Читать книгу Armastus kui ookean - Jacqueline Bedford - Страница 4

“Sophie! Kohv on juba jahtunud, tuled sa alla või mitte?”

Madam Maurois hüüdis juba kolmandat korda. Ema nõudlik hääl tabas tütart kirja lugemise juures ning ta pani vastu tahtmist käest lehe, mis oli täis tuttavat käekirja. See oli esimene Étienne Marteni läkitus juunis ja viies poole aasta jooksul – sellest ajast, kui nad lahku olid läinud. Tookord, enne jõule oli noormees sõitnud külla oma vanematele, kes elasid Maurois’de pere naabruses. Nüüd ei andnud mälestused nendest mõnest vastupandamatu mehega veedetud suurepärasest päevast Sophiele asu.

Imelik, et ma ei märganud Étienne’i siis, kui ta meie kõrval elas, mõtiskles tütarlaps oma toast väljudes ja söögituppa suundudes. Noh, poiss nagu poiss ikka, mitte midagi erilist, lihtsalt eakaaslane. Kolmeteistaastasena teenis taskuraha võõraste koerte jalutajana, seejärel innustus kitarri mängimisest ja tema avatud aknast oli tihti kuulda meloodilisi akorde. Möödus veel paar aastat ja täiskasvanuks saanud Étienne jättis õppetöö ülikoolis ning lendas USA-sse.

Sophie sisenes hommikupäikest täis tuppa, noogutas emale tervituseks ja istus laua taha. Ta tõmbas endale lähemale taldriku croissant’idega, murdis ühe pooleks ja hakkas sealt moosi limpsima – täpselt nii nagu lapsepõlves. Ta ei märganud, et ema teda tõsiselt vaatab, nagu tahaks millestki tähtsast rääkida.

Kui tore, et me detsembris saiapoes juhuslikult kokku juhtusime, mõtles Sophie lusikaga kohvi segades. Ja kui jube, et me ei saa koos olla. Étienne on Ameerikas, üritades saada silmapaistvaks muusikuks, mina aga Prantsusmaal ja närin ema rõõmuks teaduse graniiti. Õigemini närisin. Ülikool on lõpuks seljataha jäänud, tõlgi diplom pidulikult sahtlisse pandud. Mis edasi? Kas hakata õpetajaks või teaduslikku uurimistööd tegema? Jumal küll, see kõik on nii raske!

Tütarlaps võttis lonksukese aromaatset kohvi ja ohkas. Ta kadestas Étienne’i oskust iseseisvalt otsuseid vastu võtta. Mõtles ülikoolist ära tulla – ja tuli ka. Tahtis USA-sse – ja palun, on juba poolteist aastat seal elanud. Vanemad ei keelanud poole sõnagagi. Aga tema ema? Jube endale ettegi kujutada, mis juhtuks, kui ta saaks teada, et tütar kavatseb õpingud pooleli jätta. Madam Maurois haarab iga pisiasja pärast südamest. On selline šantaaži eri vorm. Nii on alati olnud. Kohe, kui Sophie kavatses peole minna või terendas ees kohtamine mõne noormehega, hakkas ema kaebama valu üle rinnus ja palus, et tütar koju jääks.

Loomulikult loobus armastav tütar väikesest naudingust, veetes õhtu emal vererõhku mõõtes ja apteeki rohu järele joostes. Asi viis selleni, et vanemates klassides hakati tütarlast kutsuma Sophie Ärapuutumind, sest ta ei käinud kunagi kellegagi kohtamas. Hüüdnimi läks temaga kaasa ka ülikooli. Esimesel kursusel paar noormeest tahtsid temaga pärast kooli kokku saada – välimusega ei olnud loodus talle liiga teinud –, siis aga loobuti sellest. Mis mõtet on suhelda inimesega, kes kogu aeg kella vaatab ja koju kiirustab?

Sophiel ei olnud isegi sõbrannat. Vadistavad ju noored tüdrukud alatasa poistest ja riietusest, kuid temal polnud rääkida ei ühest ega teisest. Ema meelest olid tänapäeva noormehed liiga ülekäte läinud, riietus aga ülemäära siivutu.

Niimoodi elas ta kuni eelmiste jõuludeni: kodust ülikooli, ülikoolist koju, alati pükstes ja kinnise kaelusega ilmetutes pluusikestes. Vaid vahetevahel jäi ta pikemalt raamatukokku istuma. Ja imelik on see, et kui asi puudutas õpinguid, töötas madam Maurois’ süda nii nagu vaja ja ta ei mõelnudki haigeks jääda.

