõtleja mõtlemisprotsess on alati metafüüsiline. Sellega te kindlasti nõustute?”

„Teie ei saanud aru minu seletusest, nagu te seda isegi väitsite,” vastas Ernest. „Metafüüsik oma arutlustes kasutab deduktiivset meetodit, oma järeldustes ja hinnangutes on ta subjektivist. Teadlane aga kasutab induktiivset meetodit ja lähtub katse tulemustest – faktidest. Metafüüsik pöördub teoorialt faktidele, teadlane faktidelt teooriale. Metafüüsik seletab maailma iseendaga, teadlane, tunnetades maailma, tunnetab iseennast.”

„Tänu jumalale, et meie ei ole teadlased,” ümises dr. Hammerfield enesega rahulolevalt.

„Kes teie siis olete?” pöördus tema poole Ernest. „Filosoofid.”

„Seal te siis oletegi omadega,” naeris Ernest. „Te olete eemaldunud reaalsest, kindlast maapinnast ja ehitate õhulosse. Kuid teie lendamisaparaat on tühipaljas sõnakõlks. Aga võib-olla te laskute maa peale ja ütlete mulle, ainult võimalikult täpselt, mida te nimetate filosoofiaks?”

„Filosoofia on –” dr. Hammerfield peatus ja köhatas „- midagi niisugust, mida ei saa ammendavalt defineerida ja mis on mõistetav ainult inimestele, kellel on filosoofiline mõistus. Piiratud õpetlane, kes on süvenenud oma katseklaasi, ei taipa filosoofiast mitte midagi.”

Ernest ignoreeris torget. Tema tavaliseks abinõuks oli lüüa vaenlast tema oma relvadega. Seda ta nüüd tegigi äärmiselt vennalikul viisil.

„Sel juhul olen kindel, et te saate aru filosoofia definitsioonist, mille kavatsen praegu esitada. Ma ainult hoiatan, et teil tuleb see ümber lükata või relvad maha panna ja vaikida. Filosoofia on kõigist teadustest kõige laiahaardelisem. Oma meetodilt ei erine ta ükskõik millisest täppisteadusest nagu kõigist teistestki teadustest. Kasutades induktiivset meetodit, ühendab filosoofia kõik teadused ühte suurde teadusse. Spenceri sõnade järgi iga üksiku teaduse saavutused kujutavad endast osakest ühtsest teadusest. Filosoofia ühendabki need saavutused, mis moodustavad iga üksiku teaduse panuse. Filosoofia on teaduste teadus, kui soovite – teadus selle sõna kõrgemas mõttes. Noh, mis te ütlete minu definitsiooni kohta?”

„Väga kiiduväärne, väga kiiduväärne,” pomises dr. Hammerfield.

Kuid Ernest oli halastamatu.

„Ärge unustage,” ütles ta, „et minu definitsioon on surmav metafüüsikale. Kui te teda ümber ei lükka, siis tähendab see seda, et te olete lüüasaanud metafüüsik ja et edaspidi ei kõlba teil sellena enam esineda. Teil tuleb minna erru ja hakata otsima viga minu arutluses, kuni teile sähvab õnnelik lahendus.”

Ernest ootas vastust. Tekkis ebamugav vaikus, mis osutus eriti piinlikuks dr. Hammerfieldile. Viimane tõenäoliselt ei olnud mitte niivõrd solvunud kuivõrd hämmeldunud. Ernesti sepahaamri löögid olid paisanud ta segadusse, sest ta ei olnud harjunud lihtsa ja avaliku vaidlusmeetodiga. Dr. Hammerfield vaatas paluvalt lauakaaslastele, kuid ükski ei tulnud talle appi. Märkasin, et mu isa varjas naeru salvrätikusse.

