Читать книгу Külamehed - Jakob Mändmets - Страница 2

1

Niisugust osavust, julgust ja libedust etteastumises polnud siin enne nähtud, ja mida enne nähtud ei ole, see on esmalt võõrastav. Nime järgi olime ennegi temast kuulnud, aga teistel peale ühe polnud õnneks läinud teda näha. Va hea mees Kustav Leipmann oli temaga küll juba isiklikult tuttavaks saanud ja nüüd tormasid teised Leipmanni kallale küsimustega, nagu: mismoodi mees ta on? Mis vaimu laps? Kuidas ta oma välimuse poolest ka on? jne. Leipmann võis muidu küll tark mees olla ja selleks teda ka peetigi, kuid nende kõikide küsimuste peale ei suutnud ta ometi kosta. See oli ka vististi Leipmannile õnneks, kui keegi punase habemega mees lähenes ja Leipmanni käest küsis: “Kuidas nüüd läheb?”

Seda Leipmann teadis, kuidas ta läheb. Aastakümned oli ikka ühtemoodi läinud, ainult see oli iseäraldus, et ta jala sisse oli nüüd jooksja löönud. Mõned käskisid jalga põhjapoolse katuse sambla sees hautada, teised jälle sipelgates. Nõnda sai üleüldine kõne hoopis teise voolu.

Seal lähenes keegi noormees. Ta oli, nagu pea võis märgata, korralikult riides. Hiljuti moodi tulnud pruunjasmust kübar oli tal peas, kuna see vähe pahemale poole viltu oli, just nagu oleks ise kogemata kaldunud. Peenike sedasama karva suvepalitu oli tal seljas. Lühikene palitu, ilma seljast välja lõikamata, nagu kubermangulinnas kanti, aga siinpool veel mitte rahva seas armsaks saanud mood. Säärases palitus oli inimene nagu pikas viljakotis, aga see oli uus mood. Põlvist saadik paistsid musta- ja hallitriibulised püksid. Jalas olid läikivad, peenest nahast “randi”-saapad. Olgu küll, et teetolm oli saabaste peale heitnud, sellegipärast võis asjatundja silm kergesti märgata, et need saapad heast nahast olid, võib-olla hoopis veel peenemat seltsi, eht Varssavi omad.

Päris peenikene poiss.

Ta tuli pikkamisi, aga ometi kenal, uhkemoelisel kõnnakul. Siin oli talle kõik võõras – inimesed, riided, ümbrus. Ta oli enne palju kuulsast Laiksaare kihelkonnast kuulnud, sest see koht oli isamaa ajaloos tähtis. Siin oli maalinn olnud, kus kuulus eestlaste vanem kaua vaenlastele vastu pannud. Vaenlasi saanud tuhandete viisi linna valli all otsa, nii et neid pärast mitusada ühte hauda pandud. Seal tee ääres seisavad praegu päratud augud, sissevajunud haua kohad, päris tõe tunnistajad, kes meile kõige selgemini teavad hirmulugusid minevikust jutustada. Pärast seisis Laiksaares loss, mille omanik pool kuradit olnud. Rahvas teab veel praegu kohutavaid lugusid Laiksaare lossi omanikust kõnelda, olgu küll, et lossist muud pole järele jäänud, kui paljas kivivare, inetu, läbi urmseks näritud kivihunnik. Aga ka veel praegu tulla surnuaia poolt täiskuu ajal päratu heinasaad mühinal mööda teed ja kaduda Laiksaare lossi varemetesse.

See pole keegi muu kui endine Laiksaare lossi omanik.

Ja üle selle peeti Laiksaare kirikut oma ümbrusega geograafiliselt ilusamaks kohaks meie isamaal.

Tähtjas, igaühele koolipingil juba tuntud koht.

Ja nüüd oli ta siin, siinses ajalooliselt mälestusterikkas paigas.

Noormees käis pikkamisi, ilusal kõnnakul ja ta tundis, kuidas mingi vool ta hinge täitis. Vanaaja võitlused astusid ülielavalt ta vaimusilma ette ja ta nägi ahastades võitlemises närtsivaid jõudusid ja päratut iket lähenevat, mis pärisrahva piinarikkasse orjakütkesse sidus. Ta silm oli selgitatud, sellepärast nägi ta vigasid esivanemate võitlemisviisis, aga ta ei tahtnud neid mitte süüdistada, vaid ainult kibedat kahetsust nende üle südames tunda.

Ja tema üksi tundis seda. Siia oli tänasel ilusal hommikul juba rahvast hulgana kokku kogunenud, aga tuli sellele hulgale ka midagi meelde nende ajalooliselt tähtsate kohtade juures viibides. Vist vähe küll. Nad olid siia ja sinna hunnikutesse kogunenud ja ajasid elavat juttu – hoopis igapäevastest asjadest. Lähedalt pagar oli oma hobusekondi kõige kõrgema künka peale tõmmanud, kuna vankri ümber noorte tüdrukute siidrätikud päeva käes läikisid. Õige, rätikud need polnudki, vaid “šallid” ja need said uut moodi ümber pea seotud, nii et tagantpoolt kullakarva juuksepats, mis kuklasse oli kinni võrutud, vähe paistis.

