Читать книгу Sõjaline talent. Sari "Orpheuse Raamatukogu" - Jack Mcdevitt - Страница 8

Tulede säras laev möödus Awinspoorist keset ööd. Terve pilv transiitsüstikuid, mis olid koos sellega läbi süsteemi kihutanud, jäid nüüd kiirelt maha. Paljud väitsid hiljem, et olid kinni püüdnud laeval tegutsenud raadiojaama saate, mis oli tehtud toona populaarse ööklubi-teemalise komöödia ainetel. Laev valmistus hüppeks süsteemi kõige välimisema kivise maailma läheduses vahetult pärast hommikusöögiaega ja sisenes Armstrongi dimensiooni täpselt lennuplaani järgi. Laeva pardal oli kaks tuhat kuussada hinge, reisijad ja meeskond.

– Machias, «Kroonikad, XXII»

Õhtul, mil me kuulsime, et Capella oli olematusse kadunud, olin ma parasjagu ametis jõuka kliendiga nelja tuhande aasta vanuste keraamiliste vaaside üle tingimisega. Me tegime kauplemisse pausi, et vaadata uudiseid. Tegelikult polnud asja kohta kuigi palju midagi öelda, peale selle, et Capella ei naasnud ootuspäraselt lineaardimensiooni, et viibeaeg oli nüüd juba märkimisväärne ja teadaannet, millega laev ametlikult kadunuks kuulutatakse, võis oodata iga hetk.

Järgnes nimekiri prominentsetest reisijatest: pardal olid mõned diplomaadid, tuntud sportlased, keegi muusik, kes oli ilmselgelt peast segi läinud juba aastaid tagasi, kuid kelle tööle see kogemus näis ainult kasuks tulevat, õpilaste grupp, kes olid võitnud miskit sorti võistluse, ning rikkurist müstik koos oma meessoost saatjaga.

Capella kadumine muutus peaaegu otsekohe kõrgema kategooria legendiks. Muidugi oli ette tulnud tunduvalt hullemaid katastroofe. Aga kaks tuhat kuussada suure tähelaevaga reisivat inimest ei olnud surnud selle sõna tavalises tähenduses. Polnud välistatud, et nad tegelikult polnudki surnud. Keegi ei teadnud seda. Ja see asjaolu muutiski tolle sündmuse lummavaks.

Klient, kelle nime ma enam ei mäleta, vangutas kurvalt pead igapäevaelu ohtude üle ning pöördus kärmelt tagasi oma muinasesemete juurde. Me saime kokkuleppele pigem tema, mitte minu hinnasoovi juures.

Capella oli olnud kõige uuema tähelaevade tüübi musternäidis – varustatud iga mõeldava ohutusseadmega, äärmiselt võimeka kapteni juhtimise all. Ettekujutus selle muutumisest millekski kummituselaadseks tegi haiget.

Selliseid asju on juhtunud varemgi. Aga mitte kunagi millegi niivõrd suurega. Ja mitte kunagi nii paljude inimestega. Peaaegu kohe loodi sellest hittlaul. Ja tekkisid teooriad.

Laev sattus ajasõlme, ütlesid mõned. See ilmub välja millalgi tulevikus ja reisijatel pole aimugi, et on juhtunud midagi ebatavalist. Muidugi, me oleme praeguseks kaotanud laevu juba neetult pikka aega ja ükski pole uuesti välja ilmunud. Seega, kui need liiguvad tulevikku, siis peab see olema päris kauge tulevik.

Kõige laialdasemalt tõeks peetud arvamus on, et Armstrongi ajamid olid korraga üles öelnud, jättes laeva igaveseks ekslema. (Tabasin end mõttelt, et see oli imeline asi, mida reisijate perekondadele öelda.)

Oli veel palju erinevaid arvamusi. Capella sattus teise universumisse. Või siis oli toimunud mingisugune tõrge, mis oli visanud laeva mõnda teise galaktikasse (või tõenäolisemalt galaktikatevahelisse tühimikku). Mulle tundus kõige tõenäolisemana niinimetatud rändrahnu teooria: Armstrongi dimensioon ei ole täielik vaakum ja Capella põrkas kokku millegi liiga suurega, et selle kaitsekilbid oleks vastu pidanud.

