Читать книгу Külamehed - Jakob Mändmets - Страница 3

2

Härra Arnold Vaik astus tasasel kõnnakul kodu poole. Ilus soe suvine öö. Vahetevahel vuhisevad lindude tiivad üleval pea kohal õhus, aga see oli paljalt vuhin, mis siia alla kostis. Midagi polnud näha, mitte midagi. Ilm oli ilus, nõiduslik, luulelik öö. Härra Vaigu süda pakitses, talle näis kogu ilm nagu kitsik olevat, teda nagu oleksid köidikud käsist ja jalust sidunud. Oi, niisugune öö on imelik, imelikum veel niisugusele inimesele, kes ise imelik on.

Ja viimaseil aegadel oli härra Arnold Vaik tähtsalt muutunud. Ta süda oli nagu pehme heinamaa, kuhu nägematult mitmesugused muud juured sisse tekivad ja seal ilma tähele panemata kasvama, võrsuma hakkavad.

Tuline isamaalane, vähemalt oli härra Vaik iseennast selleks pidanud. Ta oli teistelgi niisugustel öödel väljas viibinud, aga siis?

Seal need hurtsikud rahul hingasid. Emakene ronis voodisse, millest pikad õled üle ääre küündisid ja mille jalguotsas õlgede sees suure “türgi” kana pesa oli, ja ohkas: “Oleks taevas ka nii hea olevat.”

Oh sa vaenekene, ja sa oled ilmas elanud ja võrdled õlgedega täidetud voodit taevariigiga. Oh seda rumalat talueite.

Aga kas tal pole õigus? Muidugi – ta on, kes seda võib valeks ajada, muidki asju ilmas, mis põhuvoodist palju meelitavamad on, näinud, aga neid ta ei ihaldagi.

Kord näitas vana teenijatüdruk Viiu taluemakesele suure paruni Ping-Lingi tubasid. Saksu polnud kodus ja vana Viiu oli ligi viiskümmend aastat truu teener olnud, sellepärast olidki kõik uksed lahti. Seal olid süllapikkused peeglid, ja otse häbi, nendes kallistes peeglites paistis kõverassekiskunud kehaga, kortsulise näoga ja jämedast riidest voldilise seelikuga vana talueit. Üsna tõesti häbi, ja emakene põgenes päratute peeglite eest kõrvale. “Näe, näe,” ütles Viiu ja näitas päratu suure kollase ratsaniku peale. Hirmsa näoga mees vaatas kurjalt kollase jämeda- ja kõverakaelalise täku seljast alla. “See on kallis asi – see on kell, uur, kuula, kui tiksub. Oi, see maksta viissada rubla.”

Sellest ei saanud emakene aru. Tal oli kord 10 rubla olnud, aga nüüd polnud tal rohkem kui kolm rubla. Ja ta oli üsna õnnelik, sest ta sai selle kolme rubla eest kõik, mis tarvis. Läige ta peale ei mõjunud, sest ta oli muidki hiilgavaid asju näinud: päike hiilgas heledasti, kuu kumas ja päeva looja ajal sätendas järve pind. Noh, see kallis asi oli paljas tomp ja emakene poleks ta eest tõepoolest kolme rublagi andnud. Ja ta vaatas veel kord selle hirmsa näoga ratsaniku peale ja mäletamine ja mõistus ütlesid iseenesest:

Sind kuradid sääl kisk’vad

ja ühest teise visk’vad…

Siinkohal oli ju üsna sünnis ohata.

Seda oli mul ometi tarvis tõenduseks vahele lisada, et emakene ka muud midagi on näinud, aga voodit, millest õled eemale ulatusid, võrdles ta taevariigiga.

Miks?

Oh, kas te seda ei tea. Siitmaa rahvas on laisk rahvas, kelle suurem meelehea magamine on. Ajagu tagasi, lugegu oma lugulaulusid, milles rahva iseloom olla kirjeldatud. Jälle seesama tõendus.

