Читать книгу Muinasjutte - Jakob Grimm - Страница 5

Elas kord vana kuningas; ükskord jäi ta haigeks ja mõtles: «Paistab, et asemelt ma enam ei tõuse, see on mu surivoodi.» Ja käskis: «Kutsuge mu juurde ustav Johannes.»

Ustav Johannes oli tema lemmikteener; teda kutsuti nii sellepärast, et ta oli kogu elu olnud kuningale ustav. Astuski ta voodi juurde, aga kuningas kõneles talle:

«Mu ustav Johannes, ma tunnen, et mu lõpp on ligidal, ja mul on vaid üks mure – mu poeg: ta on mul liiga noor ega oska alati otsustada, kuidas ta peab talitama; kui sa mulle ei luba teda aidata kõikides asjades, mida ta peab tegema, ja olla talle lihase isa eest, ei saa ma rahulikult surra.»

Ja ustav Johannes vastas:

«Ma ei jäta teda kunagi ja teenin teda truult, isegi siis, kui see mulle elu maksma läheb.»

Ja vana kuningas ütles:

«Siis suren ma rahulikult.» Ning jätkas: «Pärast mu surma pead sa talle näitama kogu lossi, kõiki tubasid, saale ja maa-aluseid ruume, ja kõiki varandusi, mis seal asuvad; aga viimast tuba pika koridori lõpus ära talle näita: seal on peidus pilt kuningatütrest Kuldselt Katuselt. Kui mu poeg seda pilti näeb, lööb temas lõkkele kirglik armastus tema vastu ja ta langeb minestusse, ning siis ähvardab teda suur oht; sa pead teda selle eest kaitsma,»

Ja ustav Johannes lubas veel kord vanale kuningale kõik ta soovid täita ning kuningas rahunes, lasi pea padjale langeda ja oligi surnud.

Kui vana kuningat maeti, rääkis ustav Johannes noorele kuningapojale, mida ta oli isale lubanud, ja ütles:

«Ma pean oma sõna täpselt, olen sulle niisama ustav kui olin su isale, ehkki see peaks mulle elu maksma.»

Peied olid mööda saanud ja ustav Johannes ütles kuningapojale:

«On jõudnud kätte aeg sul oma pärandus üle vaadata, ma tahan sulle isa lossi näidata.»

Ja ta juhatas teda igale poole; üles ja alla, näitas talle kõiki varandusi ja uhkeid kambreid, kuid ei avanud vaid üht tuba, kus asus ohtlik pilt. See aga oli paigutatud nii, et kui avada uks, siis seda otsekohe näedki, ja see oli maalitud nii hästi, et tundus elus olevat, ja polnud ilmas temast toredamat ja kaunimat. Noor kuningas märkas, et ustav Johannes läks ühest uksest kogu aeg mööda, ja küsis:

«Miks sa seda ust kordagi lahti ei tee?»

«Seal on midagi sellist,» vastas ustav, «mida nähes sa ära kohkud.»

Kuid noor kuningas vastas:

«Ma olen kogu lossi üle vaadanud ja tahan ka teada, mis on selles toas,» ta astus ukse juurde ja tahtis seda jõuga avada. Kuid ustav Johannes hoidis teda tagasi ja lausus:

«Ma lubasin su isale enne tema surma, et sa ei näe iial seda, mis selles toas on peidus: see võib lõppeda nii sulle kui ka mulle suure õnnetusega.»

«Oo, ei,» vastas noor kuningas, «kui ma sinna sisse ei pääse, siis tabab mind kindel hukk: ma ei saa ei päeva ega tundi rahu enne, kui näen oma silmaga seda tuba. Ma ei liigu paigast, kuni sa seda ei ava! »

Ustav Johannes sai aru, et ega siin midagi parata pole ja otsis ohates raske südamega suurest kimbust välja võtme. Ta avas ukse ja astus tuppa esimesena, ta arvas et tema selja tagant kuningas pilti ei näe; aga see ei aidanud – kuningas tõusis kikivarvule ja vaatas pilti üle Johannese õla.

