Читать книгу Aeg Jumalale: abiks palvetajale - Jacques Philippe - Страница 4

PALVE POLE KRISTLIK JOOGA

Palveelus püsimiseks tuleb vältida valele rajale sattumist. Seepärast on hädavajalik mõista, mis on kristliku palve erijooned, mis eristavad seda muust vaimsest tegevusest. Ja seda eriti seepärast, et tänapäeva materialism on andnud kultuurilise tagasilöögi, mida iseloomustab janunemine müstika ning Nähtamatuga suhtesse astumise järele. See on küll hea, kuid kasvab tihti välja petlikest ja isegi kahjulikest kogemustest.

Esmane alustõde, millest tuleb aru saada ning ilma milleta ei saa edasi liikuda, on see, et palveelu ehk niinimetatud sisekaemuslik palve ei ole mitte võtete rakendamise tulemus, vaid saadud arm. Püha Jeanne Françoise de Chantal on öelnud: „Parim meetod palvetamiseks on üldse olla ilma mingi meetodita, sest palveni ei jõuta kunstlike meetoditega [või nagu võiksime tänapäevaselt öelda: tehnikaga], vaid armust.” Selles mõttes ei piisa heaks palvetamiseks mingist „meetodist” või kindlast vormelist. Tõeline sisekaemuslik palve on and, mille Jumal annab jumalamuidu, ehkki meil tuleb muidugi õppida, kuidas seda vastu võtta.

Seda asjaolu peab eriti rõhutama, kuna tänu kaasaja meelelaadile, milles kõik taandub tehnikale, on muutunud väga populaarseks ida mediteerimismeetodid nagu jooga või zen. Süvimalt põhjustab seda inimese kiusatus manipuleerida eluga, sealhulgas vaimueluga, oma tahte järgi. Võimalik on ka rohkem või vähem teadvustatud arusaamine palvest kui omamoodi kristlikust joogast, mille raames toimub edasiliikumine läbi keskendumise ja vaimukoondamise protsessi, läbi õige hingamise harjutamise ja kehahoiu, korrates pidevalt kindlaid vormeleid. Kui need elemendid on selgeks õpitud, peaksime olema jõudnud „kõrgemale teadvuse tasemele”.

See vaade, millele toetuvad ida meetodid, laseb mõnikord sündida täiesti valel arusaamisel sellest, mis on kristlik palve ja müstiline elu. See vaade on ekslik, kuna sõltub meetoditest, mis toetuvad viimselt ainult inimese enda pingutamisele. Ristiusus aga sõltub kõik Jumala armu annist. Mis tahes välised sarnasused või seosed ida askeetiku ja kristliku kaemuslase vahel on parimalgi juhul ainult pinnapealsed. Kui süüvida asjade olemusse, on tegemist kahe täiesti erilaadse, isegi omavahel kokkusobimatu maailmaga.⁴

Erinevused on fundamentaalsed: ühelt poolt tuginemine pingutamisele, mis sõltub võimetest, mida saab avastada ja arendada õige mediteerimistehnikaga, ja teiselt poolt toetumine Jumalale, kes annab ennast meile vabalt ja jumalamuidu. Palves mängib muidugi teatud määral rolli ka inimese algatus ja tegutsemine, aga kogu palve tervikuna põhineb Jumala algatusel ja armul. Ei tohi ära unustada tõsiasja, et alati jääb alles pidev ja mõnikord õhkõrn kiusatus ehitada oma vaimuelu üles iseenda pingutamisele ega mitte Jumala ammendamatule armule. Sellest tuleneb aga mitmeid ning väga tähendusrikkaid asju.

OTSESELT TULENEVAD JÄRELDUSED

Esimene asi, mida tuleb tähele panna on see, et vaimsete harjutuste meetodeid ei tohi ületähtsustada ega ka üksnes nendele tugineda. See tähendaks keskendada oma palveelu Jumala asemel iseendale ning just seda tulebki vältida. Samuti ei tohi arvata, et me pääseme raskustest ja hälbimistest pärast seda, kui oleme läbinud „treenimistsükli” ning omandanud „asjakohased oskused”. See, mis aitab meie vaimuelul edeneda ja kasvada, on hoopis teistsugune asi, ja väga hea, et nii on, sest kui kogu palvetamine tervikuna tugineks ainult meie endi pingutustele, ei saaks me jõuda kuigi kaugele. Ávila püha Teresa kinnitab, et „kogu palvetamine toetub alandlikkusele”, see tähendab veendumusele, et iseenesest ei saa me teha mitte midagi. Kõige hea allikas meie elus on hoopis Jumal ja ainuüksi Jumal. Selline veendumus võib raskelt riivata meie uhkust, aga samas on see ka vabastav, sest Jumal, kes meid armastab, suunab meid lõputult kaugemale ja kõrgemale, kui suudaksime jõuda iseenda pingutuste kaudu.

