Читать книгу Muinasjutte - Jakob Grimm - Страница 7
VEIDRIK MOOSEKANT
ОглавлениеElas kord veidrik moosekant. Ükskord uitas ta üksi metsas ja heietas igasuguseid mõtteid, aga kui tal enam millegi üle mõelda polnud, lausus ta endamisi:
«Aeg kulub metsas pikkamööda, oleks vaja leida endale hea seltsiline.»
Ta võttis viiuli, mis rippus tal seljas, ja hakkas selle peal midagi lõbusat mängima, aga nii, et kuulda oli kogu metsas.
Õige pea jooksis tihnikust välja hunt.
«Ahaa, näe ilmuski hunt välja! Teda oleksin ma kõige vähem tahtnud kohata,» lausus moosekant.
Aga hunt astus ligi ja ütles talle:
«Oo, mu armas moosekant, kui hästi sa ikkagi mängid! Nii võiksin ka mina mängima õppida.»
«Seda asja on võimalik ruttu selgeks saada,» vastas talle moosekant, «aga sa pead tegema kõike seda, mis ma sul käsen.»
«Oo, moosekant,» lausus hunt, «ma kuulan sind, nagu õpilane oma õpetajat.»
Moosekant käskis tal endale järgneda. Läksidki nad koos ja jõudsid ühe vana tamme juurde; selle sees oli õõs, aga keskelt oli puu lõhki pragunenud.
«Vaata,» lausus moosekant, «kui sa tahad õppida viiulit mängima, siis pane esimesed käpad prakku.»
Hunt kuulas sõna, aga moosekant võttis samal ajal ruttu maast kivi ja kiilus hundi mõlemad käpad puulõhesse, ja nii kõvasti, et hunt oli lõksus ega saanud end liigutadagi.
«Aga nüüd oota mind, kuni ma tagasi tulen,» lausus moosekant ja läks oma teed.
Aega läks, mis läks, ja moosekant rääkis jälle endamisi: «Siin metsas aeg aina venib, peab endale teise seltsilise muretsema.» Ta võttis viiuli ja hakkas mängima nii, et kogu mets kajas.
Õige pea ilmus padrikust välja rebane.
«Ahaa, näe rebane ka kohal!» lausus moosekant. «Aga ega ma teda eriti meelsasti kohata tahagi.»
Rebane astus ligi ja ütles:
«Oo, armas moosekant, kui toredasti sa mängid! Niimoodi oleksin ka mina tahtnud mängima õppida.»
«Mis siis ikka, seda on võimalik ruttu selgeks saada,» lausus moosekant, «aga sa pead tegema kõike nii nagu ma käsen.»
«Oo, moosekant,» vastas rebane, «ma kuulan sind nagu õpilane oma õpetajat.»
«Tule minuga kaasa,» ütles moosekant.
Nad kõndisid ja kõndisid, kuni jõudsid teerajale, millest mõlemal pool kasvas kõrge võsa. Siin jäi moosekant seisma, painutas ühelt poolt pähklipuu päris vastu maad, astus jalaga selle ladvale, aga teiselt poolt painutas alla teise puu ja ütles:
«Mis siis ikka, rebasepoiss, kui sa midagi õppida tahad, siis ulata mulle esimene vasakpoolne käpp.»
Rebane täitis käsku, ja moosekant sidus ta käpa vasakpoolse ladva külge.
«Aga nüüd, rebasepoiss,» lausus ta, «ulata mulle parem käpp,» ja sidus selle parempoolse ladva külge. Seejärel vaatas ta üle, kas sõlmed on tugevasti kinni, ja lasi rebase lahti; ja puud tõusid üles ning heitsid rebase kõrgele-kõrgele; rebane rippus õhus ja hakkas siplema.
«Aga nüüd oota mind, kuni ma tagasi tulen,» sõnas moosekant ja astus edasi.
Ja taas rääkis ta endamisi: «Aeg siin metsas aina venib; peab endale veel mõne seltsilise otsima.»
Ta võttis viiuli ja kogu mets kõlas muusikahelidest. Ja kappaski tema juurde jänku.
«Oo, jänku on kohal!» lausus moosekant. «Aga mina pole ju teda kutsunud.»
«Oo, kallis moosekant,» lausus jänku, «kui hästi sa viiulit mängid, ma tahaksin ka niimoodi mängima õppida.»
«Selle asja saab ruttu selgeks,» ütles moosekant, «aga sa pead tegema kõike nii nagu ma käsen.»
«Oh, moosekant,» kostis jänku, «ma kuulan sind nagu õpilane oma õpetajat.»
Nad läksidki koos edasi, jõudsid metsavälu juurde, aga seal kasvas haavapuu.
Moosekant sidus jänkule kaela pika nööri, aga nööri teise otsa kinnitas puu külge.
«Noh, jänku, nüüd aga jookse paarkümmend korda ümber puu,» hüüdis moosekant.
Jänku kuulas sõna, jooksis paarkümmend korda ümber haavapuu ja paarkümmend korda keeras nöör end tüve ümber; ja jänku oli vangis, kuidas ta ka ei tirinud ja köit ei närinud, lõikus see üha sügavamalt tema õrna kaela sisse.
«Aga nüüd oota, kuni ma tagasi tulen,» sõnas moosekant ja astus edasi.
Kuid samal ajal hunt sikutas, tiris ja näris kivi ning rabeles nii kaua, kuni sai käpad vabaks ja tõmbas need praost välja. Tulivihase ja raevununa tormas ta moosekandile järele ja otsustas ta lõhki kiskuda. Rebane nägi hunti jooksmas, hakkas ulguma ja ulgus täiest kõrist.
«Vend hunt, tule mulle appi, moosekant pettis mind!»
Hunt painutas puud alla, näris nöörid läbi ja lasi rebase vabaks; ja läksidki nad koos edasi, et moosekandile kätte maksta. Nad leidsid kinniseotud jänku, vabastasid ka tema, aga seejärel kihutasid oma vaenlast otsima.