Ja vaevalt oli ta näinud tütarlapse kujutist, mis oli endiselt imeline, hiilgas kullast ja kalliskividest, kui kukkus samas meelemärkuseta põrandale. Ustav Johannes tõstis ta üles, viis voodisse ja mõtles ärevuses: «Ongi õnnetus juhtunud. Jumal hoidku, mis nüüd saab?» Ta andis noorele kuningale turgutuseks veini ja see tuli meelemärkusele. Esimene sõna, mis ta lausus, oli:

«Ahh, kes on kujutatud sellel imelisel pildil?»

«See on kuningatütar Kuldselt Katuselt,» vastas talle ustav Johannes.

Ja kuningas lausus:

«Minu armastus tema vastu on nii suur, et kui kõik lehed puu otsas oskaksid kõnelda, ei suudaks ka nemad väljendada seda nii täiuslikult. Ma olen valmis elu andma, et tema armastust võita. Oled ju sina, Johannes, mulle kõige ustavam kõigist, ja sa pead mind sellega seoses aitama.»

Kaua mõtles ustav Johannes, mida teha, kuna isegi kuningatütre palge ette ilmuda oli raske. Lõpuks leidis ta pääsetee ja ütles kuningale:

«Kõik, mis kuningatütre ümber, on tehtud puhtast kullast – toolid, lauad, toidunõud, täringud, kausid ja kogu majakraam. Sul on ladudes viis tonni kulda, anna oma kullasseppmeistritele käsk ühest tonnist kullast valmistada mitmesuguseid nõusid, igasuguseid lindusid, mets- ja imeloomi – see meeldib kuningatütrele, ja siis me asume kingitustega teele ja proovime õnne.»

Kuningas käskis kõik kullasseppmeistrid kokku kutsuda ning töötasidki nad ööd ja päevad läbi, kuni lõpuks olid valmis meisterdanud kõige imepärasemad asjad. See kõik laaditi laevale ja ustav Johannes riietus kaupmehe rõivaisse, sedasama tegi ka kuningas, et mitte keegi neid ära ei tunneks. Varsti läksid nad merele ning purjetasid kaua-kaua, kuni jõudsid lõpuks linna, kus elas kuningatütar Kuldselt Katuselt.

Ustav Johannes käskis kuningal laevale jääda ja teda seal oodata.

«Võib-olla toon ma kuningatütre endaga kaasa, aga teie hoolitsege, et kõik korras oleks, laske kullast nõud lauale panna ja laev ehtida.»

Ta pani põlle sisse mitmesuguseid kuldasju, läks kaldale ja suundus otse kuningatütre juurde lossi. Kui ta lossihoovi jõudis, seisis just selsamal ajal kaevu ääres kena tütarlaps, ta hoidis käes kaht kuldämbrit ja võttis neisse vett. Ta kavatses just värske vee majja viia, kui äkki pöördus ümber, nägi tundmatut ja küsis tema käest, kes ta on. Mees vastas:

«Ma olen kaupmees,» ja sõlmis põlle lahti ning palus neiul vaadata, mis seal sees on.

«Oo, kui ilusad kullast asjad!» hüüatas neiu ning pani ämbrid maha ja hakkas asju üksteise järel silmitsema. Siis aga ütles:

«Neid peaks kuningatütar nägema, talle nii meeldivad kullast asjad ja vististi ostab ta need teilt kõik ära.»

Ta võttis mehel käe alt kinni ja viis ta üles lossi – neiu oli kuningatütre teenija. Nägigi kuningatütar kullast esemeid, need meeldisid talle väga, ja ta ütles:

«Need on nii imeliselt valmistatud, et ma ostan need kõik su käest.»

Ja ustav Johannes lausus:

«Mina olen vaid rikka kaupmehe teener, ja see, mis mul kaasas, pole midagi võrreldes sellega, mis on mu peremehe laeval; seal on kõige kaunimad ja hinnalisemad asjad, mis kunagi on kullast valmistatud.»