Siis aga ilmus Étienne ja kõik muutus.

“Tütar, ma tahan sinuga rääkida.”

“Jah? Millest?”

Sophie asetas tühja kohvitassi lauale ja vaatas küsivalt emale otsa.

“Tahan arutada selle üle, mida sa edasi tegema hakkad,” alustas madam Maurois ettevaatlikult, kuid nähes tütre näol rahulolematut grimassi, läks üle pealetungile. “Ma pole lihtsalt sinu plaanidega kursis! Lõpetasid ülikooli, nüüd tuleb tööle mõelda, kuid tundub, et sina oled hõivatud millegi muuga!”

Sophie muutus tusaseks. Ema ei pea sugugi tema mõtteid teadma. Tal oli kõrini kätemurdmise stseenidest ja kaebustest valutava südame üle. Seetõttu otsustas ta delikaatselt teemast mööda minna:

“Ma tahan lihtsalt pärast õpinguid pisut lõõgastuda. Meie rahalised võimalused ei ole ju piiratud. Isa jättis meile korraliku päranduse ja ma ei usu, et me kuigipalju vaesemaks jääme, kui ma mingi aja lihtsalt oma lõbuks elan.”

Millegipärast ei rahustanud selline selgitus ema mitte mingil määral. Isegi vastupidi, tema kitsad kulmud kerkisid kõrgele, ta justkui poleks sellist jultunud vastust oodanud.

“Kui kadunud isa sind praegu kuuleks, oleks ta šokis. Jah, praegu meil puudust ei ole, aga igasuguseid asju võib juhtuda! Näiteks kukub meile kuuluvate aktsiate hind. Pidev töö ja stabiilne palk – need on asjad, mida sa vajad!”

“Mul pole midagi selle vastu,” hakkas Sophie end õigustama, “kuid praegu ma tahan lihtsalt puhata.”

“Tundub, et ma tean, mida sa tegelikult tahad.”

Madam Maurois istus toolile ja väljendas kogu oma olekuga äärmist nördimust.

“Tunnista üles, et sa kavatsed kohtuda selle Étienne’iga? Ära tee midagi imestunud silmi, justkui ei saaks sa aru, millele ma vihjan! Hiljuti sinu tuba koristades sattusin ma juhuslikult tema kirjale.”

Sophie hüppas püsti ja pidi pahameelest peaaegu lämbuma. Juhuslikult sattus! Vale puha! Kirjad olid lauasahtlis, vanade ülikoolikonspektide all. Tähendab, ema soris tema asjades! See oli nii solvav ja ebameeldiv, et tütarlaps prahvatas ootamatult välja selle, millest ta enne polnud mõelnudki:

“Jah, ma tahan sõita Ameerikasse Étienne’i juurde ja sina mind ei takista! Sa tahad, et ma sinuga oma isiklikku elu arutaksin? Olgu, ma kinnitan: mulle on lõpuks tekkinud noormees! Ja mis siis?”

“Aga, tütreke, selles ei ole ju midagi halba, kui sa minuga nõu pead,” nämmutas madam Maurois ebakindlalt, vaadates hämmeldunult Sophiet, kes harilikult oli nii rahulik ja tagasihoidlik, praegu aga ülbe ja raevukas.

“Nõu pidada?” muigas tütar tigedalt. “Ja-jah, ei tea kuidas? Et sul süda kõige ebasobivamal hetkel valutama hakkaks. Ja sa ütleksid: ära mine kusagile, ära kellegagi kohtu, istu kodus ja loe tarku raamatuid. Aga elu, tõeline elu las läheb mööda! Tuletan sulle meelde – ma olen kahekümne kahe aastane, kuid ikka veel neitsi! See on tänasel päeval täiesti ebanormaalne!”

“Kui su kadunud isa seda kuuleks!”

“Aitab isast!” katkestas teda Sophie. “Kui ta praegu üles tõuseks, ehmuks ta tõsiselt, kui näeks, mis sinuga on juhtunud. Sa oled täielikuks kodukanaks muutunud. Sa oled kõigest neljakümne viie aastane, aga näed välja kuuskümmend. Mis soeng see on? Mis vormist väljas T-särk? Sa tahad vist, et mina ka selliseks muutuksin. Et ei hoolitseks enda eest, ei tunneks mitte millegi vastu huvi ja liiga palju kodust väljas ei käiks.”