„On olemas veel teine metafüüsikute kõlbmatuks tunnistamise meetod,” jätkas Ernest siis, kui kõigile oli ilmne dr. Hammerfieldi lüüasaamine. „See on – nende üle kohtumõistmine nende endi tegude järgi. Mida on metafüüsikud teinud inimkonna heaks, välja arvatud see, et nad ehitasid õhulosse ja pidasid jumalateks iseenda varje. Lõbustasid teda? Olen nõus. Ent millist käegakatsutavat kasu on nad inimkonnale toonud? Nad filosofeerisid, vabandage mind selle sõna taktitu tarvitamise pärast, selle üle, et süda on kirgede asukohaks, – samal ajal teadlased uurisid vere ringvoolu. Sel ajal, kui teadlased ehitasid elevaatoreid ja kanaliseerisid linnu, kõnelesid metafüüsikud sellest, et nälg ja katk on jumala karistus. Nad lõid jumalaid iseenda kuju ja soovide järgi sel ajal, kui teadlased ehitasid teid ja sildu. Samal ajal, kui teadlased avastasid Ameerika ja uurisid taevalaotust, et kindlaks teha uusi tähti ja tähtede liikumist valitsevaid seadusi, jõudsid nemad alles veendumusele, et maakera on universumi keskuseks. Lühidalt öeldes, metafüüsikud ei ole teinud midagi, absoluutselt mitte midagi inimkonna heaks. Sel määral, kuidas teadus arenes edasi, olid metafüüsikud sunnitud samm-sammult loovutama oma positsioonid. Niipea kui teadlased kummutasid nende subjektiivsed teooriad, mõtlesid metafüüsikud välja uued, millega nad püüdsid ühtlasi seletada viimaseid teaduslikke fakte. Ja sellega, kahtlemata, tegelevad nad maailma lõpuni. Metafüüsik, härrased, on šamaan. Erinevus teie ja eskimo vahel, kes teeb endale põdranahka riietatud traani sööva jumala, on ainult tuhandete aastate jooksul kindlaks tehtud faktide hulk. Ja see ongi kõik.”

„Kuigi Aristoteles oli metafüüsik, valitses ta mõte Euroopas kaksteist sajandit,” lausus dr. Ballingford üleoleval toonil. Ta heitis pilgu lauasistujaile ja sai tasuks heakskiitvaid noogutusi.

„Teie näide on äärmiselt ebaõnnestunud,” vastas Ernest. „Te osutate ühele väga tumedale perioodile inimkonna ajaloos. Nii seda nimetataksegi: pime keskaeg. See oli ajajärk, kus metafüüsika võidutses teaduse üle. Füüsika suunati tarkadekivi otsinguile, keemia muudeti alkeemiaks ning astronoomia astroloogiaks. Lihtsalt haletsusväärne oli see teie Aristotelese mõtte valitsemisaeg?”

Dr. Ballingford näis olevat löödud, kuid õige pea ta nägu selgines: „Möönan, et kõik need koledused, mis te meile äsja kirjeldasite, leidsid tõepoolest aset. Kuid te peate nõustuma sellega, et seesama metafüüsika varjas endas jõude, mis juhtisid inimkonna keskaja pimedusest järgnevate sajandite valgusesse.”

„Metafüüsikal ei ole sellega midagi tegemist,” sähvas Ernest.

„Kuidas?” hüüatas dr. Hammerfield. „Kas mitte loov mõte ja spekulatiivne filosoofia ei sünnitanud ümbermaailmareiside ja suurte avastuste ajastu?”

„Kallis sir,” naeratas Ernest, „teilt võeti ju sõnaõigus. Te ei ole veel suutnud ümber lükata minu poolt antud filosoofia definitsiooni ja asute praegu ebakindlal positsioonil. Kuid niisugune on lugu kõigi metafüüsikutega ning, olgu peale, ma andestan teile. Ma kordan veel kord: metafüüsikal ei ole sellega midagi ühist. Igapäevane leib, siid, vääriskivid, kuld ja lõpuks, Indiasse viivate maismaateede sulgemine – need on ajendid, mis põhjustasid avastuste ajajärgu. Pärast Konstantinoopoli langemist 1453. aastal sulgesid türklased Indiasse viivad karavaniteed. Euroopa kaupmeestel tuli otsida teisi liikumisvõimalusi. See kutsuski esile meresõidu arengu ja Kolumbuse Ameerika-teekonna. Seda te võite lugeda igast ajaloo-õpikust. Samal ajal saadi uusi andmeid maakera ehituse, suuruse ja kuju kohta ning Ptolemaiose süsteemist jäid järele vaid killud.”