Kuningatütar soovis, et see kõik toodaks tema juurde lossi, aga Johannes kostis:

«Selleks kulub mitu päeva, on ju seal kullast asju lugematul hulgal, ja selleks, et neid välja panna, on vaja nii palju saale, et kogu teie lossist ei jätku.»

Ja vaat, kuningatütre uudishimu ja kirg läks nii suureks, et ta lõpuks lausus:

«Vii mind laeva juurde, ma olen valmis kohale tulema ja ise vaatama su peremehe varandusi.»

Ustav Johannes juhatas ta laeva juurde ja oli selle üle väga rõõmus. Aga kuningas, nähes kuningatütart, avastas, et see on palju kaunim kui tema pilt, ja tundis, kuidas tal süda rinnus lõhkeb.

Ja astuski kuningatütar pardale, ja kuningas juhatas ta trümmi; aga ustav Johannes jäi roolimehe juurde ning käskis sellel laeva kaldast lahti tõugata.

«Tõstke üles kõik purjed, las laev lendab kui lind!»

Aga kuningas hakkas talle näitama kullast esemeid – nõusid, täringuid, vaagnaid, metsalindusid ja igasuguseid imepäraseid loomi. Möödus mitu tundi, kuni kuningatütar oli kõik ära näinud, ja oma rõõmus ei märganud ta, et laev aina purjetab üha kaugemale. Silmitses ta siis viimast asja, tänas kaupmeest ja hakkas koju minema; ta läkski parda juurde ja nägi, et laev on kaugel rannast avamerel ja kihutab täispurjedes edasi.

«Oi!» hüüdis ta hirmunult. «Mind on petetud ja kodunt ära viidud. Ma olen mingisuguse kaupmehe kätte sattunud. Parem on, kui ma nüüd sureksin!»

Aga kuningas haaras tal käest ja sõnas:

«Ma pole kaupmees, vaid kuningas, ja minu suguvõsa pole viletsam kui sinu oma; ma röövisin sind kavalusega meeletust armastusest su vastu. Kui ma esimest korda su pilti nägin, langesin ma minestusse.»

Kuningatütar Kuldselt Katuselt kuulas ta ära ja rahunes; kuningas oli ta südame vallutanud ja ta oli meeleldi nõus ta naiseks saama.

Aga sellal, kui nad ulgumerel sõitsid, istus ustav Johannes laevaninas ja mängis lautot ning äkki märkas ta taevas kolme kaarnat, kes olid helide peale kohale lennanud. Ta jättis mängu katki ja hakkas kuulama, millest kaarnad omavahel räägivad, sest ta oskas hästi nende keelt. Ja laususki üks kaarnatest:

«Ahaa, näe, see veabki endale koju kuningatütart Kuldselt Katuselt.»

«Jah,» vastas teine kaaren, «aga kuningatütar ei kuulu ju veel talle.»

Aga kolmas kaaren sõnas:

«Siiski on ta tema oma, kuna on ju tema laevas.»

Ja uuesti hakkas esimene kaaren rääkima ja kraaksus:

«Noh, aga mis sellest kasu? Kui nad randuvad, tormab neile vastu raudjas hobune; mees tahab talle selga hüpata, aga vaevalt jõuab ta seda teha, kui hobune sööstab koos temaga kohe lendu, ja enam ei näe kuningas kunagi oma mõrsjat.»

Ja teine kaaren lausus:

«Aga kas mingit pääsu pole?»

«Oo, on küll pääsu! Kui keegi teine hüppab ruttu hobusele selga ja võtab püssi, mis on peidus rakmete vahel, ja tapab ta, siis on noor kuningas päästetud. Aga keegi ei tea ju seda! Aga kes teab, kuid räägib sellest kuningale, see muutub põlvist saadik kiviks.»

Siis ütles teine kaaren:

«Aga mina tean rohkem. Kui hobune tapetaksegi, ega siis noor kuningas ikka veel oma mõrsjat endale saa: kui nad koos lossi sisenevad, leiavad nad kandikul eest pulmarüü, mis näib olevat kootud kullast ja hõbedast, aga tegelikult tehtud vahast ja väävlist, ja vaevalt saab noor kuningas selle selga panna, kui ta selles sootuks ära põleb.»