“Ma hoian mälestust sinu isast,” proovis madam Maurois vastu vaielda, kuid tütar ei pööranud tema sõnadele tähelepanu.

“Tead, ema, nüüdsest peale hakkan ma ise otsustama, kuidas ma elama pean. Annan sulle teada: lendan lähemal ajal Ühendriikidesse. Ma olen seal sündinud, miks mitte kodumaad külastada? Ja Étienne’iga kohtun ka. Muide, võid jätta südameataki simuleerimata, nagunii ma sind ei usu!”

Hommikusöögi aeg oli lootusetult rikutud. Sophie, jättes tujutu ema söögituppa, läks kiirel sammul oma tuppa, lõi ukse kinni ja keeras selle lukku. Nüüd ei saa keegi talle moraali lugema hakata!

Ta tõmbas lauasahtli lahti. Nii ongi, Étienne’i kirjad ei olnud seal, kuhu ta need jätnud oli. Hetkeks mõtles ta, kas ta polnud emaga liiga jämedalt käitunud, kuid samas heitis kahtlused kõrvale. Kas ta peab siis kogu elu temale alluma? Aeg on iseseisvaks saada!

Oo, kui vaid madam Maurois oleks teadnud, milleni viib tema katse tütrega rääkida! Kuid oli juba hilja, ta oli üle pingutanud, püüdes igas asjas Sophiet kontrollida, nüüd üritab tütar ema eestkoste alt välja saada.

Peaasi on mitte järele anda, manitses tütarlaps end mõttes. Kui ma praegu järele annan, siis võib-olla ei tihka ma enam kunagi isakodu maha jätta.

Selline väljavaade teda ei rõõmustanud. Selleks, et veelgi enam kinnitada oma ootamatult tulnud kavatsust Ühendriikidesse sõita, võttis Sophie kõige esimese kirja, mille ta saanud oli, ja süvenes sellesse:

Tere, printsess! Vabandust, kuid sagedamini kirjutada ei õnnestu – tegemist on väga palju. Mul on kõik hästi, pidevalt meenutan kohtumist sinuga. Millal sinna saan sõita, ei tea, show business on keeruline asi, isegi paariks päevaks ei saa ära. Tuled tagasi, aga oled juba unustatud. Kui kohtan head produtsenti, rabelen välja ja siis…

Tõsi, kiri ei olnud pikk, vaid üks lehekülg täis hoogsat käekirja. Ja kõik viis saadetist olid nagu kopeeritud: kõik on normaalne, ära ole kurb.

Üldised fraasid, justkui ei oleks need sõnad tulnud südamest. Ta oleks nagu tahtnud kiiresti lõpetada, et siirduda enda jaoks millegi huvitavama juurde.

Kuid Sophiet see muretsema ei pannud.

Küllap ta on tõepoolest väga hõivatud, õigustas ta mõttes noormeest. Selleks, et kuulsaks muusikuks saada, peab palju harjutama. Aga ta ju kirjutab mulle ja see on kõige tähtsam. Olgugi et harva, olgugi et vähe, aga ikkagi.

Nendes läkitustes oli veel midagi, mis Sophie südame kiiremini põksuma pani. See oli allkiri lõpus: Suudlen tugevasti, alati sinu Étienne

Seda reakest luges ta üha uuesti ja uuesti, kujutades ette, kuidas ta huultega armastatu huuli puudutab.

Ka eile kirja saades vaatas tütarlaps kõigepealt kirja lõppu. On sinna kirjutatud need tähtsad sõnad? Kui silmad lugesid tuttavat …suudlen, sinu…, taastus hingerahu. Kirjutab, tähendab, midagi pole muutunud. Tähendab, armastab! Ja olgugi et armastusest polnud kirjas sõnakestki, uskus ta siiralt, et oskab lugeda ridade vahelt.

Sophie lamas voodil, meenutades taas Étienne`i külaskäiku viimaste jõulude ajal. Pärast loengute lõppu oli ta lipanud saiapoodi ja uksel kokku põrganud nahkjopes pikka kasvu noormehega, kellel oli batoon käes.

“Tere, Ärapuutumind!” hüüatas too, “Sa pole üldse muutunud. Kas ikka tuubid?”