Loomulikult pole mul rohkem aimu kui teistel. Olgu põhjus, milline tahes, see oli kokkuvõttes närvidelekäiv ja täiendav asjaolu, miks ma ei sõitnud nende neetud tähelaevadega rohkem kui hädapärast absoluutselt vajalik.

Järgnevate päevade jooksul oli võrk täis lugusid huvitavatest kokkusattumustest. Keegi mees oli maganud sisse ja jäänud maha süstikust, mistõttu ta ei jõudnud lennule – ta oli tänulik Kõikvõimsale, kes ilmselgelt oli vähem soosiv ülejäänud kahe tuhande kuuesaja inimese suhtes. Laeva kapteni jaoks oli see viimane reis, ta oli kavatsenud teenistusest lahkuda, kui laev jõudnuks oma lõppsihtpunkti Saraglia kosmosejaamas. Keegi naine Rimwaylt kuulutas, et olevat õnnetusele eelneval ööl näinud unes Capella kadumist. (Ta suutis kusjuures oma väited välja mängida selliselt, et see muutus tulutoovaks tööks ja temast sai üks oma ajastu tuntumaid selgeltnägijaid.)

Ja nii edasi. Me kuulsime läbiviidavast juurdlusest, aga loomulikult oli vähe tõenäoline, et sellest midagi selguks. Kokkuvõttes oli vähe uurimisainest – üksnes reisijate ja kaupade nimekirjad, transpordigraafikud ja muu taoline.

Reisioperaatorid paiskasid eetrisse värsket statistikat, demonstreerimaks, et reisimine Rigeli ja Sol’i vahet oli turvalisem kui keskmises linnas ringisõitmine.

Umbes kümmekond päeva pärast laeva kadumist sain ma sõnumi sugulaselt Rimwayl, kellest ma polnud aastaid midagi kuulnud: Kui sa juhtumisi veel ei tea, ütles ta, Gabe oli Capellal. Mul on kahju. Ütle, kui ma saan su heaks midagi teha.

Sel hetkel jõudis mulle asi lõpuks kohale.

Hommikul laekus mulle elektrooniline saadetis kahe interaktiivse sõnumikutsega – saatjaks advokaadibüroo Brimbury & Conn, mis selle teate järgi asus Rimwayl. Laadisin need süsteemi ja potsatasin toolile ning panin peakomplekti pähe. Umbes poole meetri kõrgusele põranda kohale tekkis ligikaudu kolmekümnekraadise nurga all püsti seisva naisterahva kujutis. Värvid polnud samuti paigas. Ma võinuks lihtsa vaevaga seda korrigeerida, aga nii ehk naa ei tõotanud siit midagi meeldivat, seega ei hakanud ma jändama. Naine rääkis põranda suunas. Tema ümber üritas kuju võtta raamatukogu. Ma keskendusin naisele.

Ta oli kena, bürokraatlikul, hästi väljapeetud moel. «Härra Benedict, meie kaastunne teile onu kaotuse puhul.» Paus. «Ta oli Brimbury & Conni jaoks hinnatud klient ja sõber samaaegselt. Me tunneme temast puudust.»

«Me kõik tunneme temast puudust,» ütlesin.