Ja kolmas kaaren küsis:

«Aga kas mingitki pääsu pole?»

«Oo, küllap on,» vastas teine kaaren. «Kui keegi haarab rüü kindas käega ja viskab selle tulle ja rüü ära põleb, siis on noor kuningas päästetud. Kuid mis on sellest kasu? Kes sellest teab ja talle seda ütleb, see muutub põlvist saadik kuni päris südameni kiviks.»

Ja kolmas kaaren sõnas:

«Aga mina tean veel rohkem. Kui isegi pulmarüü ära põleb, ei saa noor kuningas ikkagi mõrsjat endale: kui pärast pulmapidu tants peale hakkab ja noor kuninganna tantsima läheb, muutub ta äkki näost kahvatuks ja kukub otsekui surnu maha; ja kui keegi teda üles ei aita ning tema paremast rinnast kolm tilka verd välja ei ime ning seda välja ei sülita, siis kuninganna sureb. Kui aga seda keegi teabki ning mõnele teisele räägib, siis muutub ta pealaest jalatallani kiviks.»

Niimoodi rääkisid kaarnad omavahel ja lendasid minema. Kuid ustav Johannes jättis kõik hästi meelde ning muutus sestsaadik vaikseks ja nukraks. Kui ta sellest, mis ta oli kuulnud, oma peremehele ei räägi, siis juhtub viimasega õnnetus, aga kui räägib, siis peab ta ise oma elu jätma. Lõpuks lausus ta endamisi: «Ma päästan oma peremehe, isegi kui ma sellepärast ise hukka saan.»

Laev randuski, ja juhtus see, mida kaaren oli ennustanud, – nende juurde kappas ilus raudjas hobune.

«Ongi hea,» lausus kuningas, «sellega kihutan ma lossi,» ja tahtis hobusele selga istuda. Ent ustav Johannes jõudis ette, hüppas ruttu hobusele, haaras rakmete vahelt püssi ja lasi hobuse maha. Siis pistsid kuninga teenrid, kes ustavat Johannest ei sallinud, karjuma:

«Kas pole häbi tappa nii toredat hobust, see oleks ju kuninga lossi viinud!»

Kuid kuningas lausus:

«Olge vait ja ärge puutuge teda. Ta on mu kõige ustavam Johannes; ja kes teab – võib-olla toob see head!»

Ja nad astusidki lossi. Saalis seisis kandik, aga sellel lebas valmispandud pulmarüü, ja paistis, et see oli kootud puhtast kullast ja hõbedast. Noor kuningas astus ligi, tahtis rüüd võtta, kuid ustav Johannes lükkas ta kõrvale, haaras kindas käega rüü ja viskas selle ruttu tulle, kus rüü ära põles.

Teenrid hakkasid jälle nurisema ja ütlesid:

«Vaadake, nüüd põletab ta ära isegi kuninga pulmarüü.»

Kuid noor kuningas lausus:

«Kes teab, võib-olla toob see head. Ärge puutuge teda, see on mu ustav Johannes.»

Hakatigi pulmi pidama; alustati tantsuga ja mõrsja läks samuti tantsima; ja ustav Johannes jälgis tähelepanelikult ta nägu. Äkitselt läks kuninganna näost valgeks, otsekui surnu, ja kukkus põrandale. Johannes hüppas talle kohe ligi ja viis ta teise tuppa; seal pani ta kuninganna pikali, laskus põlvili ja imes ta paremast rinnast välja kolm tilka verd, ning sülitas selle välja. Ja kohe hakkas kuninganna hingama ja tuli meelemärkusele.

Noor kuningas nägi kõike, kuid ei suutnud taibata, miks ustav Johannes seda tegi; ta sai vihaseks ja käratas:

«Visake ta vangikongi!»

Järgmisel hommikul mõisteti ustav Johannes süüdi ja viidi võllapuu juurde. Kui ta seisis juba tapalaval ja ta pidi üles poodama, lausus ta:

«Igal süüdimõistetul on enne surma õigus öelda oma viimane sõna: kas ka mina võin seda teha?»