Sophie vaatas imestunult tundmatut ja pikkamööda kerkis tema mälus esile naabripoisi nägu.

“Étienne Marten?” lausus ta ebakindlalt.

“Just-just! Ei tundnud ära või?” naeratas noormees. “Osta, mis sul plaanis oli, ma saadan sind, meil on ju üks tee. Ja aitan su kotti kanda. Oled sinna kindlasti jälle terve raamatukogu toppinud.”

Sophie pomises vastuseks midagi arusaamatut, kuid võttis pakutud abi vastu. Varsti läksid nad mööda tänavat ja lobisesid. See tähendab, lobises Étienne, aga tema lontis vaikides, ainult noogutas vahetevahel või raputas eitavalt pead.

“Ma elan Los Angeleses, see on show businessi pealinn. Teenin korralikult, nii et saan endale korterit üürida,” jahvatas noormees. “Ma ei kahetse üldse, et ülikoolist lahkusin. Haridust pole vaja, kui on anne. Minust saab varsti tuntud kitarrist, sina aga hakkad kõigile rääkima, et kõndisid Étienne Marteni kõrval. Kohe, kui esimese plaadi välja olen andnud, saadan ühe koos autogrammiga sulle. Tahad?”

Sophie noogutas. Ta ei suutnud kuidagi ootamatusest toibuda. Et kidur poiss naabermajast, kes koeri jalutas, on selliseks nägusaks nooreks meheks sirgunud. See ei mahtunud kuidagi talle pähe.

“No nii, ongi sinu maja,” ütles Étienne, lähenedes korralikult värvitud tarale. “Mida sa õhtul teed?”

Küsimus ajas Sophie ummikusse. Miks ta seda küsib? Loomulikult istub kodus. Nagu alati, muide.

Nähes tütarlapse kohmetust, selgitas:

“Tahan sind kuhugile kutsuda. Ehk saame kell kuus kokku? Õhtu koos tulevase supertähega, kas pole ahvatlev?”

Sophie aju töötas välgukiirusel. Noormees kutsub teda! Kohtamisele! Loomulikult on ta nõus, aga mis ema ütleb? Aga kui tal hakkab, nagu alati, jälle süda valutama? Ei, ta ei tohi midagi teada saada. Tähendab, tuleb luisata, et fakultatiivsed loengud on õhtusele ajale üle viidud!

Étienne tõlgendas neiu vaikimist omamoodi:

“Noh, kui sa just ei saa…”

“Ei, ei, saan küll! Tähendab, homme kell kuus? Suurepärane. Aga oota mind mitte siin, vaid saiapoe juures.”

Ja haaranud Étienne’i käest koti, kadus välgukiirusel värava taha. Noormees, vaadates kiirustavale tütarlapsele järele, mühatas hämmeldunult. Tüdruk oli naljakas ja selliseks naljakaks on ta ka jäänud, mõtles noormees ja suundus kodu poole.

“Sophie, miks sa minuga ei räägi?”

Madam Maurois koputas tütre uksele.

“Tee uks lahti, ma tahan, et sa apteeki läheksid.”

“Lõpeta, ema, me teame mõlemad suurepäraselt, et sinu tervisega on kõik korras. Ja ma tahan üksi olla!”

Tütarlaps oli kõigutamatu.

Koputused uksele lõppesid ja kostsid eemalduvad sammud.

Lõpuks! mõtles Sophie kergendustundega. Ehk lõpetab ema nüüd ometi oma enesetunde üle kaebamise, kui on vaja tütart mõjutada? Mõistab, et vanad nõksud enam läbi ei lähe.

Tütarlaps astus peegli juurde ja silmitses end norivalt pealaest jalatallani. Ta pole küll just iluduskuninganna, samas aga mitte ka inetu. Sihvakas, sale, kõik, mis vaja, on omal kohal. Meeldiv nägu väljendusrikaste pruunide silmadega, pikad ripsmed, tundlikud huuled. Oma juukseid, musti ja sirgeid, Sophie vihkas. Need olid tihedad, kuid nii rasked, et mitte ükski soeng sees ei püsinud. Aastat kolm tagasi, olles väsinud katsetest neile korralik välimus anda, läks ta juuksurisse ja lasi lõigata keskmise pikkusega poisipea.

