Читать книгу Raudne kand - Jack London - Страница 7

II

VÄLJAKUTSED

Kui külalised olid läinud, laskus isa tugitooli ja andis voli mürisevale naerule. Pärast ema surma ei olnud ma kordagi kuulnud teda nii südamest naervat.

„Vean kihla, et dr. Hammerfield ei ole kunagi varem jäänud niiviisi kimpu nagu täna,” naeris isa. „Vaat sulle kiriklike vaidluste viisakusvormid! Kas sa märkasid, kui tagasihoidlikult ta algas, just nagu talleke – ma mõtlen Everhardi – ja kui kiiresti ta muutus möirgavaks lõviks? Tal on suurepäraselt distsiplineeritud mõistus. Temast oleks saanud hea teadlane, kui ta oma energia oleks pühendanud teadusele.”

Mul vaevalt tarvitseb veel öelda, et ma tundsin sügavat huvi Ernest Everhardi vastu. Mind köitis mitte üksi see, mis ta rääkis ja kuidas ta seda tegi, vaid kogu tema isiksus. Ma ei olnud kunagi kohanud temataolist meest. Võib-olla see oligi põhjuseks, miks ma, vaatamata oma kahekümne neljale aastale, ei olnud veel seni abiellunud. Ernest meeldis mulle, ma pidin seda iseendale tunnistama. Ja seda tunnet ei kirjutanud mulle ette mu mõistus. Hoolimata Ernesti atleedikujust ja poksijakaelast jättis ta mulle avala nooruki mulje. Ma sain aru, et selle ohjeldamatu mässaja maski all peitus hell ja tundlik hing. Raske öelda, mis sisendas minusse need mõtted, küllap vist mu naiselik instinkt.

Ernesti metalses hääles oli midagi, mis tungis mulle südamesse. See kõlas veel ikka mu kõrvus ja mind haaras tahe seda uuesti kuulda ning näha ta silmades tuttavat naeruhelki, mis ei olnud sugugi kooskõlas tema. näol peegelduva karmusega. See mees äratas minus veel teisi – ähmaseid ja nimetuid tundmusi. Ma olin võib-olla juba siis Ernestisse armunud, olgugi et kõik need ähmased tunded oleksid arvatavasti jäljetult haihtunud, kui meil ei oleks tulnud enam edaspidi kohtuda.

See oli aga saatuse tahe, et me pidime kohtuma, ja seda soodustas ka isa vasttärganud huvi sotsioloogia vastu ning tema poolt antavad lõunad. Isa ei olnud sotsioloog. Tema abielu minu emaga oli olnud väga õnnelik ning uurimistöö füüsika alal oli pakkunud talle suurt rahuldust. Ent kui ema suri, siis ei suutnud see töö enam täita tekkinud lünka. Esmalt oli ta algaja pealiskaudsusega huvitatud filosoofiast, siis aga innustus ja sööstis majandusteadusse ja sotsioloogiasse. Isale oli omane tugev õiglustunne ning nüüd süttis tas kirglik tahe hävitada ebaõiglust. Mind rõõmustas ta taastekkinud huvi elu vastu, olgugi et ma tol korral ei aimanud, millega see tema jaoks võib ükskord lõppeda. Nooruki energiaga paiskus ta temale uude tegevussfääri, arvestamata seda, milleni see teda välja viib.

Ta oli harjunud alati töötama laboratooriumis ja sel põhjusel muutis ta nüüd meie söögitoa sotsioloogiliseks laboratooriumiks. Tema lõunatel viibis inimesi erinevate elukutsete ja sotsiaalse seisundiga – teadlasi, poliitikuid, pankureid, kaupmehi, professoreid, töölisjuhte, sotsialiste ja anarhiste. Isa õhutas neid vaidlusse ning analüüsis nende vaateid elule ja ühiskonnale.

Ernestiga kohtus ta lühikest aega enne „kiriklikku lõunat”. Pärast külaliste lahkumist jutustas ta mulle, kuidas ta ühel õhtul tänaval kõndides oli peatunud, et kuulata kõnetoolis seisvat meest, kes rääkis töölistele. See mees oligi Ernest. Selline esinemine ei kuulunud tema igapäevaste kohustuste hulka. Sotsiaalpartei hindas teda väga kõrgelt, Ernest oli üks partei juhtidest ning teda peeti tunnustatud autoriteediks ühiskonnateaduse alal. Ta oskas esitada kõige keerulisemat materjali harukordse selgusega ja omades loomupärast õpetaja ja propagandisti annet, ei suhtunud üleolevalt ka tänav-tribüüni, kasutades seda töölistele majandusteaduse küsimuste selgitamise vahendina.