«Jah,» vastas kuningas, «sa saad selle loa.»

Ja ütleski siis ustav Johannes:

«Mind on ebaõiglaselt süüdi mõistetud, ma olen teile alati ustav olnud,» ja ta rääkis sellest, kuidas ta oli merel kaarnate vestlust pealt kuulanud ja et kõike seda tegi ta selleks, et päästa oma peremees.

Ja siis hüüdis kuningas:

«Oo, mu ustav Johannes, ma annan sulle armu! Tooge ta tapalavalt alla.»

Aga vaevalt oli ustav Johannes viimase sõna öelnud, kui ta surnuna maha kukkus ja kiviks muutus.

Ja suur mure valdas kuningat ja kuningannat, ning siis lausus kuningas:

«Oo, kui tänamatu ma olin sellise sügavalt ustava mehe vastu!» Ja ta käskis kiviks muutunud Johannese surnukeha üles tõsta ja selle lossi magamistoas oma voodi juurde panna. Kuningas vaatas seda aeg-ajalt, puhkes nutma ja lausus:

«Ah, kui ma vaid võiksin sulle elu jälle tagasi anda, mu ustav Johannes!»

Möödus mõnda aega ja kuninganna sünnitas kaksikud, kaks poeglast; nad kasvasid suureks ja olid talle rõõmuks. Kord, kui kuninganna oli kirikus, aga lapsed isaga kodus mängimas, vaatas kuningas kurvalt kivisammast, ohkas ja hüüdis:

«Ah, kui ma vaid võiksin sulle elu jälle tagasi anda, mu kõige ustavam Johannes!»

Ja äkki hakkas kivi kõnelema ja ütles:

«Jah, sa võid mulle elu tagasi anda, kui oled nõus selleks loobuma sulle kõige kallimast maailmas.»

Ja kuningas hüüdis:

«Kõik, mis mul ilmas on, olen ma nõus sinu pärast ära andma!» Ja kivi kostis:

«Kui sa raiud omaenese käega pead otsast oma lastel ja määrid mind nende verega, siis ärkan ma ellu.»

Kuningas kohkus, kui kuulis, et peab oma armsad lapsed ära tapma, kuid tal oli meeles ka see sügav truudus ja et ustav Johannes oli hukkunud tema pärast. Ta haaras mõõga ja raius omaenese käega maha oma laste pead. Seejärel määris ta kivi nende verega, ja äkki kivi elustus ning ustav Johannes seisis taas elusana ja vigastamatult ta ees.

Ja ta ütles kuningale:

«Sinu ustavus saab tasutud,» ja ta võttis laste pead, asetas need keha otsa ja otsekohe olid nad jälle elus, hakkasid hüppama ja mängima, nagu poleks nendega midagi juhtunud.

Kuningas rõõmustas väga ja nähes et kuninganna on tagasi, peitis ta ustava Johannese ja mõlemad lapsed suurde kappi. Vaevalt oli kuninganna sisenenud, kui kuningas talle lausus:

«Kas sa kirikus ka palvetasid?»

«Jah,» vastas kuninganna, «aga ma mõtlesin kogu aeg ustava Johannese peale, sellele, et meie pärast temaga see õnnetus juhtus.»

Ja kuningas lausus talle:

«Kallis naine, me võime talle elu tagasi anda, aga selleks peame loovutama oma mõlemad pojad, kes tuleb temast pärast ohvriks tuua.»

Kuninganna kahvatas, ta süda võpatas, kuid ta ütles:

«Me oleme talle ta suure ustavuse eest võlgu.»

Kuningal läks meel rõõmsaks, et kuninganna mõtleb samamoodi, ta läks kapi juurde ja avas selle ning lasi sealt ustava Johannese ja lapsed välja, ning lausus:

«Jumal tänatud, ta on juba päästetud, ja meie pojukesed on ka jälle meiega,» ja jutustas talle, kuidas kõik oli toimunud. Ja sellest ajast peale elasid nad kõik koos õnnelikult kuni päris surmani välja.