Pilt noogutas pead. Tema huuled värisesid ja kui ta uuesti rääkima hakkas, oli tema hääles küllalt ebakindlust, veenmaks mind, et vaatamata ametlikule kõnemaneerile oli seal piisavalt ehedaid tundeid. «Me soovisime teid teavitada, et teid on nimetatud tema omandi ainupärijaks. Teil on vaja esitada ettenähtud dokumendid vastavalt käesoleva ülekande lisadele.» Ta näis natuke võbelevat. «Me oleme alustanud protseduure Gabrieli ametlikult surnuks kuulutamiseks. See võtab loomulikult natuke aega. Kohtud pole kuigi agarad otsustama kadunud inimeste juhtumite osas isegi taolises olukorras. Igatahes soovime me olla valmis teid esindama nii ruttu kui võimalik. Seega võiksite meile dokumendid edastada viivitamatult.» Ta võttis istet ja sättis oma seelikut. «Teie onu jättis meie kätte hoiule ka pitseeritud sõnumi, teile edastamiseks tema surma korral. See aktiveeritakse käesoleva ülekande lõppedes teie hääle peale. Öelge lihtsalt… mida iganes. Palun ärge kõhelge meid informeerimast, kui me saame veel millegagi abiks olla. Ja härra Benedict –» ta tasandas oma hääle sosinaks «– ma tunnen temast tõsiselt puudust.»

Ma peatasin ülekande, tegin proovi, sättisin pilti ja istusin seejärel tükk aega, enne kui klapid uuesti pähe panin.

«Gabe.»

Valgus tuhmus ja ma olin vanas teise korruse töötoas, tagasi kodus, istusin pehmes toolis, mis oli kunagi olnud mu lemmik. Näis, justkui poleks midagi muutunud: paneelidega kaetud seinad olid tuttavad, nagu ka raske antiikne mööbel ja mahagonivärvi kardinad. Kaminas praksus tuli. Ja Gabriel seisis mu kõrval.

Ta oli peaaegu käeulatuses, pikk, kõhn ja hallim kui ma mäletasin, nägu poolenisti varjus. Ta puudutas mu õlga ja vajutas sellele. «Tere, Alex.»

See oli simulatsioon. Aga sel hetkel ma tajusin, kuivõrd ma hakkan sellest vanast kaabakast puudust tundma. Mu tunded olid segasevõitu. Ja see oli üllatav – ma kujutasin pigemini ette, et Gabe lepib oma ebaõnnega ilma kellelegi emotsioonidest nõretavat hüvastijätusõnumit saatmata. See polnud tema moodi.

Ma tahtsin illusiooni katkestada, lihtsalt istuda ja vaadata, aga sa pead vastama või muidu reageerib pilt su vaikimisele korraldusega midagi öelda või siis kinnitusega, et kõik on korras. Mul polnud seda tarvis. «Tere, Gabe.»

«Kuna ma juba siin olen,» sõnas ta mornilt, «siis arvatavasti on midagi valesti läinud.»

«Mul on kahju,» vastasin.

Ta kehitas õlgu. «Juhtub. Ajastus muidugi ei saaks halvem olla, aga sa ei saa alati kõike kontrollida. Ma oletan, et sul on üksikasjad olemas. Või siis ka mitte, kui järele mõtlema hakata. Seal, kuhu ma lähen, võib juhtuda, et me lihtsalt kaome ja meist ei kuulda enam kunagi.»

Jah, mõtlesin ma. Aga mitte just nii, nagu sa arvad. «Kuhu sa minna kavatsed?»

«Jahilkäigule. Looritatud Daami udukogusse.» Ta vangutas pead. Ja oli näha, et ta oli haaratud kahetsusest. «Ikka täitsa uskumatu, Alex, kuidas asjad mõnikord välja kukuvad. Ma loodan, et see, mis juhtus, juhtus tagasiteel. Ma ei tahaks surra enne, kui ma selle asja selgeks saan.»

Palve – sest seda see oli – rippus õhus. «Sa ei jõudnud Saraglia kosmosejaama,» ütlesin ma.

«Oh.» Ta kulm tõmbus kortsu ja ta näis kühmu vajuvat. Ta keeras mulle selja, läks teisele poole kohvilauda, mis oli majas olnud aastaid, ja sättis end minu vastas kangelt tooliservale. «Kahju.»

Ta oli jäänud aeglasemaks: tema liigutused olid kaalutletumad ja tema muidu nii elevil ilme oli otsekui kainestunud. Mul oli raske vahet teha, kas need olid vananemise tundemärgid või lihtsalt reaktsioon uudisele tema surmast. Igatahes oli meie vestlusel teatav väsimuse alatoon, ebakindluse ja lõpetamatuse tunne.