Ja nende pead, kes tahavad uinumisele mõne teise põhjuse anda, vajuvad ikka madalamasse. Mine nüüd, nõrgake, eepose vastu sõnelema. Ega sest ka midagi välja ei tulekski.

Kuid südamesse jääb ikka midagi, sest meie oleme ise seal õlgedega täidetud voodites viibinud ja teame sealt mõndagi rääkida. Aga olgu, või siin sünnib nüüd suurt eepost süüdistada.

Seal need hurtsikukesed rahul hingavad. Hale tuleb peale, nad on nagu lambukesed, kes ühte on püüdnud koguneda, aga neil pole karjust.

Vale. Kas sa ei näe, läbi pimeduse paistab suur kühm ja see kühm näib taevalaotusesse puutuvat. Sealtpoolt on tuul, ja õhk, nagu iga õrn nina selgesti võib tunda, on täidetud magusa lillelõhnaga.

Teame, teame väga hästi. See on mõis ja nüüd ütlete veel, et neil pole karjust. Tühja ei maksa nüüdsel ajal kõnelda, igaüks võib ju näha, et mõis ähvardab oma korstnatega pilved purustada ja see magus hais tuleb suurest rohuaiast, kus külast igal nädalal iga pere kaks päeva teeb. Enesel kõigub ja kummardab valmis rukkipea talumehe järele, aga see läheb ilma hoolimata mööda, mõisa aeda teedele värsket liiva riputama ja hammasrulliga riputatud liivale ilusaid sooni sisse vedama.

Kas sa ikka arvad, et neil laialipillutud majadel, mis praegu ilusal ööl näikse vaikselt uinuvat, karjust ei ole?

Kui sa neid lammasteks pead, siis ütle, et karjus on Schäfer [Schäfer – lambakarjane (saksa k.). Toim.], sest ta on vististi Saksamaalt tulnud.

Niisugused asjad olid ennegi Arnold Vaigu vaimu eest mööda lipsatanud, sest suvine öö, nii ilus kui ta ka on, vahva on ta siiski sääraseid olemata asju mõttesse tassima.

Ja on seda ette tulnud, et karjus rasvasaba lamba rasvase saba maha raiub. Ons seda olnud, aga tõepoolest ei suutnud härra Vaik sellest mõttest kuidagi lahkuda, et siinsed Schäferid valjud on rasvasabasid maha raiuma, kus neid on, ka otsakesi, kui nad vähegi tärkavad.

Nii hull, kui see ka iseenesest on, on ju ometi arusaadav, et ilma sabata lammas küllalt elada saab ja neid rasvaseid sabasid aulikkudele Schäferitele kibedasti tarvis minna.

Siin pole tõepoolest midagi ütelda.

Aga härra Arnold Vaik oli ometi ütelnud. Ja ka selle paneme siia üles.

Laiksaares oli haruldane pidu, väga haruldane, nagu neid aastasajas ainult paar ette võib tulla. Köstril sai viiskümmend aastat täis oma ametis, niisiis juubel. Laiksaare haritlased kogusid sinna kokku ülemast otsast alamast saadik. Ka kaugemalt oli külalisi tulnud. Tähtsaks päevaks oli härra Vaik noorusevaimustuses raskustest hoolimata laulukoori kokku harjutanud ja ta võis mõned laulud kindlalt ja kaunis puhtalt pidul ette kanda.

See tuletas endisi aegasid laiksaarlastele meelde.

Kõik oli unustatud, rõõmus liikumine, nagu see juubelipühaks kohane, oli igas paigas. Algust tehti juubilari äratusega ja teretamise kõnega. Seks anti kaunis kingitus ära ja keegi, noh, ega ta ilma nimeta olnud, rääkis nõnda:

(Paras salm pühakirjast.)

“Noh, aulik härra köster – juubilar. Näete, täna on suur päev, päike tõuseb iluga, ta tahab teid teretada ja nõnda teile õnne soovida, nagu meiegi teile õnne soovime jne. jne. jne.”