Muide, Étienne oli esimesel kohtumisel öelnud, et talle meeldib Sophie soeng. See juhtus siis, kui nad istusid ühes väikeses Pariisi restoranis. Mööda saali käis viiuldaja, mängides mingit kurba ja väga ilusat meloodiat, laudadel põlesid küünlad, kõik ümberringi oli nii romantiline! Tütarlapsele tundus, nagu oleks ta kunagi kas siin või mõnes sarnases kohas olnud. Aga võib-olla nägi ta seda restorani kinos või unes? Pärast üht pokaali veini tundis Sophie ennast nii kergelt ja vabalt, et kadusid isegi südametunnistuse piinad, mis teda emale valetamise pärast häirisid. Ema ju arvas, et tütar on sel ajal õppimisega ametis.

Étienne oli nii ilus! Lainelised juuksed olid taha kammitud, suured kurvad silmad justkui vaatasid hingepõhja, aga noormehe käsi – jumal küll! – kattis ootamatult tema käe, mis lebas laual.

Noormees jutustas oma elust. Sellest, kui raske on tõeliselt andekal inimesel läbi lüüa, sellest, kui palju makstakse kuulsatele muusikutele, sellest, millise auto ta ostab ja millistes riikides käib kohe, kui kuulsaks on saanud.

Järsku aga jäi ta vait, vaatas tähelepanelikult tütarlast, seejärel aga lausus:

“Sul on nii ilusad juuksed! Siledad ja läikivad. Tahaksin neid puudutada. Kas tohib?”

Sophie noogutas kohmetudes. Talle tehti nii harva komplimente, et ta ei teadnud, kuidas seda võtta. Noormees sirutas käe ja silitas õrnalt oma kaaslase juukseid. Tuleb tunnistada, et see oli mõnus.

“Ma hakkan sind Printsessiks hüüdma,” ütles noormees.

Nendest sõnadest hakkas noore prantslanna süda veelgi kiiremini lööma.

Nad kohtusid iga päev poolteise nädala jooksul. Veel mitte kunagi polnud Sophie emale nii palju ja veenvalt valetanud, et ainult oma kallima embusesse sattuda. Romantika oli neiu hinges, romantika oli igal pool. Tundus, et õhtune Pariis süütab tuled selleks, et neil oleks meeldiv kahekesi jalutada mööda vaikseid tänavaid, kuhu ei satu ka kõige uudishimulikumad turistid. Isegi külm detsembriilm tegi omalt poolt kõik, et neil oleks võimalik rohkem kallistada ja teineteist soojendada.

Nende viimasel koos veedetud õhtul istusid nad Étienne’i isa vanas autos ja suudlesid. See oli esimene suudlus tütarlapse elus! Ta oli nii väga oodanud, et tema südamesse tuleb kord armastus. Nüüd, lõpuks, oli see juhtunud. Armastust tumestas vaid üks tõsiasi: Étienne pidi Ameerikasse tagasi pöörduma.

“Ma lendan Los Angelesse tagasi, kuid pean alati meeles, et kusagil on Printsess, kes mind armastab.”

Seda lausudes embas ta oma kaaslast õrnalt.

“Aga sa ju tuled tagasi?”

Sophie vaatas lootusrikkalt armastatule silma.

“Ausalt öeldes, loodan, et mitte,” vastas Étienne ja, nähes tütarlapse pilgus kurbust, kiirustas selgitama.

“Nagu sa tead, olen muusik ja sealsetes ringkondades on mul juba kujunenud teatud sidemed. Paljud arvavad, et ma olen andekas. Aga siin oleks kõige kasulikum pakkumine mängida mõnes Pariisi restoranis. Kuid ma tean, et olen võimeline palju rohkemaks ja mägede taga pole päev, kui minu muusika hakkab kõlama maailma kõige moodsamates raadiojaamades. Siis oota mind Prantsusmaale külalisesinemistele.”

“Aga kuidas ma ilma sinuta siia jään?”

Sophie tundis, et hakkab kohe-kohe nutma, kuid püüdis kõigest väest pisaraid tagasi hoida.

“Eks ma hakkan sulle kirjutama,” lubas Étienne, “aga suvel, võib-olla, tulen jälle nädalaks vanematele külla ja siis näeme.”

“Suveni on nii pikk aeg,” raputas tütarlaps kurvalt pead. Talle tundus, et ta on kaotamas midagi väga-väga kallist, mida tal õigupoolest veel ei olegi. Seda oli piinavalt valus tunnistada.