«Sa näed hea välja,» ütlesin õõnsalt. Asjaolusid arvestades oli see tegelikult õõvastav vahemärkus. Tundus, et ta ei pannud seda tähele.

«Mul on kahju, et me ei saanud veel viimast kordagi omavahel vestelda. Simulatsioon on kehv aseaine.»

«Jah.»

«Me oleks võinud paremini läbi saada.»

Selle peale oli raske midagi kosta. Ta oli olnud ainus lapsevanem, keda ma olin teadnud, ja meil olid olnud tüüpilised probleemid. Aga lisaks oli veel midagi: Gabe oli olnud idealist. «Sa oskasid asjad väga keeruliseks ajada,» ütles ta. Ta pidas silmas minu tulusat tööd haruldaste muististe vahendamisel erakollektsionääridele. Tema hinnangul oli see tegevus moraalselt väär.

«Ma pole ühtegi seadust rikkunud,» tähendasin. Vaidlus oli mõttetu: mida tahes ma ka poleks öelnud, ta poleks seda mõistnud. Gabe oli taoliste sõnumite jaoks nüüd kättesaamatu. Järele oli jäänud üksnes illusioon.

«Küllap sa oleks rikkunud mõnda siinset seadust. Ükski valgustatud ühiskond ei lubaks tegeleda taoliste asjadega ilma reegleid kehtestamata.» Ta hingas sügavalt sisse ja aeglaselt välja. «Las see jääda. Ma maksin oma põhimõtete eest kõrgemat hinda, kui oleksin soovinud, Alex. See oli kaua aega tagasi.»

Inimkuju mu ees polnud muud kui tarkvara, see teadis üksnes seda, mida mu onu oli teadnud salvestuse hetkel. Sel polnud õrna aimugi põhimõtetest, millest see kõneles, sel polnud mingit ettekujutust kahetsusest, mida mina tundsin. Aga see võimaldas talle midagi, mida ma ise oleksin kangesti soovinud teha. «Anna andeks,» ütles ta. «Kui ma saaksin asju parandada, siis jätaksin selle vaidluse sinnapaika.»

«Aga sa ei kiidaks ikkagi mu tegevust heaks.»

«Loomulikult.»

«Hea küll.»

Ta naeratas ja kordas mu kommentaari rahulolevalt. «Sul on veel lootust, Alex.» Ta tõusis, avas baarikapi ja võttis sealt pudeli ning kaks klaasi. «Mindinmist,» ütles ta. «Sinu lemmik.»

Oli tore olla kodus.

Ma rikkusin selle simulatsiooniga oma isiklikku reeglit: ma andusin kujutlusele ja lubasin endale illusiooni aktsepteerimist tõelisusena. Ma taipasin, kuivõrd ma olin puudust tundnud majasügavuses asuvast puitpaneelide ja raamatutega kaetud seintega töötoast. See oli alati olnud üks mu lemmiktubasid. (Teine oli pööningul, maagiline koht, kus ma olin palju kordi pingsalt jälginud metsa, et märgata lähenevaid lohesid või vaenlase sõdureid.) See lõhnas männipuidu ja värskete riidest kardinate, vanade raamatukaante ja põlenud puu järele. Töötuba oli täis eksootilisi fotosid: hüljatud ja väätide alla mattunud tempel, mida valvas rõlge ebajumalakuju, mis näis koosnevat peamiselt kõhust ja hammastest; purunenud sammas keset muidu tühja kõrbe; kahe kuu all seisva püramiidi jalamile kogunenud väike grupp. Reproduktsioon Marcrossi maalist, mis kujutas surematut sõjalaeva Corsariust, rippus seinal koos vineertahvlitesse graveeritud visanditega meestest ja naistest, kellega Gabe oli koos töötanud. (Vineeri graveerimine oli olnud üks tema hobisid. Mu vanas magamistoas oli üks tema töö, mis kujutas mind umbes nelja-aastasena.)

