Читать книгу Põlenu katsed - James Dashner - Страница 8

Thomas üritas püsti tõustes surnukehi mitte vaadata. Ta pooleldi kõndis, pooleldi koperdas Newti juurde, kes oli endiselt lülitite juures, hirmunud pilk ekslemas toa laest rippuvate laipade vahel.

Minho ühines nendega vaikselt vandudes. Teised välujad astusid magamistoast välja ja karjatasid, kui mõistsid, mida näevad; Thomas kuulis, kuidas mõni neist oksendas, läkastades ja sülitades. Ta tundis selleks korraga isegi tahtmist, ent surus soovi alla. Mis oli juhtunud? Kuidas neilt küll kõik nii ruttu ära võeti? Tema kõht kiskus krampi, meeleheide ähvardas teda uppi lüüa.

Siis meenus Thomasele Teresa.

Teresa! hüüdis ta mõttes. Teresa! Uuesti ja uuesti, vaimselt kisendades, silmad kinni ja lõug krampis. Kus sa oled!

„Tommy,” ütles Newt, sirutades käe, et tal õlga pigistada. „Mis sul, paganama päralt, viga on?”

Thomas avas silmad, taibates, et on pikali, käed ümber kõhu. Ta ajas end aeglaselt sirgu, üritas sisemust närivat paanikat alla suruda. „Mida ... mida sa ise arvad? Vaata ringi.”

„Jep, aga paistis, nagu sul oleks valus või midagi.”

„Kõik on korras – ma üritan lihtsalt Teresat mõttes kätte saada. Aga ei saa.” Thomasega polnud kõik korras. Ta vihkas, et pidi teistele meelde tuletama, kuidas nad suudavad Teresaga mõttejõul suhelda. Ja kui kõik need inimesed olid surnud ... „Me peame teada saama, kuhu nad ta viisid,” prahvatas ta, haarates kähku millestki, mis mõtted mujale viiks. Ta vaatas kogu toa läbi, andes endast parima, et laipu eirata, ning otsis ust, mis viiks tüdruku tuppa. Teresa oli öelnud, et magab teisel pool ühisruumi.

Seal. Kollane uks vasklingiga.

„Tal on õigus,” ütles Minho teistele. „Hargnege, otsige ta üles!”

„Vist leidsin juba.” Thomas oli juba liikvel, üllatades iseennastki, et niivõrd kiiresti taas kainelt mõtelda suutis. Ta jooksis ukse poole, nügides laudu ja laipu. Tüdruk pidi seal olema, turvaliselt nagu nemadki. Uks oli kinni: hea märk. Arvatavasti lukus. Võib-olla magas Teresa sama sügavalt nagu temagi. Selle pärast ta oligi vaikne ega vastanud.

Thomas oli juba peaaegu ukse juures, kui talle meenus, et neil võib uksest sisse saamiseks midagi vaja minna. „Tooge keegi see tulekustuti!” hüüdis ta üle õla. Lehk ühisruumis oli õõvastav; ta öökis, tõmmates sügavalt hinge.

„Winston, mine too,” käsutas Minho poisi selja taga.

Thomas jõudis esimesena ukse juurde ja katsus linki. See ei andnud järele, oli lukus. Seejärel märkas ta väikest plastekraani, mis rippus paremal pool seinal, läbimõõduga ligikaudu kaksteist sentimeetrit. Kitsasse avasse oli pistetud paberileht, millele olid trükitud sõnad.

Teresa Agnes. Rühm A, subjekt A1.

Reetur.

Kummalisel kombel jäi Thomasele enim silma Teresa perekonnanimi. Või vähemalt see, mis tundus seda olevat. Agnes. Ta ei teadnud, miks, aga see üllatas teda. Teresa Agnes. Nendes lünklikes teadmistes ajaloost, mis tema vähestes mälestustes keerlesid, ei esinenud sellist nime. Temale oli pandud nimi Thomas Edisoni, suure leiutaja järgi. Aga Teresa Agnes? Temast polnud Thomas eales kuulnud.