See oli nüüdse aja maitse.

Eemalt tuli taadikene. Tal oli endise aja “raudkampsun” seljas, lühikesed püksid, mille harude küljes vasknööbid hiilgasid, ja pikad valged juuksed lehvisid nagu lina hallikarvalise kõva viltkaabu alt välja.

See vanake oli veel kui meeldetuletus endisest ajast, ta oli nagu näpunäiteks veel siia tulnud.

Aga ka seda vanakest ei pandud tähele, sest niisugune riidevärk ei meeldinud ju noorematele.

Piu, pau, piu, pau, hüüdis kõrgest valgekslubjatud kirikutornist suur kell. Sellega löödi “surnu sisse” ja iga kord ulatas kell oma suu kuni luugini. Tuulehoog tuli, soe pehme suvine tuul, ja kukk kiriku torni otsas prääksus. Ta vist tuletas rahvale midagi meelde, aga kes see kuke keelt oskab, ja veel pealegi, kui ta puust nikerdatud kukk on.

Iseäralik seltskond mehi ühes hunnikus koos tõmbas ta tähelepanu enese peale. “Küllap need on Laiksaare kihelkonna haritlased,” mõtles ta ja astus kindlalt sammul lähedale. Ta polnud eksinud, sest temale lühikesel ajal juba tuttavaks saanud Leipmann oli ka teiste hulgas.

Ta astus seltskonna ligi, kummardas kergesti, tõstis siis oma parema käe ilusas poolkaares üles ja pistis kõige ennem Leipmanni peosse.

Ta viivitas vähe, ta ootas, et Leipmann teda teistele Laiksaare haritlastele ette paneks.

Kuid Leipmann ei teinud sest väljagi, vähemalt väliste märkide järgi ei võinud otsustada, et ta seda niipea mõtleks teha.

Libedasti, lahkesti, nagu naeratades teretas ta igaühte, juurde üteldes: Arnold Vaik, Arnold Vaik jne.

See mõjus. Laiksaare haritlased vaatasid üksteisele otsa, neil oli nagu halb, ehk nad küll seks mingit põhjust ei leidnud. See elavus, osavus, libedus nagu sitkuski mõjus väga, seda rohkem, et nad igapäevased tuttavad, nagu ühe perekonna liikmed olid. Laiksaare haritlastel polnud midagi ütelda. Seda nad teadsid, et selle uue mehe nimi Arnold Vaik oli, aga nende nimesid ta ei teadnud ja nad ei teadnud sedagi, oliks nende nimesid talle üleüldse teada tarviski.

Jutt ei tulnud joonde. Härra Arnold tõmbas oma kopsu sügavasti hinge täis, laskis siis kopsust õhu suhu, millejuures ta lõuad täistopitud lihava mehe kuju omandasid. Muidu polnud ta niisugune. Igaüks, kes teda nägi, pidi kohe tunnistama, et ta haruldaselt ilus mees on. Eht eesti tüüpust polnud temas leida. Must veri, mis põhja taeva alla hästi ei sünni, andis talle rohkem lõunamaalase näo ja seda tõendasid veel rohkem ta elavad mustad silmad, lühikeseks, kõige uuema moe järgi hoolega pöetud juus. Ta silmakulmu karvad, mis samuti mustad olid kui juuski, läksid ilusas ringis kulmude peal pea kokku. Viimast märki ei loe meie rahvas küll üsna heaks, sest kulmukarvade kokkuminek üteldakse kindlaks tunnistuseks olevat, et see inimene uppumissurma sureb. Ta nina oleks ilu grammatikuse poolest tublisti kiita saanud, kuid ainult väike küürukoht ninajuure lähedal rikkus suure jao selle ilusa pika peeneseljalise nina väljanägemisest.

Kahetsemisväärt looduse äpardus, see inetu kühm.

Väike pigimust siidpehme habe kattis ta palet, kuna see nina all kõige lopsakam nähti olevat. See on ikka enamasti nii. Võib olla, et nina all habemele hea kliima ja niiske pind kasvuks iseäranis jõudu annab. Pead hoidis ta vähe pahemale poole viltu, aga see oli ometi eemalt vaadates meeldiv. Vähe liiga pikk kael oleks muidu pea veidi kõrgele tõstnud, aga nüüd – nüüd oli tõepoolest paras.

“Mis siinpool uudist ka?” küsis härra Vaik vähese vaikimise järel ja laskis rohkem imestava kui küsiva pilgu üle Laiksaare haritlaste käia. “See on siis see kuulus Laiksaare?”