Kõneleja rääkis mitmest asjast, isegi see tuli kõnes ette, et jões kalu püüdes olla see üsna ükskõik, kas sul lihtne pöörav liblikakujuline lant on või kullakarvaline särje moodi, mis hoopis kaks rubla kolmkümmend kopikat maksab.

Noh, niisuguses kõnes võib ja peabki kõik ette tulema, mis juubilarile peetakse. Kes vähegi viitsib, mõtelgu – 50 aastat, see pole näputäis päevi.

“Kuulge – kuulge,” segas keegi kõnelejat, “jäta järele, nad tulevad.”

Kõneleja oli sunnitud seisma jääma. Ta oli landist küll jõudnud rääkida, aga mis see lant viiekümne aasta kohta on! Paljal kahekümne viie aasta juubelipidul võib igaüks julgesti landist, olgu nad missugused tahes, kõnelda, aga viiekümne-aastane juubel, – see on hoopis teine asi. Seal võiks üsna julgesti juba rebaseraudadest ja hundiaukudest rääkida.

Aga nüüd oli see läinud.

Kõll-kõll-kõll-kõll tuli kaleska trepi ette ja seisma jäädes saputas pahempoolne tiislihobune tugevasti. Ta tagumiste reite vahel oli ilus valge vaht. Mis sest, need olid ju härrad, kes poolpuusakile kaleskas istusid.

Rahvas kogunes ringi sakste kaleska ümber ja mõned katsusid näpuga ülehõbetatud, nüüd aga tublisti ära kulunud nõnda-nimetatud inglisriistade pandlaid. Noh, täna oli ju juubelipäev ja niisugune südamlik päev täidab südant nõnda suure julgusega, et inimene ilma kartmata saksa hobuseriistu näpuga katsub.

Tulijad olid kaks isevärki isikut. Teine vana hall ja igakord astudes raputas ta tugevasti pead. Ta enne vist tublisti priske pale oli tublisti kortsuliseks läinud, aga sealt vaatasid kaks silma õieti lahkesti. Ninaaugud vähe mustasid ja võõraste eest võis see ka imelik olla, aga omad teadsid kõik, et ta väriseva näpuga tubakat ninasse paneb. Naerda polnud seal nüüd midagi, oleks vahest see, et mitmed tõendasid, ta pidada ka väikese tropikese hamba peale panema.

Ilmas sünnib küll mitmesuguseid asju, kuid kõiki ei maksa ometi uskuda. Löö parem käega takka, küll nad siis näevad ja oma lori lõpetavad. Ka südametäiega on niisuguses kohas paras sülitada ja juurde ütelda: “Kellegi meeste jutt!”

Olgu nüüd küll, et tal ninaaugud pisut mustad olid, aga ta käed olid puhtad, valged, ta pilk oli isalik; teda ei kartnud ei täna ega iialgi keegi. Niisugune oli Laiksaare hingekarjane ja see mees oli siin kaua, kaua juba karjaseks olnud.

Koguduseliikmed liginesid ausale hallpeale. Küll ei toppinud keegi ette, aga igamees tundis eneses iseäralist kõdi, mis teda vanale õpetajale lähemale lükkas, et: juhtuks õnneks, tereta.

Nii oli siis sellega lugu. Aga see teine isik. Noh, selle ninaaugud polnud sugugi mustad ja ta ei kõigutanud sugugi pead. Kergelt, nagu oleksid ta reied sest uuest hiljuti tuttavaks saanud prilli terasest, mida talumehed väga sitkeks ja heaks kiitsid, hüppas ta kergesti kaleskast maha. Kõik, niihästi Laiksaare haritlased kui ka muud sinna kogunenud inimesed, kummardasid teda sügavasti. Kenasti nad kummardasid, nagu rasked rukkipead hiljukesi tuulekese mõjul endid maa poole painutavad. Palun, ärge sellest aga ka talupoegade päid rasketeks järeldage, nagu oleksid nad teradega täidetud. See ajaks ju naeru peale, seda rohkem veel mõtlevale inimesele, kes asjast kergesti aru saab.