Sellest alusprintsiibist tuleneb veel teinegi vabastav asjaolu. Mõnel inimesel on andi ja talenti, mida teisel pole. Kui nüüd palveelu oleks tehnika küsimus, siis jõuaks võib-olla ainult väike hulk „talente” kaemuspalve kõrgustesse. Mõnel inimesel tuleb keskendumine ja ilusates mõtetes püsimine küll tõesti kergemini välja, aga see ei ole oluline. Igaüks, vastavalt oma iseloomule, oma annete ja nõrkustega, on võimeline elama sügavat palveelu, kui ta vastab ustavalt Jumala armule. Kutse asuda palvetama, jõuda müstilisse ellu, ühendusse Jumalaga on sama üleüldine kui kutse saada pühaks, sest neid pole võimalik saavutada teineteiseta. Mitte kedagi ei jäeta kõrvale. Jeesus ei kõneta eliiti, kui Ta ütleb: „Palvetage ikka”⁵ või „Kui sa palvetad, siis mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud, ja su Isa, kes näeb varjatutki, tasub sulle!”⁶

Kuna palve ei ole tehnika küsimus, vaid arm, siis kõige tähtsamad pole meetodid ja vormelid, vaid tingimused, mis lasevad meil seda andi vastu võtta. Need tingimused on inimese südame teatud sisemised hoiakud ja kalduvused. See, mis tagab edenemise palves ning teeb selle viljakaks, on sisemine eelhoiak, mis meil on palvetama asudes. Meie esmane ülesanne on püüda seda südame sisemist hoiakut omandada, säilitada ja tugevdada. Kõik muu jäägu Jumala hooleks. Asugem nüüd tähtsamate sisemiste hoiakute vaatlemisele.

USK JA USALDAMINE: PALVETAMISE ALUS

Esmane ja põhilisim hoiak palvetamise jaoks on usk. Ei saa jätta üha uuesti kordamata, et palvega käib kaasas võitlus ning et usk on selleks vajalik relv.

Usk on uskuja võime toimida, lähtudes Jumala sõnast, mis ei saa petta, ja mitte impulssidest, eelarvamustest või keskkonnast pärinevatest ideedest. Sellisel viisil mõistetud usu voorus on palvetamise alus. On olemas mitu viisi, kuidas panna usk toimima.

Usk Jumala kohalolusse

Kui valmistume üksinda palvetama mingis ruumis, kabelis või pühima Altarisakramendi ees, siis peame kogu südamest uskuma, et seal on kohal Jumal. Jumal on meie kõrval, ükskõik missugused on meie tunded, teened, ettevalmistus, ilusates mõtetes püsimise võime või meeleseisund. Jumal hoiab oma pilgu meie peal ja armastab meid. Jumal ei ole kohal mitte seepärast, et me oleme seda väärt või tunneme nõnda, vaid kuna Ta ise on seda lubanud: „Mine oma kambrisse ja lukusta uks, palveta oma Isa poole, kes on varjatud.”⁷

Inimesele võib küll tunduda, et ta on kuiv, armetu või et Jumalat pole ja ta on maha jäetud, kuid kunagi ei tohi kahelda, et Ta on ikkagi palvetaja juures armastavalt ja tunnustavalt kohal: „Kes minu juurde tuleb, seda ei aja ma välja.”⁸ Jumal on isegi kohal juba enne, kui meie Teda kohale kutsume, sest Tema on see, kes kutsub meid sellele kohtumisele. Jumal, kes on meie Isa, ootab meid ning püüab pääseda meiega osadusse. Jumal ihaldab meid lõpmatult rohkem kui meie Teda.

