Читать книгу Põlenu katsed - James Dashner - Страница 10

„Mis toimub?” küsis Newt, silmitsedes kordamööda Thomast ja Arist. „Miks te vahite teineteist, nagu oleksite ära armunud?”

„Ta oskab ka seda,” vastas Thomas, pööramata uuelt poisilt pilku ja nähes teisi vaid silmanurgast. Viimane Arise lause oli tekitanud temas surmahirmu; kui nad olid tapnud tema telepaatilise vestluskaaslase ...

„Mida?” küsis Frypan.

„Mis sa ise arvad?” ütles Minho. „Ta on friik nagu Thomaski. Nad oskavad üksteisega mõttejõul rääkida.”

Newt põrnitses nüüd Thomast. „Tõsiselt?”

Thomas noogutas ja hakkas Arisega äärepealt uuesti mõttes rääkima, ent otsustas viimasel hetkel valjusti kõnelda. „Kes ta tapsid? Mis juhtus?”

„Kes tappis kelle?” küsis Minho. „Paluks mitte mingit hookuspookuse purtsu.”

Thomas, silmad vesised, tõmbas viimaks Ariselt pilgu ja vaatas Minhot. „Tal oli keegi, kellega ta sai seda teha, täpselt nagu minul. Tähendab ... kellega ma seda teen. Aga ta ütles, et nad tapsid selle tüdruku. Ma tahan teada, kes on nemad.”

Aris oli langetanud pea; tema silmad näisid olevat Thomase poolt vaadates suletud. „Ma tegelikult ei tea, kes nad on. See on liiga segadusseajav. Ma ei oskaks headel ja pahadel vahet teha. Aga ma arva, et nad panid kuidagi selle tüdruku, Bethi ... minu sõbrannat ... pussitama. Tema nimi oli Rachel. Ta on surnud. Ta on surnud.” Ta peitis näo kätesse.

Thomas tundis valusat mõistmatuse pistet. Kõik viitas sellele, et Aris tuli labürindi teisest versioonist, milles oli kõik sama, kui tüdrukute-poiste vahekord välja arvata. Aga see tähendaks, et Aris oli nende versioon Teresast. Ja see Beth tundus olevat nagu Gally, kes tappis Chucki. Noaga. Kas see tähendas, et Gally oleks pidanud hoopis Thomase ära tapma?

Aga miks Aris nüüd siin oli? Ja kus oli Teresa? Kõik, mis oli tundunud tema peas hetkeks klappivat, lagunes taas koost.

„Noh, ja kuidas sa meiega kokku sattusid?” küsis Newt. „Kus on kõik need tüdrukud, kellest sa muudkui patrad? Paljud neist koos sinuga pääsesid? Kas nad tõid teid kõiki siia või ainult sinu?”

Thomas ei saanud parata, et tundis Arisele kaasa. Pärast kõike juhtunut istuda küsimuste turmtule all. Kui rollid oleksid vastupidised, kui Thomas oleks näinud Teresa surma ... Chucki hukkumise nägemine oli olnud piisavalt hull.

Piisavalt hull? Või oli Chucki surma nägemine hullem? Thomas tahtis karjuda. Tol hetkel oli kogu maailm täiega nõme.

Aris tõstis viimaks pilgu, pühkis põskedelt mõne pisara. Ta tegi seda vähimagi häbita ja Thomas teadis ühtäkki, et talle meeldib see poiss.

„Vaadake,” alustas Aris. „Ma olen sama segaduses kui kõik teisedki. Meid jäi ellu umbes kolmkümmend, nad viisid meid sinna võimlasse, söötsid meid, panid puhtad riided selga. Ja siis toodi mind eile õhtul siia, öeldes, et peaksin olema eraldi, kuna olen poiss. Muud polegi. Ja siis ilmute välja teie, kõrsikud.”

„Kõrsikud?” kordas Minho.

Aris raputas pead. „Ärge pange tähele. Ma ei tea isegi, mida see tähendab. Lihtsalt sõna, mida nad kasutasid, kui seal olin.”

Minho vahetas Thomasega pilke, näol väike naeratus. Näis, et mõlemad rühmad olid leiutanud oma sõnavara.

„Hei,” hüüdis üks välujaid, keda Thomas ei tundnud. Ta toetus Arise selja taga seinale ja näitas näpuga tema suunas. „Mis see su kaelal on? Midagi musta, otse krae all.”

Aris üritas alla vaadata, kuid ei saanud kaela piisavalt käänata, et seda osa oma kehast näha. „Mis asi?”

Thomas märkas tumedat plekki poisi pidžaamapluusi kaeluse piiril, kui Aris ringi keeras. See näis olevat jäme joon, ulatudes rangluu juurest selja taha. Ja see oli katkendlik, otsekui kirjutatud.

„Las ma vaatan,” pakkus Newt. Ta tõusis voodilt püsti ja astus ligi, lonkamine – midagi minevikust, millest ta polnud Thomasele eales täpsemalt rääkinud – pisut nähtavam kui muidu. Poiss sirutas käe välja ja tõmbas Arise särki allapoole, et kummalist märki paremini näha.

„See on tätoveering,” teatas Newt, kissitades, justkui ei suudaks oma silmi uskuda.