Ma ütlesin, ta hüppas kergesti kaleskast maha ja nüüd – nüüd seisis ta püsti. Jah, vaadake siia. Nina kui luisk keskpaika palet ja kõik need ninad, mis siin on, on tõepoolest selle nina kõrval puha tattninad. Ilusat sirget nina ehtisid või kaitsesid altpoolt küljest mustjaspruunid vuntsid ja nende otsad olid teravaks keerutatud kui nõelad. Kes sest aru ei saa, see teadku, et see nii peab olema. Räpakalt viskas härra talupoegade ja teiste poole peaga ja pigistas käed tugevasti lühikese maksakarvalise palitu taskutesse. Helehall kübar oli tal peas, mille küljest peenike nöör tuule käes ripendas.

Isegi see peenikene nöör sundis laiksaarlasi aukartusele.

Ta jäi nüüd rahule, silmitses elava pilguga üle rahva, vaatas siis katusele ja viskas viimaks pilgu ukse ees kasvava vahtra otsa. Oksal oli lind ja ta sirutas naeratades käe linnu poole.

Palju laiksaarlasi ei saanud sest ometi aru, aga suur härra ja linnukene, need saavad läbi.

Köster, vana mees ja kuivetanud kui pilbas, kummardas sügavasti ja ütles:

“Julgen kõrgeaulist vöörmündrihärrat oma ruumidesse paluda.”

Vöörmündrihärra vaatas üle täistõmmatud rinna alla viletsa vanakese peale. “Jah, see on nii,” ütles ta rohkem omaette.

Teised pidasid nagu hinge, sest nad tahtsid kuulda, mis parun von Fartenberg kõneleb.

Aga von Fartenberg tähendas köstrile käega ja naeratas linnukese poole, kes ligi kolm tolli oli ligemale lennanud.

Aga kas laiksaarlased linnukest ka nägid? Ei vist. Sellepärast jäi kõrgeaulise paruni puu otsa vaatamine ja sinnapoole naeratamine nende eest saladuseks. Palju asju on, mis saladuskatte alla jäävad – mine aja taga.

Saksad läksid elavalt juttu ajades tuppa ja teised tungisid järele.

Õpetaja andis koguduse ja vöörmündrihärra kirikuvalitsuse nimel köstrile ameti aupäevaks sündsaid kingitusi.

Vaimustava kõne pidas vana auväärne õpetaja. Ta sai aru, et see tõesti haruldane asi oli – ühte teenistust terve eluaja pidada. Jah, õpetaja ise oli ju ta kõrval vanaks ja halliks jäänud ja arvate, et õpetaja ise ei teadnud, et ta pea ilma tahtmata inetult värises.

Ta ei rääkinud küll mitte sõnagi särjemoelistest lantidest või rebaseraudadest, mis ta targu küll oleks võinud ju oma kõne sekka võtta. Ei sõnagi. Ta rääkis kergesti ja lihtsasti sedasama, mis nad olid seltsis läbi elanud ja lisas viimaks juurde:

“Issand on sind, kallis juubilar, õigel teel hoidnud. Sa oled ennast sest leerist kõrvale hoidnud, kus karjutakse: kas oled rahvamees – kas teed rahva kasuks tööd, kas ripud isamaa küljes kõige südamega kinni, kas on sul südames põlev armastus oma rahva ja isamaa vastu ja muud. Pealtnäha on niisugused inimesed õige kenad näha, aga kui sa ligemalt järele vaatad, siis pead sa end jälestusega sealt eemale pöörama. Mis see tähendab, et sul põlev armastus isamaa ja rahva vastu on? Kui see nõnda on, kuhu mahub siis see jumala armastus? Paraku niisugustel polegi seda südames, sellepärast nad hõiskavad veel seda valjemini selle mädanenud seene, isamaa-armastuse ümber ja kiidavad seda tubliks toiduks.