Ja töötoas oli alati muistiseid: mänguasju, arvuteid, lampe, raidkujusid, mille Gabe oli välja kaevanud erinevatest leiukohtadest. Isegi praegu nägin ma silindrikujulist, kühmudega kaetud eset klaasist vitriinis.

Ma tõstsin tema poole klaasi. Ta tõstis enda oma ja meie pilgud kohtusid põgusalt. Ma võinuks peaaegu uskuma jääda, et olime Gabe’iga viimaks ometi ära leppinud. Jook oli soe, väga mahe ja maitses nagu möödaläinud aeg.

«Sa pead midagi tegema,» ütles Gabe.

Ta seisis VanDyne’i maali ees, mis kujutas Point Edwardi varemeid. Teate küll seda – mustaks tõmbunud rusud punakaskuldsete ringide ja trobikonna hõbedaste kuude all. Sellisena, nagu need leiti rünnaku järel.

Tool oli ebamugav. Täiesti ebatavaliselt ebamugav, enam-vähem nagu Mindinmist oli ülimalt hea. See efekt tekkib asjadega, mida tegelikkuses ei eksisteeri. Mõni ütleb, et täiuslikkus rikub illusiooni ja simulatsioonid töötaksid paremini, kui füüsilised tajud oleksid maha keeratud või puudulikud. Umbes nagu tegelikkuses.

«Mis see oleks?» küsisin, eeldades, et ta palub mul hoolitseda tema vara eest mingil tähendusrikkal viisil. Peaksin vaatama, et raha kasutataks õilsal eesmärgil. Mitte kulutama seda kõike luksuslike sõidukite ja naiste peale.

Gabe sorkis tuld. See praksatas ja üks halg kukkus koldes kummuli. Sädemepilv pihustus õhku ja hajus. Ma tundsin näol kuumust. «Kuidas see juhtus? Südamerabandus? Tõrge renditud laevaga? Põrgusse, kas ma jäin teel kosmosejaama takso alla?»

Ma ei suutnud maha suruda naeratust tõdemuse juures, et see pettekujutelm oli uudishimulik. «Gabe,» sõnasin, «laev ei tulnud hüppest välja.»

«Sitt lugu, kas pole?» Ta turtsatas korraks ja purskas siis naerma. «Ma surin mingil neetud kommertslennul.» Ma naersin samuti. Mindinmist muutis mu sisikonna mõnusalt soojaks ja ma täitsin meie klaasid uuesti.

«Naeruväärne,» ütles ta.

«Kõige ohutum reisimise viis, kui arvestada reisija kohta läbitud kilomeetreid,» tähendasin.

«Noh, olgu ma neetud, kui ma peaksin seda viga kordama.» Aga naer kustus pikaks vaikuseks. «Ikkagi, ma oleks tahtnud seda näha.»

Ma ootasin, et ta ütleks rohkemat. Kui ta seda ei teinud, siis küsisin: «Näha mida? Mida sa otsisid?»

Ta tõrjus küsimuse käeviipega. «Ausalt öelda ei tunne ma sedasi siin ennast väga hästi. Tähendab, mu meelest pole sobilik, kui inimesed jätkavad ringi jõlkumist, tead küll,» ta viibutas kätt, püüdes leida sobivaid sõnu, «pärast parematele jahimaadele suundumist.» Ta tundus ebakindel. Eksinud. «Aga ma pidin selliseks asjaks valmis olema.» Ta pilk kinnitus minule ja tema silmad läksid väga ümaraks. «Kas sa mäletad Hugh Scotti?»

Mõtlesin järele. «Ei,» vastasin viimaks.

«Noh, ma mõtlen, et ilmselt ei peagi. Aga kuidas on Terra Nuelaga? Kas sa seda mäletad?»