Isa peatus, et jääda kuulama, ja huvitudes Ernestist, määras temaga uue kohtumise. Hiljem kutsus ta Ernesti juba nagu vana tuttava vaimulike lõunale. Alles pärast seda lõunasööki andis isa mulle edasi selle vähese, mis ta temast teadis. Ernest pärines töölisklassist, kuigi ta esivanemad olid asunud Ameerikas juba üle kahesaja aasta.16 Kümne aastasena läks Ernest vabrikusse, selle järel töötas õpipoisina ja viimaks sepana sepikojas. Hariduse oli ta saanud iseõppimise teel. Sel viisil oli ta omandanud saksa ja prantsuse keele ning elatus teaduslike ja filosoofiliste tööde tõlkimisest ühele Chicago sotsialistlikule kirjastusele, mis isegi vaevalt ots-otsaga toime tuli. Mõned krossid lisandusid ta teenistusele ka tema majandus- ja filosoofiaalaste tööde honorarist. Selliste tööde levik oli aga väga väike.

Nii palju sain ma tema kohta andmeid enne magamaminekut ja ma lamasin veel kaua aega ärkvel, kõrvus Ernesti hääle kõla. Ma mõtlesin lakkamatult temale ja need mõtted valmistasid mulle hirmu. Ernestil oli vähe sarnasust minu oma klassi kuuluvate meestega, ta oli neist hoopis erinev ja paistis silma oma jõulisuse poolest. See üheaegselt vaimustas ja kohutas mind, sest andudes ülemeelikuile kujutlustele ma juba maalisin teda oma armsamana ja abikaasana. Ma olin sageli kuulnud, et naisi veetleb meeste jõulisus, kuid Ernestis oli seda liigagi palju. „Ei, ei!” hüüdsin ma. „See on võimatu, lihtsalt absurdne!” Ent hommikul ma ärkasin igatsusega teda uuesti kohata. Ma tahtsin näha teda võidutsemas vaenlaste üle ägedas vaidluses, kuulda metalset kõla tema hääles ning jälgida, millise kindluse ja jõuga ta pihustab nende enesega rahulolu, raputades neist vanu, sissejuurdunud tõekspidamisi. Mis sellest, et ta hooples! Kui kasutada tema oma sõnu, siis see „aitas kaasa”, andis tulemusi. Ja, muide, tema hooplemist oli tore jälgida. See erutas nagu kutse lahingusse.

Päevad möödusid, mille kestel ma tutvusin Ernesti teostega, mis ma sain isalt. Ta kirjutas nii nagu rääkis – selgelt ja veenvalt. Ernestiga võis mitte nõustuda, kuid tema esitusviisi lihtsus tahtmatult veenis. Tal oli talenti mõtestada küsimusi haruldase selgusega. Need olid suurepäraselt esitatud. Siiski, hoolimata heast stiilist, oli ta töödes palju niisugust, mis mulle ei meeldinud. Ernest rõhutas liialt seda, mida ta nimetas klassivõitluseks, vastuoluks töö ja kapitali vahel, huvide kokkupõrkeks.

Ühel päeval teatas isa lõbusalt, et dr. Hammerfield oli avaldanud Ernesti kohta järgmise arvamuse: „Ülbe noor kutsikas, kes on läinud ennast täis lühiajalisest ja äärmiselt puudulikust õppimisest.” Dr. Hammerfield keeldus samuti Ernestiga edaspidi kohtumast.

Seevastu piiskop Morehouse ilmutas Ernesti suhtes elavat huvi ja soovis temaga tingimata kohtuda. „Tugev noormees,” märkis piiskop, „ning väga energiline ja aktiivne, kuid liiga enesekindel, liiga enesekindel.”

Ühel õhtupoolikul tuli Ernest koos isaga. Piiskop Morehouse oli juba saabunud ja me jõime verandal teed. Ernesti Berkeleys viibimist põhjustas muide asjaolu, et ta kuulas meie ülikoolis erikursust bioloogia alal ja ühtlasi töötas pingeliselt oma raamatu kallal, mis kandis pealkirja „Filosoofia ja revolutsioon”17.

Ernesti saabumisega näis, nagu oleks veranda muutunud korraga väikeseks. Ernest tegelikult ei olnudki nii väga pikk – ainult viis jalga üheksa tolli, ent tema kõrval tundus kõik mannetuna ja väikesena. Kui Ernest kummardas, et mind tervitada, siis märkasin tema juures kerget kohmetust, mis oli kummalises vastuolus ta julgelt vaatavate silmadega ja hetk hiljem asetleidva tugeva käepigistusega. Käesurumise momendil oli ta pilk endiselt rahulik ja kindel. Ta silmis näis aga peegelduvat mingisugune küsimus ja nagu eelmiselgi korral ta silmitses mind lubamatult kaua.

„Ma lugesin teie „Töölisklassi filosoofiat”,” laususin mina ning Ernesti silmis oli märgata rõõmuhelki.