Vaesed õnnetud, nad ei tea, et säärane toit viimaks nende kõhu ära rikub. Rahutud vaimud, kõik põlgavad nad ära. Valjud on nad pilkama. Julgeb keegi saksa keelt, seda keelt, mida miljonid haritud inimesed pruugivad ja milles mitu tuhat toatäit kõiksugu teaduslikke raamatuid on kirjutatud, ma ütlen – pruugib keegi seda keelt, siis nad lähevad irvitades seda inimest nokkima ja sõimavad kadakasaksaks. Aga sõimaku, sõimaku, nuhtlusemõõk on nende tarvis valmis ihutud.

Aga kallis juubilar, seltsimees ja sõõbeer,” ütles hingekarjane, viimast sõna hästi venitades. Ta juba kaunis käredaks muutunud toon läks jälle sõbralikuks, lahkeks ja silmanähtavasti katsus ta “sõpra” seks välja venitada, et teised ka usuksid, et ta sõber on. Kae nalja, see on ju teada, et esimene mees, kes tormijooksus vallile ronib, kindraliks saab, olgu või liht soldat, samasugune on ka siin lugu. Ole viiskümmend aastat köster, siis saad sa “sõbraks”, aga ärgem parem niisugustest asjadest rääkigem, sest need juhtuvad liiga harva. Löö parem käega! “Sina oled niisugustest halbadest vooludest enese meele ja südame puhta hoidnud. Sa oled eeskujulikult alati sinna jäänud, mis inimese südamele kõige ülemat õnne toob. Ma ütlen – just sellepärast on sulle säärast armu antud, et sa niikaua oled võinud tähtsat ametit pidada.”

Kui hingekarjane oma kõne oli lõpetanud ja köstrile veel pühalikul kombel õnne soovinud, tunnistasid kõik, et ta väga hästi oli rääkinud.

Nüüd astus kirikuvöörmündri-härra üles.

“Mina annan sulle kirikuvalitsuse nimel üks kallis kink. Sina pead teadma, et kirikuvalitsus sinust lugu peab ja siis võid sa tänuliku meelega see kink vastu võtta. Kui sina kui üks uue, paha meelega inimene oleksid olnud, siis poleks kõrgeauline kirikuvalitsus sind mitte meeles pidanud. Meie kõrvadesse on tulnud, et sina oled alati rumalat rahvast hoiatanud, et nad neid uusi mehi ei kuuleks, kellel nüüd kahjuks niisuguseid segavaid kõnesid luba on siin ja seal avaldada. Ma usun, et sa ka edaspidi niisuguseks jääd, sellepärast annan sulle see kink…”

Sellepeale sai köster oma aupäeval veel mõne telegrammi. Ühte peame nendest iseäranis tähtsaks, mis nõnda käis:

Auväärt härra Waldtile.

Ka meie toome Sulle tundes suurt tänu, et Sa pika aja jooksul meie lehe väljalaotamiseks oled südisti tööd teinud. Toimetus soovib Teile pikka iga, et võiksite kaua, kaua veel kasulikku tööd teha.

… toimetus.

Pidulised olid rõõmsad. Stein, Smeterling, Feder jm. olid rõõmsad ja ajasid saksa keeli magusasti juttu. Neiudel olid ilusad peenikesed valged kübarad peas, kusjuures neil veel pikad siidpaelad ja valged suled lehvisid. Niisugused oleksid võinud parem oma rumala suu kinni hoida, kes arvasid, et needsamad hanesuled on. Nii see ikka ju pole, et suurispea kulli omad. Igal vähemal tuule liigutusel napsas neiukene oma ilusa valge käega kena kübara äärest kinni ja nagu kiljataski.