Loomulikult. Terra Nuela oli esimene asundus, mis rajati päikesesüsteemist väljapoole. See ehitati kuuma, kivisesse maailma, mis tiirles ümber Beta Centauri ja loomulikult polnud see palju enamat kui auk keset kõrbe. See oli esimene väljakaevamiste ala, kuhu Gabe oli mind kaasa võtnud. «Jah,» ütlesin ma. «Kõige palavam koht, mida ma elades näinud olen.»

«Scott oli sellel reisil kaasas. Ma mõtlesin, et sa võibolla mäletad teda. Ta viis sind tavaliselt pärast päikeseloojangut jalutama.»

«Vist meenub,» ütlesin. Kuskilt mälusopist leidsin uduse pildikese suurest, habetunud tumedanahalisest mehest. Aga muidugi mõista olin toona vanuses, mil kõik tundusid suured.

«Kui sa oleksid kunagi palju aastaid tagasi Scottiga nii sageli kohtunud nagu mina, siis sa poleks teda nüüd ära tundnud.»

«Tervis?» küsisin. «Abieluprobleemid?»

«Ei. Ei midagi sellist. Ta tuli tagasi Uuringute missioonilt umbes kolme aasta eest. Ta oli morn, äraolev, segaduses. Üldsegi mitte selline, nagu varasemalt. Ausalt öeldes ma arvan, et psühhiaatri diagnoos oleks olnud tugev isiksusehäire. Ta polnud just meeldiv kaaslane.»

«Ja siis?»

«Ta oli Tenandrome’i meeskonnas – ühes neist uutest suurtest uurimislaevadest. Nad nägid midagi äärmiselt veidrat Looritatud Daami udukogus.»

«Mida?»

«Ta ei öelnud mulle, Alex. Ta ei tunnistanud midagi.»

«Seega sa oletad…?»

«Ma tean, mida nad nägid. Või vähemasti ma arvan, et ma tean. Ma olin teel sinna, kui…» Ta jäi vait, võimetu jätkama, ja viipas käega lae poole.

«Mida sa arvad, et nad nägid?»

«Ma pole kindel, kui palju ma sulle rääkida saan,» ütles ta. «Nende ülekannetega on alati seotud turvariskid. Ja sa ei taha, et jutud leviks.»

«Miks mitte?» küsisin.

«Usu mind, eks.» Ta istus uuesti oma toolil, masseeris oma otsaesist nagu ikka, kui ta püüdis midagi välja mõelda. «Sa pead koju tulema. Mul on kahju, et nii on läinud, kuid see on vajalik. Kogu info, mida sa vajad, on Jacobi käes. See on «Leisha Tanneri» toimikus. Advokaadid annavad sulle ligipääsukoodid.» Korraga nägi ta väga väsinud välja, kuid tõusis uuesti püsti. «Kuramuse kahju on sellest ilma jääda, Alex. Ma kadestan sind.»

«Gabe, mul on siin tööasjad. Ma ei saa lihtsalt püsti tõusta ja minema kõndida.»

«Ma saan aru. Võib-olla oleks mul lihtsam olnud mujalt abi otsida. Mul on mitmeid kolleege, kes annaks oma hinge pandiks selle eest. Ma tahtsin kompenseerida meile kaotatud aega. Minu kingitus ja sinu autasu, Alex. Tee, mida ma palun – sa ei kahetse seda. Vähemalt ma arvan, et sa ei kahetse.»

«Sa ei saa mulle midagi täpsemat öelda?»

«Mitte rohkem, kui ma juba öelnud olen. Kõik see ootab sind kodus.»

«Kes on Leisha Tanner?»

Ta ignoreeris küsimust. «Hoia see parem enda teada. Vähemalt seni, kuni sa tead, mis värk on. Alex, sa pead aru saama, et sellega ei saa venitada. Pakkumine antakse teistele edasi, kui sa ei ilmu Brimbury & Conni kontorisse kolmekümne standardpäeva jooksul. Ma vabandan, kuid ma ei saa riskida sellega, et see meil käest minema lipsab.»