Dr. Hammerfield turtsatas pahameelest.

„Kas te ei ole minuga ühel arvamusel?” küsis Ernest. „Öelge, mis teid minu seletuses ei rahulda?”

„Ma ei ole sellega nõus ja kõik,” ütles dr. Hammerfield salvavalt. „See teema viiks vaidluse liialt pikale.”

„Teadlasele ei ole ükski teema liiga ulatuslik,” nentis Ernest leebelt. „Sellele ta võlgnebki oma saavutused ja tänu sellele ta avastas ka Ameerika.”

Ma ei hakka kirjeldama kogu seda õhtut, olgugi et minu jaoks pole suuremat rõõmu, kui meenutada iga hetke, iga üksikasja minu esimesest kohtumisest Ernest Everhardiga.

Suurejooneline lahing jätkus. Vaimulikud ägestusid üha enam ja nende nägusid kattis tume puna, mis süvenes eriti siis, kui Ernest austas neid nimedega, nagu ebapraktilised filosoofid, puru-silmaajajad jne. Ja kogu aeg pidurdas ta neid faktidega. „See on fakt, mu härra, ümberlükkamatu fakt!” oli tal kombeks võidukalt hüüda, kui tal järjekordselt oli õnnestunud oma vaenlast ummikusse ajada. Faktid olid ta relvadeks. Ta pani nendega vastase komistama, ründas ja pommitas teda faktide surmava tulega.

„Teie nähtavasti jumaldate fakte,” pilkas teda dr. Hammerfield.

„Fakt on jumal ja mr. Everhard – selle prohvet,” korrutas dr. Ballingford.

Ernest ei avaldanud protesti.

„Ma sarnanen tehhaslasele,” ütles ta ja märgates, et temalt oodatakse selgitust, jätkas: „Vaadake, härrased, Missouri osariiklasel on tavaks öelda: „Ma ei usu enne, kui näen.” Tehhaslane aga väidab: „Ma ei usu enne, kui hoian käes.” Sellest võime järeldada, et tehhaslane ei kuulu metafüüsikute hulka.”

Teine kord, kui Ernest oli just maininud, et metafüüsikud ei kannata kunagi välja tõe kriteeriumi, pahvatas dr. Hammerfield:

„Mis on tõe kriteeriumiks, noormees? Võib-olla teie võite seda sõnastada? Sellele küsimusele, muide, ei ole suutnud vastata teist targemadki.”

„Ma annan sellele otsekohe vastuse,” lausus Ernest. Tema kõikumatu enesekindlus vihastas neid kõige rohkem. „Need tarkpead sellepärast nägidki hirmsat vaeva, et nad otsisid tõe kriteeriumi kuskilt kõrgustest. Kui nad oleksid jäänud maa peale, siis nad oleksid avastanud ta kerge vaevaga ja kogenud, et iga nende praktiline toiming ja mõte kujutab endast tõe proovilepanekut.”

„Asja juurde, asja juurde!” kordas dr. Hammerfield kannatamatult. „Me saame hakkama ka ilma sissejuhatuseta. Te lubasite meile anda tõe kriteeriumi, mida me seni asjatult oleme otsinud. Valgustage meid siis ükskord, et ka meie sarnaneksime jumalatele.”

Avalik väljakutse ning pilge tema sõnades ja toonis leidsid ilmset vastukaja kuulajate südames, ainult piiskop Morehouse’ile valmistas tekkinud olukord piinlikkust.

„Dr. Jordan10 andis väga täpse tõe kriteeriumi,” märkis Ernest. „Ta ütles: „Kontrollige seda oma igapäevases tegevuses! Vastuvõetav on ainult see, millele te võiksite usaldada oma elu”.”