Nad olid ju nii peenikesed ja taevale võis õigusega tänu ütelda, et see juubelipidu nii kenal ajal juhtus.

Härra Arnold Vaik oli peenikeste preilide juures, kellel saksa keel nagu vesi jooksis, küll muidu soovitud külaline, aga hoidku teiste eest. Ta ütles “neiud” ja siis pidi ju ometi iga õige preili juustejuurteni punastuma, sest jumal teab, mis oli õieti selle sõna “neiu” tähenduski. Aga hurda nina oli sel noorel mehel. Nüüd ta tegi seal aianurgas oma küla lauljatega nalja. Oo, mis sa neid lähed rääkima! Kübaraid neil küll ei olnud, sest siis oleksid pidanud nad ju ka ilmtingimata saksa keelt mõistma, aga midagi olid nad ometi ära näpanud. Vaadake, kuidas nad olid endid keskelt kinni pigistanud, nii et hingki ei mahtunud enam läbi käima ja nad panid ka rätiku, mille üks ots ripnes ja kust kaks punast tähte paistsid, suu ette ja itsitasid sinna sisse. Kes neid käskis nii teha? Mine aja taga, aga küsi ka, miks need preilid seal näpuga ikka ja ikka kübara äärest kinni napsasid. Küllap igaühel oma põhjus on.

Härra Arnold Vaigul oli raske. Ilus ilm ja armsad õied, vaimustavad kõned ja rõõmsad pidulised ei suutnud sedavõrd temasse mõjuda, et ta meel oleks pidulikuks muutunud. Ta tundis väga hästi, mis teised tema peale vaadates mõtlesid ja sosistasid, kui ta selja nende poole keeras ja hargilise häälerauaga külatüdrukuile ja -poistele takti ette lõi. Jah, need öeldi edevad tüdrukud olevat, aga mine võta kinni, võib-olla ka mitte.

“Talupojad laulavad, võiks parem kurikat küna otsa juures pruukida,” ütles endine Metsküla mõisa peremamsel, kes praegu sadulsepa lesena oma ainsa tütrega kiriku lähedal elas, saksa keeli.

Lesk arvas, et ta väga hästi on ütelnud, sest teised haritud inimesed naeratasid ja kinnitasid kiites peaga ta ütlust.

Arnold Vaigule nagu oleks jääkülma vett mööda auravat nahka maha valatud. Tal oli terav vastus valmis, aga kui ta nägi, kui väljakutsuvalt uhkesti, punnis silmadega ja oma päratu suuri rindasid ette välja sirutades, mamsel istus, suri terav vastus ta huultel.

“Aga nad laulavad ju ometi väga ilusasti,” ütles keegi kaunis tõsise näoga meesterahvas.

“Jaa, jaa, härra Rath,” tähendas lesk, “mul on kodus väike valge kutsikas, kes ka väga ilusasti oskab leiba küsida. Aga see maksis mulle vaeva. Küsige selle härra,” (lesk peatus, sest nähtavasti ei mäletanud ta Vaigu nime) “käest, kui palju tal neid õpetades vaeva oli. Võib olla, et ta oma tervise selle juures otse rikkus.”

Viimastele sõnadele püüdis endine peremamsel õige ahastavat, kaastundlikku kõla anda ja ühtlasi näidata, et ta härra Vaiku juba pea endisarnaseks seab. See noormees oli ju endise peremamsli tütre Amandaga nii ühte verd. Noh, juhtumise asi, aga kaudu minnes võib ka väikestegi juhtumiste peale tähelepanu pöörata.

Arnold Vaik tundis, kuidas paljude pilgud tema peal viibisid. Niisugusel korral, kui paljude pilgud ta peal viibivad, tunneb inimene, et ta nagu vahatükiks muutub, mis pikkamööda ära sulab. Vaata ainult, et kaela ei tilgu.

Aga täna oli see teisiti. Noorele mehele nagu oleks keegi kõrva sisse sosistanud: “Vend, siin on molupead, pole nende seas ühteainust kolupead.”