„Mis seal kirjas on?” küsis Minho, kuigi oli juba voodilt tõusnud ja lähenes, et ka ise pilk peale visata.

Kui Newt kohe ei vastanud, ajas uudishimu ka Thomase jalule ning peagi oli ta otse Minho kõrval, küünitamas, et näha tätoveeringut oma ihusilmaga. See, mida ta paksudes tähtedes kirjas nägi, pani tal südame võpatama.

MOOLOKi omand. Rühm B, subjekt B1. Partner.

„Mida see veel peaks tähendama?” küsis Minho.

„Mis seal kirjas on?” uuris Aris, kobades kätega oma kaela ja õlgu ja sakutades särgikaelust allapoole. „Ma vannun, et seda veel eile polnud!”

Newt kordas talle kirjas olevaid sõnu ja ütles siis: „MOOLO-Ki omand? Ma arvasin, et põgenesime nende juurest ära. Või et teie põgenesite ka. Mida iganes.” Ta pööras end ringi, silmanähtavalt endast väljas, ja istus tagasi oma voodile.

„Ja miks nad sind partneriks nimetavad?” küsis Minho, põrnitsedes endiselt tätoveeringut.

Aris raputas pead. „Mul pole aimugi. Ma vannun. See ei saanud mingil moel enne eilset olemas olla. Ma käisin duši all, vaatasin peeglisse. Ma oleks seda märganud. Ja keegi oleks seda ka labürindis kindla peale tähele pannud.”

„Sa tahad öelda, et nad tätoveerisid sind öösel?” küsis Minho. „Ilma et sa oleksid aru saanud? Ole nüüd, kutt.”

„Ma vannun!” ei jätnud Aris jonni. Seejärel tõusis ta püsti ja läks vannituppa, küllap selleks, et neid sõnu oma silmaga näha.

„Ma ei usu ühtki suhkama sõna, mida ta räägib,” sosistas Minho Thomasele, naastes istumiskohale. Seejärel, kui ta kummardus ettepoole, et madratsile potsatada, liikus tema särk niipalju, et paljastada jämeda musta joone ka tema kaelal.

„Vauu,” ütles Thomas. Ta oli hetkeks liiga hämmeldunud, et liigutada.

„Mida?” küsis Minho, vaadates Thomast, justkui oleks too avastanud tema laubalt kolmanda kõrva.

„Sinu – sinu kael,” suutis Thomas viimaks öelda. „Sul on ka kaelal tätoveering!”

„Mida suhkat sa ajad?” porises Minho, tõmmates särki allapoole, nägu krimpsus, üritades näha midagi, milleni ei ulatunud.

Thomas jooksis Minho juurde, lõi poisi käed eemale ja tõmbas tema särgi kaeluse alla. „Püha ... See on sama! Sama asi, ainult et ...”

Thomas luges teksti läbi.

MOOLOKi omand. Rühm A, subjekt A7. Juht.

„Mida, kutt!” hüüdis Minho.

Enamik välujaid olid kogunenud tiheda kobarana Thomase selja taha ja pressisid end lähemale, et samuti pilku peale visata. Thomas luges tätoveeritud sõnad kärmelt valjusti ette, ise üllatunud, et ei kogelenud kordagi.

„Sa teed vist nalja,” sõnas Minho püsti tõustes. Ta trügis läbi poistesumma, et järgneda Arisele vannituppa.

Ja siis läks lahti. Thomas tundis, kuidas tema särki sikutati, tema ise samal ajal teiste omi kiskudes. Kõik rääkisid üle kõigi.

„Kõigil on kirjas rühm A.”

„MOOLOKi omand, täpselt nagu tal.”

„Sina oled subjekt A13.”

„Subjekt A19.”

„A3.”

„A10.”

Thomas keeras end aegamööda ringi, jälgides hämmeldunult välujaid üksteise tätoveeringuid avastamas. Enamikul polnud lisarolle nagu Arisel ja Minhol, vaid ainult omandi rida. Newt käis poisi juurest poisi juurde, vaadates kõik üle, näol raudne ilme, justkui ta keskenduks nimede ja numbrite meeldejätmisele. Ja siis, küllaltki juhuslikult, seisid nad vastakuti.

„Mis minu oma ütleb?” küsis Newt.

Thomas tõmbas Newti särgikaeluse eemale ja kummardus lugema tema nahale kirjutatud sõnu. „Sina oled subjekt A5 ja nad nimetavad sind liimiks.”

Newt heitis talle jahmunud pilgu. „Liimiks?”

Thomas laskis tal särgist lahti ja astus sammu tagasi. „Jep. Arvatavasti selle pärast, et sina oled liim, mis meid koos hoiab. Ma ei tea. Loe minu oma.”

„Lugesin juba …”

Thomas märkas, et Newti näole oli siginenud veider ilme – kõhklus. Või hirm. Justkui ta ei tahaks Thomasele öelda, mis tema tätoveeringul seisab. „Noh?”

„Sina oled subjekt A2,” vastas Newt. Seejärel lõi ta pilgu maha.

„Ja?” ei andnud Thomas järele.

Newt kõhkles ja vastas siis, ilma et oleks talle otsa vaadanud. „Sind ei nimetata kuidagi. Seal on lihtsalt kirjas ... tappa rühma B poolt.”