Loomulikult olid kõigi nende nimed pigem nali kui midagi muud, pigem ükskõikne viis loojatele – MOOLOKile või kes neile seda ka teinud polnud –, kuidas distantseerida end tõelistest inimestest, kelle nad olid röövinud tõelistelt emadelt ja isadelt. Thomas ei jõudnud oodata, kuni jõuab kätte päev, mil ta saab teada oma pärisnime, selle, mis mõlgub ta vanemate meeltes, kes nad ka polnud. Kus nad ka polnud.

Hägusad mälestused, mis olid Thomasele muutumise jooksul meenunud olid, andsid aimu, et tal polnud armastavaid vanemad. Et kes nad ka polnud, nad ei tahtnud teda. Et ta oli röövitud hirmsatest oludest. Aga nüüd keeldus ta seda uskumast, eriti pärast öösel nähtud unenägu emast.

Minho tegi Thomase silme ees sõrmenipsu. „Halloo? Maa kutsub Thomast? Praegu pole hea aeg unistamiseks. Palju laipu, lehkab nagu Frypani kaenlaalused. Ärka üles.”

Thomas pöördus tema poole. „Vabandust. Mõtlesin siin lihtsalt, et minu arvates on imelik, et Teresa perekonnanimi on Agnes.”

Minho laksatas keelega. „Keda see huvitab? Mida paganamat hoopis see tähendab, et ta on reetur?”

„Ja mis on rühm A, subjekt A1?” Nüüd kõneles Newt, kes ulatas Thomasele tulekustuti. „Igatahes, sinu kord see neetud ukselink ära lõhkuda.”

Thomas haaras kustutist, korraga tige enda peale, et raiskas need paar sekundit sellele nõmedale sildile mõeldes. Teresa oli seal toas ja vajas nende abi. Üritades sõnast „reetur” mitte välja teha, haaras ta silindrist ja lajatas sellega vasknupu pihta. Ta käed rappusid ning metallide kokkupõrke hääl kaikus läbi õhu. Ta tundis ust pisut järele andmas, kaks lööki hiljem lendas link küljest ja uks avanes mõne sentimeetri jagu.

Thomas viskas tulekustuti kõrvale ja haaras uksest, lükates selle pärani. Ärev ootus segunes hirmuga, mida ta võib eest leida. Ta oli esimene, kes astus valgustatud ruumi.

See oli väiksem versioon poiste magamisruumist, ainult neli narivoodit, kaks kappi ja suletud uks, mis viis arvatavasti järjekordsesse vannituppa. Kõik voodid olid kenasti üles tehtud peale ühe, tekk kõrvale visatud ja padi üle serva rippumas, lina kortsus. Ent Teresast polnud märkigi.

„Teresa!” hüüdis Thomas, kõris pitsitamas paanika.

Pöörlev, vuhisev vee peale laskmise heli kostis suletud ukse tagant ja Thomas tundis ootamatut kergendust. See tunne oli niivõrd tugev, et ta põlved läksid nõrgaks. Teresa oli seal, temaga oli kõik korras. Thomas kogus end ja hakkas vannitoa poole kõndima, ent Newt sirutas käe ja haaras temast kinni.

„Sina oled harjunud poistekarjas elama,” ütles Newt. „Minu arvates pole viisakas marssida paganama plikade vetsu. Oota, kuni ta välja tuleb.”

„Ja siis kutsume kõik siia ja peame kogunemise,” lisas Minho. „Siin ei haise ja siin pole aknaid, mille tölbid saaksid meie peale karjuda.”

Thomas polnud märganud akende puudumist, kuigi see oleks pidanud olema ilmselge, arvestades nende magamistoas valitsevat segadust. Tölbid. Ta oli nad peaaegu unustanud.

„Ta võiks kiiremini teha,” sosistas Thomas.

„Kutsun kõik siia,” pakkus Minho, pööras otsa ringi ja kõndis tagasi ühisruumi.