Polnud seal küll kedagi ütlejat, vaid see oli ta enese noor tuline loomus, mis juba ammugi oli temaga tapelnud, et ta viimasel ajal oma südametunnistust mööda ei kõnele. Ja seda tundis härra Vaik isegi, ta nagu oleks jahtunud ja endise keevuse asemel asus külm rahu talle südamesse. Ta ahastas, aga teha polnud midagi, sest siinses nurgas oli kõik, kõik niisuguse peenikese ollusega täidetud, mis pikkamööda kõik ühesuguseks ähvardas muuta.

Aga nüüd ta nagu ärkas ja mõistus ütles – nüüd on neid paras aeg vihelda. Kuid kustkohast pidi ta peale hakkama, kogu nende olek, mis põlgust talupoja vastu näitas, oli laiduväärt. Aga see oleks ehk väga väike ringkond ja seda oleks kergesti haavamiseks võidud pidada. Võiks üleüldiselt praeguste olude kohta tähenduse teha ja see mõjuks nendesse samuti kui kepihoop herilase kongi külge. Või ainult sellele paksule punnis silmadega peremamslile midagi tähendada? Küll nad ise sealt edasi veavad.

“Teie, proua, ohkate minu eest vahest liiasti, ma pole nii suurt kaastundmist vististi mitte ära teeninud. Mis teie valge kutsika ulgumise ja nende auväärt noorte inimeste laulu kohta tähendasite, siis – palun mind vabandada, aga muud sõna ei leia – oli see ilma passimata, ropp, toores nali.”

Need sõnad tulid iseenesest, vägisi Vaigu suust. Kas ta umbes nõnda tahtis ütelda, seda ta ei teadnud, aga need sõnad tulid ise vägisi, sest nad pidasid endid igaüks selles ütluses eluõiguslikuks.

Haritud seltskond vaatas üksteisele otsa, nähtavasti polnud nad säärast piparkooki oodanud. Mitmetel liikus ka midagi keelel, aga avalikuks ei julgenud sealt midagi tulla. Arvata võis – see mees ei pühitse. Kuradi päralt, nii noor kui ta ka oli, aga seda peab ütlema – kange poiss.

Sadulsepa lesk istus, oli punane ja vihane. Suurt liikumist ta päratu kõrge rind ei avaldanud, aga seda rohkem võis ta näos kiiret verevoolust märgata.

Aga ka neid oli, kes ütlesid:

“Paras niisugusele tünnikule!”

Hoidku seda ilma.

“Jaa, jaa,” rääkis lesk hoopis peenema häälega, kuna sealt võis kerget värinat ja tuntavat takistust märgata. “Võib olla, et teil nii hea tervis on, tubli hääl ka muidugi. Teie peaksite hoopis täna köstriks hakkama. Ja ma palun ennast austatud härra ees vabandada, kui ta mu nalja tooreks või ropuks pidas. Võib olla, et teie sest ehk aru ei saanud.”

Amanda lõi silmad maha, sest asja seisukord ähvardas tõsiseks minna. Ta tundis oma ema ja teadis, et see enne väikese nahakribemekese pärast armetult mehe läbi kolkis, aga seda teadis nüüd Amandakese süda, et seda noort meest, kellega ema sõnelema sattus, salamahti nii hea vahtida oli.

Siin oleks tõesti maksnud juba nutta.

“Kas ma aru sain, seda ma ei tea, sest et siin sedavõrd viletsasti saksa keelt räägitakse,” ütles härra Arnold Vaik juba ärritatult. “Ma ei saa aru, miks teie eesti keelt, oma emakeelt ei kõnele, seda te mõistate vististi paremini.”

“Uih-aih,” tegid preilid, sest nende emadel olid omad histooriad, olgu küll kolmandast-neljandast põlvest tagasi. Mehed tegid vihased näod, ainult vähe oli neid, kes peosse sosistasid: “See on ometi tubli poiss.”