Étienne lendas ära, jättes Sophie tekkinud tunnete ja lootustega üksi. Noormees kirjutas talle tõepoolest, aga tema passis peale postiljoni, et koos lehtedega ei satuks ema kätte Ameerikast saadetud kirjad.

Loomulikult vastas tütarlaps oma armastatule. Need olid pikad saadetised täis kirjeldusi tema igapäevaelust: mida on uut ülikoolis, milliseid raamatuid ta loeb, milline on ilm Pariisi eeslinnas. Viimane rida kõlas vääramatult: Suudlen kuumalt, igavesti sinu Printsess. Ta arvas, et see on kaunis ja romantiline: noormees saadab oma kirjas talle suudluse, tema aga enda omas vastu.

Pole teada, millega oleks nende suhe lõppeda võinud, kui see niimoodi edasi oleks arenenud. Võib-olla oleks asi ajaga nulli jõudnud – Étienne lõpetaks kirjutamise, Sophie aga kohtaks teist, kohalikku noormeest. Kuid välja tuli nii nagu tuli. Madam Maurois oli oma kahtlustega tahtmatult tõuganud tütre mõttele Ühendriikidesse sõita. Nüüd oli Sophie otsustavalt meelestatud ja arvas, et on ära teeninud väikese hingetõmbepausi pärast ülikooli lõpetamist.

Olen ammu soovinud Ameerikasse sõita, mõtiskles ta, ma pole seal olnud üle kümne aasta. See on suurepärane võimalus oma soov täita.

Paari tunni pärast tuli ta oma toast ikkagi välja, et emaga rääkida. Too istus võõrastetoas televiisori ees, kuid ekraanil toimuv ei huvitanud teda sugugi. Ta tundis, et ei suuda enam oma tütart mõjutada ja see teadmine ei andnud talle juba ammu asu.

“Sa pead mind mõistma,” Sophie püüdis häälele kindlust anda. “Mitte midagi hirmsat ei juhtu, kui mind paar nädalat kodus ei ole.”

“Tütreke, sa ei tunne üldse elu! Ma muretsen su pärast! Sa ei kujuta ette, kui raske on sõita üksi võõrale maale!”

Madam Maurois rääkis sellise ahastusega, justkui oleks Sophie kavatsenud lennata teisele planeedile.

“Ema, no mis rumalus see on! Ma elasin Ameerikas esimesed kümme eluaastat ja oleksin seal ka praegu, kui sa mind pärast isa surma poleks Prantsusmaale toonud. Ma valdan suurepäraselt inglise keelt, mul on isegi vastav haridus, kui sa pole unustanud. Ja ma ei ole seal sugugi üksi, vaid koos Étienne’iga.”

“Sa ei armasta mind üldse, ei hoolitse minu eest, kuigi mul on iga päevaga aina halvem ja halvem,” käivitas madam Maurois oma leierkasti, lootes, et tütre hinges tärkab kaastunne ja ta loobub oma riskantsest plaanist.

“See pole tõsi!” katkestas Sophie ta kurva monoloogi. “Ma armastan sind väga, ema. Lihtsalt on saabunud iseseisvuse aeg. Ma niigi ei kiirustanud sellega. Aga tervise suhtes, tunnista, sa ikkagi liialdad. Igaks juhuks panen telefoni kõrvale seinale apteegi telefoninumbri. Nad toovad ravimeid koju, kui on vaja, nii et kui sa end halvasti tunned, helista kohe.”

Madam Maurois vaikis, surunud huuled valuliselt kokku. Ta otsis palavikuliselt põhjusi, mis sunniksid tütart koju jääma, kuid ei leidnud. Sophie oli tõepoolest täiskasvanu ja tal oli täielik õigus ise otsustada, kuidas oma elu edasi elada.

Ja Sophie, arvates, et teema on ammendunud, läks oma tuppa tagasi.

Niisiis, lähipäevil sõidan ma ära, mõtles ta. Étienne’i Los Angeleses leida pole mingi probleem, sest ümbrikul on saatja aadress. Kas peaks teda küllatulekust ette hoiatama? Ei, palju parem, kui see on üllatus. Ta avab ukse ja lävel seisab tema – Printsess! Milline rõõm! Olen nädalakese külas, samal ajal uurin, millised on tema plaanid minu suhtes. Kui ta kuigi tihti Prantsusmaale ei saa sõita, võin ise tal külas käia. Jumal küll, kuidas ma igatsen!