„Päh!” irvitas dr. Hammerfield. „Teie unustasite dr. Berkeley.11 Teda ei ole veel keegi kummutanud.”

„Berkeley, see kõige õilsam kõigist metafüüsikutest,” naeris Ernest. „Kuid teie näide ei pea paika, sest Berkeley ise tunnistas, et tema metafüüsika on kõlbmatu.”

Dr. Hammerfield vihastas. Ta sattus lausa raevu ja käitus nii, nagu oleks ta tabanud Ernesti varguseit või katselt valetada.

„Noormees,” müristas ta, „see arvamus on niisama häbematu nagu kõik muugi, mis meil tuli siin täna õhtul kuulata. Teie väide on alatu ja põhjendamatu.”

„Ma olen löödud,” kostis Ernest alandlikult, „kuid ma ei tea ainult, millega mind löödi. Te peate mulle selle eseme pihku pistma, doktor.”

„Ma teen seda, ma teen seda otsekohe,” pudistas dr. Hammerfield meeleheitlikult. „Kust te selle võtsite? Kus on öeldud, et piiskop Berkeley ise tunnistas oma metafüüsika kõlbmatuks? Teil ei ole selle kohta andmeid. Piiskop Berkeley seisukohad, noormees, on alati olnud õiged.”

„Tõendit selle kohta, et Berkeley metafüüsika ei pea vastu tõe kriteeriumile, näen ma järgmises.” Siin Ernest tegi lühikese pausi. „Berkeleyl oli alati kombeks kasutada uksi, selle asemel, et ronida läbi seinte. Berkeley, pidades kalliks oma elu, sõi leiba ja võid, rääkimata rostbiifist. Ajades habet tarvitas ta habemenuga, mille kohta ta oli kindlas veendumuses, et see teeb puhta töö.”

„See on ju igapäevane tegelikkus!” hüüdis dr. Hammerfield. „Metafüüsika aga kuulub mõistuse valdkonda.”

„Kas te tahate sellega öelda, et metafüüsikute väited peavad paika vaimses maailmas?”

Dr. Hammerfield noogutas jaatavalt.

„Ja isegi inglid võivad tantsida nõelateravikul – vaimses maailmas,” arutas Ernest mõtlikult edasi. „Ja traani sööval karusnahka mässitud eskimo jumalal on samuti õigus eksisteerimiseks – vaimses maailmas. Seal, arvatavasti, ei kohta nad ka vastuväiteid. Ma arvan, et teie, doktor, elate samuti vaimses maailmas?”

„Minu mõistus on minu kuningriik,” kõlas dr. Hammerfieldilt.

„Te tahate teiste sõnadega öelda, et te elate kõrgustes. Kuid lõunasöögiks te loomulikult laskute maa peale ja maavärisemise ajal te vist ei otsi samuti varju pilvedes? Muide, kas teie ei karda, doktor, et maavärisemise ajal võib teie mittemateriaalset keha tabada mittemateriaalne kivi?”

Silmapilkselt ja täiesti instinktiivselt tõusis dr. Hammerfieldi käsi kaela juurde, kus asus juustest varjatud arm. Ernesti viide oli ootamatult tabanud märki. Suure Maavärisemise12 ajal oleks üks langev korsten peaaegu tapnud dr. Hammerfieldi. Lauasolijad puhkesid valjusti naerma.

„Noh?” küsis Ernest, kui elevus oli vaibunud. „Ma ootan teie vastuväiteid.”

Vaikus kestis edasi ning Ernest kordas: „Ma ootan.” Ja kui ka sellele midagi ei järgnenud, siis lisas ta juurde: „Mis siis ikka, ka vaikimine on väide, ainult mitte teie kasuks.”

Dr. Hammerfield oli ajutiselt reast välja löödud ja vaidlus võttis teise suuna. Vankumatu järjekindlusega kummutas Ernest kõik vaimulike argumendid. Kui nad kinnitasid, et nad tunnevad tööliste olukorda, siis tõestas Ernest, et nad ei ole teadlikud isegi kõige algelisematest tõsiasjadest, ja õhutas neid omakorda vastuväldetele. Kogu aeg ta tuletas neile meelde fakte, paisates neid vahetpidamata vaidlusse ja takistades kõnelejaid hõljumast pilvedel.