„Te võtsite muidugi arvesse lugejaskonda, kellele see on määratud?” küsis Ernest.

„Võtsin, ja just seetõttu ongi mul põhjust avaldada rahulolematust,” heitsin ma talle väljakutse.

„Ka mina ei ole teiega rahul, mr. Everhard,” ütles piiskop Morehouse.

Ernest kehitas vaid kergelt õlgu ja võttis vastu temale ulatatud teetassi.

Piiskop tegi kummarduse, andes mõista, et mul on eesõigus.

„Teie õhutate klassivaenu,” algasin mina. „Ma pean ebaõigeks ja kuritegelikuks kõike seda esile tuua, mis. on töölisklassis piiratut ja brutaalset. Klassivaen on antisotsiaalne nähtus ja mulle näib, et ka antisotsialistlik.”

„Ei tunnista end süüdlaseks,” vastas Ernest. „Sõna „klassivaen” ei esine üheski minu kirjutuses.”

„Oo!” hüüdsin ma etteheitvalt, võtsin ta raamatu ja avasin selle.

Ernest rüüpas teed ja jälgis muheldes, kui ma lehitsesin raamatut.

„Lehekülg 132,” lugesin ma valjusti: „Ühiskonna arengu käesoleval etapil leiab klassivõitlus seepärast aset tööjõudu ostva ja tööjõudu müüva klassi vahel.”

Vaatasin võidurõõmsalt Ernesti otsa.

„Seal ei ole sõnagi klassivaenust,” nentis ta naeratades.

„Kuid siin seisab ju sõna „klassivõitlus”,” laususin mina.

„See termin ei tähenda veel klassivaenu,” seletas Ernest. „Uskuge mind, meie ei õhuta vihkamist. Me räägime sellest, et klassivõitlus on ühiskonna arengu seadus. Mitte meie ei ole selle eest vastutavad. Mitte meie ei tekitanud klassivõitlust. Meie ainult püüame seda lugejale selgeks teha nii, nagu Newton selgitas gravitatsiooniseadust. Me teeme arusaadavaks klassivõitlust põhjustavate vastandlike huvide iseloomu.”

„Kuid ei tohiks olla mingisugust huvide vastuolu!” hüüdsin mina.

„Ma nõustun teiega täiesti,” vastas Ernest. „See ongi, mida meie, sotsialistid, püüame saavutada – huvide vastuolu kaotamist. Vabandage! Lubage mul lugeda üht lõiku!” Ta võttis raamatu ja keeras mitu lehekülge tagasi. „Lehekülg 126: „Klassivõitluse ajajärk, mis algas ürgaegse kommunismi lagunemise ja eraomandi tekkimisega, jõuab lõpule eraomandi kui ühiskondliku eksisteerimisvahendi hävitamisega”.”

„Ma ei ole teiega ühel arvamusel,” katkestas teda piiskop Morehouse. Nõrk puna piiskopi kahvatul askeedinäol reetis ta sisemist erutust. „Teie seisukoht on ebaõige. Töö ja kapitali huvide vahel ei ole mingisugust vastuolu – või, pigemini, seda ei tohiks olla.”

„Tänan teid!” ütles Ernest tõsiselt. „Oma viimase märkusega te andsite minu seisukohale siiski õiguse.”

„Kuid miks peaks seal esinema vastuolu?” nõudis piiskop ägedalt.

Ernest kehitas õlgu. „Ma oletan, et selle põhjustab asjaolu, et me oleme sellisteks loodud.”

„Ei, inimesed ei ole sellisteks loodud!” hüüdis piiskop.

„Kas te räägite ideaalsest inimesest?” küsis Ernest, „omakasupüüdmatust ja jumalasarnasest olevusest, milliseid leidub niivõrd vähe, et neid võib lugeda tegelikult mitteeksisteerivaiks, või kõnelete te harilikust, keskmisest inimesest?”

„Ma mõtlen harilikku, keskmist inimest,” kõlas vastus.

„Kes on nõrk ja ekslik ning teeb vigu?”

Piiskop Morehouse noogutas pead.

„Ja on väiklane ja isekas?”

Piiskop noogutas uuesti.

„Ettevaatust!” hoiatas teda Ernest. „Ma ütlesin „isekas”.

„Tavaline inimene ON isekas,” kinnitas piiskop vapralt.

„Ta ahnitseb kõike, mida ta iganes võib omandada?”

„Jah, ta ahnitseb kõike, mida ta iganes võib omandada. See on tõsiasi, kuigi kahetsusväärne.”

„Siin ma teid siis tabasingi,” Ernesti lõualuud tegid naksatuse, nagu oleksid nad püüdnud piiskopi lõksu. „Lubage mul anda teile seletus. Võtame näiteks mehe, kes töötab trammitöölisena.”