“Ninatargake,” ütles sadulsepa lesk, “ma olin ometi suures mõisas kaheksa aastat peremamsliks ja…”

“Ja õppisite mullikate ja vasikate käest saksa keele selgeks,” jätkas Vaik lese ütlust.

Jumala pärast!

Sadulsepa lesk kargas haruldase väledusega püsti. Ta nägu avaldas ägedat viha ja nagu näis, oleks ta niisugusele inimesele heameelega kallale karanud, poleks ta lesk olnud. Seda polnud ka tarvis, sest teised, üks siit, teine sealt, võtsid sõna.

“Teie olete muidugi kuskilt külast pärit,” tähendas noor metsaisand härra Willig ja nihutas oma rohelisest vildist kübara, millel mingi linnu sulg küljes oli, vähe tagasi, “sellest see siis ka tuleb, et teie oma sõnades piiri ei oska pidada. See on ju õige, sellel rahval puudub ilutundmus – ah-ah-ah.”

Willig vaatas võidurikkalt ringi. Mina olen juba niisugune mees, kelle sõna peale keegi midagi ei mõista ütelda. Oi, ma olen ju asjatundja.

Vaik sai seisukorrast aru. Oi, see on suur pakk, sellele on jämedat kiilu vaja. Võib-olla, kui hoop hästi trehvab, läheb korda, aga mängida ei maksa.

“Kust teie siis pärit olete?” küsis Vaik.

Willig ei teinud esmalt asjagi, aga pärast pööras ta pead ja ütles: “Oleks te mõni üleskirjutaja, siis ütleksin teile lühidalt: Pommerist.”

Metsaisand tõusis kõikide silmis ja tal oli enesel hea meel, et niisugune hea juhus oli tulnud, kus ta enesest heal kohal soovitud kõrvade kuuldes midagi ütelda sai.

“Tubli,” naeris Arnold Vaik. “Ma tean, et teie isa Russis kõrtsmik on, ema Mältsalt metsavahi tütar ja nad saavad kokku poja, kes Pommerist pärit on. Tubli.”

Ka kõige vihasemad Vaigu mõtte vastased hakkasid korraks naerma ja Willig puristas tublisti.

“Teie – sina teotad mind, ma kutsun vastust andma,” kähistas härra Willig ja vaatas üksisilmi Vaigu peale. Mujale polnudki praegu hea vaadata, sest metsaisand sai aru, nii jäme kui see laimus küll ka oli, et teised seda kergesti uskuma hakkasid.

“Kuidas ma teid teotan,” küsis Arnold lõbusas tujus, sest ta nägi et tugev hoop vastase pea hingetuks lõi, “ma ju ütlen ka, et nad poja said, kes Pommerist pärit. Oleks ma – noh, kadakasaks ütelnud, siis vahest…”

Härra Willig vihastus sedavõrd, et ta sealt ära läks. Neiud olid veel üleni punased ja vaatasid endi ette maha või hoidsid näpuga kübara äärest kinni. Pidi nii olema, sest aias tundus tuult, vähemalt nähti õunapuude latvu vähe liikuvat.

Kerge kokkupõrge oli pidulõbu katkestanud. Arnold Vaik sai aru, et neil inimestel oleks praegu palju ütelda olnud, aga tema juuresolekul ei tulnud midagi üle huulte. “Las otsustavad,” mõtles noormees ja läks teinepoole aianurka, kus lauljad kohvijoomise olid lõpetanud.

“Noh, laulikud, laske käia:

Kui kallis, kaunis Põhjala,

kus rahvas elab rahuga.”

Poisid puhusid bassi iseäranis hästi ja neiude hääled ulatusid imeväärt kõrguseni. Arnoldi käsi liigutas taktikeppi ilma sundimata kergesti. See oli kõik nagu veresse kasvanud.

Kas nad ei laulnud hästi!