Читать книгу Kõrbelõvi - Jakob Liiv - Страница 3

Need kujud, mis ma looks ja lauluks liitnud,

Mul kaua walmisiwad mõtetes;

Ma nende seltsis mõnda tundi wiitnud

Ja mõnda lõbu leidnud kurbtuses.

Mu salakambris oli nende puhtus,

Kus hingasiwad aasta pikkust und;

Nad oliwad mu wara ja mu uhkus,

Ma nägin öösel tihti nendest und.

Kui wahest elukutse andis mahti,

Ehk hingas ilm ja waikne oli öö,

Siis tegin salakambri ukse lahti —

Neid waadata mul oli armsam töö.

Ja palju rõõmu see mul wiimaks tegi,

Kui leidsin neid ju kaswul walmimas:

Weel enam, kui ju pooles unes keegi

Neist oma kätt ehk jalga liigutas.

Neid olen luule wõimul äratanud,

Neil ergutanud und ja uimastust

Ja ärgates neid kõiki tööle a’annd

Ja kõikidele määran’d tegewust.

Mil wiisil nemad oma kohust täitwad

Ehk kuis nad kellelegi meeldiwad,

Mul wastane ja sõber üks kord näitwad,

On nende üle kohtumõistijad.

See lugu siin küll näitab wõõrast kuju,

Kuid sündmused on nähtud elu sees,

Neid kokku köitund noorepõlwe tuju,

Neist palju tuntud omas südames.

Kui ka küll kaugel sündmusete waatus

Ja lugu seisab wõõra katte all,

Ta waimus kodumaa ja rahwa saatus,

Mis tõeks läinud oma ligidal.