Thomas põrnitses vannitoa ust. Newt ja Frypan ning mõned teised välujad trügisid tuppa ja istusid vooditele, kõik ettepoole küünitamas, küünarnukid põlvedel, hõõrudes käsi hajameelselt kokku, kehakeel peegeldamas ilmselget ärevust ja muret.

Teresa? ütles Thomas mõttes. Kas sa kuuled mind? Me ootame sind siin.

Ei mingit vastust. Ja ta tundis endiselt tühjust, justkui oleks tüdruku kohalolu igaveseks eemaldatud.

Kostis klõksatus. Vannitoa ukse nupp liikus, seejärel avanes uks, otse Thomase suunas. Thomas astus ette, valmis Teresat kallistuseks enda vastu tõmbama – teda ei huvitanud, kes seda pealt näeb. Aga inimene, kes tuppa astus, polnud Teresa. Thomas jäi poole sammu pealt seisma ja peaaegu komistas. Kogu tema sisemus tundus kokku varisevat.

See oli poiss.

Ta kandis samasuguseid riideid, nagu nad kõik eelmisel õhtul saanud olid – helesinist puhast pidžaamat nööpidega särgi ja flanellpükstega. Tal oli oliivikarva nahk ning tumedad juuksed üllatavalt peadligi pöetud. Süütu üllatunud ilme oli ainus, mis takistas Thomast kängil kraest haaramast ja temalt vastuseid välja raputamast.

„Kes sina oled?” küsis Thomas ega hoolinud, et kõlas karmilt.

„Kes mina olen?” vastas poiss omamoodi sarkastiliseltki. „Kes sina oled?”

Newt oli püsti tõusnud ja seisis nüüd uuele poisile veelgi lähemal kui Thomas. „Ära jampsi, pagana päralt. Meid on siin palju rohkem kui sind. Räägi meile, kes sa oled.”

Poiss ristas rinnal käed ja võttis kaitsepoosi. „Olgu. Minu nimi on Aris. Mida te veel teada tahate?”

Thomas tahtis seda tüüpi lüüa. Käitub siin kõrgilt ja upsakalt, kui Teresa on kadunud. „Kuidas sa siia said? Kus see tüdruk on, kes siin eile öösel magas?”

„Tüdruk? Missugune tüdruk? Mina olen siin ainus sellest ajast peale, kui nad mu eelmisel õhtul siia tõid.”

Thomas pööras näitama ühisruumi viiva ukse suunas. „Seal on silt, kus on kirjas, et see on tema tuba. Teresa ... Agnes. Ei ühtki sõna kängist nimega Aris.”

Midagi tema hääletoonis andis poisile arvatavasti märku, et see polnud nali. Ta tõstis järeleandmise märgiks käed. „Kuule, ma ei tea, millest sa räägid. Nad tõid mu eile öösel siia, magasin selles voodis,” ta näitas sassis linade ja tekiga voodi poole, „ärkasin umbes viie minuti eest ja käisin pissil. Ma pole kunagi oma elus kuulnud Teresa Agnesest. Sorri.”

Põgus kergendus, mida Thomas oli veelaskmist kuuldes tundnud, kadus nüüd sootuks. Ta heitis Newtile pilgu, teadmata, mida järgmiseks küsida.

Newt kehitas vaevumärgatavalt õlgu ja pöördus uuesti Arise poole. „Kes su eile öösel siia tõi?”

Aris lennutas käed õhku ja lasi need taas alla, laksaki vastu külgi. „Ma isegi ei tea. Kamp relvadega mehi, kes meid päästsid, ütlesid, et kõik saab nüüd korda.”

„Päästsid?” küsis Thomas. See muutus juba imelikuks. Väga, väga imelikuks.

Aris vaatas põrandale ja vajus õlust längu. Näis, nagu talle oleks meenunud mõni hirmus mälestus. Ta ohkas, vaatas viimaks taas Thomasele otsa ja vastas.

„Labürindist, mees. Labürindist.”