Usk, et oleme kutsutud palves Jumalaga ühinema

Hoolimata raskustest, vastupanust ja vastuväitmistest, peame kindlalt uskuma, et eranditult iga inimene – olgu ta tark või rumal, puhas või patune, emotsionaalselt terve või häiritud – on kutsutud elama palveelu, milles meiega räägib Jumal. Tema, kes Ta on õiglane, kutsub meid ja annab meile ka vajalikud armud, mille abil vastu pidada ja teha oma palveelust sügav ja imeline lähedase osaduse kogemus. Palvetamine ei ole ainult „vaimueliidi” jaoks seatud asi. Mõte, et „palve ei ole minu jaoks” või et „palve on ainult pühadele, minust parematele inimestele”, läheb vastuollu Evangeeliumiga. Me peame uskuma, et raskustest ja nõrkustest hoolimata annab Jumal meile vajaliku tugevuse, millega vastu pidada.

Usk teeb palve viljakaks

Issand kutsub meid elama palveelu, kuna see on meie jaoks piiramatute õnnistuste allikas. See muudab meid sisemiselt, teeb meid pühaks ja terveks, laseb meil tunda ja armastada Jumalat ning paneb meid palavalt ja heldelt armastama teisi. Palvetamisega alustaja peab olema kindel, et vastu pidades saavutab ta kõik selle ja veel palju muud lisaks. Mõnikord paistavad asjad olevat risti vastupidi: meie palve on viljatu või tüütab meid ning miski ei muutu. Ärgem löögem kartma ka siis, kui paistab, justkui palvetamise viljad lipsaksid meil käest. Püsigem asja juures kindla veendumusega, et Jumal täidab oma lubaduse: „Mina ütlen teile: paluge, ja teile antakse, otsige, ja te leiate, koputage, ja teile avatakse, sest iga paluja saab ja iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse.”⁹ Need, kes peavad usaldades vastu, saavad palju rohkem kui nad julgesid paluda või loota, ja mitte seepärast, et nad on seda väärt, vaid seepärast, et Jumal ise on nii lubanud.

Ja ometi on väga tavaline kiusatus see, et palvetamisest loobutakse, kui tulemusi pole näha nii kiiresti, kui loodeti. See kiusatus tuleb kohe tagasi lükata usus, et tuleb aeg, mil Jumala tõotus saab täidetud. „Olge nüüd pika meelega, vennad, Issanda tulemiseni! Vaata, põllumees ootab kallist põlluvilja pika meelega, kuni ta saab varase ja hilise vihma. Olge siis teiegi pika meelega, kinnitage oma südant, sest Issanda tulemine on lähedal!”¹⁰

USTAVUS JA VASTUPIDAMINE

Kes iganes tahab palveteed käia, peab esmalt võitlema, et jääda ustavaks. Tähtsam kui kogeda ilusaid ja rahuldust toovaid palvehetki, mis on täis sügavaid mõtteid ja tundeid, on jääda palves ustavaks ja vastupidavaks. Teisiti öeldes, keskenduda ei tule niivõrd „kvaliteedile”, kuivõrd palvele ustavaks jäämisele. Kvaliteet tuleb ustavaksjäämise viljana. Kuivad, vaesed, katkelised või suhteliselt lühidad palveajad − kui neid ustavalt korrata iga päev − tasuvad end rohkem ära ja toovad rohkem kasu kui pikad tulised palvetamised, mis leiavad aset ebajärjekindlalt siis, kui olukord neid soosib. Kui keegi on ennast tõsiselt palveelule pühendanud, siis esimene lahing, millest tal tuleb võidukalt läbi tulla, on olla ustav iga hinna eest, selles rütmis, mis on endale määratud. See ei ole kerge võit. Kurat teab, missugused on ohud meie jaoks ning ta püüab meid kõrvale juhtida, kuidas vaid oskab. Ta teab, et inimene, kes jääb palves ustavaks, võib kergesti tema haardest pääseda või vähemalt pääseb sealt ükskord. Seepärast teeb kurat, mis ainult võimalik, et meid takistada palvele ustavaks jäämast. Me vaatame seda allpool, aga siinkohal pidage meeles, et tund aega halba palvetamist, mida tehakse regulaarselt ja ustavalt, on rohkem väärt kui harvad hõrgud hetked. Ustavus ja ainult ustavus toob meile kätte kõik palvetamise imelised viljad.