«Gabe, sa oled jätkuvalt üks paras kaabakas.» Ma ütlesin seda pahameeleta ja ta naeratas.

«Ma ütlen sulle niipaljukest –» ta paistis rahulolevana «– ma tean tõde Talino kohta.»

«Kes, kurat, on Talino?»

Ta torutas huuli. «Ludik Talino.»

«Oh,» tegin. «Reetur.»

Ta noogutas. «Jah.» Ta ütles unelevalt: «Christopher Simi navigaator. Võimalik, et üks õnnetumaid mehi, kes iial elanud.»

«Kurikuulus oleks ilmselt parem sõna.»

«Jah. Hea küll. Ta kütab jätkuvalt kirgi ka kaks sajandit hiljem.» Gabe liikus rahutult tuba mööda ringi, korraga väga energiline. «Kas sa teadsid, et ta ise kinnitas alati oma süütust?»

Kehitasin õlgu. «See kõik on ammu surnud ajalugu, Gabe. Ma mõistan sinu huvi, aga ei kujuta ette, miks mistahes Ludik Talinot puudutav asi võiks olla turvarisk. Kas sa selgitaksid seda pisut enam?»

«Ma parem ei süveneks sellesse, Alex. Sul pole õrna aimugi, palju on kaalul. Tule nii ruttu, kui saad.»

«Olgu. Ma tulen.» Mul oli järjest raskem rääkida. Mul polnud päriselt ka sooja ega külma savivaasidest või mis iganes see ka oli, mille jälil ta seekord arvas end olevat. Mingis mõttes olid need meie viimased ühised hetked ja see tõdemus täitis mu mõtteid. «Ma annan advokaatidele teada, et ma olen tulemas. Aga mul on mõned asjad, mis vajavad siin korda ajamist. Kas nad järgivad seda kolmekümne päeva rida? Ma pean silmas, et mis iganes sul seal on, on kannatanud kaks sajandit. Mõni kuu rohkem ei muuda enam midagi.»

«Ei.» Ta nõjatus minu poole ja toetas oma lõua kokkusurutud käele. Tema silmis oli vihje lõbususele. «Võibolla tõesti mitte. Ma ei arva, et väike viivitus omaks hetkel suurt tähtsust. Aga sa pead küsima Brimbury & Conni käest. Ma jätsin neile natuke tegevusvabadust. Ilmselt sõltub see sellest, kas nad leiavad, et sinu peale võib kindel olla.» Ta pilgutas mulle silma. «Kui sa oled toimikut lugenud, siis võibolla järeldad, et ma pole tegutsenud asjakohaselt. Mul puudub igasugune võimalus sinu reaktsiooni hinnata. Aga ma usaldan kogu selle asja sinu kätte. Mul on kahju, et ma ei saa olla koos sinuga lõpuni.»

«Sa oled seal,» ütlesin ma.

Ta naeris. «Sentimentaalne jama, Alex. Ma olen juba läinud, see kõik ei lähe mulle tegelikult enam kuidagi korda. Aga kui sa tahad minu heaks midagi teha, siis kui see ükskord läbi saab, saada üks sobilik suveniir Accadia Uuringute Keskusele.» Ta kiirgas rahulolust selle väljavaate üle. «Need kaabakad on mind alati amatööriks nimetanud.»

Ta sirutas käed laiali, peopesad ülespoole. «Ilmselt ongi kõik, Alex. Ma armastan sind. Ja mul on hea meel, et sa olid mu reisikaaslaseks.»

Ma kallistasime. «Aitäh, Gabe.»

«Kõik on hästi. Ma tahaks, et see jääks pere keskele. Nii- või naamoodi.» Ma seisin püsti, kuid ta vaatas ikkagi allapoole mulle otsa. «Tee see asi õigesti ära ja nad hakkavad meie järgi ülikoole nimetama.»

«Ma ei teadnudki, et see su jaoks oluline on.»

Ta huuled kõverdusid rõõmsameelselt. «Ma olen surnud, Alex. Ma pean nüüd vaatama asju pikas perspektiivis.»