See stseen meenub mulle ikka ja jälle. Ernesti hääl, nii tuttava metalse kõlaga, kajab veel praegugi mu kõrvus nii nagu iga tabavale piitsahoobile sarnanev faktki, millega ta väsimatult purustas oma vastaseid. Ernest oli halastamatu. Ta ei palunud armu ja ei halastanud ka ise.13 Kunagi ei unusta ma viimast lahingut, mille ta andis meie külalistele.

„Te olete täna õhtul korduvalt tõestanud,” kõneles ta, „kas avalike tunnistuste või endale teadmatult esitatud väidetega, et teie ei tunne töölisklassi. Kuid teid ei saa sellepärast süüdistada. Kuidas te võiksitegi teda tunda? Teie ei ela ju seal, kus töölised, vaid asute koos kapitalistidega hoopis teises linnaosas. Ja miks ka mitte? Need on kapitalistid, kes teile palka maksavad, kes teid toidavad ja riietavad ülikondadesse, mida te täna õhtulgi kannate. Ja vastutasuks jutlustate te peremeestele neid metafüüsika tõdesid, mis kapitalistidele on eriti teretulnud. Teretulnud on nad neile aga just sellepärast, et nad ei ähvarda valitsevat ühiskondlikku korda.”

Laua ümber puhkes rahulolematuse sumin.

„Ma ei süüdista teid silmakirjalikkuses,” jätkas Ernest. „Te olete avameelsed ja jutlustate sellest, millesse te usute. Selles peitubki teie jõud ja väärtus kapitalistlikule ühiskonnale. Kui te peaksite aga oma vaateid muutma ja omaks võtma seisukohti, mis on hädaohtlikud kehtivale korrale, siis ei oleks teie jutlused vastuvõetavad teie peremeestele ja teid vallandataks. Teatud ajavahemiku järel langevad sel põhjusel nii mõnedki teie hulgast välja.14 Kas pole tõsi?”

Seekord ei vaielnud talle keegi vastu. Vaikus tähistas nende üksmeelset nõusolekut, ainult dr. Hammerfield märkis: „Lahkuda palutakse neid, kelle mõtlemisviis osutub vääraks.”

„Teiste sõnadega väljendades: kui nende mõtlemisviis muutub peremeestele vastuvõetamatuks,” lausus Ernest ja kõneles edasi: „Sellepärast ma annan teile nõu: pidage oma jutlusi ja võtke vastu oma tasu, kuid, jumala pärast, jätke töölisklass rahule! Teie kuulute vaenlaste leeri ja teil ei ole töölistega midagi ühist. Teie pehmed käed on tunnistajaks, et teised on teinud teie eest töö. Teie kõhud on paisunud ümmarguseks rohkest söömisest.” Dr. Ballingford võpatas ning kõigi pilgud suundusid ta tohutule ümbermõõdule. Räägiti, et juba aastaid segas see teda heitmast pilku iseenda jalgadele. „Teie ajud on täidetud õpetusega, mis toetab kehtivat korda. Te olete samasugused palgasõdurid (ustavad palgasõdurid, ma oletan), nagu seda olid omal ajal šveitsi ihukaitsjad.15 Jääge truuks oma leivale ja leivaisale ning kaitske edasi oma jutlustega peremeeste huvisid, kuid ärge lähenege töölisklassile ja ärge hakake mängima tema juhi osa! Keegi ei saa üheaegselt pidada ausat võitlust kahes leeris. Töölised on seni ilma vaimuliketa hakkama saanud. Uskuge mind, nad saavad ilma teieta läbi ka edaspidi. Ja pealegi on töölisklassil kasulikum tegutseda ilma vaimuliketa kui koos vaimulikega.”

