Читать книгу Armastus kui ookean - Jacqueline Bedford - Страница 5

Umbes nädala pärast olid kõik formaalsused korda aetud. Lennukipilet Los Angelesi ja dokumendid olid Sophie kotis ning ta ise toppis asju kohvrisse.

Madam Maurois oli nähtavasti väga solvunud ja oli viimastel päevadel üsna kidakeelne. Kuid Sophiele see sobis. Ta kartis, et võib keelituste all murduda ja jätab lendamisplaani kõrvale. Ta on ju ikkagi kõiges harjunud ema kuulama ja esimesi iseseisvaid samme teha ei olnud kerge.

Mu trikoo ei kõlba kuskile, põdes Sophie garderoobis oma asju valides. On alles käpard! Ta oli osanud oma parimale kleidile pleki teha. Mitte midagi pole selga panna. Muide, see sinine topp sobib lennukisse hästi ning lühikesed lemmikpüksid lähevad sellega kenasti kokku. On mugav ja pole palav.

Visanud kõik vajaliku kohvrisse, istus Sophie voodile, vaatas toas ringi ja mõtles, mida veel kaugel Ameerikas vaja võiks minna. Pilk langes kirjutuslaual olevale raamitud fotole. Ja Sophie mõtles äkki sellele, kuidas oleks kujunenud tema elu, kui nad emaga poleks Prantsusmaale tulnud.

Foto oli tehtud viisteist aastat tagasi – Maurois’ pere täies koosseisus piknikul. Tragöödiani, milles isa surma sai, oli veel poolteist aastat. Ema – noor ja rahulolev, seitsmeaastane Sophie naerab rõõmsalt fotoobjektiivi poole. Kogu see idüll kahe ereda värvi taustal – roheline lehestik ja sinine taevas.

Väikesele tüdrukule tundus elu lihtne ja ilus. Ta armastas vanemaid ja teadis, et ka nemad armastavad teda. Mida veel on lapsele õnneks vaja? Aga ükskord ütles äranutetud näoga ema talle, et isa ei tule enam mitte kunagi koju.

“Noor prantsuse teadlane Christophe Maurois, kes paar aastat oli koos ameerika kolleegidega töötanud põhimõtteliselt uue vähiravimi kallal, hukkus möödunud kolmapäeval traagiliselt autoavariis.”

Ajalehte nekroloogiga oli Sophie ema siiani alles hoidnud.

Kõik nende kodus meenutas talle tragöödiat, seepärast pöördus madam Maurois koos tütrega poolteise aasta pärast oma kodumaale, Prantsusmaale, tagasi. Kuid ka seal ei saanud ta õnnelikuks, pigem vastupidi – ta sulgus endasse, vältis uusi tutvusi. Ta ei suutnud end pärast mehe surma kokku võtta ja kaotas oskuse elust rõõmu tunda.

See muidugi mõjus ainukese tütre kasvatusele. Kartes ka tütart kaotada, püüdis madam Maurois kõigis asjus Sophie eest seista. Ta oleks justkui püüdnud tüdrukut kõigi ebameeldivuste eest kaitsta – aga on ju teada, et head kavatsused sillutavad teed põrgusse.

Sophie astus laua juurde, võttis foto kätte ja lausus vaikselt isa poole pöördudes:

“Kui sa praegu elus oleksid, siis oleks ema hoopis teistsugune. Loodan, et aja jooksul ta mõistab, miks ta tütar ükskord teda enam ei kuulanud ja Los Angelesse lendas.”

Sophie pelgas pisut pikka lendu ookeani kohal, seetõttu otsustas ta mitte mingil tingimusel illuminaatorisse vaadata ja üldse rohkem magada.

Seadnud end mugavalt istuma, mõtles ta, et hüvastijätul oli ema temaga palju leebem olnud kui kogu eelneva nädala. Suudles ja palus aeg-ajalt helistada. See rõõmustas Sophiet ning ta lahkus kodust kerge südamega.

Mis puudutas võimalikke probleeme, mille eest ema teda hoiatas, siis Sophie oli täiesti veendunud, et midagi halba temaga juhtuda ei saa. Ta heljus pilvedes nii otseses kui ka kaudses mõttes. Lennukis luges ta mitu korda uuesti läbi armastatu kirjad, püüdes ette kujutada, kuidas nende kohtumine kulgeb ja mida noormees ütleb teda oma korteri lävel nähes.

Nautides ette uue päeva sündmusi, suikus ta nagu laps, surudes oma nina stjuardessi antud pleedi. Unes nägi ta Étienne’i. Noormees seisis laval eredas valguses ja mängis kitarril mingit hispaania meloodiat. Tema oli aga vaatajate hulgas ja lehvitas. Pala lõppedes tahtis ta lähemale minna, kuid tema ees seisvad inimesed panid oma õlad kokku ega lasknud teda läbi. Ta tõukles, püüdes ettepoole liikuda, kuid see ei õnnestunud. Ootamatult pöördus üks tütarlaps tema poole ja lausus valjult inglise keeles:

“Palun kinnitage rihmad. Lennuk hakkab peatselt maanduma.”

“Mida?” küsis Sophie imestunult.

Kontserdi kuulajad kadusid kuhugi, Étienne samuti, see-eest ilmus aga stjuardess, kes tema kohale kummardudes veel kord, nüüd juba prantsuse keeles lausus:

“Kinnitage rihmad, laskume.”

Saanud sekeldusteta kätte oma pagasi ja väljunud lennujaama hoonest, vaatas Sophie ringi. Linna ta ei tundnud, seepärast lootis ta mõne taksojuhi abile. Oodata ei tulnud kaua, otsekohe peatus tema kõrval auto.

“Kuhu sõidame?” tundis juht huvi.

Tütarlaps võttis kotist ümbriku ja luges ette sellel oleva aadressi. Veendunud, et taksojuht teab, kus see koht asub, asetas ta kohvri pakiruumi, võttis istet auto tagaistmel ja valmistus linnavaateid nautima. Kuid tema ootused ei läinud täide. Auto keerutas kaua mööda kitsaid tänavaid ja mingeid vaatamisväärsusi Sophiel näha ei õnnestunud. Vähe sellest, sihtkohta jõudes peatus takso mingi nii armetu hoone ees, et neiu hakkas kahtlema, kas ta ikka toodi õigesse kohta.