Laiksaare mehed vahtisid üksteisele otsa ja nad ei teadnud praegu tõepoolest, mis keegi mõtles.

“Kas siin laulukoori on?” küsis härra Vaik. “Laa-laa lala-la-…” venitas ta tasa härra Riebuse hiljuti komponeeritud lõpmata vaimustava isamaalise laulu viisi.

Laiksaare haritlased panid seda imeks, isegi külamees, kes praegu pisikese rätikuga, millel jämedate kintsudega ja põhjatu suurte peadega poisid olid äärde trükitud, silmi pühkis, vaatas nagu kogemata üle õla.

“Noh, Laiksaares oli enne ju kuulus koor,” rääkis Vaik teiste vaikimisest hoolimata, “meie mehed räägivad, et ta laulnud “Üle oja hüppe” laulu Tartus laulupidul õige toredasti välja. Neil olnud siidlipp, millel üleval kolm nuppu oli: keiser, usk ja isamaa. Eks?”

Laiksaarlased vaatasid üksteisele otsa. Nähtavasti ärkasid nende sees endised mälestused.

“Jah, see oli küll korra nõnda,” tähendas tubli, kühmas kehaga laiksaarlane, kes ise piipu imes.

“Aga nüüd?” küsis härra Vaik ja ta olekust, toonist võis aru saada, et ta asjast tõesti osa võtab.

“Pole nüüd enam kokku katsunud…” ütles seesama endine mees, aga võis aru saada, et ta midagi veel edasi mõtles, kuid selle ütlemata jättis.

Jumal teab, teadis laiksaarlane isegi, mis ta mõtles. Jah, võõral härral oli õigus, see oli ometi kord nõnda olnud, jah, aga jumal paraku, mis sest tuleb. Inimene laulab, teised kiidavad, aga kuidas on su hingega lugu. Ja mis sa kõik teistega ei pea laulma. Inimene on noor ja rumal ja Laiksaare vanad ausad haritlased mäletasid, kui nad kord vaimustusega Kaarel Kaevu sõnu hõiskasid, mis nõnda algavad:

Metsa ääres küla murul,

jaaniõhtul sääske surul

……………

ja nõnda lõpevad:

… lendas siia.

Mu neiu, sind ma tahan viia…

Hm, hum, huu, ümisevad bassihääled.

Ja see oli laul. Laiksaare haritud mehed parandasid endid. Mitmed lahkusid siit kihelkonnast ja need ütlesid uhkustades: “Teie nüüd laulate ka!”

Ja nad katsusid pärast mõned korrad kokku laulda, kuid sest ei tulnud välja midagi. Aegamööda jäid katsed harvemaks ja harvemaks ja nüüd oli Laiksaares kõik vagune.

Võõrad ütlesid: laiksaarlased magavad.

“Vaadake, sõbrad,” ütles härra Arnold Vaik elavalt, “asi on niisugune. Jumal Vanemuine andis eestlasele tubli lauluande, aga meie oleme ülekohtused majapidajad, kui meie oma talendi ära peidame ja sellega mitte ei kauple. Nõnda ei peaks see mitte olema, muidu näitavad teised näpuga meie peale. Noh –”

See mees oskab kõnelda.

“Noh, ega see talendi asi nüüd umbes siia ei puutu,” tähendas keegi laiksaarlastest, “sellel ikka on vist teine tähendus…”

“Kuidas? Kas see siia ei sünni?” küsis härra Vaik ja tõmbas oma ilusa-inetu nina vähe krussi. Küllap talle siit midagi vastu lehvis, millega noormees just rahul ei olnud.

Selle aja sees oli suvine soe tuul tugevamini puhuma hakanud ja kiriku kukk krääksus üleval kangekaelselt. Päikese vari ronis pikkamisi kirikuesiselt trepilt mööda astmeid üles, ikka kõrgemale, kõrgemale, kuna ta viimaks terve kiriku esimese külje ära valgustas.

“Lähme kiriku,” tähendas keegi Laiksaare haritlastest, “panevad muidu täis.”

“Noh, mis palavaga seal teha, ajame parem isamaalikest asjust juttu. Ma olen alles siin võõras, aga palun, tutvustage ometi mind siinsete mälestusrikaste kohtadega. Oh, nende kõnesid oleks väärt mõista.”

Laiksaarlased köhatasid ja vaatasid üksteisele otsa.

Nad vist said härra Vaigust nüüd aru. Jah, ka uue aja vaim oli siia kihelkonda sisse pääsenud. Noh, kes seda nüüd oleks tahtnud kuuldavalt ütelda, aga südames pakitses selle asja kohta igaühel omamoodi.

Härra Vaik lõi ühele nooremale käe ümber piha: “Lähme ometi vähe eemale kõndima.”

Ja see noorem oli muidu igapidi tubli, kuid vähe kõikuv ja kindluseta.