2 Teine ülestõus oli suurel määral Ernest Everhardi kätetöö, olgugi et ta valmistas seda ette tihedas kontaktis Euroopa sotsiaaldemokraatide juhtidega. Everhard ise tabati ja hukati salaja kevadel A. D. 1932. Ülestõus oli tema poolt ette valmistatud siiski niivõrd põhjalikult, et ta järglastel õnnestus teostada ta plaanid ilma igasuguse viivituse ja segaduseta. Pärast Everhardi hukkamist asus ta naine, Avis Everhard, elama Wake Robin Lodge’i Kalifornias, väikesesse puumajja Sonoma mägedes.

3 Siin osutatakse kahtlemata Chicago ülestõusule.

4 Mis puutub Avis Everhardi, siis tuleb märkida, et ta mees oli ainult üks paljudest andekatest töölisjuhtidest, kes valmistasid ette Teist ülestõusu. Nüüd, hoolimata sajandite möödumisest, on selge, et kui Everhard oleks jäänud ellu, siis ei oleks see sugugi muutnud ülestõusu traagilist lõppu.

5 Teine ülestõus omandas tõepoolest rahvusvahelise iseloomu. See oli määratu suur algatus – liiga suur selleks, et olla ainult ühe inimese kätetöö. Maailma kõigis oligarhiates olid töölised organiseeritud, valmis ülestõusuks esimese signaali peale. Saksamaa, Itaalia, Prantsusmaa ja kogu Austraal-Aasia olid tookord sotsialistlike valitsustega töölisriigid. Nad lubasid revolutsioonile abi osutada ja aitasidki teda, mistõttu Teise ülestõusu mahasurumine tähendas ka nende purustamist ja sotsialistlike valitsuste asendamist oligarhiatega.

6 John Cunningham, Avis Everhardi isa, oli Kalifornias Berkeley ülikooli professoriks. Ta oli füüsika eriteadlane ja tegeles innukalt teadusliku tööga, mis tõi talle suure kuulsuse. Tema tähtsaimaks panuseks teadusele olid ta uurimused elektroni alalt, mille tulemused leidsid formuleerimist Cunninghami kapitaalses töös „Mateeria ja energia identsus”. Selles töös määrati lõplikult kindlaks mateeria ja energia põhiosakeste identsus.

Varem olid selle seisukohaga esinenud sir Oliver Lodge ja teised radioaktiivsuse uurijad, kuid nemad väitsid seda ainult hüpoteesi varal.

7 Tol ajal oli sport rahahankimise vahendiks. Võideldi rusikatega, ning poksija, kes oli oma vastase tapnud või löönud ta pooluimaseks, sai selle eest tasu.

8 See ähmane viide osutab arvatavasti pimedale neeger-muusikandile, kes 19. sajandi teisel poolel saavutas oma kontsertidega suure populaarsuse.

9 Friedrich Nietzsche elas 19. sajandil. See oli hullumeelne filosoof, kes normaalsuse hetkil nägi kummalisi tõevälgatusi, kuid vaimupimeduses filosofeeris mõttetusi.

10 Väljapaistev kasvataja 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul. Erakapitaliga asutatud Stanfordi ülikooli rektor.

11 Idealistliku monismi rajaja, kelle mateeriat eitav õpetus ajas kaasaegsed filosoofid ummikusse. Idealistlik monism heideti lõplikult kõrvale siis, kui pääses võidule uus, kogemustele tuginev faktide üldistamise meetod.

12 Nii nimetatakse maavärisemist, mis hävitas A. D. 1906 San Francisco.

13 Selles väljenduses peegeldub üks tolle ajajärgu tavasid. Kui metsloomade kombel elu ja surma peale võitlevatest meestest lüüasaanu oma relvad maha viskas, siis olenes võitjast, kas ta tema tappis või jättis ellu.

14 Sel perioodil vallandati kirikuteenistusest väga palju vaimulikke, kelle õpetus ei olnud valitsevatele klassidele vastuvõetav. Eriti innukalt püüti lahti saada neist, kelle õpetuses kajastus sotsialistlike ideede mõju.

15 Rahva poolt giljotineeritud Prantsuse kuninga Louis XVI palgaline paleevahtkond.